Henning Mankell “Itaalia kingad”

Nutika raamatukoguhoidja veebruar: raamat vanadest inimestest
Henning Mankell “Itaalia kingad” (222lk. Varrak)

20
Vana mees Fredrik, vana koer ja vana kass oma üksikul saarel.
Nädalas 2x käib hüdrokopteriga postiljon.
Igal hommikul supleb mees jääaugus.
Rahu ja vaikus. Külm talv. Saare ümber laiub jääväli.
Ja siis, ühel hommikul, seisab keset jääd käimisraamiga naine ning kogu see rahu ja vaikus on kadunud.

Kui palju on raamatutest, filmidest ja eludest jooksnud läbi seesama lugu – midagi varjatakse aastakümneid ja siis, kui surm silme ees, kallatakse teised inimesed oma teadmistega üle. Surija saab oma patud lunastatud ja võib rahuliku südamega hauda minna. Need, kes ellu jäävad, peavad seda segadust klaarima hakkama.

Raamatus juhtub just selline asi, et surev Harriet toob oma kunagisele armastatule teateid, millest mees ei osanud undki näha. Kuigi raamatus püütakse jätta muljet, et Fredrik on tegelikult oma rahu rikkumise pärast õnnelik ja rahul, jäi mulle lugedes ikka kripeldama tunne, et kas ta oli tegelikult ka rahul? Mees justkui üritas endale sisendada, et tema 12 üksinda saarel elatud aastat olid enda peitmine ja elu elamata jätmine, aga mind see ei veennud.
Inimesed, kes ei suuda üksinda, ainult iseendaga elada, ei säti oma elu üksikule saarele, vaid otsivad seltsi ja lähevad üksi olles hulluks. Vaikus, mis neid ümbritseb, ei sisenda rahu, vaid ärritab neid. Selle raamatu mees elas oma koera, kassi ja postipaadi paari käiguga nädalas aga täiesti rahumeelselt.

Mis ma veel ütlen – kui mõni raamatutegelane teeb loomale haiget, on ja jääb ta minu jaoks negatiivseks tegelaseks. Autor ei suuda teda enam millegagi välja vabandada ja selle tegelase surma tragöödia ning ümbritsevate pisarad mulle ei mõju. Niisiis oli minu jaoks selles raamatus üks suhteliselt tuim osa, mis oleks pidanud südant liigutama, aga jättis mu külmaks.

Positiivse külje pealt – kui hästi Mankell kirjutab! Ma olen Wallanderi filmide fänn (tänan siinkohal Kenneth Branaghi võrratut osatäitmist), aga lugenud ma Mankelli enne ei olnud. See raamat oli aga nii intensiivne ja nii kaasahaarav, et ma sõna otseses mõttes sukeldusin sinna sisse ja pärismaailma tagasitulek toimus alati ehmatades mõne heli või puudutuse peale.
Raamatu esimene pool oli eriti hea. Mees oma saarel, hullumeelsena tunduv autoretk,
lumises metsas olev jäätunud järv. See meenutas mulle veidi Rachel Joyce`i raamatut “Harold Fry uskumatu palverännak” (mis oli ka suurepärane lugemine!).
Teine pool oli ka väga hästi kirjutatud, aga esimese lumma selles enam ei olnud. Liiga palju tegelasi, kes kõik rahu ja vaikust lõhkuma tulid ja oma elud kaasa tõid.

*Üks asi on kelnerite ja ooperilauljate puhul ühine – nimelt peavad neil mõlemil olema väga head kingad.
*Eluga on samamoodi kui kingadega. Pole mõtet endale sisendada, et need sobivad. Kui king pigistab, siis on see reaalsus.

Niisiis oli see üks väga hea lugemiselamus!
Täna sain kätte ka teise osa, “Rootsi kummikud”. Paistab, et see pole mitte nii rahulik raamat, aga kindlasti on ta sama hästi kirja pandud.
PS! Mulle meeldivad väga mõlema eestikeelse raamatu kaanekujundused!
Siin on aga välismaa väljaannete kaaned:
20a

 

Advertisements

Orlando Weeks “The Gritterman”

Teema 19: Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest
Orlando Weeks “The Gritterman” (73lk. Penguin)

08.jpg

Orlando Weeks oli ansambli The Maccabees solist ja laulukirjutaja. Kui nad laiali läksid, kirjutas Orlando selle raamatu. Mehest, kes suvisel ajal sõitis jäätiseautoga ja talvisel ajal lumesahaga.
Kuni ühel hetkel sai linnavalitsusest kirja, et tema teeneid ei vajata enam. Vanal mehel on seda raske uskuda ja nii ta sätib ennast jälle valmis, sõidab oma autoga teele ja sahkab ning liivatab ning mõtleb oma elust ja naisest, keda ta väga armastas. Kõigist neist majadest, millest ta mööda sõidab ja sellest, mis saab tema autost ja temast siis, kui viimase ringi viimane tee on lahti lükatud.
Kas siis ongi kõik?

Kurb raamat oli. Väga ilusate illustratsioonidega, mille Orlando Weeks ise joonistanud on. Seda raamatut on paaris kohas ka Väikese Printsiga võrreldud. Võibolla tõesti, ma ei ole nii suur asjatundja, aga mõtlik on see lugu tõesti.
Ja lisaks sellele ilmus ka plaat, “The Gritterman”, mille lugusid on võimalik Youtubes ka vaadata-kuulata. Mõnus muusika!
Näiteks When All is Said And Done”
Või teine lugu, kus vana mees meenutab oma naist: Seasonal Hero

As the rest of the world sleeps, the Gritterman goes out to work. Through the wind and the snow. Through the blue-black hours when time slips away, he grits the paths and the pavements and the roads. For him, a life without gritting is no life at all…

Sjón “Virvarebane”

12 teemakuud: Jaanuar (talve-, külma- või lumeteemaline raamat)
Sjón “Virvarebane” (108lk. Pegasus)

Virvarebane.jpg
Üks mõnus-mõnus lugemine! Eriti esimene ja kolmas osa, kus pastor Skugga-Baldur jahib haruldast sinirebast. Esimeses osas oli imetlusväärne looma kavalus ja jahikirest sõge mees, sekka virmalisi, nõiutud rebase mänge ja muidugi lund-lund ning külma.
Sai teada, et kui lased tugevas tuisus endale lumekooriku peale tuisata, on seal sees päris hea ja kaitstud olemine.
Kolmandas osas on mees rebase tapnud ja püssilasust vallandunud laviin on ta koos saagiga kaljukoopasse sulgenud. Kuidas mitte lolliks minna, kui sa tegelikult juba sinna teel oled … Viirastused, rebase nülgimine ja rebaseks saamine kannavad seda osa.
Keskmises, teises osas, on aga juttu taimetark Friðrik B Friðjónssonist ja tema surnud naisest. Naine oli Downi sündroomiga ning tema saatus enne Friðriku juurde jõudmist oli karm. Huvitav oli lugeda, mida tol ajal Downi sündroomist arvati. Nimelt olevat loote arengul 9 etappi: kala, roomaja, lind, koer, ahv, neeger, asiaat, indiaanlane ja lõpuks valge inimene. Kui juhtub nii, et laps tuleb ilmale varem kui õige aeg (seda juhtubki tihti 7. e. asiaadi etapis), siis ongi tal pilusilmad ja asiaadi välimus. Sellised tarkused …

Lisaks karmidele põhjamaistele lugudele, mis kolmanda osa lõpuks kenasti üheks tervikuks sulavad, on selles raamatus ka omajagu huumorit.
Näiteks räägitakse mitmes lõigus, mismoodi pastor laviinimöllus rullub ja kuidas tema jäsemed painduvad. Lõpuks lisatakse:
“Pastori seisund polnud kiita, kuid see ei teinud talle muret, sest ta oli teadvuseta.”

Lõpetuseks üks hea nipp, kuidas ilma ennustada: kui teil on kodus vana kõuts, siis pidage teda vana-aasta õhtul silmas. Kui loom ennast kratsib, siis on oodata korralikku maru!

Üks hää ja ilus pühapäev!

Läks kord Kurat Jumala juurde ja ütles, et soovib kõigi inimeste hingi endale.
Jumal mõtles veidi ja ütles Kuradile: “Sa saad inimeste hinged siis kui kõik puud on oma lehed langetanud.” Kurat jäi rahule ja asus ootama. Jumal läks aga tamme juurde ja ütles talle: “Sina hoia oma lehti kõvasti okste küljes kinni!”.
Saabus sügis ja kõigi puude lehed langesid üksteise järel maha. Kurat käis ringi ja oli rahul. Kuni ta kohtas tamme. Läksid päevad ja nädalad, Kurat muudkui käis ja passis tamme, aga ikka oli sel veel mõni leht küljes. Lõpuks Kurat vihastas, kargas tamme juurde ja raputas teda kõvasti-kõvasti!
Sest ajast peale on tammed suurte tugevate võradega, kõvasti maa küljes kinni ja nende lehed on sakilised ning püsivad puu otsas seni kuni tuleb uus kevade ja uued lehed.

tammeleht

Sellise looga algas meie imeilus külm ja karge talvepäev koos Looduse Omnibussiga.
Sõitsime Viljandimaale.
Päike säras kogu tee, üle bussi lendas parv leevikesi, kõhud päikese käes lõõskamas. Viljandile lähenedes tekkis udu ja läbi udu tõusis äkki kolm päikest koos vikerkaarega! Halo ümber päikese. Võrratu vaatepilt, millest ma olin enne vaid lugenud ja pilte näinud. Nüüd seisis see meie ees ja ma ei teadnudki, kas ma tahan rohkem seda vaadata või pidlistada.
Noh – pildistamine sai ikkagi võitu, sest aeg tiksus kuklas…

halo

Esimene peatus oli Viiralti tamme juures.
Olen sealt 4 aastat jutti peaaegu iga nädal mööda sõitnud, aga pole kordagi lähedal käinud. Nüüd siis oli see võimalus. Uhke puu! Kujutan ette, mismoodi Kurat ta peale vihastas ja raputada püüdis 🙂 Ei maksa tammega võimelda…

tamm1

tamm3

tamm2

Järgmine peatus Laidoneri sünnikohta märkiva samba juures. Kui uhke pärnaallee sinna viis! Tundus, et ilm läks aina külmemaks ja härmatis muutus aina paksemaks ja ilm valgemaks.

allee1

Mis on talvel parim söök? Hernesupp muidugi 🙂
Holstre-Polli Tervisekeskuses pakuti meile hernesuppi, jube head õunakooki ja teed. Ja väljas suusatati. Selline kadeduseussike hakkas järama… Ma pidasin sügisel plaani sel talvel suusatamise uuesti meelde tuletada. Nooh, selleks on lund vaja, eksole. Nüüd olen leppinud lihtsalt suusavaba kõndimisega. Käisime nüüdki metsavahel kõndimas. Talv on ikka ilus!

holstre

helves

Uus peatus – Põrguoru matkarada Õisus.
Vat see oli lahe koht! Üles-alla ronimine, teele langenud puud, all orus voolav vesi.

oisu

oisu2

oisu3

oisu4

oisu6

oisu7

oisu8

Ja siis Karksi ordulinnus ehk meie oma Pisa tornike 🙂

karksi

loojang

Päeva viimase peatuse tegime Karksi kultuurimajas, kus oli Looduse Aastafoto konkursi võidutööde näitus. Kunagi tahaks ise ka sellest osa võtta… 🙂

foto

Suurepärane päev!
Julgeid külma kätte matkama minejaid oli sel korral vaid 10, aga talve ei maksa karta! See on imeilus! 🙂

SUUR päev!

Kui 12. jaanuaril hakkab aastas esimest korda lund sadama ja see jätkub ööselgi ning kui 13. jaanuari hommikul on juba ilus ning valge aknast välja vaadata, siis see ongi SUUR päev! Pikisilmi oodatud. Juba novembri keskpaigast oodatud. Nüüd siis jõudis kohale!
Teeme uued Jõulud! 🙂

Täna:
*oli silmi avades ja aknast välja vaadates naabrimehe katus valge! Esimest korda selle talve jooksul.
*lõi ust avades vastu pahvakas kerget ja karget, värsket õhku! Esimest korda selle talve jooksul.
*sai lund rookida – nii kodus kui tööl! Esimest korda selle talve jooksul.
*sai lindudele süüa pandud. Esimest korda selle talve jooksul.
*sai talvejope selga pandud ja ennast kergelt kohmakana tuntud. Ka esimest korda selle talve jooksul…

Täna oli ka see päev kui meie kõuts üritas vähemalt kahekümnel korral õue minna, lootes iga kord, et kui ta on toas tiiru ära teinud ja õueuks tema ees taas avaneb, siis on maa kenasti must ja ta saab mõnuga patseerida. Ja iga kord kui ta nina välja pistis oli sama jama – valge maa. Kass oli õhtuks päris stressis.
Õnneks on meil kamin ja õnneks pandi see kütte, nii et stress sai kenasti välja magatud.

See tundub nii uskumatu! Paar päeva tagasi kallas vihma ja nüüd on maa kaunilt valge ja õues mõnusad külmakraadid.
Ja fotokat on jälle põhjust kaasa tassida 🙂

loojang2

loojang

vesiaurab

Rahul ja õnnelik!
Jätkugu seda talve kauaks (veebruari lõpuni) ja toogu ta meile hulganisti lund juurde!