Ragnar Jonasson “Pimedus”

Ragnar Jonasson “Pimedus” (222lk. Eesti Raamatu Krimiraamat)

Juba teine raamat järjest, kus kaanele kirjutatud kiidusõnad räägivad sulatõtt! “Raamat, mille lõpplahendus võtab õhku ahmima” – jah, siiamaani ahmin ja mõtlen, et misasja?! Islandi õhk mõjub ilmselt niimoodi, et kirjanikel tuleb pähe igasugu hulle ideid.

See on Ragnar Jonassoni Peidus Islandi triloogia esimene raamat, mis räägib pensionile mineva detektiivi, Hulda Hermannsdóttiri, viimasest uurimisest. Peatükid vahelduvad jagades Hulda ja mõrvatu emotsioone ning kiigates aegajalt kaugele Hulda minevikku. Lõpulajatus paiskab mõnuga segi kogu eelnenud 200 lehekülje jooksul toimunu, aga jätab ometi mulje, et just nii see minema pidigi.
Uurides Jonassoni enda lehelt triloogia tausta saab selgeks, et jah, kõik on õige. Järgmises kahes osas näeme midagi hoopis teistsugust, kui tavalistes raamatusarjades, mis detektiivide käekäiku ja uurimisi jälgivad. Minul on see esimene kord puutuda kokku niimoodi üles ehitatud sarjale. Saab olema huvitav!

Ma ei saa kuidagi ümber sellest, et nina krimpsutama panev vingus ilm on just see, millest mulle lugeda meeldib. Jäine vihm ja lumi ja vile tuul. Külmavärinad, mis ei kao ka siis, kui magamiskotist paistab välja vaid ninaots. Kuumaastik ning jäised, puhtaveelised ojad koos mõne lootusetu lobudikuga kuskil tuisuses pärapõrgus.
Loob juba meeleolu, eksole!

Ootan nüüd põnevusega järgmist kaht osa, et näha, mismoodi kirjanik selle “aga küpsetame pitsat niipidi, et paneme juustu kõige alla, siis tomatid, liha, topeltananassi 😛 ja kastme, ning põhjataigna kõige peale!” situatsiooni lahti kirjutab.
Tänan geniaalsuse eest, mis ei lasknud lugejal vajuda tavapärase krimka mõnusasse seaduspärasusse – mõrv + uurimine + lahendus + loorberid.

Jo Thomas “Armastus jõuluturult”

Jo Thomas “Armastus jõuluturult” (255lk. Eesti Raamat)

Kõigepealt tahan öelda, et on tore, et Eestimaa kirjastused nüüd ka jõuluraamatuid tõlgivad ja välja annavad. Kui oled ikka ülepea piparkoogilõhna ja lumehangede ja kuuseehete sära sees, siis kohe peab midagi temaatilist lugema. Vähemalt mina olen jõulude ajal lootusetult jõuluraamatute usku.
Kuigi ma tean, et need on kõik enamvähem ühesugused – alguses olnud suured probleemid lahenevad, naised leiavad enda eluõnne turtsakas naabrimehes, kelle kuldne süda jõuluvalguses särama lööb ja vanad ning noored saavad kokku, koduta loomad leiavad pered, halbadest lastest saavad head lapsed. 🙂 Aga mis see jõuluime muud ongi ja mida inimene jõulude ajal muud vajabki, kui headust ja rõõmu.
Ja lumi peab raudselt olemas olema!

Niisiis – selles raamatus on meil Connie, kes toreda eakatekambaga Inglismaalt Saksamaale jõuluturule sõidab. Esiteks selleks, et puistata laiali jõuluaega armastanud Elsie tuhk ja teiseks, et kohtuda päriselus internetist leitud armastusega. Conniel on nimekiri (nimekirjad on ühed tõhusad asjad, nagu paljudest naistekatest lugeda saab), mille kõigile punktidele üks mees vastama peab ning Heinrichi puhul saavad linnukesed üsna kiiresti paika.
Mina aga loen ja mõtlen kogu aeg, et jookse, Connie! Kuskile kaugemale üliplaneeritud minutitäpsusega elavast Heinrichist! Elu sellise mehega oleks nagu pidevalt tuututava nutikellaga – tõuse püsti, 5 minutit uksest väljumiseni, kas sa juba matkad või loen niisama minuteid edasi, tempot juurde, tempot maha, lõuna vanematega, kaarikusõit, hambapesu, kell 22:01 uinu vaikselt mu lind…

Selle raamatu võlu on taustal tegutsevates hooldekodu elanikes. Selles, mismoodi nad hakkavad enda jõuluunistusi täitma ja kuidas terve vanalinn neist unistustest haaratud saab. Südamlik ja tore lugemine. Loed, krõbistad piparkooki ja usud jälle jõuluimedesse. Isegi mõned ärevad hetked on peatükkidesse põimitud, aga ma olen kindel, et ei riku kellegi lugemiselamust kui kirjutan, et kõik lõpeb imeliselt!
Sest vaevalt, et keegi arvab, et mõni jõuluraamat võib lõppeda halvasti. 🎄

Camilla Sten “Pärija”

(365lk. Eesti Raamat)

Vaat see oli alles põnevik! Kriipivalt kõhe ja nii põnev, et istusin ja lugesin öösiti (ise täitsa teises, lumetuisuses maailmas), varbad pleedi all krussis.
Mul on hea meel, et see raamat saabus minu juurde praegu, vastu kriiksuvate puuokstega sügist, mitte mõnel kuumal suvekuul, kus me oleme kõik unustanud, mis on lumi ja mida tähendab kibekülm talvetorm.

Eleanor või Victoria (ühtede jaoks üks, teiste jaoks teine), elab koos väga ebameeldiva häirega – prosopagnoosiaga ehk võimetusega ära tunda inimeste nägusid. Sama häire on ka Rootsi kroonprintsess Victorial ja aastaid tagasi sellest teada saades uurisin natuke – on ikka päris karm, kui igal hommikul ärgates paned Sa enda abikaasa ja laste “näod” enda jaoks uuesti kokku nende silmade, soengu, hääle ja lõhna järgi. Sa ei saa tänaval kohata mõnd tuttavat nägu, sest sa lihtsalt ei tunne ühtegi nägu ära.

Niisiis – raamatu Victoria (või Eleanor) satub enda vanaema juurde sel hetkel, kui mõrvar vanaema korterist väljub. Ta ei tunne seda inimest ära sel hetkel ja ta ei tunne teda ära ka kunagi hiljem. Aga kas mõrvar teab seda?

Vanaemal, uhkel daamil Viviannel, on Eleanorile ja tema tädile, Veronikale, päranduseks jäetud maamõis nimega Solhöga. Niisiis lähevadki Eleanor, tema poiss-sõber Sebastian, tädi Veronika ja advokaat Rickard Solhögasse, et pärandvarad kirja panna. Aga nendega tulekuga ärkab mõisas ka suguvõsa minevik koos kägisevate veinikeldri uste, keldri ja ülakorruse vahet liikuva suure tühja toidulifti ja sügaval metsas asuva üksiku jahimajakesega.
Ja siis saabub lumetorm, elektrikatkestus ja …
Ja paljugi veel.

Kui ma peaks kirjutama lause stiilis: See raamat sobib kõigile, kes armastavad … raamatuid, siis paneks ma sinna … asemele näiteks Ruth Ware nime. Sest Camilla Sten oskab samuti kui Ruth Ware panna oma jutustusse korraliku koguse külmavärinaid tekitavaid hetki.

Liikudes tänapäeva ja Solhögas elanud poolatari Annuška mälestuste vahel, saavad kokku ränki vigu täis minevik ja kättemaksuhimuline tulevik ning loovad olevikku selle kõheda põneviku.
Miks eestikeelse raamatu kaanel on kirjas kriminaalromaan, see on ka paras mõistatus, sest siin ei ole midagi kriminaalromaanilikku (peale laiba), tegu on pesueht põnevikuga, ehk spänningsromaniga (originaalis, ehk rootsi keeles). Aga Eestis ongi kriminaalromaani ja põneviku mõisted täiesti sassis.

Igal juhul ootan ma nüüd eesti keelde järgmist Camilla Steni raamatut, sest nii varem ilmunud “Kadunud küla” kui “Pärija” on täpselt sellised raamatud, mida ma lugeda armastan.

PS: See raamat on pühendatud Camilla Steni kassikesele, Katt Rasmusele.

Christiane Ritter “A woman in the polar night”

Jaanuarikuine päikesetõus Pärnu lahe ääres

Lugemise väljakutse 2021
Teema 31: Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg
Christiane Ritter “A Woman in the Polar Night” (219lk. Pushkin Press)

Selle raamatu leidmise lugu sai alguse aastaid tagasi, kui mu tädi rääkis vaimustusega raadiokuuldemängust, kus loeti ette ühe polaaraladel talve veetnud naise meenutusi. Otsisin raamatut ja meie mõlema üllatuseks ei olnudki seda eesti keeles välja antud! Ainult lühikokkuvõte järjejutu jaoks. Natuke kummaline, sest kindlasti leidus palju neid inimesi (mu tädiga eesotsas), kes oleks peale järjejutu kuulamist ka raamatut lugenud.
Mõtlesin, et tellin siis ingliskeelse raamatu. Ja siis saabus uus üllatus – ingliskeelseid ei olnud tol hetkel saada! Märkisin siis Bookdepositorys ära, et kui raamat müüki tuleb, saaksin ma selle kohta teavituse ja tükk aega hiljem potsatas mu postkasti teade – teie poolt soovitud raamat on kohal!
Tellisin ära, aga ta jõudis minuni kevadel. See ei olnud õige hetk lugeda lumme uppunud hütist polaaröös!
Niisiis – mõned nädalad tagasi saabus ka meile Pärnusse õige talv ja külm, mina võtsin selle raamatu ja nautisin.
Ma pole kunagi ühe raamatu lugemist piiranud, aga sellega oli kindel diil – 25 lehekülge igal õhtul. Lihtsalt selleks, et jätkuks kauemaks.

Nüüd siis jõuan lõpuks raamatuni. 🙂
Christiane Ritter oli naine, kes aastal 1934 reisis oma kenast turvalisest Austria kodust Põhja Jäämeres asuvatele Teravmägedele, et seal, koos oma kütist abikaasa Hermanniga, terve aasta veeta. Hermann, tark mees, oli lubanud uhket majutust ja mõnusat ajaveetmist ning maalikunstnikust Christiane kujutas ette, mismoodi ta talveöös virmaliste valgel ning sooja ahju ees raamatuid loeb, maalib, sokke koob ja elust mõnu tunneb. 🙂 Kohale jõudes selgus aga, et uhkeks majutuseks on väike hütt ja romantiline talv virmaliste valgel muutus kiirelt lumetormidega võitlemiseks, jäätunud seintega hütis külmetamiseks ning esmapilgul jubeda väljanägemisega hülgeliha ning rasva söömiseks. Kui Christiane oma abikaasalt küsis, kus siis on see imeline elamine, mida talle lubati, vastas mees naeratades, et seda pole veel ehitada jõutud (aga mehed ehitasid talle omaette toakese!). 🙂
Sellel lingil saab vaadata, milline see uhke hütt välja nägi ja ka sisse piiluda (kujutage sinna juurde -40C pakane ja hüti katuseni ulatuv lumi) : Ritteri hütt

See, mismoodi Christiane Ritter oma polaaraastast kirjutab, on tõeline lugemisnauding! Looduskirjeldused on vapustavad, nii et silmad kinni võib kõiki neid hiiglaslikke mägesid ja jääd ja linde ning loomi ette kujutada.
Nad veetsid talve kolmekesi: Christiane, Hermann ja norrakast kütt Karl. Karl oli daami vastu hütis eriti tähelepanelik ja andis kohe alguses kolm tarkusetera, millest Christiane terve aasta jooksul ka kinni pidas.
Polaaröös tuleb sul kindlasti:
1. Käia iga päev, olenemata kui hirmus ilm on, jalutuskäigul! See on sama oluline kui söömine ja joomine.
2. Sul peab alati olema hea tuju!
3. Mitte kunagi ei tohi mitte millegi pärast muretseda.
Siis on sinuga polaaröös kõik hästi.
Ja polaaröö kestab 16. oktoobrist kuni 25. veebruarini.

Esimest korda jääb Cristiane hütti üksi esimese tormi ajal, mis Spitsbergeni saart tabab. Ta võrdleb tormi marutsemist hüti seinte taga rongiga, mis tormab üle lõpmatute rööbaste ning läbi tunnelite ja hommikul tõustes ning hüti ust avades ei näe ta midagi – tuleb päev otsa kaevata, et teha tee hütist välja ning leida lumest toidumoona- ning parafiinikaste.
Raamatus on võrratud kirjeldused pimedast arktikaööst, kui on tõesti nii pime, et ükski linnade valgusreostus seda ei riku. Jutud Arktika valgetest rebastest, kes nende hüti ümbert toitu noolivad, nn. koduhülgest, kes kevadel iga päev neid jääpangalt uurimas käib ja jääootusest – sest kui tuleb jää, tulevad jääkarud ja nad saavad süüa!

Väga muhe oli lugu sokkide kudumisest. Christiane oli unustanud, mismoodi sokikanda kududa. Niisiis asusid mõlemad mehed talle appi. Hermann arvutas ja nuputas ja tegi sokikannast peaaegu teadustööd, samal ajal kui Karl kudus lihtsalt pika toru ja tõmbas varbaotsa kokku. 🙂

Christiane põdes läbi nii Spitsbergeni maania kui kurikuulsa rar-i seisundi, mis seisneb selles, et inimene on jääst ja enda ümbrusest ning polaaröö kummalisest särast nii lummatud, et võib hüpnotiseeritult lihtsalt kaugusse või vette kõndida ning keegi ei leia teda enam iial.

*Sul on potte-panne, mida küürida, aga harja asemel on vaid selle puidust käepide, ning ära kulunud harjaste asemele on üks kütt pistnud kajakasuled, nii, et hari näeb välja pigem kui indiaanlaste ehe, kui tööriist.
*Kelgukoertele ei tohi enne teele asumist süüa anda. Nad muutuvad laisaks, teevad ükshaaval pissipeatusi ja ei viitsi kuulata, kui sa neile “paremale!” või “vasakule!” karjud.
*Isegi jääkaru hüti ees peab oma surmahetke veidi ootama, kui kütil on võimalus rüübata lonks kuuma kohvi!
*Lund ei tohi süüa! See muudab su väsinuks ja veel rohkem januseks.

Ma võiks sellest raamatust ilmselt kirjutama jäädagi, sest see on üks mu parimaid lugemiselamusi üleüldse.
Pilt on pärit raamatust.

Henning Mankell “Itaalia kingad”

Nutika raamatukoguhoidja veebruar: raamat vanadest inimestest
Henning Mankell “Itaalia kingad” (222lk. Varrak)

Vana mees Fredrik, vana koer ja vana kass oma üksikul saarel.
Nädalas 2x käib hüdrokopteriga postiljon.
Igal hommikul supleb mees jääaugus.
Rahu ja vaikus. Külm talv. Saare ümber laiub jääväli.
Ja siis, ühel hommikul, seisab keset jääd käimisraamiga naine ning kogu see rahu ja vaikus on kadunud.

Kui palju on raamatutest, filmidest ja eludest jooksnud läbi seesama lugu – midagi varjatakse aastakümneid ja siis, kui surm silme ees, kallatakse teised inimesed oma teadmistega üle. Surija saab oma patud lunastatud ja võib rahuliku südamega hauda minna. Need, kes ellu jäävad, peavad seda segadust klaarima hakkama.

Raamatus juhtub just selline asi, et surev Harriet toob oma kunagisele armastatule teateid, millest mees ei osanud undki näha. Kuigi raamatus püütakse jätta muljet, et Fredrik on tegelikult oma rahu rikkumise pärast õnnelik ja rahul, jäi mulle lugedes ikka kripeldama tunne, et kas ta oli tegelikult ka rahul? Mees justkui üritas endale sisendada, et tema 12 üksinda saarel elatud aastat olid enda peitmine ja elu elamata jätmine, aga mind see ei veennud.
Inimesed, kes ei suuda üksinda, ainult iseendaga elada, ei säti oma elu üksikule saarele, vaid otsivad seltsi ja lähevad üksi olles hulluks. Vaikus, mis neid ümbritseb, ei sisenda rahu, vaid ärritab neid. Selle raamatu mees elas oma koera, kassi ja postipaadi paari käiguga nädalas aga täiesti rahumeelselt.

Mis ma veel ütlen – kui mõni raamatutegelane teeb loomale haiget, on ja jääb ta minu jaoks negatiivseks tegelaseks. Autor ei suuda teda enam millegagi välja vabandada ja selle tegelase surma tragöödia ning ümbritsevate pisarad mulle ei mõju. Niisiis oli minu jaoks selles raamatus üks suhteliselt tuim osa, mis oleks pidanud südant liigutama, aga jättis mu külmaks.

Positiivse külje pealt – kui hästi Mankell kirjutab! Ma olen Wallanderi filmide fänn (tänan siinkohal Kenneth Branaghi võrratut osatäitmist), aga lugenud ma Mankelli enne ei olnud. See raamat oli aga nii intensiivne ja nii kaasahaarav, et ma sõna otseses mõttes sukeldusin sinna sisse ja pärismaailma tagasitulek toimus alati ehmatades mõne heli või puudutuse peale.
Raamatu esimene pool oli eriti hea. Mees oma saarel, hullumeelsena tunduv autoretk,
lumises metsas olev jäätunud järv. See meenutas mulle veidi Rachel Joyce`i raamatut “Harold Fry uskumatu palverännak” (mis oli ka suurepärane lugemine!).
Teine pool oli ka väga hästi kirjutatud, aga esimese lumma selles enam ei olnud. Liiga palju tegelasi, kes kõik rahu ja vaikust lõhkuma tulid ja oma elud kaasa tõid.

*Üks asi on kelnerite ja ooperilauljate puhul ühine – nimelt peavad neil mõlemil olema väga head kingad.
*Eluga on samamoodi kui kingadega. Pole mõtet endale sisendada, et need sobivad. Kui king pigistab, siis on see reaalsus.

Niisiis oli see üks väga hea lugemiselamus!
Täna sain kätte ka teise osa, “Rootsi kummikud”. Paistab, et see pole mitte nii rahulik raamat, aga kindlasti on ta sama hästi kirja pandud.
PS! Mulle meeldivad väga mõlema eestikeelse raamatu kaanekujundused!
Siin on aga välismaa väljaannete kaaned:

 

Orlando Weeks “The Gritterman”

Teema 19: Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest
Orlando Weeks “The Gritterman” (73lk. Penguin)

Orlando Weeks oli ansambli The Maccabees solist ja laulukirjutaja. Kui nad laiali läksid, kirjutas Orlando selle raamatu. Mehest, kes suvisel ajal sõitis jäätiseautoga ja talvisel ajal lumesahaga.
Kuni ühel hetkel sai linnavalitsusest kirja, et tema teeneid ei vajata enam. Vanal mehel on seda raske uskuda ja nii ta sätib ennast jälle valmis, sõidab oma autoga teele ja sahkab ning liivatab ning mõtleb oma elust ja naisest, keda ta väga armastas. Kõigist neist majadest, millest ta mööda sõidab ja sellest, mis saab tema autost ja temast siis, kui viimase ringi viimane tee on lahti lükatud.
Kas siis ongi kõik?

Kurb raamat oli. Väga ilusate illustratsioonidega, mille Orlando Weeks ise joonistanud on. Seda raamatut on paaris kohas ka Väikese Printsiga võrreldud. Võibolla tõesti, ma ei ole nii suur asjatundja, aga mõtlik on see lugu tõesti.
Ja lisaks sellele ilmus ka plaat, “The Gritterman”, mille lugusid on võimalik Youtubes ka vaadata-kuulata. Mõnus muusika!
Näiteks When All is Said And Done”
Või teine lugu, kus vana mees meenutab oma naist: Seasonal Hero

As the rest of the world sleeps, the Gritterman goes out to work. Through the wind and the snow. Through the blue-black hours when time slips away, he grits the paths and the pavements and the roads. For him, a life without gritting is no life at all…

Sjón “Virvarebane”

12 teemakuud: Jaanuar (talve-, külma- või lumeteemaline raamat)
Sjón “Virvarebane” (108lk. Pegasus)

Üks mõnus-mõnus lugemine! Eriti esimene ja kolmas osa, kus pastor Skugga-Baldur jahib haruldast sinirebast. Esimeses osas oli imetlusväärne looma kavalus ja jahikirest sõge mees, sekka virmalisi, nõiutud rebase mänge ja muidugi lund-lund ning külma.
Sai teada, et kui lased tugevas tuisus endale lumekooriku peale tuisata, on seal sees päris hea ja kaitstud olemine.
Kolmandas osas on mees rebase tapnud ja püssilasust vallandunud laviin on ta koos saagiga kaljukoopasse sulgenud. Kuidas mitte lolliks minna, kui sa tegelikult juba sinna teel oled … Viirastused, rebase nülgimine ja rebaseks saamine kannavad seda osa.
Keskmises, teises osas, on aga juttu taimetark Friðrik B Friðjónssonist ja tema surnud naisest. Naine oli Downi sündroomiga ning tema saatus enne Friðriku juurde jõudmist oli karm. Huvitav oli lugeda, mida tol ajal Downi sündroomist arvati. Nimelt olevat loote arengul 9 etappi: kala, roomaja, lind, koer, ahv, neeger, asiaat, indiaanlane ja lõpuks valge inimene. Kui juhtub nii, et laps tuleb ilmale varem kui õige aeg (seda juhtubki tihti 7. e. asiaadi etapis), siis ongi tal pilusilmad ja asiaadi välimus. Sellised tarkused …

Lisaks karmidele põhjamaistele lugudele, mis kolmanda osa lõpuks kenasti üheks tervikuks sulavad, on selles raamatus ka omajagu huumorit.
Näiteks räägitakse mitmes lõigus, mismoodi pastor laviinimöllus rullub ja kuidas tema jäsemed painduvad. Lõpuks lisatakse:
“Pastori seisund polnud kiita, kuid see ei teinud talle muret, sest ta oli teadvuseta.”

Lõpetuseks üks hea nipp, kuidas ilma ennustada: kui teil on kodus vana kõuts, siis pidage teda vana-aasta õhtul silmas. Kui loom ennast kratsib, siis on oodata korralikku maru!

Üks hää ja ilus pühapäev!

Läks kord Kurat Jumala juurde ja ütles, et soovib kõigi inimeste hingi endale.
Jumal mõtles veidi ja ütles Kuradile: “Sa saad inimeste hinged siis kui kõik puud on oma lehed langetanud.” Kurat jäi rahule ja asus ootama. Jumal läks aga tamme juurde ja ütles talle: “Sina hoia oma lehti kõvasti okste küljes kinni!”.
Saabus sügis ja kõigi puude lehed langesid üksteise järel maha. Kurat käis ringi ja oli rahul. Kuni ta kohtas tamme. Läksid päevad ja nädalad, Kurat muudkui käis ja passis tamme, aga ikka oli sel veel mõni leht küljes. Lõpuks Kurat vihastas, kargas tamme juurde ja raputas teda kõvasti-kõvasti!
Sest ajast peale on tammed suurte tugevate võradega, kõvasti maa küljes kinni ja nende lehed on sakilised ning püsivad puu otsas seni kuni tuleb uus kevade ja uued lehed.

Sellise looga algas meie imeilus külm ja karge talvepäev koos Looduse Omnibussiga.
Sõitsime Viljandimaale.
Päike säras kogu tee, üle bussi lendas parv leevikesi, kõhud päikese käes lõõskamas. Viljandile lähenedes tekkis udu ja läbi udu tõusis äkki kolm päikest koos vikerkaarega! Halo ümber päikese. Võrratu vaatepilt, millest ma olin enne vaid lugenud ja pilte näinud. Nüüd seisis see meie ees ja ma ei teadnudki, kas ma tahan rohkem seda vaadata või pidlistada.
Noh – pildistamine sai ikkagi võitu, sest aeg tiksus kuklas…

Esimene peatus oli Viiralti tamme juures.
Olen sealt 4 aastat jutti peaaegu iga nädal mööda sõitnud, aga pole kordagi lähedal käinud. Nüüd siis oli see võimalus. Uhke puu! Kujutan ette, mismoodi Kurat ta peale vihastas ja raputada püüdis 🙂 Ei maksa tammega võimelda…

Järgmine peatus Laidoneri sünnikohta märkiva samba juures. Kui uhke pärnaallee sinna viis! Tundus, et ilm läks aina külmemaks ja härmatis muutus aina paksemaks ja ilm valgemaks.

Mis on talvel parim söök? Hernesupp muidugi 🙂
Holstre-Polli Tervisekeskuses pakuti meile hernesuppi, jube head õunakooki ja teed. Ja väljas suusatati. Selline kadeduseussike hakkas järama… Ma pidasin sügisel plaani sel talvel suusatamise uuesti meelde tuletada. Nooh, selleks on lund vaja, eksole. Nüüd olen leppinud lihtsalt suusavaba kõndimisega. Käisime nüüdki metsavahel kõndimas. Talv on ikka ilus!

Uus peatus – Põrguoru matkarada Õisus.
Vat see oli lahe koht! Üles-alla ronimine, teele langenud puud, all orus voolav vesi.

Ja siis Karksi ordulinnus ehk meie oma Pisa tornike 🙂

Päeva viimase peatuse tegime Karksi kultuurimajas, kus oli Looduse Aastafoto konkursi võidutööde näitus. Kunagi tahaks ise ka sellest osa võtta… 🙂

Suurepärane päev!
Julgeid külma kätte matkama minejaid oli sel korral vaid 10, aga talve ei maksa karta! See on imeilus! 🙂

SUUR päev!

Kui 12. jaanuaril hakkab aastas esimest korda lund sadama ja see jätkub ööselgi ning kui 13. jaanuari hommikul on juba ilus ning valge aknast välja vaadata, siis see ongi SUUR päev! Pikisilmi oodatud. Juba novembri keskpaigast oodatud. Nüüd siis jõudis kohale!
Teeme uued Jõulud! 🙂

Täna:
*oli silmi avades ja aknast välja vaadates naabrimehe katus valge! Esimest korda selle talve jooksul.
*lõi ust avades vastu pahvakas kerget ja karget, värsket õhku! Esimest korda selle talve jooksul.
*sai lund rookida – nii kodus kui tööl! Esimest korda selle talve jooksul.
*sai lindudele süüa pandud. Esimest korda selle talve jooksul.
*sai talvejope selga pandud ja ennast kergelt kohmakana tuntud. Ka esimest korda selle talve jooksul…

Täna oli ka see päev kui meie kõuts üritas vähemalt kahekümnel korral õue minna, lootes iga kord, et kui ta on toas tiiru ära teinud ja õueuks tema ees taas avaneb, siis on maa kenasti must ja ta saab mõnuga patseerida. Ja iga kord kui ta nina välja pistis oli sama jama – valge maa. Kass oli õhtuks päris stressis.
Õnneks on meil kamin ja õnneks pandi see kütte, nii et stress sai kenasti välja magatud.

See tundub nii uskumatu! Paar päeva tagasi kallas vihma ja nüüd on maa kaunilt valge ja õues mõnusad külmakraadid.
Ja fotokat on jälle põhjust kaasa tassida 🙂

Rahul ja õnnelik!
Jätkugu seda talve kauaks (veebruari lõpuni) ja toogu ta meile hulganisti lund juurde!