Camilla Sten “Pärija”

(365lk. Eesti Raamat)


Vaat see oli alles põnevik! Kriipivalt kõhe ja nii põnev, et istusin ja lugesin öösiti (ise täitsa teises, lumetuisuses maailmas), varbad pleedi all krussis.
Mul on hea meel, et see raamat saabus minu juurde praegu, vastu kriiksuvate puuokstega sügist, mitte mõnel kuumal suvekuul, kus me oleme kõik unustanud, mis on lumi ja mida tähendab kibekülm talvetorm.

Eleanor või Victoria (ühtede jaoks üks, teiste jaoks teine), elab koos väga ebameeldiva häirega – prosopagnoosiaga ehk võimetusega ära tunda inimeste nägusid. Sama häire on ka Rootsi kroonprintsess Victorial ja aastaid tagasi sellest teada saades uurisin natuke – on ikka päris karm, kui igal hommikul ärgates paned Sa enda abikaasa ja laste “näod” enda jaoks uuesti kokku nende silmade, soengu, hääle ja lõhna järgi. Sa ei saa tänaval kohata mõnd tuttavat nägu, sest sa lihtsalt ei tunne ühtegi nägu ära.

Niisiis – raamatu Victoria (või Eleanor) satub enda vanaema juurde sel hetkel, kui mõrvar vanaema korterist väljub. Ta ei tunne seda inimest ära sel hetkel ja ta ei tunne teda ära ka kunagi hiljem. Aga kas mõrvar teab seda?

Vanaemal, uhkel daamil Viviannel, on Eleanorile ja tema tädile, Veronikale, päranduseks jäetud maamõis nimega Solhöga. Niisiis lähevadki Eleanor, tema poiss-sõber Sebastian, tädi Veronika ja advokaat Rickard Solhögasse, et pärandvarad kirja panna. Aga nendega tulekuga ärkab mõisas ka suguvõsa minevik koos kägisevate veinikeldri uste, keldri ja ülakorruse vahet liikuva suure tühja toidulifti ja sügaval metsas asuva üksiku jahimajakesega.
Ja siis saabub lumetorm, elektrikatkestus ja …
Ja paljugi veel.

Kui ma peaks kirjutama lause stiilis: See raamat sobib kõigile, kes armastavad … raamatuid, siis paneks ma sinna … asemele näiteks Ruth Ware nime. Sest Camilla Sten oskab samuti kui Ruth Ware panna oma jutustusse korraliku koguse külmavärinaid tekitavaid hetki.

Liikudes tänapäeva ja Solhögas elanud poolatari Annuška mälestuste vahel, saavad kokku ränki vigu täis minevik ja kättemaksuhimuline tulevik ning loovad olevikku selle kõheda põneviku.
Miks eestikeelse raamatu kaanel on kirjas kriminaalromaan, see on ka paras mõistatus, sest siin ei ole midagi kriminaalromaanilikku (peale laiba), tegu on pesueht põnevikuga, ehk spänningsromaniga (originaalis, ehk rootsi keeles). Aga Eestis ongi kriminaalromaani ja põneviku mõisted täiesti sassis.

Igal juhul ootan ma nüüd eesti keelde järgmist Camilla Steni raamatut, sest nii varem ilmunud “Kadunud küla” kui “Pärija” on täpselt sellised raamatud, mida ma lugeda armastan.

PS: See raamat on pühendatud Camilla Steni kassikesele, Katt Rasmusele.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s