Sjón “Virvarebane”

12 teemakuud: Jaanuar (talve-, külma- või lumeteemaline raamat)
Sjón “Virvarebane” (108lk. Pegasus)

Üks mõnus-mõnus lugemine! Eriti esimene ja kolmas osa, kus pastor Skugga-Baldur jahib haruldast sinirebast. Esimeses osas oli imetlusväärne looma kavalus ja jahikirest sõge mees, sekka virmalisi, nõiutud rebase mänge ja muidugi lund-lund ning külma.
Sai teada, et kui lased tugevas tuisus endale lumekooriku peale tuisata, on seal sees päris hea ja kaitstud olemine.
Kolmandas osas on mees rebase tapnud ja püssilasust vallandunud laviin on ta koos saagiga kaljukoopasse sulgenud. Kuidas mitte lolliks minna, kui sa tegelikult juba sinna teel oled … Viirastused, rebase nülgimine ja rebaseks saamine kannavad seda osa.
Keskmises, teises osas, on aga juttu taimetark Friðrik B Friðjónssonist ja tema surnud naisest. Naine oli Downi sündroomiga ning tema saatus enne Friðriku juurde jõudmist oli karm. Huvitav oli lugeda, mida tol ajal Downi sündroomist arvati. Nimelt olevat loote arengul 9 etappi: kala, roomaja, lind, koer, ahv, neeger, asiaat, indiaanlane ja lõpuks valge inimene. Kui juhtub nii, et laps tuleb ilmale varem kui õige aeg (seda juhtubki tihti 7. e. asiaadi etapis), siis ongi tal pilusilmad ja asiaadi välimus. Sellised tarkused …

Lisaks karmidele põhjamaistele lugudele, mis kolmanda osa lõpuks kenasti üheks tervikuks sulavad, on selles raamatus ka omajagu huumorit.
Näiteks räägitakse mitmes lõigus, mismoodi pastor laviinimöllus rullub ja kuidas tema jäsemed painduvad. Lõpuks lisatakse:
“Pastori seisund polnud kiita, kuid see ei teinud talle muret, sest ta oli teadvuseta.”

Lõpetuseks üks hea nipp, kuidas ilma ennustada: kui teil on kodus vana kõuts, siis pidage teda vana-aasta õhtul silmas. Kui loom ennast kratsib, siis on oodata korralikku maru!