Cecilia Heikkilä “Kass Antsoni jõulukampsun”

Cecilia Heikkilä “Kass Antsoni jõulukampsun” (28lk. Koolibri)
Autori illustratsioonid

Suures linnas, pappkasti sees, elas kord kass nimega Antson, kel oli ilus kampsun ja kes armastas linnapidi ringi kolada. Aga niimoodi kolades, vaateaknaid vaadates ja huvitavaid asju nähes võib juhtuda, et jääd endalegi märkamatult kuskile korraks kinni ja sinu ilus jõulukampsun…

Armas raamatuke imeilusate illustratsioonidega.
Kõigile, kes armastavad kasse, jõule, raamatupoode ja kampsuneid.
Ja lõnga ning kudumist!
Ja muidugi südantsoojendavaid jõululugusid, sest igas õiges jõululoos on imed ja õnnelik lõpp!

Massimo Centini “Maailma vaimne kultuuripärand”

Massimo Centini “Maailma vaimne kultuuripärand” (271lk. Koolibri)

See on nüüd niisugune raamat, mille lugemiseks läks mul mitu nädalat. Mitte sellepärast, et ei jõua kuidagi edasi, vaid sellepärast, et kõik, mille kohta ma lugesin, tahtis lõputuks kiskuvaid netiotsinguid ja videote vaatamisi. Kogu see raamat on täis nii tohutult põnevat informatsiooni ja imeilusaid pilte ja on täiesti võimatu lihtsalt lugemisega piirduda, lisainfot otsimata! Nii ma siis uurisin, peatükk peatüki järel, mõni päev arvuti ees, teine päev läpakas kõrval, aegajalt telefonist Youtube mängimas. Ammutasin tohutult informatsiooni Mehhiko surnutepüha pidustuste kohta, Madagaskari Zafimaniri puidunikerduskunsti kohta, Prantsuse Aubussoni seinavapiade kohta. Lugesin Jaapani kabukiteatri saladustest, Brasiilia Capoeira ringist, Hiina kalligraafiast ja siidiussidest, Leedu ristidest ja nende sümboolikast.

Teate – see on raamat, mida lugedes võib targaks saada! Rääkimata sellest, et silme eest voolab läbi nii palju maailmas leiduvat ilu, et hoolimata praegusest olukorrast saab mõnuga ohata – inimesed on ilusad, osatakse teha uskumatult kauneid asju, kultuuridel on nii sügavad juured ja rahvastel on olnud nii targad esivanemad ja nii sügavale ulatuv kultuur, et uuendused võivad tulla, aga juuri ei kisu keegi maa küljest.
Kui ise kiskuda ei lase.

Aegajalt (st. üsna tihti) oli mul raskusi raamatu ülesleidmisega, sest see rändas erinevate pereliikmetega toast tuppa. Kes tahtis pilte vaadata, kes luges mõnd end huvitavat peatükki, kes oli raamatust alguse saanud guugeldamise tõttu raamatu juba unustanud ja istus ise sügaval kuskil Oruro karnevali videote maailmas. Praegu, selle jutu kirjapanekuks, viisin raamatu elutoast minema, saateks ema hõige – ära sa mu järjehoidjaid sassi aja!!!
Kummaline, kuidas mõne raamatu kaant nähes tekib kohe tunne, et vaat seda ma tahan lugeda! Mõnikord lõpeb see tunne pettumusega, et nii kaunis kaas ja sees selline jama… Mõnikord läheb aga õnneks ja võidad täispanga. Nii juhtus minul selle raamatuga. Keda vähegi kaugete (ja lähemate) maade kultuur huvitab, siis soovitan soojalt. Las jõuluvana toob – teil jätkub uurimist kuudeks! Rääkimata sellest, et peale lugemist ja tundide kaupa lisainfo otsimist, saab silmaring lõpuks kukla taga kokku ja teeb mitu tiiru ümber pea. 😉

Koolibrile aitäh imelise raamatu ilmutamise eest!

100-aasta juubel!

Täpselt nädal tagasi sõitsime emaga meie 100-aasta juubeli pidustustele Stockholmi. 100 aastat tuli täis nii: ema vanus+minu vanus. Ema avastas ühel hetkel ja kuna ma olin juba ammu lubanud temaga koos kuskile sõita, siis tegimegi ära!

Stockholm on ilus. Ja kuiv! Lumevaba.
Neil on kesklinnas tänavate all küte (vähemalt ma arvan nii) ja tänu sellele jalutasime kui kevades. Päike säras. Paraku oli külm tuul ja jää triivis kiirelt Mälarisse, nii et päris kevad pole veel sealgi.

Sõidu algus oli juba imeline!
Nimelt on Tallinki laevadel praegu Carnaval Latino. Käisime rootsi laua õhtusöögil. Tavaliselt on see kulgenud vaikselt omavahel juttu puhudes ja toitude kallal mäkutades. Seekord tulid aga trummide ja kitarridega tõmmud latiinod ja mängisid ja laulsid. Oli päris eksootiline kuulata palavaid särasilmseid laulukesi ja vaadata kuidas loojuv päike mängib külmadel sinistel jäätükkidel laeva ümber.
Kontrast missugune!

Ühesõnaga – kesköise šhow magasime me maha 😛
Järgmisel hommikul olime aga kiirelt üleval, hommikusöögile ja laevalt maha. Pidime ostma tagasisõidupileti Stockholmi sadamast, lootes saada väga hea hinnaga kruiisi. Muidugi neid ei olnud. Ja me maksime oma tagasisõidu eest tõenäoliselt palju rohkem kui oleks siitmaalt ostetud piletite eest tahetud.
Jälle targem..

Stockholmi eeskavas oli meil esimesena Kista keskuses toimuv mess “Rum och Trädgård”. Ehk aiamess, kus nii taimed, aiatubade kujundus kui potipõllundus. Väga lahe kogemus! Ei hakka pikalt kirjutama, näitan mõningaid pilte:

Me ei ostnud sellelt messilt mitte ühtegi taimekribalat! Jõudsime mõlemad sellisele järeldusele, et liiga vara veel! Lund täis topitud aju ei suuda ennast klõps! rohelisele lainele ümber lülitada. Kui kodus kujuneb igikelts, siis mis taime sa veel ostad..
Ostsime hoopis moosi 🙂 Rummi-tikrimoosi 🙂

Õhtul pimedas jalutasime mööda vanalinna. Tahtsin ema viia meie (meie=mina+Lynx) lemmikrestorani vanalinnas, kus pakutakse võrratuid kartulipannkooke peekoni ja pohlamoosiga, aga see oli talveperioodiks suletud.
Vaatasime hoopis kuidas jää kiiresti-kiiresti Mälarisse sõuab.

Kuna restoran oli kinni, siis käisime poes, tassisime hotelli traditsioonilise reisiõhtusöögi: grillkana koivad, pisikesed tomatid, leib, mahlad.
Ööbisime Stocki keskel, mõnusas ja suht normaalse hinnaga hotellis Scandic Sergel Plaza.

Järgmine päev oli ette nähtud suur kevadriiete šoping. Tegelikult kujunes see selle kevade moe kirumiseks ja suureks kummikuralliks 🙂 Nimelt ei olnud meil emaga kummalgi kummikuid, aga kuna pidevalt suure sulaga ähvardatakse, siis oli vaja ju need hankida! Tema sai oma kummikud juba eelmisel päeval. Mina sain enda omad viimasest poest, mida külastasime..
Hilpude protsent meie reisikotis: O

Egas midagi. Poole päeva pealt tuli ju juba laeva poole jalutama hakata.
Laeva minnes teatati meile igalt poole, et see on spetsiaalkruiis, Party-Party! Laev rootsi noori täis ja tümakas põhjas!
Saime veidi oma kajutis olla kui seinad värisema hakkasid ja õuduste õudus – klubimuusika – täies jõus “helisema” hakkas!
Aga – leppisime kokku, et on tore, et me üldse sellele laevale piletid saime ja ei hakka “pisikese” seinavärina peale närvi minema.
Läksime sööma. Sedakorda ei olnud rootsi lauas mitte särasilmseid latiinosid kitarridega, vaid gruppide viisi rootsi noori koos neid kõikjal saatva tümp-tümp-tümp heliga. Aga – mahlad olid tasuta, vein! oli tasuta ja söögisaali nurgas seisid kaks suurt õllevaati. Peale meie oli söömas veel paar “laevaga eksinud hinge” 😉 Õlut tarbiti usinalt, vein ei läinud kuidagi kaubaks.
Meile läks 🙂 Hea oli!

Suurem tümpa lõppes viisakalt 12-paiku ära ja kajutite alas jäi üsna vaikseks. Huvitav oli see, et keegi ei karjunud, hüpanud vastu seina, kõndinud laes ega teinud mingeid muid vägitegusid. Rootslased!
Ema teatas hommikul, et ta on lausa pettunud, et me terve öö kõrvulukustavat tümakat kuulda ei saanud!
Njah, mul oli küll hea meel rahulikult magada 🙂

Järgmine Stockholmi külastus toimub 1.-4. aprillini. Lynxiga. Ja tema uue armastuse – lennukiga!
Öäkkk, ma ütlen! Need 45 minutit edasi ja 45 minutit tagasi tekitavad mu kasukasse palju halle karvu, aga ju tuleb sellega leppida. Üks lohutus – kui kukume, siis minu lemmikusse – vette! 😛