Werner Bergengruen „Poplavkin ja teised jutud“

Werner Bergengruen „Poplavkin ja teised jutud“ (56lk. Kultuurileht)
Tõlge Mati Sirkel, 2019.a.

Ma pole jupp aega ühtegi LR-i sarjas ilmunud raamatut kätte võtnud ja läbi lugenud, aga see siin pani mõtlema, et võiks ikka tihemini lugeda küll. Sest see raamat on täpselt sellises stiilis, mis mulle nii väga meeldib! Nagu üks 19. sajandi venelane ise kirjutaks – ausalt, julgelt, häbi ja pettumusi rängalt üle elades ja allaneelates.
Raamatukese esimene lugu, Poplavkin, on kindlasti mu lemmik ja jääb veel pikaks ajaks meelde. Sellest oleks saanud kena keskmise pikkusega romaani kirjutada! Kuigi loo algus kulges armsasti, ütles minu liigne fantaasia kuskil keskel, et siit head nahka ei tule ja nii ta ka läks. Täitsa rumal situatsioon, millesse vaene Alaskal elav Poplavkin oma “kirja teel tellitud pruudiga” sattus, oleks saanud väga heaks ja hullupööra naljakaks raamatuks! Kujutasin seda lugu Vladimir Voinovitši sule läbi kirjapanduna ja mugistasin omaette naerda.
Siiralt kahju muidugi asjaosalistest endist. 
Teised lood olid ka toredakesed, eriti tubli oli rikas vanahärra, kes oma rahanäljas sugulased pika ninaga jättis. Aga ilmselt ei jää nad kauaks meelde. Ühe lehekülje pikkused lookesed ei vaja erilist süvenemist, tuhisevad silmadest sisse, ajukäärdude vahelt läbi ja kõrvadest välja, et teha ruumi hoopis pikematele ja paksematele kirjatükkidele.

Jüri Kolk “Esimene malbe päev sel aastal”

Üllatusteema: Raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on Lugemise väljakutse grupi liige.

Jüri Kolk “Esimene malbe päev sel aastal” (75lk. Kultuurileht)

Inimesed – kui te otsustate suveks ennast kiilaks ajada, palun mõelge ometi enne selle vaese kammi tunnete peale, kes teid senimaani igal hommikul, päevast päeva, truult teeninud on!

Sest mida peab üks kamm tundma, kui te ta äkki sahtlisse jätate? Täielik krahh, ootamatu nätakas piide vahele.

Kas mind ei vajata enam?

Kas ma olen teinud midagi valesti??

Kas ta leidis parema kammi??? Tihedama? Pikemate piidega?

Mõelge, enne kui kammi sahtlisse jätate.

Te ei taha seda valu oma südametunnistusele.

 

2019. aasta esimesel malbel päeval ma seda raamatut lugesingi. Tõelisel suvepäeval, mis saabus juba aprillis ja mis tähendas minu jaoks kaht lennusõitu. Istusin rihmaga tooli külge kinnitatult ja kannatasin üha kaugeneva maapinna tõttu kõhust tõusvat vastikut ärevust ning lugesin ja lugesin ja tundsin, kuidas peapoolelt rahu minusse tasapisi tagasi valgub. Sellepärast, et ma leidsin sellest raamatust enda mõtteid, mis olid kirja pandud märksa kaunimalt kui mina neid mõelda olen osanud.

Näiteks selline mõte, mis tuleb mu pähe kui ma kirja saan ja see algab sõnadega: “Kirjutame teile …”. (Raamatus lugu leheküljel 58). Ma kujutan alati ette (samamoodi kui raamatus), kuidas terve hulk inimesi istub ümber laua ja seda kirja kirjutab. Kõik on pühendunud, kogu kontori tähelepanu on mulle saadetava kirja vormimisel. Põsed lõkendavad, keegi rüüpab vett, köhatab, keegi võpatab köhatuse peale, saadab altkulmupilgu – ära häiri pühalikku momenti! Trükkija näpud värisevad järgmise rea ootuses. Kes selle ütleb? Kas ta saab selle nii kirja pandud, et kõik jääks rahule? Et kirja saaja (mina) lugedes leebelt naerataks ja noogutaks.

Mitu sellist kirja nad päeva jooksul saadetud saavad?

Milline närvikulu …

 

Või see mõte, mida ma mõtlen siis, kui toidupoe turvaväravad mõne mu kotis oleva raamatu peale röökima pistavad. Seda on mitu korda juhtunud (RR-ist tellitud raamatute pärast!) ja tunne on üsna loll. Viimati vaatas kassaproua mulle otsa, vangutas pead ja ütles kahtlaselt peenikese häälega ning vidus silmadega: “Rääkige nüüd välja, mis teil seal kotis on!?” Ning terve järjekorratäis silmapaare hiilgasid põnevusest võimaliku draama ootuses. Nende pettumuseks võtsin ma oma raamatupaki välja, vehkisin sellega kisavate väravate vahel ja draama jäi ära. Aga turvaväravad jäävad minu jaoks alati ebameeldivaks elemendiks, sest mul on alati mõni raamat kotis.

 

Minu jaoks ei olnud täiskasvanuna rõõmus avastus, et guljašš on supp. Meil koolis ja kodus (eriti kodus!) oli see alati normaalne lihavärk olnud. Nii et lugu leheküljel 7 pani mind sealse proua meelepahaga kaasa noogutama.

 

Ja üldse – kui te tohiks kirjutada veel ainult ühe sõna, siis mis sõna see oleks?

Lugege!

Kobo Abe “Härra S. Karma kuritöö”

Isiklik väljakutse: igas kuus üks jaapani kirjaniku raamat.
Märts: Kobo Abe “Härra S. Karma kuritöö” (78lk. Perioodika, tõlkinud: Agu Sisask)

Nüüd olen ma lugenud ka jaapanlaste ulmet.
Või oli see luul? Mälupildid kõrge palavikuga haige peas? Narkouim?
Oli, mis ta oli, kirja oli ta pandud hästi.

Lugu ise seisnes selles, et ärkas hommikul üks mees ja tundis, et midagi on valesti. Kõik on justkui nii nagu ikka, aga tema sees on imelik tunne.
Läks sööklase hommikust sööma, tahtis söögi oma arvele panna, aga nimi ei tulnud meelde. Dokumendilt oli nimi kui pühitud, kassapidaja ei mäletanud tema, püsikliendi, nime. Läks see mees siis tööle ja luges saabumiskaartide realt oma nime: Karma. Kuidagi võõras tundus. Astus kontorisse ja nägi – härra Karma on juba tööl, tema kohal, tema näoga, dikteerib sekretärile kirja.
Mees otsusustas arsti juurde minna. Istus ooteruumis ja lehtises ajakirja. Seal oli kõrbe pilt. Mees vaatas seda, imetles ja tundis end äkki kummaliselt. Järgmisel hetkel oli pilt ajakirjast kadunud.
Arsti juures tehti talle röntgen ja avastati, et mees on seest õõnes ja selles õõnsuses on pilt kõrbest. St. seal ongi see kõrb, mis ajakirja pildil oli.
Peale seda, kui mees loomaaias käis, oli seal tema sisemises kõrbes juba ka kaamel…
Nii algas tema üle kohtuprotsess. Kuna tal ei olnud nime, oli ta süüdi kõiges, mida keegi kunagi teinud oli. Aga kuna tal ei olnud nime, ei saanud keegi teda ka süüdi mõista. Aegajalt käis ta oma sisemises kõrbes istumas. Siis oli ta tagasi oma elus ja võitles teda kivikujuks muuta soovivate Pintsaku ja Pükstega.
Ja veel palju segast ja hullumeelset juttu.
Tore on, et ma lugesin kõigepealt Kobo Abe “Luitenaist”. Oleks see olnud mu esmane tutvus Kobo Abega, poleks ma vist tema teiste raamatuteni jõudnudki. Vähemalt mitte niipea.

Muidugi lugesin ma ka paari mõtisklust selle raamatu kohta, sisu pidi olema sügav ja kui hoolega mõtlema hakata, siis eks ta nii ju olegi – meie sees on tihti liivakõrb ja me jalutame selles kõrbes nagu üksikud kaamelid, samal ajal kui teised meie ümber püüavad meid veenda, et me mõtleme valesti ja oleme hullud. Kõrvalekaldeid ei tohi lubada!
Aga ikkagi oli see üks jabur lugu 🙂

Kobo Abelt on eesti keeles ilmunud veel:
1966 “Neljas jääaeg”
1968 “Luitenaine”

Osamu Dazai “Inimeseks kõlbmatu”

Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjaniku raamat.
Jaanuar: Osamu Dazai “Inimeseks kõlbmatu” (90lk. SA Kultuurileht)

Minu esimene jaapani kirjanduse raamat, mis jätab mind täiesti külmaks.
90 lehekülge täis ühe kurva inimkogu tuksiläinud elu.
Kas keegi teine oli selles hädaorus süüdi? Ei olnud.
Kas ta tegi midagi, et oma elu parandada? Ei teinud.
Pigem kasutas enda kõrval olijaid, kuni nad talle midagi pakkuda suutsid ja astus siis ise edasi. Järgmisse ämbrisse (vabandust väljenduse pärast).
Muuhulgas üritas ka korraks üht enesetappu, aga ei õnnestunud – ta päästeti ära. Naine, kellega ta koos vette surma otsima läks, uppus.

Prostituudid, pidev rahahäda, joomingud, perekonna ja sõprade petmine, enda kurva saatuse pärast halamine, teistele narrimängimine. Kogu lugu.
Ei venita isegi pikemat muljet välja.
Loetud, kõrvale pandud, unustatud.

Kuigi… Kirjutatud oli see raamat hästi!

“Öeldakse, et kui raha saab otsa, saab otsa ka armastus. Sellest saadakse tavalsielt valesti aru. Kui mehel saab raha otsa, ei tähenda see, et naised ta maha jätavad – kui mehel pole enam raha, satub ta ise suurde masendusse, tunneb, et on kasutu, tal ei ole enam jaksu isegi naerda ning ta muutub kummalsielt kibestunusk, kuni langeb lõpuks nii suurde meeleheitesse, et raputab ise naised enda küljest lahti.
Niisiis tähendab see ütlemine, et mees oma hulluses raputab ja raputab, kuni naine ongi lõpuks tema küljest lahti raputatud.”

“Millised tunded naisi küll valdavad? See küsimus oli minu jaoks mitte ainult sõsara, vaid kogu naissoo puhul nii keeruline, häiriv ja kõhedust tekitav, et pigem oleksin eelistanud analüüsida vihmausside mõttemaailma. Ainus, mida ma oma isiklike kogemuste põhjal juba lapsest peale teadsin, oli see, et kui ootamatult nutma puhkenud naisterahvale pista pihku mõni maius, läheb tal tuju kohe paremaks.”

Kristina Carlson “Härra Darwini aednik”

Teema 5: Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis.
Kristina Carlson “Härra Darwini aednik” (SA Kultuurileht, 91lk)

Kentis asub Downe`i küla, kus peab oma vanaduspõlve Charles Darwin. Külaelanike silmis on tal mitmeid vigu – esiteks ei usu ta jumalasse, teiseks on tal vannitoas selline kummaline asi, mis vett piserdab ja kolmandaks kasvatab ta inimesele täiesti mittevajalikke taimi ja rohtusid, mida üks korralik ristiinimene oma aeda ei paneks – pole neil toiteväärtust ja pole neil ilu.
Neljas häda on tema aednik, Thomas Davies. See mees ei usu jumalat niisamuti kui tema peremeeski. Kolm aastat tagasi suri tema naine (muidu kena inimene, aga väga vaikne) ja mees lõhkus tema voodi ning põletas selle aias (no miks peaks üks täiearuline inimene midagi sellist tegema? Õues tehtud tuli ei soojenda ju ühtegi tuba ja pealegi – see oli korralik tammepuust voodi, nagu naised teavad rääkida…). Lisaks on tal veel puudulikud lapsed.
Ja ta jalutab vihma käes.
Tahab ennast vist ära tappa?

Külas elab veel inimesi, kellega külaelanikud rahul pole – mõni naine ei saa aru, et tema noorus on juba kaugele jäänud ja käitub ikka nagu totakas seitsmeteistaastane!
“Mõned naised pole suutelised sobitama suuri silmi, sirget nina ja täidlasi huuli ühte ja samasse pähe ajudega, midagi on ülearu. Aju. See pitsitatakse nii väikeseks, et pähe mahuksid paksud juuksed ja pitstanu.”

Mõni mees arvab, et võib rahulikult naist petta ja kirikust varastada ning siis veel külla tagasi tulla! Aga nii seda ei jäeta – öine kambakas külateel toob kõigi hinge rahu.

Ja siis on need, kes ei tule oma leinaga toime.
“Ma ei tee välja Mary punaste äärtega silmade pilgust, kui valan enesele konjakit. Eleanori surmast on kaks aastat möödas. Nii ilus laps, nii suurte silmadega, nii tumedate juustega, nii nobe ja terane, päriselt surnud. Ühine mure on harunenud kahte lehte, Mary nutab, mina joon.
Kui üksi olen, tõstan jalad sohva käetoele.”

Ja siis need, kes ei lase inimesel üksi leinata!
Tullakse rääkima, tullakse toppima oma pirukaid ja kaastunnet…
“Minu meelest on kättemaksu ohver ja halastuse ohver ühesuguses olukorras, kuivõrd teised inimesed teevad asja omaenese asjaks. Heategijad saavad aru haigusest ja surmastki, aga mitte sellest, et tahan olla üksi, sest üksiolekut kardavad nad ise kõige rohkem.
Taimede vaikus rahustab mind ja ma tunnen rõõmu, sest taimed ei jookse oma teed nagu loomad või ei lenda ära nagu linnud… Taim sureb kergelt, üheaastane vars närtsib, kui seemned on valmis.”

Miks inimesel suremisega tihti nii pikalt läheb?

Ühesõnaga – raamat külaelust, kus kõigil on midagi mõelda ja öelda. Hüplevad mõtted antud edasi samasuguses hüplevas stiilis. Üks lause ühe suust, teine lause teise suust. Üks lõik ühest asjast, teine teisest, sinna vahele kolmandast.
Mulle ei meeldinud see stiil, kuidas raamat on kirja pandud. Mulle meeldib lugeda pikki hästi kirja pandud mõtteid ja mulle ei meeldi pidevalt nende mõtete ja lausete vahel keksida.
See raamat oli nagu keksumäng – visati kivi ja hüpati kivini jõudmiseks ruudust ruutu. Muuhulgas segasid mängu kulgemist puu otsas laulev linnuke, mööda teed tuikuv joodik ja naine, kes viiekümnendat korda last tuppa kutsub. Aga keks kestis edasi, hoolimata kõigest. Võiduka lõpuni.

Ja kui õhtul koju jõudsid (raamat läbi sai), siis istusid ja mõtlesid mängu sisu peale ja möödujate peale ja tundus, et oli päris tore päev.
Kuigi üsna rahutu.
Järgmine tuleb ehk rahulikum ja nauditavam.

“Üldiselt kihutab kuulujutt meie külas edasi niisuguse kiirusega, et kui tahad näkku vaadata, näed ainult tagumikku”

Heinrich Böll “Iiri päevik”

14/53 Teema 31: “Loomingu raamatukogus” ilmunud raamat

Heinrich Böll “Iiri päevik” (78lk.)
Ma mäletan Bölli raamatuid ülikooliajast. Tema suurepärane jutustamisoskus meeldis mulle tol ajal ja on tore, et teda on ka Loomingu Raamatukogus välja antud.
See lugu on Bölli reisist Iirimaale. Ta kirjeldab laevasõitu, linna, mis näeb välja kui inimasula skelett, vihmasadu. Ilusat rohelist Iirimaad, kus ei kasvatata säravrohelist salatit, vaid mis on rohekashall ja turbatoonides.
Böll kirjutab vihmase päeva kohta:
“Nii palju kui leidub halle toone musta ja valge vahel, olid kõik endale taevast oma pilvekese välja otsinud, taevast kattis nagu otsatu halluse sulestik. Vihm on siin absoluutne, tore ja kohutav. Seda vihma halvaks ilmaks kutsuda on niisama sobimatu nagu kõrvetavat päikesepaistet ilusaks ilmaks nimetada.”
See on üks lühike aga väga kaunilt kirja pandud raamatuke, mis pakub Iirimaast toredaid, üksildase ja kummalise koha pildikesi.