Werner Bergengruen „Poplavkin ja teised jutud“ (56lk. Kultuurileht)
Tõlge Mati Sirkel, 2019.a.
Ma pole jupp aega ühtegi LR-i sarjas ilmunud raamatut kätte võtnud ja läbi lugenud, aga see siin pani mõtlema, et võiks ikka tihemini lugeda küll. Sest see raamat on täpselt sellises stiilis, mis mulle nii väga meeldib! Nagu üks 19. sajandi venelane ise kirjutaks – ausalt, julgelt, häbi ja pettumusi rängalt üle elades ja allaneelates.
Raamatukese esimene lugu, Poplavkin, on kindlasti mu lemmik ja jääb veel pikaks ajaks meelde. Sellest oleks saanud kena keskmise pikkusega romaani kirjutada! Kuigi loo algus kulges armsasti, ütles minu liigne fantaasia kuskil keskel, et siit head nahka ei tule ja nii ta ka läks. Täitsa rumal situatsioon, millesse vaene Alaskal elav Poplavkin oma “kirja teel tellitud pruudiga” sattus, oleks saanud väga heaks ja hullupööra naljakaks raamatuks! Kujutasin seda lugu Vladimir Voinovitši sule läbi kirjapanduna ja mugistasin omaette naerda.
Siiralt kahju muidugi asjaosalistest endist. 
Teised lood olid ka toredakesed, eriti tubli oli rikas vanahärra, kes oma rahanäljas sugulased pika ninaga jättis. Aga ilmselt ei jää nad kauaks meelde. Ühe lehekülje pikkused lookesed ei vaja erilist süvenemist, tuhisevad silmadest sisse, ajukäärdude vahelt läbi ja kõrvadest välja, et teha ruumi hoopis pikematele ja paksematele kirjatükkidele.
Vahel ma kirjutan ka... 