Kogo Abe “Neljas jääaeg”

Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjaniku teos. Nr.7 Aprill
Kogo Abe “Neljas jääaeg” (175lk. Perioodika, tõlkinud: Agu Sisask)

1_1_7445017
Veel üks raamatutäis Jaapani ulmet.
Teadlased ja ennustusmasin “Moskva-1”. Selle masinaga saab ennustada kõike, alates aktsiahindade kujunemisest kuni üksiku inimese tulevikuni. Aga nagu ikka on igalpool komisjonid, millele tuleb uuringute tõhusust tõestada, peavad ka ennustusmasinaga töötavad teadlased enda tööd kaitsma asuma.
Niisiis hakkavad nad otsima sobivat katseisikut, kelle tulevikku masin ennustada võiks. Otsitakse üht täitsa tavalist meest. Teadlased leiavad mehe, jälitavad teda ja saavad järgmisel päeval teada, et mees on tapetud! Kiiresti tuuakse laip laborisse ja ühendatakse masinaga, ning äkki hakkab laip mehe häälega rääkima, mis temaga tol päeval juhtus ja kuidas ta tapeti. Lisaks ei usu hääl, et ta üldse surnud on ja nõuab enda vabastamist.

Siiamaani käitus raamat kui krimka ja asi läks järjest põnevamaks.
Aga siis hakkas ilmnema ulmelisi fakte – kolmandat nädalat rasedate naiste kõrgelt tasustatud abordid, allveekoerad, allveesead, allveeinimesed! Ja ennustusmasin, mis võtab lõpuks üle Sensei identiteedi.

Kui lugejat kõnnitati läbi allveelabori, ning kirjeldati “kaunilt”, mismoodi allveesiga sünnib, kuidas veri vees hõljub ja ruumi täidab kirbe hais, siis tegin ma toaakent rohkem lahti, sest õhku jäi väheks…

Samas oli allveeinimeste teooriat huvitav lugeda.
Kuna maakera ähvardab oht vee alla jääda, siis on inimkonna säilimise huvides vajalik, et me suudaks vee all hingata. Need vee all elavad inimesed ei räägi, neil ei ole häälepaelu. Oma emotsioonide edastamiseks krigistavad nad hambaid. Neil on kokkupressitud rindkere ning ebaloomulikult suured silmad. Ja nad imestavad kunagise maainimese väheste võimete üle ja naeravad selle üle, et meid siin mõjutas nii tugevalt gravitatsioon.

Ma olen nüüd Kobo Abe kõik eestikeelsed raamatud läbi lugenud ja reastan nad nii: Parim oli “Luitenaine”, sellele järgnevad üsna võrdselt “Neljas jääaeg” ja “Härra S. Karma kuritöö”. Viimased kaks kuuluvad pigem ulmevaldkonda ja jaapani ulme tundub olema üsna vägivaldne ja vasturääkimist välistav. Keegi kuskil otsustab su eest ära, kes sa oled ja kas sa elad või sured ja nii ongi. Lõpuks on inimene isegi sellega täiesti nõus, et nii ongi parem kui ta näiteks ära tapetakse.

Seda raamatut pealkirja järgi guugeldades sattusin ma arvukatele lehekülgedele, kus räägiti Manny, Diego ja Sidi jääajaseiklustest 😛

Tarkuseteri ka:
*Mitmel sambal maailm just püsib, seda ma täpselt ei tea, kolm neist on aga tõenäoliselt küll vaimupimedus, võhiklus ja nürimeelsus. (lk.13)

*Oma ajule vaatamata ei ole inimenegi ilma hariduse ja kogemuseta millekski kõlbulik. Täpselt samuti on masinaga. Kogemus, see ajude toit, on hädatarvilik. (lk.13)

*Kavalaim on see pettur, kes suure vale väikestesse hunnikutesse ära peidab. (lk.75)

Advertisements

Kobo Abe “Härra S. Karma kuritöö”

Isiklik väljakutse: igas kuus üks jaapani kirjaniku raamat.
Märts: Kobo Abe “Härra S. Karma kuritöö” (78lk. Perioodika, tõlkinud: Agu Sisask)

1_1_7445017.jpg
Nüüd olen ma lugenud ka jaapanlaste ulmet.
Või oli see luul? Mälupildid kõrge palavikuga haige peas? Narkouim?
Oli, mis ta oli, kirja oli ta pandud hästi.

Lugu ise seisnes selles, et ärkas hommikul üks mees ja tundis, et midagi on valesti. Kõik on justkui nii nagu ikka, aga tema sees on imelik tunne.
Läks sööklase hommikust sööma, tahtis söögi oma arvele panna, aga nimi ei tulnud meelde. Dokumendilt oli nimi kui pühitud, kassapidaja ei mäletanud tema, püsikliendi, nime. Läks see mees siis tööle ja luges saabumiskaartide realt oma nime: Karma. Kuidagi võõras tundus. Astus kontorisse ja nägi – härra Karma on juba tööl, tema kohal, tema näoga, dikteerib sekretärile kirja.
Mees otsusustas arsti juurde minna. Istus ooteruumis ja lehtises ajakirja. Seal oli kõrbe pilt. Mees vaatas seda, imetles ja tundis end äkki kummaliselt. Järgmisel hetkel oli pilt ajakirjast kadunud.
Arsti juures tehti talle röntgen ja avastati, et mees on seest õõnes ja selles õõnsuses on pilt kõrbest. St. seal ongi see kõrb, mis ajakirja pildil oli.
Peale seda, kui mees loomaaias käis, oli seal tema sisemises kõrbes juba ka kaamel…
Nii algas tema üle kohtuprotsess. Kuna tal ei olnud nime, oli ta süüdi kõiges, mida keegi kunagi teinud oli. Aga kuna tal ei olnud nime, ei saanud keegi teda ka süüdi mõista. Aegajalt käis ta oma sisemises kõrbes istumas. Siis oli ta tagasi oma elus ja võitles teda kivikujuks muuta soovivate Pintsaku ja Pükstega.
Ja veel palju segast ja hullumeelset juttu.
Tore on, et ma lugesin kõigepealt Kobo Abe “Luitenaist”. Oleks see olnud mu esmane tutvus Kobo Abega, poleks ma vist tema teiste raamatuteni jõudnudki. Vähemalt mitte niipea.

Muidugi lugesin ma ka paari mõtisklust selle raamatu kohta, sisu pidi olema sügav ja kui hoolega mõtlema hakata, siis eks ta nii ju olegi – meie sees on tihti liivakõrb ja me jalutame selles kõrbes nagu üksikud kaamelid, samal ajal kui teised meie ümber püüavad meid veenda, et me mõtleme valesti ja oleme hullud. Kõrvalekaldeid ei tohi lubada!
Aga ikkagi oli see üks jabur lugu 🙂

Kobo Abelt on eesti keeles ilmunud veel:
1966 “Neljas jääaeg”
1968 “Luitenaine”