Kazuo Ishiguro “Mägede kahvatu terendus”

30/53 Teema 1: Raamat, mis on ilmunud aastal 2000
Kazuo Ishiguro “Mägede kahvatu terendus” (Tänapäev, 186lk.)
12871454_1175122962511879_5080918786063834031_n.jpg
Järgmine raamat selleltsamalt kirjanikult, keda ma viimasel ajal nii palju lugenud olen. Ma lihtsalt naudin jaapanipäraseid dialooge ja jaapanlaste erilist viisakust. Kuigi selles raamatus oli kohti, kus ma tõeliselt inimeste kummalise käitumise pärast imestasin.
Vanaproua Etsuko elab Inglismaal. Tema tütar Keiko, esimesest abielust jaapanlasega, on ennast üles poonud ning tema teine tütar Niki, abielust inglasega, elab Londonis tüüpilist läänemaailma noore elu.
Niki tuleb emale külla ja see paneb Etsuko meenutama oma elu sõjajärgses Nagasakis. Ta ootas siis oma esimest last ja sõbrustas lähedal elava Sachikoga, kel oli väike tütar Mariko.
Mariko oli kaunis kummaline laps, kes elas justkui omas maailmas. Tardus pimedast aknast välja vaatama, suhtles vaid oma kassipoegadega, käitus tihti nii, nagu ta ei teakski, et tema ümber on ka teised inimesed.
Kummaline oli raamatu lõpuosa, kui Etsuko ja Sashiko järsku samaks inimeseks sulasid, mis pani mõtlema, kas Sashikot üldse olemas oli. Ehk oli see vaid vanaproua mälestus tema enda elust, nähtuna läbi kellegi teise.
Omapärased olid Etsuko abikaasa Jiro suhted oma isaga. Vana Jaapani õpetusi hindaval isal oli raske kohaneda uue, ameerikalikuks muutuva Jaapani korra ja kommetega, ning oma poja käitumisega. Aga kas ta ütles poisile midagi? Ei, muidugi mitte. Vaid vaiksed naeratused, tasane leppimine olukorraga.
Need olidki need kohad, mida oli raske lugeda. Silmnähtavalt halvasti käituvatele või mõtlevatele tegelastele ei vihjatud, et võiks vast teisiti mõelda. Ei kutsunud isa poega korrale, ei öelnud Etsuko oma sõbrannale midagi, kui too oma lapsest suuremat ei hoolinud. Samas jäi mulje, et selle ülimalt viisaka ja pidevalt kummardava pinna all püüdsid inimesed häirivaga kuidagi toime tulla. Seda üritati välja näidata pidevalt samu teemasid korrates, lootes ilmselt, et ühel hetkel tuleb vastaspoolelt teistsugune vastus kui senimaani. Ei tulnud muidugi.
Segane lugu.

Üks tore tsitaat:
“Aastate jooksul olen ma söögitegemist hindama õppinud. See on kunst, olen selles täiesti kindel, ja täpselt sama õilis kui maalimine või luuletamine. Seda ei hinnata lihtsalt sellepärast, et tulemus nii kiiresti kaob.”

Advertisements

Kazuo Ishiguro “Nokturnid”

55. Taaskord väljakutseväline raamat:
12745732_1160571613967014_2072437392347247973_n.jpg
Kazuo Ishiguro “Nokturnid” (Varrak 192lk.)
Kui juba üks Ishiguro raamat raamatukogust kaasa sai võetud, siis miks mitte rohkem 🙂 Nii ma mõtlesin, kui riiuli ees seisin. Hästi mõeldud, sest see oli tore raamat! (Ja hoopis teistsugune raamat kui “Hõljuva maailma kunstnik”).
Selles raamatus on viis novelli, kõiki ühendav lüli on muusika.
Esimeses vana kuulus laulja gondliga Veneetsias oma naisele serenaadi laulmas. Teises noorusaja sõbrad, kes kunagi ülikooli ajal koos plaate kuulasid ja arvustasid, ning nüüd ühisel jõul suhteid lappida püüavad. Kolmandas noor muusik, kes tahab ise oma laule luua, aga keda ükski bänd ei taha sellepärast tööle võtta (covereid on vaja teha, mitte omaloomingut!). Neljandas koleda näoga saksofonimängija, kes plastilisele operatsioonile trikitatakse ja kes kohtub taastumise ajal esimeses novellis olnud naisega, kellele tookord serenaadi lauldi (see oli kõige lõbusam novell, mille juures ma mitu korda lihtsalt suure häälega naersin!). Viiendas kaks andekat tšellomängijat, üks õpetab, teine õpib.
Ja kõik kokku üks väga tore raamat!
Toredate lugude kõrval on aga igas novellis palju mõtlemisainet inimeste ja nende suhete ning käitumise üle.

Kazuo Ishiguro “Hõljuva maailma kunstnik”

12744618_1159182447439264_5947186042207760975_n
54. Kazuo Ishiguro “Hõljuva maailma kunstnik” (Huma 216lk.)
Väljakutseväline raamat, sest ma ei oska teda ühegi teema alla paigutada. Mulle lihtsalt meeldis see pealkiri ja kaunis kaanepilt ja nii ma ta raamatukogust kaasa võtsingi.
Raamatu lõpuosas on tore hetk, kus kaks vana meest seisavad keppide najal veekogu ääres ja söödavad kalu. Lähedalasuva puu otsa ronib laps, üks vanameestest tervitab teda ja räägib siis teisele, et kohtab seda poissi seal iga päev, aga too on liiga häbelik, et tema tervitusele vastata. Miks see poiss küll iga päev teda vaatama tuleb, imestab vana mees.
“Täna ootas teda küll üllatus, täna nägi ta kaht vanameest keppidega,” ütleb teine 🙂
Raamat ongi ühe jaapani kunstniku mõtetest ja meenutustest. Sõda on lõppenud, linna tuleb uuesti üles ehitama hakata, inimestel on ärevad ajad, sest mitmed ei leia endale enam õiget kohta.
Mees peatub tihti oma elurajooni kunagise lõbustuste tänavaga ühendaval Kõhkluste sillal ja meenutab, kuidas praeguste varemete asemel töötasid baarid ja kuidas rahvas lõbutses. Mismoodi noormehed tulid sillale ja pidasid aru, kas minna üle silla koju naise ja pere juurde, või teisele poole silda, kus ootasid lõbustused.
Vana kunstniku päevi täidavad tema vanema türte poeg (kes on jaapanlase kohta üks vägagi ülekäte läinud jõnglane) ja tema noorema tütre abielukõnelused. Ja muidugi meenutused tema enda õpipoisiaegadest.
Mind köitsid selles raamatus just need abielukõnelused. Miai`d. Kuidas kõigepealt tehakse ettepanek, et ühe pere poeg ja teise pere tütar võiksid kaaluda abiellumist. Siis tegutsevad uurijad, kes perekondade kohta informatsiooni koguvad ja iga pisemgi detail võib tulevasele abielule ebasoodsalt mõjuda. Kuidas perekonnad kuskil neutraalsel pinnal kohtuvad ja kaks noort teineteist tundma õpivad jne. See on üks väga huvitav teema, mille kohta võiks rohkemgi uurida ja lugeda!
Kokkuvõttes ei olnud see väga huvitav raamat, aga jättis ometi pähe palju mõtteid, mida edasi mõelda.