Ludwik Jerzy Kern “Ferdynand vahva”

Teema 32: Lasteraamat, mida lugesid esimest korda alles täiskasvanuna, aga mis Su lapsepõlves juba eesti keeles olemas oli)
Ludwik Jerzy Kern “Ferdynand vahva” (103lk. Eesti Raamat)

17

Mäletan lapsepõlvest seda kaanepilti ja raamatus olnud illustratsioone, aga lugenud ma seda (enda arust) ei olnud. Praegu jõudis see raamat minuni tänu ühele postitusele Lugemise väljakutse grupis, kus kirjutati liftiga lendamise raamatust (Annie M. G. Schmidt “Lendav lift”). Mu abikaasa nägi posti ja küsis, kas ma mäletan, et Ferdynandi raamatus lennati ka liftiga? Tasapisi tuli raamatu kaas meelde, aga sisu mitte. Niisiis – raamatukokku!

Ferdynand on koer. Selline koer, kes armastab koos peremehega diivanil ajalehte lugeda ja tukkuda. Aga ühel päeval tuleb talle pöörane mõte – mis oleks kui tõuseks kahele käpale? Mõeldud-tehtud! Ferdynand kõnnib mööda linna ja tunneb, et on alasti – läheb rätsepa juurde, saab endale ilusa ülikonna, kaabu, kingad. Käib restoranis söömas ja läheb hotelli magama. Äratab öösel pool hotelli üles, sest uriseb unes. 🙂
Ja hotellilift ongi see, millega Ferdynand ning hotelli direktor uhke reisi teevad. Ja kui kaanepilti vaadata, siis seal ju ongi Ferdynand liftis, pidamas plaani, kuidas tuvid saavad aidata, et lift jälle maapeale tagasi jõuaks.
Seiklusi ja sekeldusi on muidugi veel ja veel.
Ülimalt lahe, mismoodi raamatus erinevalt sadavat vihma kujutatakse.
See on küll raamat minu lapsepõlvest, aga sobiks suurepäraselt ka tänapäeva lastele lugemiseks!

*Miks pühapäevased ajalehed on kõige paksemad? Eks ikka sellepärast, et pühapäeval pikutab peremees kõige kauem.

17a

Advertisements

Erle Stanley Gardner “Karmiinpunase suudluse juhtum”

Teema 39: Raamat kirjastuse Elmatar sarjast “Öölane”
Erle Stanley Gardner “Karmiinpunase suudluse juhtum”

16

Minu kooliaja lemmikkirjanik!
Mul oli voodi kõrval taburet ja taburetil kaks tudisevat torni “Öölase” sarja Gardneri raamatutega, mis teine-teisele toetudes püsti üritasid püsida. Lugesin nad järjest kõik läbi, siis jäi aastake vahele ja läksin uuele ringile. Vahepeal ilmus õnneks uusi Masoni lugusid ka.
Mulle meeldis siis ja meeldib praegugi jälgida, mismoodi targad detektiivid kuritegusid lahendavad. Aastatetagune Perry Masoni vaimustus on praeguseks asendunud TV-seeriatega, kus tegutsevad Morse, Sherlock ja Vera, aga kohtumine vana lemmikuga oli nii südantsoojendav.

Tegelikult on selles raamatus kaks lühemat lugu. Esimene seesama nimilugu “Karmiinpunase suudluse juhtum” ja teine “Pisarais pääsukese juhtum”. Lühikesed, loogilised ja löövad. Perry Mason väänab jälle seadusi ning tänu oma ustavatele jüngritele pääseb ikka terve nahaga.
Raamatu lõpus on teise loo pealkirjast saanud “Purjus pääsukese juhtum”, mis oleks ilmselt ka üsna huvitav lugemine. Kui nüüd purjus pääsukest ette kujutada …

Sisukirjeldus:

Karmiinpunase suudluse juhtum
Üks toanaaber läheb kohe-kohe rikkale ilusale mehele. Sõbranna, kes poisiga enne käinud, ei näi pahane olevat – on tal ju jõukas armuke samas majas, kelle ta paraku leiab surnult, punane huulejälg laubal…
Nagu Perry Masoni lugudes tavaline, saabub lahendus alles kohtus.

Pisarais pääsukese juhtum
Häärber Uus-Inglismaal, 19. sajandi väärikust ja häid kombeid täis. Sõjakangelase naine, kes ämmale ei meeldi, läheb kaotsi. Enne varastatakse ehted, mida häärberi räästas elavad pääsukesed hoolega kommenteerivad. Maja lähedal on nähtud rohelist haagist, mis, kui Perry Mason seda otsima läheb, sisaldab tundmatu mehe laipa….

16a

Alexandro Chen “My (almost) life as a hikikomori. Stories”

Teema 35: Loe üks raamat eelnevate aastate väljakutse teemadest.
Aasta 2017, teema 3: Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.
Alexandro Chen “My (almost) life as a hikikomori. Stories” (164lk. Kindle)

13.jpg

Sõbrapäeval on igati paslik kirjutada just sellest raamatust.
Hikikomori – selliselt nimetatakse 20-ndates aastates jaapani noormehi, kes on otsustanud lõpetada välisilmaga suhtlemise ja jäänud koju, oma tuppa, lugema mangasid, mängima arvutimänge. Toast tullakse hädapärast välja, kui on vaja perekonnaga süüa või üksi elades poest toitu tuua. Probleem pidi olema üha kasvav ja mitte ainult noorte meeste vaid ka noorte naiste seas.
Leidsin selle raamatu, kui otsisin lugemist hikikomori kohta ja kuigi selles novellikogus on antud teemal vaid üks lugu, on terve raamat lugemist väärt. Kõigile, kes armastavad jaapani kirjandust, nende erilist mõttelaadi ja omamoodi käitumist. Üllataval kombel on Goodreadsis raamatul vaid ÜKS hindaja! Enne mind muidugi. 🙂 Nüüd on kaks.

Niisiis lood, kus palju armastust. Jaapani stiilis armastust, mitte läänelikku.
Mehest, kellega juhtus pidevalt õnnetusi, mis jättis teistele mulje, et ta üritab ennast tappa. Aga see ei olnud nii.
Naisest, kes tegi oma mehele imelisi õhtusööke, kuni mees ütles, et naise söögid näitavad talle kui väga naine teda armastab. Edaspidi sai ta hamburgereid ja muud tellitud toitu. Ei, naise armastus ei olnud jahtunud, asi oli hoopis muus!
Kummitavast pesumasinast, millele oleks peaaegu kirvega kallale mindud, enne kui selgus, miks masin ennast öösiti teatud kellaajal sisse lülitab.
Naisest, kes saab teada, et kolme nädala pärast on ta kaotanud kõik oma munarakud. Mida ta teeb?
Naisest, kes sõitis igal nädalal pikka maad rongiga, et süüa ühes sushirestoranis. Ja mitte ainult.

Ja palju teisi kirjatükke, millede lugemist ma tõesti nautisin!
Kirjanik on enda Goodreadsi kontole kirja pannud, et on suur Haruki Murakami austaja ja lugedes oli tunda, et Murakami on tema mõtetesse oma jälje jätnud.
Aegajalt tasub lugeda kirjanikke, kes ei ole üldtuntud. Avastada uut ja huvitavat. Mul on igal juhul väga hea meel, et tema tööd leidsin.

*My heart had become an empty room. No furniture, no people, no dreams.

*”Are you crying?”
“No, I`m sweating through my eyes.”

*Why did happy moments move faster than unhappy ones? Whoever created time got the whole thing switched around.

Auður Ava Olafsdóttir “Butterflies in November”

Teema 48: Raamat, mille pealkirjas on kuu, mil sa sündisid
Auður Ava Olafsdóttir “Butterflies in November” (304lk. Kindle)
Eesti keelde ei ole tõlgitud.

12.jpg

“Three man in your life over a distance of 300 kilometers, three dead animals, three minor mishaps. … However, it is clear that three animals will die before you meet the man of your life. And you`ll win in lottery.”

2 korda maha jäetud (armuke ja abikaasa), 1 hani autoalla aetud, jõulud lähenemas – selline oli üks novembrikuine päev tema elus.
Hall ja sünge november Islandil. Erakordselt palju vihma, üleujutused, libedus.
Mees, kes teatab kodus naisele, et tal on tööjuures armuke. Nina Lind. Nina Lind on rase. Nina Lind on nüüd see naine, kelle juurde ta kolib.
Aga naisel …
Allaaetud hani on vaja ära küpsetada. Igaüks, kes oskab lugeda, oskab ka süüa teha!
Mees las tuleb varajasele jõuluõhtusöögile. Nende viimasele.

Mees: Mul on töökaaslasega suhe. Me saame 8 nädala pärast lapse.
Naine: Tule nädalavahetusel sööma, ma küpsetan hane!

Mees: Ma võtan (kolides) madratsi kaasa.
Naine: Ok
Mees: Ma ütlen kohtus, et mul oli armuke. See peaks lahutust kiirendama.
Naine: Ok
Mees: Ma panen korteri müüki.
Naine: Ok
Mees: Muide – kas sa võtaks koridorist mu palitu ja viiksid selle keemilisse?

Mees viib korteri asjadest tühjaks. Naine võidabki loteriiga – suvila, raha.
Rase sõbranna kukub, pannakse haiglasse. Aga naine võtab sõbranna 4-aastase kuulmis- ja nägemispuudega poja kaasa ning sõidab reisile. Novembris, mööda Islandit, nädalaid kestvas vihmasajus.
Esimene öömaja, kuhu nad satuvad on peaaegu täis – sinna on ennast sättinud Eesti meeskoor. Mehed laulavad eestikeelseid laule.
Selle kooriga kohtuvad nad veel järgmiseski öömajas. Seal toimub koori kontsert.

Ma ei oska sellest raamatust kuidagi kirjutada! Omamoodi sünge ja lausa tunned iga loetud lausega, mismoodi vihm vastu aknaklaasi trummeldab ning sellest veest saavad ojad ja siis mudajõed, mis mööda Islandit endale teed rajavad. Ja selle keskel on võõra lapsega naine, kes on otsustanud veeta oma suvepuhkuse novembris.
Raamat on täis head ja kibedat huumorit, rohkem ja vähem hulle inimesi (kaksikuid ootav sõbranna, kes plaanib minna õue lume sisse püherdama, et haiglas nii igav poleks), võimatult kõlavaid juhtumisi (kuidas saab benjihüpe nii minna, et arst küsib hiljem, kas naisel oli plaan ennast tappa?).
Ja ikka see igikestev vihm ja jõulutuled ja pimedus ja mees, kes ilmub välja peale Nina Lindi sünnitust ning küsib:
Aga kas ma võiks sinu juurde tagasi kolida?

Ja naise ning poisi autos elab liblikas.

Kui erinevad on raamatu kaaned erinevates maades!
12a.jpg

J. A. White “Nightbooks”

Teema 11: Mine lehele https://www.daysoftheyear.com/, loe raamatut, mis haakub Sinu sünnipäeval olema tähtpäevaga.
1. november – USA kirjaniku päev!

J. A. White “Nightbooks” (295lk. Katherine Tegen Books)
Eesti keeles ilmunud ei ole.

15.jpg

See raamat oli otsast lõpuni põnev, suurepäraselt kirjutatud, ägedalt kujundatud, parajalt hirmus, täis nõidu ja jubedaid lugusid ja raamatuid-raamatuid-raamatuid! Lihtsalt selline lasteraamat, mis võiks olla nii kõigile põnevust otsivatele kui ka endas ebakindlatele lastele kättesaadav. Annab kindlasti palju mõtlemisainet ja kasvatab enesekindlust, et olla teistest erinev ei tähenda veel midagi halba!

Raamatus seikleb üks väike poiss Alex. Ta armastab lugeda ja kirjutada õudusjutte, tema lemmiktegelased on igasugused kollid ja muidu hirmsad elukad. Koolikirjandid on tal alati jubedatest asjadest ja sellepärast teda narritakse ja kiusatakse.
Ühel ööl otsustab Alex oma Ööraamatutest, kuhu ta aastate jooksul õudusjutte kirjutanud on, vabaneda, tahab liftiga keldrisse sõita, et need suures ahjus ära põletada, aga lift jääb neljandale korrusele pidama ja Alex kuuleb, et ühes korteris vaadatakse tema lemmikfilmi “Elavate surnute öö”. Miski tõmbab poissi selle korteri poole ja kui ta on piisavalt lähedal, tunneb ta veel kõrvitsapiruka lõhna! Poiss koputab uksele, see avaneb kohe ja uksel seisab üleni musta riietatud tõmmu noor naine, kes poisi sisse kutsub. Sel hetkel kaob kõik – telekas koos filmiga, kõrvitsapirukas, uks, kust Alex sisse astus.
Ta on lõksus nõid Natacha võlukorteris.
Selles korteris on veel lapsi, suur kass ja hiiglaslik raamatukogu, mis Alexile tõeliselt muljet avaldab. Igal õhtul peab Alex Natachale lugema ühe oma Ööraamatutes olevatest õudusjuttudest, täpselt nagu tuhande ja ühe öö muinasjuttudes.

Ühesõnaga – see raamat on nii huvitav ja hästi kirjutatud, et mina, täiskasvanu, lugesin seda suure õhinaga. Peatükid Alexi tegemistest nõia korteris vahelduvad nende lugudega, mida poiss kirjutab ja nõiale ette loeb. Selliseid õudusjuttude kogusid loeks hea meelega ka ise, polnud sugugi lapsikud, ajasid kenasti judinad peale.
Lisaks muidugi suur-suur raamatukogu, mis on otsast lõpuni õudusjutte täis ja mida lapsed jupphaaval avastavad ja kass, kel on imeline võime nähtamatuks muutuda.

Aga kõige tähtsam, mis seda raamatut lugedes igale lapsele julgust peaks andma on – ära häbene olla see, kes sa oled! Ole teistest erinev! Selles ei ole midagi halba. Ole sina ise. Ole teistmoodi, ole põnev, ole sünge, kirjuta lugusid, mis teistele judinaid peale ajavad, loe õudukaid kui tahad ja vaata hirmsaid filme. See ei tee sinust endast koletist! Me ie pea olema kõik roosad ja rõõsad. 😉
Niisiis – kui täiskasvanule oli see lihtsalt üks ülihea lugemiselamus, siis lapsele, kes ennast teiste hulgas tõrjutuna tunneb, annaks see raamat julgust olla tema ise.

*Alex: “Ehk ei ole vaid mina see, kes on veider. Ehk oleme me kõik omal erilisel moel veidrad?”

*Natacha: “Sa ei ole selline, nagu kõik teised ja sa ei saa sinna midagi parata! Me oleme need, kes me oleme. Ole see, kes sa oled!”

Autori kodulehelt on võimalik lugeda ka peidetud jutukest, mis on ka Alexi kirjutatud, aga jäi raamatust välja, sest on liiga pikk ja hirmus! Early Bus

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

Teema 22: Eesti kirjaniku kriminull
Katrin Pauts “Politseiniku tütar”  (309lk. Varrak)

14.jpg
Raamatu autori foto: Rauno Volmar

Kauge küla. Saladused. Lapsepõlvekoju tagasipöörduv naine. Veel saladusi. Selliseid, mis 20 aasta jooksul kuskilepoole lahenenud ei olnud, aga nüüd ühtäkki otsast hargnema hakkavad.
Mida see mulle meenutas? Birk Rohelennu Silva suudlemise lugu. Ma lihtsalt lugesin seda umbes aasta tagasi ja tundsin lugedes mingit rõhuvat tunnet. Depressiivset. Nüüd, selle raamatuga, tuli see tunne tagasi ja püsis kõik need leheküljed otsast lõpuni.

Mis mulle ei meeldinud – Peatüki alguses hakatakse mingit teemat üles kruvima. Lehekülg lehekülje järel asi muudkui edeneb, osalised räägivad enda seotusest, kogu aeg loed ja ootad, et no nüüd, enne peatüki lõppu saad midagi juhtunust teada, tekiks nagu pingetõus … Aga peatükk saab läbi ja polegi midagi selgunud. Pikalt heietatud, tulemust pole. Ja nii ikka mitmeid kordi (ema kirjaga näiteks).
Ma ei ütle, et see oli halb raamat! Mul hakkas vahepeal lihtsalt igav ja tundus, et maailm on täis 30-ndates inimesi, kes lapsepõlvekoju tagasi jõudes seisavad silmitsi luuravate vanaeitede, nende eest põgenevate külaelanike ja hirmsate saladustega, mis ainult ootavad, et end avama hakata.
Ma ei ole üheski sellises külas veel käinud ja taaskohtumised minevikuga on olnud seni meeldivad ja rõõmsad.

Huvitav, kas keegi kaasaegsetest kodumaistest krimikirjanikest on ka kirjutanud loo, kus tegevus toimub linnas, kaasajas, ilma lapsepõlvesaladusteta? Kus endale on leitud vaenlane ja lastud ennast maha koksata täiskasvanuna toimepandud lolluste eest?
Läks porisemiseks.
Järgmisel korral ei õienda nii palju!

Anna Jansson “Ilusalongi saatusejumalanna”

Teema 41: Raamat, mis on osa raamatusarjast
Eesti Raamat, sari “Tõlkes leitud”.
Anna Jansson “Ilusalongi saatusejumalanna” (317lk. Eesti Raamat)

11.jpg

Raamatu tegevus toimub Visbys, mis on üks erakordselt armas kohake! See oli kindlasti üheks põhjuseks, miks ma seda raamatut lugema hakkasin. Teine oli see, et ma tahan läbi lugeda kõik sarjas “Tõlkes leitud” ilmunud raamatud. Nimelt tegi Eesti Raamat oma Facebooki lehel sarjale nimekonkurssi, mida ma küll ei võitnud (mina pakkusin nimeks “Tassike teed”), aga sain kõigi nimepakkujate vahel tehtud loosiga esimese raamatu kingiks.
Niisiis loen ma nüüd seda sarja. 🙂

Peab ütlema, et raamatu esimene pool ei tõotanud just palju. Juuksurisalong, kus toimetab 48-aastane Angelika ja tema noor ning pisut segane õpipoiss Ricky. Peale juuksuritöö tegelevad nad ka aktiivse kosjasobitamisega ning kõigi klientide nimede taha on koodidega märgitud kui vabad, vallalised, meeleheitel ja partneriotsinguks sobivad nad on. Põhjalik naistekas. Aga ma jätkasin lugemist, sest mul on selle sarjaga eesmärk, eksole.
Ja teine pool raamatust oli märksa huvitavam, sest toimus erakordne kinnisvarapettus, sisse toodi mitu armsat vanapaari ja naljakat detektiivitööd. Huvitaval kombel lahenes lõpuks ka mitu sellist olukorda, mida ma ise mingiteks olukordadeks polekski pidanud. 😛 Rääkimata Rickyst, kes oli selle raamatu parim karakter ja vürtsilisaja!

NB! Kirjutan sisust!
Rääkides sellest kinnisvarapettusest – kui Rootsis asjad tõesti nii on, et kui teatakse su isikukoodi, kinnisvaranumbrit ja telefoninumbrit saab internetis sind pmst. kogu varast tühjaks teha, siis on asi ikka täitsa hull! Lugesin ja tundsin sõna otseses mõttes õudust, kui peategelase majja võõras mees lihtsalt sisse kolis ja kõik oligi õige – tema oli maja ostnud ja oli nüüd selle peremees. Ja kuna sel mehel olid ka võlad ja Angelika majast välja ei kolinud, loeti neid kooselavaks paariks ja mehe võlgu hakati Angelika rahadest ja varast maha arvama!!! Oh, kus ma vihastusin!
Õnneks oli mehe näol raamatus tegu paraja tossikesega, nii et Angelika ei jäänud siiski oma elust ilma ja lõpuks lahenes kõik. Üsna koomilisel moel.
Aga ikkagi. Jube!

Ma ei ole siiani aru saanud sellest probleemist, mis tekib, kui vanem naine hakkab käima või abiellub noorema mehega. See ei ole ju probleem, kui vanamees võtab noore naise, miks siis vastupidisel juhul silmi pööritatakse?
Kas naine vanuses 48 + mees vanuses 34 = midagi veidrat?

Aga üks asi, mis mind nina kirtsutama pani oli Angelika pidev huuletubaka kasutamine. Jah, rootslased paistavad sest asjast hirmsas sõltuvuses olema, aga mulle tundub see nii vastik! Isegi jõledam kui sigarett suunurgas. See oli ka üks põhjus, miks ma ei saanud kuidagi selle juuksuriprouaga ühele lainele, vaid mõtlesin kogu aeg tema huule all olevale tubakakotikesele. Väkkk …

Huvitav, kas Eestimaal väiksemates kohtades tegutsevad juuksurid ka salajasi kosjakontoreid peavad? Planeerivad kellele nad samal ajal ajad panevad ja libistavad visiitkaardikesi taskutesse, et inimesed omavahel jutule saaks. Hea silmaga juuksur saab kindlasti inimestest palju teada ja tabab ära, kes omavahel sobiks.

Raamatukaaned erinevate maade väljaannetel:
11a.jpg
*Kaalujälgijate klubis: Kas ananass on energiat kulutav, kui seda süüa koos koorega? Ehk siis, kas selle söömiseks kulub rohkem kaloreid, kui söömisega saab?
*Ricky: Vanusega muutub nägemine kehvemaks seetõttu, et vajatakse filtrit, et tegelikkus ei oleks nii reaalne.
*Ricky: Kas peab aktsiisimaksu maksma, kui pärast alkoholi välja oksendad? Või saab selle raha tuludeklaratsiooniga tagasi, kui nii-öelda viid tagasi selle, mille oled alkoholipoest ostnud?
*Matusebüroopidaja, kellel on T-särk kirjaga: Nagu kirst tordil!
*Jessika: Kui juua alkoholi, peab olema rõõmus. Kui juua kurvana, läheb ainult hullemaks.
*Ricky: Parim viis umbrohuga võitlemiseks on see ära süüa!

Niisiis jättis see lugu mulle lõpuks ikkagi positiivse mulje. Mida näitab ehk ka see, et kui esimesest poolest raamatust üle sain, oli teine juba piisavalt huvitav, et väga kiirelt edeneda.
Sarjast on mul nüüd loetud 3 raamatut, 2 on veel lugemata. Paistab, et peale mõningaid kasvuraskusi on jõutud ka sarja kujundusega ühele meelele. Mul on tõesti hea meel, et alguse “behme beež” läbivaks liiniks ei jäänud! 🙂

11c.jpg

Anna Janssonil on eesti keeles ilmunud ka kaks krimkat, sarjas “Mirabilia”.

11b.jpg