Johannes Kivipõld “Väike viperus”

Johannes Kivipõld “Väike viperus” (203lk. Eesti Raamat)

107794903_3409890189035134_4884492426917467577_o

Kaks tulnukat, pätt ja mehaanik, varastavad hinnalise Skooni kivi ja põrutavad korravalvurite käest põgenedes otse Maale, suundistutavad endid kahe inimese keredesse ja ei suuda ära imestada, mida meie siin küll teeme ja millest mõtleme.
Esimene, Jarek (flesianlane), satub ühe naise kõhtu, et kohe tüdrukuna sündida ja teisest, nimega Bleak (kreoonlane), saab ilmakuulus megastaar.
Beebi vanemad on igati ökod, liha ei söö, telefone ei kasuta ja elavad skvotitud (õigemini küll naise issi ostetud majas, aga missiis?!) majas. Jarek hakkab varsti peale sündi rääkima ja kasvab vaid kuudega 5-aastase lapse suuruseks.

Bleak keerab aga teleintervjuudega ja autogrammitundidega paraja käki kokku, ning kogeb seente söömisest tekkinud hallukaid.
Täpselt raamatu keskel naersin ma lugedes nii, et õhust tuli puudus ja pisarad voolasid! 😀 Need olid need Bleaki staariks olemise peatükid, mis olid täiesti pööraselt naljakalt kirja pandud!
Tasub kindlasti süveneda uude pophitti leheküljel 103.  Kohe tekib mõnus äratundmine, et midagi sellist oleks justkui kogu aeg edetabelite tipus vilkumas.

*”O-o, o-o, tume toon, tume toon
o-o,-o-o, minu daam, minu daam”

Raamatus on mõeldud ka loomasõprade peale, sest tegutseb kaunis kass nimega Bianca koos oma kambaga. Tänapäeva kassid on küll uhked omapäikõndijad, aga neil pole enam aimugi sellest, et tuhandeid aastaid tagasi olid nad maailma valitsenud, suuri püramiide ehitada lasknud ja inimkonda orjastanud. Sellest kunagisest hiilgusest oli Bianca peas järel vaid portsuke uhkust ja ülbust.

*Kõik asjad on maagilised, enne kui nende toimemehhanism välja selgitatakse. Pärast seda on juba tegu teadusega.

*Musitamine ja suudlemine on ühe flesianlase (Jareki) jaoks väga kummaline. See tähendas seda, et inimolevused ühendasid oma söögitorud otsapidi selliselt, et tekkis üks pikk torujupp, mille kummaski otsas oli fekaalide väljutamise avaus.

Raamatu algus pole väga huvitav ja lõpuspurt on kuidagi tormakas ning segasevõitu, aga kõik saab andeks tänu Bleaki tegudele Tom Zallenderi keres. Terve see raamat oleks võinud samamoodi üle võlli käia ja naerukrampe tekitada!

Samal teemal on ka Eduardo Mendoza väga muhe raamat “Gurbilt teateid ei ole”.

Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime”

Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime” (358lk. Helios)
Tõlkinud Pilleke Laarmann

107095157_3396188827071937_8590669391947548937_o

NB! Ärge hakake seda raamatut lugema, kui te teate, et lugemisaega napib! Kaks päeva sain ma istuda vaid lühikesteks sutsakateks ja raske oli raamatut käest kiskuda, et midagi muud tegema hakata. Rosie Walsh kirjutab hoogsalt, humoorikalt ja haaravalt, ning tõlge oli sama mõnus. Eile oli lõpuks vihmapäev (aitäh selle eest!) ja lugesin raamatu jutiga läbi. Tegelikult pisikeste pausidega, perekond+söögikorrad, aga mõte tegeles kogu aeg erinevate stsenaariumitega.

Raamatus vahelduvad peatükid kahe sõbranna, Annie ja Kate eludest. Mõlematel on olnud räbalad ajad ja mõlemad on teinud kannapöörde, ning maandunud uude keskkonda, kus kõik tundub esmapilgul nii ideaalne. Head töökohad, ahvatlevad bossid, erilised võimalused, mis nagu kandikul ootavad. Aga kõik pole kuld, mis hiilgab ja nii hakkab nende mõlema eludes juhtuma ootamatuid asju.
Siin grupis raamatumuljeid lugedes sain teada, et raamatu lõpus tuleb pauk ja ootasin seda ning tegin oletusi, mis võib juhtuda. Juhtus aga see, et kui ma esimest raputust aimasin, siis teine tabas mind nii, et lugesin seda peatükki kaks korda, et tegelikult ka aru saada, mismoodi autor vinti keeras.
Haaa, üllatus-üllatus! Täitsa geniaalselt välja mõeldud!

Aitäh, kirjastus Helios üllatusraamatu eest! See oli põnev ja mõtlemapanev – millised ohud võivad tegelikult üht naist ideaalses maailmas valitseda ja kui sa neid ära ei tunne ning vastu hakata ei suuda, mis siis sinuga juhtuda võib.

Üks asi, mis mulle loo keskel silma hakkas – Annie isa tõlkis raamatut mehest, kes ostis Tšiilis Andide jalamil mahajäetud kiriku. Vaat seda raamatut loeks küll! On selline olemas?

Huumorinäide:
*Stephen lihtsalt meeldis kõigile. Isegi möödaujuval pisut radioaktiivse väljanägemisega pardil oli selline ilme, et ta paarituks temaga küll, kui võimalus antakse.

PS. Huvitaval kombel on raamat igal pool mujal peale Eesti välja antud kirjaniku pseudonüümi Lucy Robinson all. Mida oli ka huvitav teada, sest Lucyl on veel mitu raamatut, äkki saame kunagi neidki lugeda!

NB! Väga isuäratav kaanekujundus! See värv, seda võiks hammustada … Hammustasin hoopis Ampstükki. Mmmõnus, kaneeli ja õunaga! Paki kokkuseadjal on hea maitse! 🤤

“Ülestõusjad ja kodukäijad”

“Ülestõusjad ja kodukäijad” koostanud Indrek Hargla (297lk. Raudhammas)

99140934_3276192535738234_6822948685232472064_o

Raamat nagu ameerika mäed!
Mõni jutt väga huvitav ja haarav ning teine jutt selline veidi haigutamaajav… Kõik kokku mõnus, kohati muhe ja kohati päris kõhe lugemine, mida võin julgelt soovitada ka neile, keda sõnad “ulme” ning “õudus” jubedat moodi hirmutavad. Siin on ulmet ja õudust, aga unedesse nad ei trügi ja pimedaga julgeb ikka edaspidigi rahulikult õue minna.

Eks ma puudutan edaspidi lugude sisusid ka, nii et edasi lugege omal vastutusel. 🙂

Alustan sellest, et ootasin kõige rohkem (nagu alati) Mart Sanderi kirjutatut. Tema keelelised piruetid võtavad aina uhkemaid ja suuremaid kaari, nii et ootus täiesti õigustas ennast. See, mis jutu lõpus ilmsiks tuli, oli küll selge üsna alguses, aga mulle meeldib jälgida, mismoodi Sanderi fantaasia lendab. Ta justkui maaliks oma lugusid.

Suurteks lemmikuteks said esmalt Indrek Hargla kirjutatud “Toonela tagasitulek”, edasi Kadri Pettai “Taranditagused” ja lõpuks Joel Jansi “Hallvanake ja Ussikuningas”.

Kolm nii erinevat ja ägedat lugu, kus esimeses jauratakse Kuu peal olevas baasis Hangaar 18 maa poole tagasi suunduva eestlaste surnutelaevaga “Toonela”. Asi, mis ei tohtinud kunagi juhtunuda, hakkab juhtuma ja mida sa nüüd teed üle 300 elava surnuga? Erakordselt hea lugemine! Sellest võiks romaanimõõtu raamat olla.

Teises lemmikus, Taranditagustes, elab Ella oma vanaemaga vanas talus ja vanaema annab ühel päeval teada, et nüüd hakkab ta suremiseks valmistuma. Miks? Sest juba sealpoolsuses olevad sugulased on teda ettevalmistama tulnud. Asi läheb imelikuks siis, kui ka Ella neid nägema hakkab ja varsti on terve küla lahkunuid täis. Väga mõnusa huumoriga kirjutatud lugu! Meenutas mulle Kersti Kivirüüti raamatuid ja pani otsima, mida see kirjanik veel kirjutanud on. Ühel päeval lähen raamatukokku ja laenutan ühe kena virna Kadri Pettai loomingut.

Kolmas lemmik, Joel Jansi “Hallvanake ja Ussikuningas” on arvutimängu kinni jäänud tegelastest. St. inimestena sebivad nad ikka maapeal edasi, aga neid on kloonitud ja jäetud kinni Kreutzwaldi mängu, kust nad enam inimestena naasta ei saa. No kust tuleb selline idee, et niisugune lugu kokku kirjutada!? Väga lahe! Ma ei tea mängude maailmast midagi, aga kas poleks äge, kui olekski olemas selline mäng, kus on Ussikuningas ja Hallvanake ja Vanapagan ja kõiksugu muud meie endi Eestimaised muinasjuttude ja müütide kangelased?

Kõik need kolm lugu olid nii põnevad ja hästi kirjutatud, et loeks hea meelega päris pakse raamatuid. Need paarkümmend lehekülge jäid ilmselgelt väheks!

Mõni “meh” moment oli ka. Näiteks ei saanud ma üldse ühele lainele Mart Kivastiku “Tema tädi päranduse” looga. Ausõna – 2x lugesin lõpu üle ja jutu headusele pihta ei saanud. Kui keegi saab, andke teada. Ma loeks ta siis veelkord teise mõttega üle.

Aga kokkuvõttes – väga hea lugemine! Nii erinevad lood, nii erinevad stiilid!
Ja kui tahate mulle raamatu maha müüa, siis las Marge Nelk kujundab kaane. Ma ostaks siis isegi luuleraamatu või poliitiliste analüüside kogumiku ära!

*Meelespead on pildil ikka mõttega, mitte juhuslikult. 😉

Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist”

Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist” (336lk. Varrak)

94476870_3209492715741550_5979304477075701760_oGruusia gripp.
Alguses oli haige vaid üks inimene lennukis, siis nakatusid kõik teised, kes olid samas lennukis. Peale maandumist läksid nad ühistransporti, poodi, koju. Levitasid enese teadmata grippi.
Haiglad täitusid algul tundidega, siis minutitega.
Inimesed surid kiiresti.

*Sa peaksid kohe linnast lahkuma. Või kui sa ei saa, siis varu toitu ja püsi kodus. (lk24)

Kuhjas täis ostukärud – veepudelid, WC-paber, konservid, makaronid.
Tuleb tuttav ette?
Täitsa lõpp, aga see polegi ju niisama ulmekas!
Oleks ma seda raamatut märtsis lugenud, oleks õudusunenäod kindlustatud olnud.

*Olid jäänud vaid need kanalid, kus korrati valitsuse erakorralist teadaannet, kasutuid soovitusi siseruumides püsida ja rahvarohketest kohtadest eemale hoida. Päev hiljem lülitas keegi viimaks ka tühjas uudistestuudios kaamera välja või sai see ise otsa. Veel päev hiljem kustus ka internet.  (lk. 181)

Möödus esimene päev, teine päev, neljakümne kaheksas päev, üheksakümnes päev ja igasugune lootus, et normaalsus tuleb tagasi, oli ammu kadunud, seejärel möödusid esimene aasta, teine aasta, kolmas aasta.
Viimane kord, kui ma sõin pargis päikese käes vahvlitopsis jäätist.
Viimane kord, kui nägin sõitvat bussi.
Viimane kord, kui sõin apelsini.  (lk. 235)

Tegelased mõtisklevad tihti oma “enne Gruusia grippi” elu üle.
Kunagi oleks ma seda raamatut lugenud kui lihtsalt ägedat ulmekat, aga nüüd oli palju elulisem ja sai isegi mõeldud, et …
Mõelda vaid, kui see tänahommikune olekski viimane apelsin minu elus! Viimane bussisõit tööle (Ok, viimane bussisõit tööle on mul isegi meeles, sest 1. aprillist mul töökohta enam ei ole). Viimane kord kui ostsin kinopileti (Käisin “Talvet” vaatamas). Viimane kord, kui keerasin lukku oma kodu ukse. Viimane kord, kui nägin elektrivalgust.

Kui kõik need miljonid nutiekraanid oleksid praeguseks tühjad ja mustad ning 10 aasta pärast sündinud lastel oleks raske aru saada, mida tähendas internet, mis olid autod või kuidas suutsid lennukid õhku tõusta?

Mulle meeldisid väga kaks tegevusliini: lugu sellest, kuidas Gruusia gripp maailma vallutas ning kuidas inimesed ellu jäid ja uue maailmaga kohanesid ja lugu 30 aastat hiljem, kui Rändav Sümfoonia mööda USA-d kõndis ja kontserte ning etendusi andis.
Kujutage ette maailma, kus on harvad kehvad külakesed ja kuhu saabub äkki näitetrupp, kus mängitakse pille ja kantakse ette Shakespeare`i näidendeid! Kostüümides! Need stseenid, kus Sümfoonia sügava tähistaeva all Beethovenit mängis, tekitasid külmavärinaid.

Suure näitleja Arthuri ning tema kolme abikaasa lugu ei olnud nii huvitav ja oli pärit justkui mõnest teisest raamatust, aga viis siiski raamatu tegelased kokku ja selgitas palju alguses tekkinud küsimusi.

Me oleme nüüd karantiinis istunud umbes poolteist kuud, aga härra Clarke selles raamatus mõtles ühe väga olulise asja peale:
*Välimuse hooletusse jätmine võib sillutada teed tõsisematele kuritegudele.
Nii et laske oma kodusolemise kaaslasel oma juukseid pügada ja värvige õhtusöögi ajaks nägu pähe! 😉

*************************************************************************************
*See on ainus asi, mis mulle sünnipäevade juures meeldib – nad püsivad ühel kohal. (lk. 115)
*Linna tundmaõppimiseks peab olema puruvaene, sest puruvaesus sunnib inimest igal pool jala käima ja linna näebki kõige paremini jala käies. (lk. 159)

PS: Raamat on saanud Arthur C. Clarke`i auhinna.
Kummalisel kombel on raamatus kahel tähtsal tegelasel nimedeks Arthur ja Clarke.

 

William Shaw “Linnuvaatleja”

William Shaw “Linnuvaatleja” (383lk. Eesti Raamat)
Sarjast Mirabilia.

94883349_3209492815741540_814517775769796608_o

Kes on lugenud Ann Cleevesi raamatut “Sinine välk” ja kellele see meeldis, leiab “Linnuvaatlejast” endale ühe mõnusa krimilugemise!
Linnuvaatlus, rand, kivid, binoklid. Raamatu lõpus kirjutab autor oma tänud ka Ann Cleevesile ja tema abikaasa Tim Cleevesile, kes teda raamatu kirjutamisel linnuvaatluse teemadel aitasid.
See on algusest lõpuni täpselt selline raamat, mis mulle väga meeldis.
Natuke räsitud ja üksildane rannik, kalamehed ja linnuvaatlejad, puntras uurija, keda on tulnud kamandama uus naisülemus linnast. Kehv ilm, võigas mõrv, mitteusaldusväärsed tunnistajad. Palju põnevat tegevust nii minevikus kui tänapäevas.
Lisaks harutatakse lahti uurija lapsepõlvelugu ja antakse talle puremiseks uue bossi pereelu.
Kas ma kirjutasin, et see oli väga hea krimka?
No kirjutaks kohe veelkord:
See oli üks tõeliselt hea krimka.
Ainuke asi, mis mind veidi häiris, oli see, et autor valib sarja edasikirjutamiseks mitte selle raamatu peaosalise seersant William Southi, vaid hoopis tema uue bossi Alexandra Cupidi. Mulle ei istunud see Cupidi eriti. Aga küllap siis kirjanik leidis, et temaga saab tulevikus põnev olema. Lõpuks on tal mässumeelne teismeline tütar. 🙂

Eesti keeles William Shaw raamatuid rohkem ei ole. Goodreads pakub veel nii mõndagi. Huvitav, kas teda tuleb veel eesti keelde?

“Pööritus”, “Jahiseltskond”, “Kivist kohtunik”

Annika Widholm “Pööritus” (300lk. Eesti Raamat)
Lucy Foley “Jahiseltskond” (389lk. Eesti Raamat)
Ruth Rendell “Kivist kohtunik” (240lk. Eesti Raamat)

94744283_3209492855741536_8098503214220967936_o

Kõik raamatud sarjast Mirabilia.

Ma mäletan, et lugesin kooli ajal Mirabiliat päris hea isuga ja enamus neist raamatutest olid ikka tõelised krimkad, kus tegutsesid uurijad ja oli hästi põnev. Vahele ka mõned ulmekad, aga see oli minu jaoks ikkagi krimisari.
Nüüd neid raamatuid lugedes tundus, nagu oleks tegu põnevike sarjaga. No Ruth Rendell vast välja arvata.

Annika Widholm “Pööritus”
Kõige ehtsam tüdruk-rongis-naine-aknal tüüpi raamat. Noor naine, kel kipub aegajalt tänaval minestus peale tulema. Loo arenedes selgub, et ise minestuses olnuna tegutseb ta edasi, aga ärgates ei mäleta sellest midagi. Kahtlane mees, kummalised mehe lapsed, veidralt surma saanud mehe eelmine naine, jälitaja.
Kergelt segapuder, mis oleks võinud rõõmsalt 100 lehekülje võrra lühem olla, sest midagi olulist raamatu keskel ei toimu.
Või noh – peategelane saab Rootsist ära Indiasse, kus paistab ilus soe päike ja ta pole naastes enam nii kahvatu jumega.
Mirabilia?! Ei.

Lucy Foley “Jahiseltskond”
Juba natuke parem.
Šotimaa, talv, lumi, külm, üksildane koht. Need on plusspool.
Totakas kooliaegne sõpruskond, nüüd 30-ndates, uusaastapidu, võltsid naeratused, omavahelised salajased armusuhted. Need on miinuspool.
Laip on olemas. Tegevus toimub vaheldumisi olevikus ja minevikus. Hästi palju suhete kujunemiste selgitusi, joomist ja afääre.
Lõpus läheb veidi käest ära, sest juhtuvad asjad, millest ülejäänud raamatus kordagi räägitud ei ole. Nagu oleks keegi autorile öelnud, et kuule – sest suhtedraamast jääb nati väheks, traagelda sinna nati karmi kuritegevust ka juurde.
Mõeldud-tehtud!
Seinal olnud püss teeb pauku ka.
Mirabilia?! Noh, minu jaoks mitte. Aga polnud kõige hullem lugemine.

Ruth Rendell “Kivist kohtunik”
Assaraks!
“Eunice Parchman tappis Coverdale`ide pere, sest ta ei osanud lugeda ega kirjutada.”
Esimene lause ütleb KÕIK ära. Ja ikka on iga lehekülg sest raamatust paganama huvitav lugemine!
Eunice on erakordselt hull kuju. Nii hästi välja mõeldud ja kirja pandud. Kui mul oleks mingil põhjusel praegu majapidajanna, siis ma ei julgeks temaga vist enam ühe katuse alla jääda.
Lugedes tuli silme ette “Misery” Annie Wilkes, kuigi Eunice oli vaikne, rahulik, tööd armastav. Tähelepandamatu ja nii jubedalt sünge naine, et külmavärinad tulid peale, kui kujutasin ette, mismoodi ta majas liigub ja õhtuti enda toas šokolaadibatooni süües krimisarju vaatab.
Peab mainima, et ma lootsin terve raamatu jooksul, et see esimene lause oli ehk eksitus, sest Coverdale`de perekond oli täiesti tore kamp. Igaüks oli omaette huvitav, kõik koos olid nad heatahtlikud ja targad inimesed.
Mirabili?! JAH!
Seda raamatut soovitan hea meelega. Kirjutasin õige vähesest, lugege ise. 🙂

Johannes Kivipõld “(Vaba)surm”

Teema 27: Raamat, mille pealkirjas mainitakse surma või suremist.
Johannes Kivipõld “(Vaba)surm” (203lk. Eesti Raamat)

93506208_3177928675564621_1297327075421585408_o

Mirabilia sari ja eesti autori teos!? Ei ole just tavapärane komplekt. Seda huvitavam oli seda raamatut lugeda.
Noormees nimega Meinart. Tüüpiline nohik, kirjutab kodus arvutimängude koode ja satub välismaailma harva. Kuni ühel öösel koputab tema uksele noor naine, kes väidab, et selles korteris elab tema mehe armuke. Meinarti ainus soov on ebamugavast sissetungijast lahti saada ja nii ta temale pomiseb, et ega sul muid võimalusi pole, kui kas oma mees ja tema armuke maha lüüa või ise ennast ära tappa.
Varsti on mehe ukse taga politseiuurija Hugo, sest on leitud enesetapu teinud naine, keda elusana nägi viimati Meinart.

Tihti jõuab raamatutes kätte hetk, kus oleks võimalik lausa näha, kuidas tegelase peakohal lambike põlema lööb. See juhtub ka Meinartiga, kes arvab äkki, et suudab inimesi mõjutada ennast ära tapma.
Mees, kellel oli juba eelnevalt veidraid kalduvusi, nagu Übermenchi magamisskeem (kus magatakse kindla graafiku alusel korraga vaid paar tundi, ollakse siis jälle üleval ja magatakse taas kindel aeg hoolimata päeva ja öö vaheldumisest), hakkab uurima psühholoogiat ning hüpnoosi ja inimeste peal oma veenmisoskust katsetama.
Jah, ta on edukas. Ta suudab panna inimesi vabasurma minema.

Kummaline, aga raamatut lugedes oli minu jaoks kõige ebameeldivam politseiladvik. Prokurör Lill, kelle mõttest sellisel ametikohal ma üldse aru ei saanud ja Hugo boss, kes üritas iga suurema juhtumi võimalikult kiirelt sulgeda ning keskenduda baarikaklustele ja muudele pisipättustele.
Ükskõik, mida uurija tegi, alati tambiti tema ideed mutta.
Ma olen vaadanud liiga palju Skandinaavia ja brittide krimisarju, ma kohe ei kujuta ette selliseid opakaid ja ajudeta bosse!

Aga Meinarti tegevust (kuigi õudset!), oli huvitav jälgida. Psühholoogia on mind alati huvitanud, nii et nüüd oli põnev lugeda, mismoodi mees oma ohvreid leidis, neid tundma õppis ja mõjutama asus. Kuritegudest sai mäng. Ilmselgelt põnevam mäng kui Meinarti koodikirjutamise töö. Natuke britilik oli see lugu ka, sest seal on mõrtsukatel alati väga head põhjused, miks nad kellegi ära tapavad. Ja Meinart tegutes ju enda arust lausa ühiskonna sanitarina!

Ma loeks hea meelega veel selliseid raamatuid, kus mõrvu ei sooritata lihtsalt kaikaga kuklasse lüües või kuuli kerre lastes, vaid kus mõrvar oma ohvriga nö. vaeva näeb.
Ma kõlan vist ise seda kirjutades nagu poolearuline, aga krimkades võiks olla vaheldust ja miks ei võiks neis olla sellist määrimata kätega mõrtsukat, kes nagu ei olekski ise milleski süüdi. Rohkem psühholoogiat, rohkem tarkust ja mõttetegevust ja saaks hulga krimkasid, mida oleks palju huvitavam lugeda, kui neid tuhandeid “leidsime kuulihaavaga/noahaavaga/tömbi esemega kuklasse löödud haavaga laiba” raamatuid, kus kogu lugu keskendub detektiivi uurimistööle.
Paljud küsivad, kas jube ei ole sellised raamatuid lugeda, kus inimesi tapetakse? Ei ole, neid on põnev lugeda, vaadata, mismoodi kirjanik oma pätti läbi raamatu kujundab, sest tegu on väljamõeldistega, mille kirjutamise ja lugemise käigus ühtegi inimest ega looma tegelikult ei vigastata.
Jube on lugeda raamatuid päriselt toimunud sõdadest ja katastroofidest.

Mu lemmiklause oli raamatu kõige viimane:
Kõik tegelased, välja arvatud taksikoer Mäks ja kass Lepo, on fiktiivsed.
🙂

Priit Kuusk “Laevakokk Wend”

Teema 34: Raamat, mille autori perekonnanimi on mõni puu või põõsas.
Priit Kuusk “Laevakokk Wend” (224lk. Hea Lugu)

93245571_3174901542534001_1311836299581194240_o

Oi, kuidas see laevakoka raamat praegusse karantiiniaega sobib!
Mõnes mõttes olid ju mehed Bellingshausenil ookeani ületades samamoodi kodus kinni, nagu meie praegu, nii et üsna kergelt sai enda koduköögis veedetud tunde samastada Wenna Bellingshauseni kambüüsis veedetud tundidega.
Ok, mul siin kodus ei kõiguta ja supp potist välja ei hüppa, aga temal oli kõikuv pliit ja täiesti pöörane toorainete valik!
Iga päev värsket kala. Ookeanist otse pannile! Mõtlege!!!

*Kalake
Sina ujud meres ja mina olen laevatekil värskes õhus.
Kui suur on võimalus, et just sina lõpetad mu kõhus?

Pole vahet – röövkala või inimkiskja,
keegi ikka tahab sind pintslisse pista!

Sa tule parem minu lauale,
ma püstitan retseptiga mälestusmärgi su hauale.

Hindan sind kõrgelt ja söön naudinguga iga kell,
sest ma tean – sa oled Kuldmakrell!
(Lk137)

Raamatutarkus: Iga kord, kui värsket kala puhastada või fileerida, tuleb jäänustele peale visata kohvipaksu. Ei lähe haisema!
Järgmisel korral proovin.

Wennalikult hoogsas stiilis ja ilma peenutsemiseta kirjutatud raamat. Palju on söögist, aga palju on ka merest, meestest, mõtetest ja tunnetest. Väga toredad on teiste meeskonnakaaslaste tekstid, mida nad peale meresõitu raamatu jaoks kirjutanud on. Rääkimata suurest portsust põnevatest retseptidest, mis raamatu viimasesse neljandikku on koondunud.
Kindlasti tahan sealt ühtteist katsetada! Näiteks kõige viimane retsept: Kapteni kotletid.

Wend kirjutab, kuidas eestlased armastavad tilli! Seda lisatakse suurel hulgal kõigele, mida suhu pannakse ja selline tegevus ajab välismaalased hulluks. Facebookis on tõepoolest olemas ka raamatus mainitud grupp “The Anti Dill on Everything Movement of Estonia”, kuhu postitatakse tilliga maitsestatud/kaunistatud söökide pilte ja kirutakse eestlaste hullu maitset. 😛 Päris lõbus grupike!
Aga mina kirusin just täna hommikul ennast, et viimasel poeskäigul till ostmata jäi … Salati peale polnudki midagi riputada …

*Võileib tuleb planeerida, joonestada ja ehitada! Minu ilusaim on ahjus kuivatatud õhuke rukkipala viil, mis krõbiseb su peas nii, et summutab ka südametunnistuse hääle. Taluvõi, tilli (TILLI!!!), küüslauguviilude ja isetehtud pasteediga, peal mahlakad, natuke soola-pipraga seisnud tomativiilud … (Lk81)

*Eilsed jäägid on homsed üllatused!
Seda korrati raamatus kümneid kordi, et mitte midagi pole vaja ära visata! Toidutegu tuleb planeerida nii, et toitu ei raiska. Väga mõnus oli lugeda, sest mul saab kodus esmaspäevasest sigudikuga ahjupraest teisipäevaks tomatine lihakaste ja kolmapäevaks klimbisupp. Ära ei viska midagi.
Ma vähemalt väga püüan nii kokata!
Huvitav, kas Wend kokkab kodus ka nii kokkuhoidlikult ja targalt planeerides?

*Elu on täpselt nii ilus ja suur kui ilusaks ja suureks sa ta mõtled. (Lk181)
NB! Bellingshauseni merereisi sarja on võimalik praegu vaadata nii ETV+ kui Inspira kanalil.

Philip Reeve “Night Flights”

Lugemise väljakutse 2020 (Facebooki Lugemise väljakutse grupp)
12 kuu väljakutse: Igaüks on oma saatuse sepp …
Philip Reeve “Night Flights” 208lk. Scholastic)
Eesti keeles ei ole.

04

Ilmselt teab enamus Philip Reeve ülimenukat raamatusarja “Surelikud masinad” (kes raamatuid ei tea, küllap teab filmi). Eesti keeles on sarja mitmel korral välja antud (alguses 3, hiljem 4 raamatut), aga nagu ikka populaarsetel raamatusarjadel, on siingi oma nö. satelliitosad.
Neist esimene, numbriga 0,5, on seesama “Night Flights”, milles kirjutatakse Anna Fangi elust.
Surelike masinate neljas raamatus on Anna vägagi tähtis tegelane ja me loeme palju vihjeid tema orjuses möödunud lapsepõlvest. Miks Anna orjusse sattus ja kuidas ta sealt välja rabeles, on kirjas just selles raamatus. Kirjutatakse ka Jenny Haniveri saamisloost. samuti Anna esimesest kohtumisest Stalkeriga ning hilisemast Liikumisvastaste agendiks olemisest.

Kui ma nüüd mõtlen, mis järjekorras tuleks neid raamatuid lugeda, siis kas peaks tõesti alustama selle osaga? Võib nii ja võib naa. Mina lugesin peale sarja ja nii mõnelgi juhul oli ahaa-efekt täitsa olemas. Arusaamine sellest, miks Annast sai võitleja ning Liikumisvastaste juht. Lisaks nauditav Jenny Haniveri pihtapanemise lugu. 🙂

Kui mõnus on jälgida, kuidas kirjanik loob oma maailma, mida ta siis täiendama ja kasvatama hakkab. Kuidas ta põimib tegelaste saatusi ja laseb fantaasial lennata.
Ma jään veel mõneks ajaks nende liikuvate linnade võluvasse ja karmi maailma.

04a

Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 35: Graafiline romaan
Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples” (88lk. Headline)
Inglise keeles, eesti keeles ei ole välja antud.

03

Millised illustratsioonid! Või pildid või kunst! Ma ei teagi, mismoodi graafilise romaani pilte nimetatakse? Igal juhul on need vaimustavad. Tekst tundus mulle üldse teisejärguline, umbes nagu taustal mängiv raadio, sest kogu mu tähelepanu oli piltidel ja ma “lugesin” seda raamatut pool päeva. Nii palju detaile. Vapustavad mustrid, värvid, tegelaste näoilmed. Ja kui lugu ise lõpeb, siis näitab kunstnik enda visandeid ja kirjutab, mismoodi ta kogu seda tööd tegi.
03a
Lugu ise on Lumivalgukese ümberjutustus kurja kasuema silmade läbi. Asjad on siin aga korralikult nihkes, sest kurjus pesitseb hoopis Lumivalgukeses ja kasuema on hea hing.
Kui imelised illustratsioonid kõrvale jätta, siis on lugu täis kurjust ning päris võigas ja jube. Selline täiskasvanute karm muinasjutt, kus on oma koht ka erootilistel stseenidel.

Ja hoolimata kõigest hirmsast (aga äkki just sellepärast, sest kurjust on kindlasti põnevam joonistada ja piltidelt vaadata, kui headust?) jääb sest raamatust täielik WOW-elamus!

Pilti oli ka lahe teha, sest ma tõin õunad poest juba mitu päeva varem ära ja pidin neid hoolega valvama, et keegi oma hambajälgi sinna sisse ei vajutaks. 😀