Lugemise väljakutse 2017 – lõpetatud!

Selleaastane Lugemise väljakutse oli minu jaoks mitmes mõttes väljakutse.
Esiteks jagasin kogu nimekirja terve aasta peale ära nii, et 10 kuud loen igas kuus 5 ja novembrisse jääb 4 nö. kohustuslikku raamatut. Detsember on puhkusekuu, kus loen, mida silm näeb ja mis näppu hakkab 🙂
Lisaks lugesin teemasid järjekorras, 1 – 52. Lõpetuseks üllatusteema.
Kokku sai 15028 lehekülge.

Nüüd, kui väljakutse läbi, siis pean ütlema, et jah – see oli raskem kui niisama segamini teemasid lugeda, sest alatihti juhtus selle teemavälise lugemise hulka neid teoseid, mis oleks kuskile hilisema kuu viie hulka sobinud, aga mida ma sinna oma graafiku pärast panna ei saanud. Samas on tore ennast natuke proovile panna 🙂

Mulle hirmsasti meeldib see lugemise väljakutses osalemine, sest oi kui palju on neid raamatuid, mis ilma nende teemadeta minuni üldse ei jõuaks! Oma “kastis” lugemine on küll mõnus ja mugav, aga silmaringi laienemine pole ju ka paha 😉 Mõnus! Ootan juba uut aastat!

Lugemise väljakutse 2017
JAANUAR – kuu parim raamat: Peter Freuchen “Kütid Melville`i lahes”

1. Raamat, kus tegevus toimub jõulude ajal – David Baldacci “The Christmas Train” 260lk
2. Raamat, mille tegevus toimub riigis, kus tahaksid kindlasti ära käia – Ragnar Jonasson “Snow Blind” 259lk.
3. Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata – Sylvain Neuvel “Magavad hiiglased” 320lk.
4. „Keeruta gloobust“ ehk sule silmad, suska näpp kaardile või gloobusele. Ava silmad, vaata, kuhu sõrm sattus ja loe raamat mõnelt selle maa kirjanikult – Gröönimaa! ” Peter Freuchen “Kütid Melville`i lahes” 263lk.
5. Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis – Kristina Carlson “Härra Darwini aednik” 91lk.

VEEBRUAR – kuu parim raamat: Daryl Oliver “Steel Wool”

6. Väga ilusa (erilise) kaanekujundusega raamat – Daryl Oliver “Steel Wool” 142lk.
7. Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik – Torgny Lindgren “klingsor” 158lk.
8. Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast „Punane raamat“ – Judith Schlansky “Kaelkirjaku kael” 175lk.
9. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud – Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Mees, kes polnud mõrtsukas” 405lk.
10. Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni – Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused” 384lk

MÄRTS – kuu parim raamat: Deborah Harkness “Nõidade avastus” (Raske valik! Heade raamatute kuu oli.)

11. Raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal – Robert Louis Stevenson “Röövitud” 202lk.
12. Raamat, mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel – Stef Penney “Under a pole star” 608lk.
13. Raamat, mis oli nooruspõlves sinu ema või isa lemmik – Erich Kästner “Veel üks Lotte” 114lk.
14. Raamat, mida loetakse mõnes filmis – Ain Kalmus “Hingemaa” 312lk.
15. Raamat, kus on üle 700 lehekülje – Deborah Harkness “Nõidade avastus” 808lk.

APRILL – kuu parim raamat: Jennifer Niven “Ada Blackjack”

16. Raamat ühe ajaloolise isiku elust – Jennifer Niven “Ada Blackjack” 392lk
17. Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna – Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus” 287lk.
18. Raamat, millest sel aastal (2017) film linastub – Deborah Moggach “Tulip Fever” 290lk
19. Raamat sellise maa kirjanikult, mille kirjandust sa varem lugenud ei ole – Eugen Ovidiu Chirovici “Peeglite raamat” 252lk.
20. Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik – Elisabeth Aspe “Einosaare Ain” ja “Anna Dorothea” 118lk

MAIkuu parim raamat: Juhani Püttsepp “Sammud omas Eestis”

21. Kunstiraamat või kunstniku elulugu, või mõni muu raamat, mis on kunstiga (kujutav kunst) tihedalt seotud – “Hunderwasser architecture” 310lk.
22. Sinu lapsepõlve lemmikraamat – Karl Ristikivi “Semud ja sellid” 96lk.
23. Raamat, mille tegevus toimub kosmoses – A. ja B. Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa” 277lk.
24. Raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla – Michel Faber “Naha all” 277lk.
25. Sinu lemmikkirjaniku raamat, mida sa veel lugenud ei ole – Juhani Püttsepp “Sammud omas Eestis” 95lk.

JUUNI – kuu parim raamat: Mart Sander “Lux gravis”

26. Õudukas, väga sünge sisuga raamat – James A. Moore ja Jeff Strand “The Haunted Forest Tour” 270lk.
27. Raamat kirjastuse Varrak sarjast „Varraku ajaviiteromaan“ – Tony Parsons “Mu kalleim kaasa” 320lk.
28. Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast „Põhjamaade romaan“ – Roy Jacobsen “Valge laam” 190lk.
29. Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus. N: vihm, lumi, udu vms. – Pearl S. Buck “East wind, west wind” 288lk.
30. 33. Raamat sinu kodu raamaturiiulis – Mart Sander “Lux gravis” 319lk.

JUULI – kuu parim raamat: Jerome K. Jerome “Kolm meest paadis”

31. Raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene – Rick Mofina “Cold Fear” 448lk.
32. Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine – Debbie Rix “The Girl with Emerald Eyes” 382lk.
33. Raamat, mille põhjal on tehtud film – Jerome K. Jerome “Kolm meest paadis” 183lk.
34. Raamat, mille suhtes on sul eelarvamused – James Herriot “Loomaarstist lenduriks” 304lk.
35. Raamat, mille pealkirjas on värv – Torborg Nedreaas “Sinise kaevu muusika” 236lk.

AUGUST – kuu parim raamat: Rick Mofina “Free Fall”

36. Mitteilukirjanduslik raamat – Jüri Kamenik “Eesti pilvealtas” 360lk.
37. Raamat, mille tegevus toimub mõnes suurlinnas – Rick Mofina “Free Fall” 448lk.
38. Autori debüütromaan – Haruki Murakami “Hear the Wind Sing” 130lk.
39. Mõne rahva müüdid või muistendid – “Kaunimad Vana-Kreeka müüdid” 55lk.
40. Raamat, mida sa mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt – Raimond Kaugver “Pariisi lõbusad naised” 240lk.

SEPTEMBER – kuu parim raamat: J. K. Rowling “Harry Potter ja saladuste kamber”

41. Raamat, mille pealkirjas on number 7 või 17 (aasta 2017 auks) – Jacqueline Druga “10:37” 189lk.
42. Raamat autorilt, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti – J. K. Rowling “Harry Potter ja tarkade kivi” 264lk.
43. Raamat, mille leiad raamatukogust „uue kirjanduse“ või „populaarse kirjanduse“ väljapanekust – Ann Cleeves “Valged ööd” 327lk.
44. Ulmekirjanduse klassikasse kuuluv raamat – John Wyndham “Trifiidide päev” 301lk.
45. Raamat nimekirjast 1001 või 101 raamat, mida elu jooksul lugeda – J. K. Rowling “Harry Potter ja saladuste kamber” 301lk.

OKTOOBERkuu parim raamat: Dave Eggers “Ring”

46. Raamat, mille kaanepildil on raamat – Jo Platt “See olid sina” 366lk.
47. Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut – Koji Suzuki “Ring” 288lk. Dave Eggers “Ring” 364lk.
48. Raamat, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas – J. K. Rowling “Harry Potter ja Azkabani vang “376lk.
49. Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“ – Alexandre Dumas “Kolm musketäri” 688lk.

NOVEMBERkuu parim raamat: Marlen Haushofer “Üksinda maailmas”

50. Raamat autorilt, keda aastal 2016 Lugemise väljakutse grupis ei loetud – Bobbie Peers “Krüptoportaal” 222lk.
51. Erootiline romaan – “Kuldlootos” 368lk.
52. Raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas – Marlen Haushofer “Üksinda maailmas” 184lk.

ÜLLATUSTEEMA!
Üks raamat ERRi kultuuritoimetuse valikust: 90 raamatut 90 päevaga – Antoine de Saint-Exupery “Väike prints” 60lk.

TEHTUD!
Ootan järgmist aastat 😀

 

Advertisements

Jo Platt “See olid sina”

Teema 46: Raamat, mille kaanepildil on raamat.
Jo Platt “It was you” (366lk Kindle)
Ilmunud ka Varraku ajaviitsesarjas nimega “See olid sina”

22310309_1722393524451484_5784565255654317396_n

Sisukirjeldus oli nii tore: sõbrad raamatuklubist aitavad oma üksikul sõbrannal kaaslast leida. Aga kui ma raamatuga alustasin, oli algus minu jaoks nii hirmutav, et raamat jäi mõneks ajaks seisma. Nimelt oli raamatuklubis koos kamp kolmekümbiseid naisi, kes kõik suurima naudinguga klatšisid ja kuulujutte rääkisid. Kas sa tead kellega käib see too ja kolmas!? Issand – nägid tema uut tuttavat?! Jne.
Aga kuna ma ise selle raamatu Varrakust valisin, siis oli mu aukohus ta ka läbi lugeda ja kui esimesed peatükid mööda said ja peategelane Alice oma isa juurde jõudis, loksus kõik paika 🙂
Sest Alicel on lihtsalt nii tore isa! Täielik katastroof köögitoimkonnas, aga ometi alati kokkamas, kui tütar külla tuleb. Tema isa sekeldused leskede klubis, tore silmarõõm Hilary ja armastus kokakunsti vastu, olid selle raamatu kõige sümpaatsemad peatükid.
Kui klubilised juba tuttavamaks said, siis harjusin ka nende klatšiarmastusega ja vaatasin kõrvalt, mismoodi kaks tegelast endale tunnistada ei julge, et teineteist armastavad. Kui palju tänu sellele haiget saadi!

Naistekasõpradele hea lugemine, sest ei olnud mingit silmapööritamist ja muid lollusi, oli aga mitmeid lõike, mis panid naerma ja nii mõnigi tore ütlemine, mille võiks meelde jätta.

Näiteks:
*Ma ei kutsuks kedagi reede õhtul haletsuset välja. Reede õhtul tuleb lõbutseda! Kolmapäeva õhtul võib kedagi haletsusest välja kutsuda.

*Kui oled väsinud või purjus, ei tohi saata sõnumeid ega kirjutada meile.

Üks arusaamatu tõlkimatajätmine ka.
Lause: … nagu töötaksin eriti süngel päeval koos Eeyore`ga*
Ja lehekülje all tärni selgitus, et tegu on tegelasega “Winnie Puhhi” raamatust.
Khmmm, selle tegelase nimi on IIAH! Minu lemmik ❤️

PS: Selle sarja raamatute kaantel on tõepoolest väga palju veiniklaase!

Raimond Kaugver “Pariisi lõbusad naised”

Teema 40: Raamat, mida mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt.
Raimond Kaugver “Pariisi lõbusad naised” (240lk. Eesti Raamat)

Niimoodi loeme meie Petsiga, kui mul vaba päev juhtub olema 🙂

21192255_1686361424721361_3547784146949905436_n

 
Seisid meil kodusel riiulil reas mitmed Kaugveri raamatud. Ikkagi tolleaegsete (80-ndad) bestsellerite autor! Küllap olid nad paljudel riiulitel (tolleaegsed raamaturiiulid nägid kahtlaselt ühesugused välja).
Eks ma lugesin Kaugveri sulest nii üht kui teist ja tore oli! Aga seda raamatut ainult vaatasin. Lugesin pealkirja, vaatasin kaanepilti ja mõtlesin, et see peab olema üks lõbus lugu Pariisis elavatest kaunitest daamidest. Sellisest saatuslikest uhketest naistest, keda aegajalt mõnes filmis näha sai – suitsuses baaris ja äraolev pilk silmis.
Nüüd võtsin raamatu kätte ja kuhu ma sattusin? Kahe neljakümbise vanatüdruku (nii nad endid ise nimetasid) hullu idee keskele ehitada Pariisi külla maja 😀 Ei mingit glamuuri ega looritatud pilku! Ainult mõned armunäljas mehed (täpsemalt 4), kaks hullu mutti ja üks väga normaalne ja tubli 6-aastane poisslaps.
Ja muidugi nostalgiline nõukaaeg, kus telefoni saamine oli hiigalama suur asi (mis sest, et paralleelliin ja keegi võis kogu aeg su kõnesid pealt kuulata)! On seegi tuttav tunne, et kui telefon lõpuks sees ja tehnikud läinud, siis peaks justkui kohe kuskile helistama. Istud siis, vahid aparaati ja mõtled, no kuhu … kellele …?!
Ja siis kui liiklushuligaansusega vahele jäid, said lubadesse augu.
Ja kui soovisid kellegiga ühendust saada, siis istusid laua taha, võtsid välja paberi ja pastaka ning kirjutasid kirja. Sellest tunnen ma tõesti puudust (õnneks leevendab tühja postkasti probleemi Postcrossing).

Aga raamatust endast ka.
Kohtuvad Veronika ja Klara. Kunagised klassiõed, viimane kohtumine 10 aastat tagasi.
Kohtuvad ja panevad peaaegu kohe paika – ehitame Pariisi maja! Klara vanavanemate maalapile.
Kas siis kaks energilist vanatürdukut ei tule toime sellega, millega saab hakkama iga mehekökats?! (lk.57)
Tutvused loevad palju – projekti saab tuttavalt arhitektilt, lauad tuttava metsaülema kaudu. Ahjupotid vedasid naised oma sapakaga krundile (3x edasi-tagasi sõitu, üks käik 600km!). Mehed käisid abis – kes niisama heast südamest, kes armastuse pärast, kes sai pudeli margikonjakit.

Üks stereotüüpne arvamus (või on see tõsi?) käis ka raamatust läbi – naised valivad alati pahelised mehed. Häid mehi nimetati tossikesteks. No kuulge!!! Miks selline mees tossike on, kui ta teab viisakusreegleid ja neist kinni peab. Oma arvamust peale ei suru, naisega arvestab? Minu jaoks veidi nihkes vaatenurk. Mulle, neljakümbisele, pole kunagi pahedega muljet avaldatud (st. ma valiks meest ikka mitte sauna suuruse ja baarikapi sisu vaid mõistuse olemasolu ja härrasmehelikkuse järgi). Aga võibolla käib see mingi diagnoosi alla …?

Väga tähtis info kõigile, kel plaanis sauna ehitada: lava peab olema haavapuust, sest see on ainus puu, mis ei juhi soojust, st. ei lähe kuumaks. Kõige muu peal kõrvetate tagumine ära.
Vaatnii!

Selles raamatus oli nii palju häid mõtteid ja ütlemisi.
Mõned neist:

*Millegipärast arvavad inimesed – või tahavad arvata? -, et kui nemad kedagi tükk aega silmanud pole, siis on teine vahepeal tingimata Ameerikas või Kuu peal käinud.

*Ära tee halba, kui vähegi võid, ja tee head, kui vähegi võid. Ja kui sind lüüakse, siis ära jää vahtima, vaid anna vastu. Ja pea alati meeles ühte asja: keegi ei ela sinu elu peale sinu enese. ISE pead toime tulema.
Kui sa sündisid, siis sa nutsid, aga kõik su ümber naersid. Püüa siis elada nii, et kui sa sured, siis sa naeraksid, aga kõik su ümber nutaksid.

*Kui juba hilined, siis vähemalt tund aega, sest seda annab põhjendada, kuna veerandtunnine hilinemine pole midagi muud kui lihtsalt hilinemine.

*Naisterahva suu kaua kinni ei pea. See on nagu aurukatel, teatud aja järel teeb ventiili lahti ja laseb ülearuse surve välja.

*Kes valgusele selja pöörab, näeb ainult iseenda ja kõrvalseisjate varje.

*Kunagi ei maksa loopida labaseid meelitusi, millesse sa isegi ei usu. Alati tuleb teise inimese juures leida miski, mis väärib tõepoolest kiitust ja kiita seda.

*Üksikuid või üksijäänud mehi on põhiliselt kahte liiki: ühed upuvad korralagedusse, teiste juurde sisse astudes tunned tahtmatut vajadust kikivarvul käia. Mulle meeldivad esimesed – kui neil just sokk raamatu vahel järge ei hoia …

*Koertest peetakse üldiselt rohkem lugu kui kassidest, aga kui mõnele naisele “kiisu” asemel “kutsu” öelda, või vastu pead saada.

*Nõu küsitake inimeselt, kellest teatakse, et tema nõuanne langeb kokku otsusega, mis sinus endas juba tehtud, olgu teadlikult või alateadlikult.

*Argpüks sureb enne surma mitu korda ja pessimist kannatab mitu korda, enne kui tõeline kannatus kätte jõuab.

Rick Mofina “Free fall”

Teema 37: Raamat, mille tegevus toimub mõnes suurlinnas.
Rick Mofina “Free fall” (448lk. Kindle)
Tegevus toimub põhiliselt New Yorgis, aga ka Londonis ja Washingtonis.

077832270x.jpg

Rahulik lend ühest USA osariigist teise. Ilm on hea, tormi ega turbulentsi ei paista kuskilt. Paljud reisijad on ohutusrihmad avanud ja naudivad lendu. Ja ühel hetkel pöörab lennuk end 90 kraadise nurga all vasakule tiivale. Inimesed karjuvad ja lendavad kohtadelt, pagasikapid peade kohal põrkavad lahti, asjad kukuvad reisijatele kaela. Järgmisel hetkel keerab lennuk end 90 kraadi parema tiiva peale. Kõik, kes polnud rihmadega kinnitatud, veerevad ühest pardast teise, asjad taovad vastu inimesi, paanika, hirm, veri. Siis keerab lennuk end otseks ja algab vaba kukkumine otse alla.
Piloodid püüavad lennuki üle kontrolli saavutada, aga mitte miski süsteemis ei tööta.
Õnneks lõpeb kukkumine enne, kui nad maaga kokku põrkavad. Lennuk allub jälle pilootidele ja lend jätkub edasiste viperusteta kuni lähima lennujaamani.
Aga on palju vigastatuid ning hirm oli tohutu.

Newsleadsi ajakirjanik Kate Page kuuleb ajalehe jälgimisruumis pilootide hüüdeid lennudispetšeritele. Ta teab, et siit tuleb lugu, ning kiirustab La Guardiasse.
Artikkel ilmub ja sellele järgneb kiri, milles väidetakse, et kõik, mis lennukiga juhtus, oli nende kätetöö ja et neile tuleb selle eest avalikult au anda. Muidu juhtub midagi hullemat.
Allkiri: Zarathustra, Taevaste Valitseja.

Keegi ei anna neile au.
Londonis hakkab maanduma lennuk. Kõik on olnud rahulik, ilm on ilus, kohe-kohe ollakse maapeal tagasi. Kui äkki enne lennurada seiskuvad mootorid. Lennuk prantsatab alla, laguneb tükkideks, paljud hukkuvad.
Zarathustra on rahul.

Kogu raamatu jooksul on tunne, nagu oleksid Ameerika mägedel – kihutad emotsioonide tippu ja siis vuhinal alla nii, et kõhu võtab õõnsaks. Iga peatükk lõpetatakse nii, et võimatu on mitte edasi lugeda. Nii ma siis istusin öösel ja õhtul ja tööjuures ning lootsin, et keegi mind segama ei tule 🙂 Õnneks jäi nädalavahetusse ka pikem rongisõit, nii et sain südamest nautida!
Uurimised käivad mitmetel tasanditel, teooriaid on palju, tegelasi on omajagu, jälgitakse nii kurjategijate kui ajakirjanduse tööd. Lõpus ei maksa üldse enam loota, et oleks aega hingata või midagi enda ümber märgata.
See raamat jooksis silme ees nagu film. Põnev katastroofifilm, millel on pöörane lõpp!

Minu suureks rõõmuks tõlgitakse Rick Mofina ajakirjanik Kate Page`i lugusid ka eesti keelde. Ersen on kaks esimest raamatut välja andnud ja küllap ta jõuab ka järgmise kaheni. Mina alustasin muidugi sarja kõige viimasest, neljandast raamatust, aga see ei seganud üldse.
Soovitan SOOVITAN!!! soojalt kõigile katastroofiraamatute ja põnevike sõpradele! Ja muidugi lennufoobikutele (nagu ma ise), kes peale selle raamatu lugemist saavad lennukile astudes mõelda teemal: kas tõesti on võimalik häkkida maalt lennukite juhtimisse ja teha raudlinnuga mida hing ihkab.
Miks mitte? Igalepoole mujale ju häkitakse…

Rick Mofina (kellest on saanud üks mu lemmikuid!) koduleht: http://www.rickmofina.com/

Jüri Kamenik “Eesti pilveatlas”

Teema 36: Mitteilukirjanduslik raamat
Jüri Kamenik “Eesti pilveatlas” (360lk. Varrak)

20638773_1669112809779556_5240844226055029551_n

Üks väga huvitav ja hariv raamat! Sellesse tuleks suhtuda kui õpikusse või entsüklopeediasse – näed taevas erilisi pilvi, otsid raamatust mis need on ja loed, milliseid tingimusi nende tekkimiseks vaja läheb.

Ma ei ole olnud eriline pilvedevahtija. Ei ole otsinud taevast hobuseid ja draakoneid. Aga mõned aastad tagasi, kui ühel suveõhtul aias istusime ja lennukeid vaatasime (ning Andrus Flightradari abil iga lennuki marsruuti teada andis), jäid ka pilved silma. Siis avastasin Facebookist Pilvehuviliste grupi ja nüüd viskan õue astudes kohe pilgu ka taevasse, et midam eile täna pakutakse.
Tänu sellele olen näinud ja pildistanud mitmeid põnevaid pilvi. Nüüd, peale raamatu lugemist, saan juba natuke rohkem aru, millised pilved me peade kohal on kõrgemal ja millised madalamal atmosfäärikihtides.

Üks lahedamaid kohtumisi oli Stockholmis helkivate ööpilvedega. Päev otsa oli müristanud ja vihma kallanud ning õhtuks lõi äkki taeva selgeks. Ja siis nad tulid, tumedate pilvede varjust avanes valgete triipudena särav taevas. Siis ma veel ei teadnud, mis see on, aga iluso li ja pilti tegin ka!
Nüüd lugesin raamatust lisaks, et helkivate ööpilvede tekkimiseks peab temperatuur õiges pilvekihis olema -120C kuni -140C! Need on kõgeimal Maa atmosfääris tekkivad pilved, mis asuvad umbes 75-90 kilomeetri kõrgusel.

11046509_1048269341863909_1351682451459184664_o.jpg

Teine erakordselt põnev nähtus on halod ning vikerkaared.
Uduvikerkaarega (mis on üks tavapärase värvilise vikerkaare vormidest) kohtusin ühel jahedal kevadhommikul tööle minnes:

1174733_679552318735615_744768592_n
Päikesehalosid olen aga näinud nii talvel kui on väga külm kui kevadisel ajal. Talvel olil halokaarel näha ka ebapäikesed:

1004960_750566038300909_622467000_n.jpg
Naljaka nimega nähtus on ka päikesesapp, mis tekib siis, kui kiud- ja kiudkihtpilvedes või teemanttolmus on palju plaatjaid jääkristalle, mille põhitahud on aluspinnaga enamvähem paralleelsed. Valgus langeb kristallidele külgtahkude kaudu ja kuna kõige vähem kaldub kõrvale punane valgus, on sapi päikesepoolne osa punakas:
Päikesesapp.jpg

Mu kindel lemmik taevas on aga pilvelumestus. Teda näeb harva, aga ta on üks hiiglama uhke vaatepilt! See tekib siis, kui mõni lennuk või linnuparv lendab läbi pilvekihi ning vallandab pilvepiiskade jäätumise ning sademetena väljalangemise.

19732047_1634227649934739_9054125741617182094_n.jpg

Joonpilved on aga vandenõuteoreetikute lemmikud 🙂 Mis meile ikka sealt taevast kaela pritsitakse? Raamatus on pikalt ära seletatud, miks joonpilved tekivad ja miks neid kartma ei pea 🙂

934128_1186482678042574_5299968672775556559_n.jpg

Raamatus räägitakse kõigest – miks ja millest pilved tekivad, kuidas neid liigitatakse, kuidas nad atmosfääris paiknevad, miks taevas on sinine ja veel palju-palju muud.
Kindlasti üks huvitavamaid ja silmaringi laiendavamaid raamatuid, mida ma lugenud olen!
Kuna pilvepilte on nüüd juba palju saanud, siis lisan siia mõned veel:

Kakuzo Okakura “Teeraamat”

Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjanduse raamat.
Juuli: Kakuzo Okakura “Teeraamat” (96lk. Penikoorem, tõlkinud: Maret Nukke)

teeraamat.JPG

See raamat tegi mu hinge haigeks 😦 Mitte tee pärast! Ja mitte teemajade ega aedade pärast, vaid kõige selle pärast, millest Kakuzo Okakura selles raamatus kirjutab.
Siin on suur hulk kahetsust ja kibedust lääne kultuuri pealetungi vastu Jaapanis ja mujal idamaades. Põrkuvad arusaamad, kultuur ja kombed. Ühelt poolt vaimsus ja tavad, teisalt äri ja varandus. Kirjanik suri aastal 1913. On hea, et ta ei ela tänapäeval, kus (mu loetud jaapaniteemaliste raamatute järgi) lääne tavad veel enam idamaadesse sissemurdnud on. Ja mitte ainult lääne inimese süü läbi, vaid idamaa inimene tundub üha enam meie siinsest elust ja vabadustest vaimustuma ja seda üle võtma.
Aga kõik ei ole ju nii mustvalge.
On ka läänes neid, kes ei säti kujukesi pikkuse järjekorras kaminasimsile. On neid, kes ei murra tuhandeid lilli selleks, et kaunistada nendega saali ühe banketi jaoks. Ja on ka neid, kes suudavad kuulata sügiseste langevate lehtede häält.
Mulle tundub, et see, millega kirjanik siin raamatus nii valusalt läänt puudutab, levib tänapäeval üha kiiremini ka idamaadesse. Loodus kaugeneb inimesest ja ehk toimubki kõik nii, nagu raamatus kirjas: ehk hoiavad metsalilled ise meist seni eemale, kuni inimene taas inimlikumaks muutub.
Küllap võtsin ma selle raamatu kätte täpselt õigel hetkel – praeguse aja mesilaste mürgitamiste, põldude tallamiste ja igasuguste loodusvaenulike teede/ehitiste rajamiste ajal tabas loetu eriti valusalt.

Niisiis – see ei ole raamat lihtsalt teelehtedest ja keevast veest.
Aga õnneks puudutatakse siin ikka ka selle hää joogi valmistamise ja nautimise hetki.

Paar nädalat tagasi vaatasin saadet “80 maailma kauneimat aeda”, kus kuulus brittide aednik Monty Don käib läbi 80 aeda üle terve maa. Need ei ole kõik küünekääridega pügatud muru ning joonlauaga sirgeks aetud hekkidega aiad. On ka lihtsat paatmajade potipõllumajandust ja avaraid metsaparke, kus jalutavad hirved.
Üks aedadest, kus Monty käis, oli ka Jaapani Urasenke teemaja aed. Lihtne, roheline ja puhas. Selleks, et teejoomiseni jõuda, peab inimene astuma eemale tänava virrvarrist ja saavutama meelerahu. Aiad teemajade ümber on selles abiks. Siin ei ole kiiskavaid värvilisi õisi ega erksavärvilisi ehitisi. Rahulikult roheline, looklevad kiviteed ja sammal puude all. Tuules õõtsuvad ja sahisevad kõrrelised ning rehitsetud liiv.
Raamatus on lugu pojast, kelle isa saatis teemaja aeda korrastama. Poiss pühkis hoolikalt sambla ja pesi teekivid, aga isa saatis ta ikka tagasi, sest tulemus ei olnud täiuslik. Lõpuks andis poeg alla. Isa tõusis, astus ühe puu juurde, liigutas selle oksa ning teele langesid mõned kollased sügislehed.
Nüüd oli aed täiuslik.
kivi
Väga armas väike detail teemajade aedadest, millele Monty Don oma saates viitas, oli teekividel asetsev köiega kinniseotud kivike. Jaapani keeles tome ishi või sekimori ishi.
Sellisest kivist ei astuta üle. See tähistab teed, mida mööda ei käida, teed, mille kulgu ainult eemalt vaadatakse. Neid kinniseotud kive võib olla ka restorani ukse ees või lihtsalt mõne majani viiva tee ees. Siis tähendab see seda, et restoran on kinni, või majja ei oodata kutsumata külalisi. Kui oled kutsusud, pead aga leidma ukseni teise tee.

Raamatus kirjutatakse, et “inimkond on siiamaani kokku saanud teetassis”. Lääs on omaks võtnud aisna Aasia tseremoonia ja selleks on teejoomine.
Esimest korda jõudis tee Euroopasse 1610. aastal. Selleks kohaks oli Holland ja sealt edasi, aastakümme aastakümnelt, liikus see jook mööda maid edasi. Alguses kõrgseltskonna kuningliku ajaviite osana.
Käisin kord Stockholmi kuningalossis ja seal oli kõrgete servadega antiikne teelaud. Selgitav tahvel oli juures, et tee oli nii kallis kraam, et kui mõni tass ümber läks, ei voolanud jook üle kõrgete servade maha, vaid oli võimalus see uuesti tassi püüda, et mitte raisku lasta.

Raamatus on tee kohta kenasti öeldud:
Sellel puudub veini ülbus, kohvi iseteadlikkus ja kakao tehtud süütus.

Vee keemine raudkastrulis:
“Kastrul laseb kenasti laulu, sest selle põhjas olevad rauatükid on sinna setatud nii, et kuuldavale tuua erilist meloodiat, milles võib kuulda pilvede poolt summutatud kose kaja, vastu kaljusid pekslevat kauget merd, läbi bambusemetsa sööstvat vihmatormi või mõnel kaugel künkal ohkavaid mände.”

Rick Mofina “Cold Fear”

Teema 31: Raamat, mille kaanel on üks eemalduv inimene.
Rick Mofina “Cold Fear” (448lk. Kindle)

Mofina.jpg

Ma ei ole Rick Mofinat enne lugenud (ma polnud temast kuulnudki…), aga ühel hetkel pakkus Amazon tasuta raamatut ja kaanepilt sobis siia teemasse. Ja nüüd, kui ma selle raamatu lõppu jõudsin (täna öösel kell 3:36), loen ma kindlasti veel Mofina raamatuid.
See oli lihtsalt väga põnev lugu!

Bakerite perekond läheb Montana Glacieri Rahvusparki matkale. Naine on valinud selle koha, kuna 22 aastat tagasi suri siin tema väike õde. Mees, kes Emily süüdistuse alusel vangi pandi, on teel hukkamisele ja naine soovib sellele peatükile oma elus joone alla tõmmata. Abikaasa Doug on aga väga ärritunud kuuldes, et Emily on tema eest selliseid saladusi varjanud. Niisiis juhtub, et vihane mees lööb puid lõhkudes oma käe katki ja karjub oma 10-aastase tütre Paige peale. Paige võtab koera Kobee ja jookseb metsa. Ning eksib.

Algab suurejooneline otsimisoperatsioon. Kutsutakse kohale pargivahid, FBI, parimad uurijad. Ajakirjandus nuhib elueest. Kõik vanemate kunagi tehtud patud korjatakse üles ja nende vastu saadakse kokku korralik süüdistus.
Kas nad tapsid oma tütre?
Miks tegelikult Dougi käsi verine on? Kus on kirves, millega Doug väidetavalt lõkkepuid tegi? Kus oli sel ajal Emily? Kuidas Emily õde 22 aastat tagasi tegelikult suri? Miks ei ole väidetavalt metsa jooksnud lapsest seal ainsatki jälge?

Alguses tekkis mul lugedes paras segadus, sest uusi tegelasi muudkui tuli ja tuli ja järg hakkas käest kaduma – kes on kes? Aga siis keskendusin sisule ja see oli põnev! Hoopis teistsugune krimilugu, kui ma siiani lugenud olen. Kohutav hulk kahtlustusi, uurijaid, ajalehenuhkijaid ja kuritegu, mida tegelikult ei olegi toime pandud. Sest kogu selle uurimise ja süütõendite kuhjumise vahel on raamatus peatükid Paigest ja koer Kobeest, kes püüavad metsas ellu jääda, trotsides grislisid, külma, vihma ja nälga ning lootes, et keegi nad ometi päästab.
Ja siis see Emily õe mõrtsukas, kes ootab vanglas oma 24 tunni pärast elluviidavat surmanuhtlust.
Ja raamatu lõpp, kus saab tõesti karta, et kas nüüd olengi siis jõudnud USA kirjaniku raamatuni, mis ei lõpe hästi?! Brrrrr, sel raamatul oli judinaid tekitav lõpp.

Minu üllatuseks on kirjastus Ersen andnud eesti keeles välja kaks Rick Mofina raamatut. “Põletavalt lähedal” ja “Nad kadusid”. Paistab, et saab oma lugemisnimekirja taaskord pikendada 🙂