Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja”

Teema 1: Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise pealkiri.
Raamat, mis on nii põnev ja nii sünge, et ei saa käest panna!
Daphne du Maurier “Jamaica võõrastemaja” (264lk. Varrak)

18

Üksildane maanteeäärne kõrts, mille taga asuvad rabad ja sood. Sünged mehed öisel ajal vankritega kõrtsi ette sõitmas. Salajased tehingud, kuratlik röövlijõuk, albiinost preester, ilus hobusevaras, joogisena saladusi väljalobisev peremees.
No mida veel ühelt raamatult tahta?!
Õige – tugevat, tarka ja kartmatut naispeategelast!
Selles raamatus oli tõesti kõik olemas, mida ma ühelt healt raamatult ootan. Nii raske oli seda käest panna (elu segas aegajalt lugemisele vahele) ja nii suure põnevusega haarasin ma ta uuesti kätte.
Isegi see ei vähendanud põnevust karvavõrdki, et ma kurikaelte pealiku kohe tema raamatusse ilmudes ära arvasin. Pigem isegi suurendas huvi, et kuidas ta end lõpuks reedab? Seda andis pikalt-pikalt oodata.

Ma armastan tõesti raamatuid, kus üheks tähtsaks osaks on rabad, sood ja udu. Need on põhjatult müstilised ja kurjad kohad, kust head tegelased hädavaevu pääsevad ja kuhu kurjad igaveseks vajuvad. Siin olid nad pidevalt olemas. Küll jälitas Mary seal kõrtsi peremeest ja küll aeti teda ennast seal mätaste vahel taga. 18b

Peategelane Mary Yellan on nii tugev ja hea karakter, et talle polnud sugugi raske kaasa elada. Lugedes juhtub tihti nii, et tegelased saavad oma kindlad näod ja minu jaoks oli Marylgi kohe algusest peale oma nägu olemas – see oli telesarjas Jane Eyre`t mänginud näitlejanna Ruht Wilson. Mary tundus olema samasugune kindla ja selge silmavaatega ning hea ütlemisega tark noor naine.

Daphne du Mauirier oli vaid 29 aastane, kui ta selle raamatu kirjutas. Sellele järgnes kahe aasta pärast tema kuulsaim raamat “Rebecca”.
“Rebeccat” olen ma kunagi ammu lugenud (ja vaimustunud), nüüd vaatasin, et väliseesti kirjastus Orto on Daphne du Maurieri raamatuid rohkemgi välja andnud. Kaevun oma raamaturiiulitesse ja otsin nad välja. Tasub ilmselt kõiki lugeda.

Erinevatel maadel on taaskord erinevad kaanepildid. Mõni on suhteliselt kummaline, eelviimane näiteks …
18a

Advertisements

Henning Mankell “Itaalia kingad”

Nutika raamatukoguhoidja veebruar: raamat vanadest inimestest
Henning Mankell “Itaalia kingad” (222lk. Varrak)

20
Vana mees Fredrik, vana koer ja vana kass oma üksikul saarel.
Nädalas 2x käib hüdrokopteriga postiljon.
Igal hommikul supleb mees jääaugus.
Rahu ja vaikus. Külm talv. Saare ümber laiub jääväli.
Ja siis, ühel hommikul, seisab keset jääd käimisraamiga naine ning kogu see rahu ja vaikus on kadunud.

Kui palju on raamatutest, filmidest ja eludest jooksnud läbi seesama lugu – midagi varjatakse aastakümneid ja siis, kui surm silme ees, kallatakse teised inimesed oma teadmistega üle. Surija saab oma patud lunastatud ja võib rahuliku südamega hauda minna. Need, kes ellu jäävad, peavad seda segadust klaarima hakkama.

Raamatus juhtub just selline asi, et surev Harriet toob oma kunagisele armastatule teateid, millest mees ei osanud undki näha. Kuigi raamatus püütakse jätta muljet, et Fredrik on tegelikult oma rahu rikkumise pärast õnnelik ja rahul, jäi mulle lugedes ikka kripeldama tunne, et kas ta oli tegelikult ka rahul? Mees justkui üritas endale sisendada, et tema 12 üksinda saarel elatud aastat olid enda peitmine ja elu elamata jätmine, aga mind see ei veennud.
Inimesed, kes ei suuda üksinda, ainult iseendaga elada, ei säti oma elu üksikule saarele, vaid otsivad seltsi ja lähevad üksi olles hulluks. Vaikus, mis neid ümbritseb, ei sisenda rahu, vaid ärritab neid. Selle raamatu mees elas oma koera, kassi ja postipaadi paari käiguga nädalas aga täiesti rahumeelselt.

Mis ma veel ütlen – kui mõni raamatutegelane teeb loomale haiget, on ja jääb ta minu jaoks negatiivseks tegelaseks. Autor ei suuda teda enam millegagi välja vabandada ja selle tegelase surma tragöödia ning ümbritsevate pisarad mulle ei mõju. Niisiis oli minu jaoks selles raamatus üks suhteliselt tuim osa, mis oleks pidanud südant liigutama, aga jättis mu külmaks.

Positiivse külje pealt – kui hästi Mankell kirjutab! Ma olen Wallanderi filmide fänn (tänan siinkohal Kenneth Branaghi võrratut osatäitmist), aga lugenud ma Mankelli enne ei olnud. See raamat oli aga nii intensiivne ja nii kaasahaarav, et ma sõna otseses mõttes sukeldusin sinna sisse ja pärismaailma tagasitulek toimus alati ehmatades mõne heli või puudutuse peale.
Raamatu esimene pool oli eriti hea. Mees oma saarel, hullumeelsena tunduv autoretk,
lumises metsas olev jäätunud järv. See meenutas mulle veidi Rachel Joyce`i raamatut “Harold Fry uskumatu palverännak” (mis oli ka suurepärane lugemine!).
Teine pool oli ka väga hästi kirjutatud, aga esimese lumma selles enam ei olnud. Liiga palju tegelasi, kes kõik rahu ja vaikust lõhkuma tulid ja oma elud kaasa tõid.

*Üks asi on kelnerite ja ooperilauljate puhul ühine – nimelt peavad neil mõlemil olema väga head kingad.
*Eluga on samamoodi kui kingadega. Pole mõtet endale sisendada, et need sobivad. Kui king pigistab, siis on see reaalsus.

Niisiis oli see üks väga hea lugemiselamus!
Täna sain kätte ka teise osa, “Rootsi kummikud”. Paistab, et see pole mitte nii rahulik raamat, aga kindlasti on ta sama hästi kirja pandud.
PS! Mulle meeldivad väga mõlema eestikeelse raamatu kaanekujundused!
Siin on aga välismaa väljaannete kaaned:
20a

 

Ludwik Jerzy Kern “Ferdynand vahva”

Teema 32: Lasteraamat, mida lugesid esimest korda alles täiskasvanuna, aga mis Su lapsepõlves juba eesti keeles olemas oli)
Ludwik Jerzy Kern “Ferdynand vahva” (103lk. Eesti Raamat)

17

Mäletan lapsepõlvest seda kaanepilti ja raamatus olnud illustratsioone, aga lugenud ma seda (enda arust) ei olnud. Praegu jõudis see raamat minuni tänu ühele postitusele Lugemise väljakutse grupis, kus kirjutati liftiga lendamise raamatust (Annie M. G. Schmidt “Lendav lift”). Mu abikaasa nägi posti ja küsis, kas ma mäletan, et Ferdynandi raamatus lennati ka liftiga? Tasapisi tuli raamatu kaas meelde, aga sisu mitte. Niisiis – raamatukokku!

Ferdynand on koer. Selline koer, kes armastab koos peremehega diivanil ajalehte lugeda ja tukkuda. Aga ühel päeval tuleb talle pöörane mõte – mis oleks kui tõuseks kahele käpale? Mõeldud-tehtud! Ferdynand kõnnib mööda linna ja tunneb, et on alasti – läheb rätsepa juurde, saab endale ilusa ülikonna, kaabu, kingad. Käib restoranis söömas ja läheb hotelli magama. Äratab öösel pool hotelli üles, sest uriseb unes. 🙂
Ja hotellilift ongi see, millega Ferdynand ning hotelli direktor uhke reisi teevad. Ja kui kaanepilti vaadata, siis seal ju ongi Ferdynand liftis, pidamas plaani, kuidas tuvid saavad aidata, et lift jälle maapeale tagasi jõuaks.
Seiklusi ja sekeldusi on muidugi veel ja veel.
Ülimalt lahe, mismoodi raamatus erinevalt sadavat vihma kujutatakse.
See on küll raamat minu lapsepõlvest, aga sobiks suurepäraselt ka tänapäeva lastele lugemiseks!

*Miks pühapäevased ajalehed on kõige paksemad? Eks ikka sellepärast, et pühapäeval pikutab peremees kõige kauem.

17a

Erle Stanley Gardner “Karmiinpunase suudluse juhtum”

Teema 39: Raamat kirjastuse Elmatar sarjast “Öölane”
Erle Stanley Gardner “Karmiinpunase suudluse juhtum”

16

Minu kooliaja lemmikkirjanik!
Mul oli voodi kõrval taburet ja taburetil kaks tudisevat torni “Öölase” sarja Gardneri raamatutega, mis teine-teisele toetudes püsti üritasid püsida. Lugesin nad järjest kõik läbi, siis jäi aastake vahele ja läksin uuele ringile. Vahepeal ilmus õnneks uusi Masoni lugusid ka.
Mulle meeldis siis ja meeldib praegugi jälgida, mismoodi targad detektiivid kuritegusid lahendavad. Aastatetagune Perry Masoni vaimustus on praeguseks asendunud TV-seeriatega, kus tegutsevad Morse, Sherlock ja Vera, aga kohtumine vana lemmikuga oli nii südantsoojendav.

Tegelikult on selles raamatus kaks lühemat lugu. Esimene seesama nimilugu “Karmiinpunase suudluse juhtum” ja teine “Pisarais pääsukese juhtum”. Lühikesed, loogilised ja löövad. Perry Mason väänab jälle seadusi ning tänu oma ustavatele jüngritele pääseb ikka terve nahaga.
Raamatu lõpus on teise loo pealkirjast saanud “Purjus pääsukese juhtum”, mis oleks ilmselt ka üsna huvitav lugemine. Kui nüüd purjus pääsukest ette kujutada …

Sisukirjeldus:

Karmiinpunase suudluse juhtum
Üks toanaaber läheb kohe-kohe rikkale ilusale mehele. Sõbranna, kes poisiga enne käinud, ei näi pahane olevat – on tal ju jõukas armuke samas majas, kelle ta paraku leiab surnult, punane huulejälg laubal…
Nagu Perry Masoni lugudes tavaline, saabub lahendus alles kohtus.

Pisarais pääsukese juhtum
Häärber Uus-Inglismaal, 19. sajandi väärikust ja häid kombeid täis. Sõjakangelase naine, kes ämmale ei meeldi, läheb kaotsi. Enne varastatakse ehted, mida häärberi räästas elavad pääsukesed hoolega kommenteerivad. Maja lähedal on nähtud rohelist haagist, mis, kui Perry Mason seda otsima läheb, sisaldab tundmatu mehe laipa….

16a

Alexandro Chen “My (almost) life as a hikikomori. Stories”

Teema 35: Loe üks raamat eelnevate aastate väljakutse teemadest.
Aasta 2017, teema 3: Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.
Alexandro Chen “My (almost) life as a hikikomori. Stories” (164lk. Kindle)

13.jpg

Sõbrapäeval on igati paslik kirjutada just sellest raamatust.
Hikikomori – selliselt nimetatakse 20-ndates aastates jaapani noormehi, kes on otsustanud lõpetada välisilmaga suhtlemise ja jäänud koju, oma tuppa, lugema mangasid, mängima arvutimänge. Toast tullakse hädapärast välja, kui on vaja perekonnaga süüa või üksi elades poest toitu tuua. Probleem pidi olema üha kasvav ja mitte ainult noorte meeste vaid ka noorte naiste seas.
Leidsin selle raamatu, kui otsisin lugemist hikikomori kohta ja kuigi selles novellikogus on antud teemal vaid üks lugu, on terve raamat lugemist väärt. Kõigile, kes armastavad jaapani kirjandust, nende erilist mõttelaadi ja omamoodi käitumist. Üllataval kombel on Goodreadsis raamatul vaid ÜKS hindaja! Enne mind muidugi. 🙂 Nüüd on kaks.

Niisiis lood, kus palju armastust. Jaapani stiilis armastust, mitte läänelikku.
Mehest, kellega juhtus pidevalt õnnetusi, mis jättis teistele mulje, et ta üritab ennast tappa. Aga see ei olnud nii.
Naisest, kes tegi oma mehele imelisi õhtusööke, kuni mees ütles, et naise söögid näitavad talle kui väga naine teda armastab. Edaspidi sai ta hamburgereid ja muud tellitud toitu. Ei, naise armastus ei olnud jahtunud, asi oli hoopis muus!
Kummitavast pesumasinast, millele oleks peaaegu kirvega kallale mindud, enne kui selgus, miks masin ennast öösiti teatud kellaajal sisse lülitab.
Naisest, kes saab teada, et kolme nädala pärast on ta kaotanud kõik oma munarakud. Mida ta teeb?
Naisest, kes sõitis igal nädalal pikka maad rongiga, et süüa ühes sushirestoranis. Ja mitte ainult.

Ja palju teisi kirjatükke, millede lugemist ma tõesti nautisin!
Kirjanik on enda Goodreadsi kontole kirja pannud, et on suur Haruki Murakami austaja ja lugedes oli tunda, et Murakami on tema mõtetesse oma jälje jätnud.
Aegajalt tasub lugeda kirjanikke, kes ei ole üldtuntud. Avastada uut ja huvitavat. Mul on igal juhul väga hea meel, et tema tööd leidsin.

*My heart had become an empty room. No furniture, no people, no dreams.

*”Are you crying?”
“No, I`m sweating through my eyes.”

*Why did happy moments move faster than unhappy ones? Whoever created time got the whole thing switched around.

Auður Ava Olafsdóttir “Butterflies in November”

Teema 48: Raamat, mille pealkirjas on kuu, mil sa sündisid
Auður Ava Olafsdóttir “Butterflies in November” (304lk. Kindle)
Eesti keelde ei ole tõlgitud.

12.jpg

“Three man in your life over a distance of 300 kilometers, three dead animals, three minor mishaps. … However, it is clear that three animals will die before you meet the man of your life. And you`ll win in lottery.”

2 korda maha jäetud (armuke ja abikaasa), 1 hani autoalla aetud, jõulud lähenemas – selline oli üks novembrikuine päev tema elus.
Hall ja sünge november Islandil. Erakordselt palju vihma, üleujutused, libedus.
Mees, kes teatab kodus naisele, et tal on tööjuures armuke. Nina Lind. Nina Lind on rase. Nina Lind on nüüd see naine, kelle juurde ta kolib.
Aga naisel …
Allaaetud hani on vaja ära küpsetada. Igaüks, kes oskab lugeda, oskab ka süüa teha!
Mees las tuleb varajasele jõuluõhtusöögile. Nende viimasele.

Mees: Mul on töökaaslasega suhe. Me saame 8 nädala pärast lapse.
Naine: Tule nädalavahetusel sööma, ma küpsetan hane!

Mees: Ma võtan (kolides) madratsi kaasa.
Naine: Ok
Mees: Ma ütlen kohtus, et mul oli armuke. See peaks lahutust kiirendama.
Naine: Ok
Mees: Ma panen korteri müüki.
Naine: Ok
Mees: Muide – kas sa võtaks koridorist mu palitu ja viiksid selle keemilisse?

Mees viib korteri asjadest tühjaks. Naine võidabki loteriiga – suvila, raha.
Rase sõbranna kukub, pannakse haiglasse. Aga naine võtab sõbranna 4-aastase kuulmis- ja nägemispuudega poja kaasa ning sõidab reisile. Novembris, mööda Islandit, nädalaid kestvas vihmasajus.
Esimene öömaja, kuhu nad satuvad on peaaegu täis – sinna on ennast sättinud Eesti meeskoor. Mehed laulavad eestikeelseid laule.
Selle kooriga kohtuvad nad veel järgmiseski öömajas. Seal toimub koori kontsert.

Ma ei oska sellest raamatust kuidagi kirjutada! Omamoodi sünge ja lausa tunned iga loetud lausega, mismoodi vihm vastu aknaklaasi trummeldab ning sellest veest saavad ojad ja siis mudajõed, mis mööda Islandit endale teed rajavad. Ja selle keskel on võõra lapsega naine, kes on otsustanud veeta oma suvepuhkuse novembris.
Raamat on täis head ja kibedat huumorit, rohkem ja vähem hulle inimesi (kaksikuid ootav sõbranna, kes plaanib minna õue lume sisse püherdama, et haiglas nii igav poleks), võimatult kõlavaid juhtumisi (kuidas saab benjihüpe nii minna, et arst küsib hiljem, kas naisel oli plaan ennast tappa?).
Ja ikka see igikestev vihm ja jõulutuled ja pimedus ja mees, kes ilmub välja peale Nina Lindi sünnitust ning küsib:
Aga kas ma võiks sinu juurde tagasi kolida?

Ja naise ning poisi autos elab liblikas.

Kui erinevad on raamatu kaaned erinevates maades!
12a.jpg

J. A. White “Nightbooks”

Teema 11: Mine lehele https://www.daysoftheyear.com/, loe raamatut, mis haakub Sinu sünnipäeval olema tähtpäevaga.
1. november – USA kirjaniku päev!

J. A. White “Nightbooks” (295lk. Katherine Tegen Books)
Eesti keeles ilmunud ei ole.

15.jpg

See raamat oli otsast lõpuni põnev, suurepäraselt kirjutatud, ägedalt kujundatud, parajalt hirmus, täis nõidu ja jubedaid lugusid ja raamatuid-raamatuid-raamatuid! Lihtsalt selline lasteraamat, mis võiks olla nii kõigile põnevust otsivatele kui ka endas ebakindlatele lastele kättesaadav. Annab kindlasti palju mõtlemisainet ja kasvatab enesekindlust, et olla teistest erinev ei tähenda veel midagi halba!

Raamatus seikleb üks väike poiss Alex. Ta armastab lugeda ja kirjutada õudusjutte, tema lemmiktegelased on igasugused kollid ja muidu hirmsad elukad. Koolikirjandid on tal alati jubedatest asjadest ja sellepärast teda narritakse ja kiusatakse.
Ühel ööl otsustab Alex oma Ööraamatutest, kuhu ta aastate jooksul õudusjutte kirjutanud on, vabaneda, tahab liftiga keldrisse sõita, et need suures ahjus ära põletada, aga lift jääb neljandale korrusele pidama ja Alex kuuleb, et ühes korteris vaadatakse tema lemmikfilmi “Elavate surnute öö”. Miski tõmbab poissi selle korteri poole ja kui ta on piisavalt lähedal, tunneb ta veel kõrvitsapiruka lõhna! Poiss koputab uksele, see avaneb kohe ja uksel seisab üleni musta riietatud tõmmu noor naine, kes poisi sisse kutsub. Sel hetkel kaob kõik – telekas koos filmiga, kõrvitsapirukas, uks, kust Alex sisse astus.
Ta on lõksus nõid Natacha võlukorteris.
Selles korteris on veel lapsi, suur kass ja hiiglaslik raamatukogu, mis Alexile tõeliselt muljet avaldab. Igal õhtul peab Alex Natachale lugema ühe oma Ööraamatutes olevatest õudusjuttudest, täpselt nagu tuhande ja ühe öö muinasjuttudes.

Ühesõnaga – see raamat on nii huvitav ja hästi kirjutatud, et mina, täiskasvanu, lugesin seda suure õhinaga. Peatükid Alexi tegemistest nõia korteris vahelduvad nende lugudega, mida poiss kirjutab ja nõiale ette loeb. Selliseid õudusjuttude kogusid loeks hea meelega ka ise, polnud sugugi lapsikud, ajasid kenasti judinad peale.
Lisaks muidugi suur-suur raamatukogu, mis on otsast lõpuni õudusjutte täis ja mida lapsed jupphaaval avastavad ja kass, kel on imeline võime nähtamatuks muutuda.

Aga kõige tähtsam, mis seda raamatut lugedes igale lapsele julgust peaks andma on – ära häbene olla see, kes sa oled! Ole teistest erinev! Selles ei ole midagi halba. Ole sina ise. Ole teistmoodi, ole põnev, ole sünge, kirjuta lugusid, mis teistele judinaid peale ajavad, loe õudukaid kui tahad ja vaata hirmsaid filme. See ei tee sinust endast koletist! Me ie pea olema kõik roosad ja rõõsad. 😉
Niisiis – kui täiskasvanule oli see lihtsalt üks ülihea lugemiselamus, siis lapsele, kes ennast teiste hulgas tõrjutuna tunneb, annaks see raamat julgust olla tema ise.

*Alex: “Ehk ei ole vaid mina see, kes on veider. Ehk oleme me kõik omal erilisel moel veidrad?”

*Natacha: “Sa ei ole selline, nagu kõik teised ja sa ei saa sinna midagi parata! Me oleme need, kes me oleme. Ole see, kes sa oled!”

Autori kodulehelt on võimalik lugeda ka peidetud jutukest, mis on ka Alexi kirjutatud, aga jäi raamatust välja, sest on liiga pikk ja hirmus! Early Bus