Minuga on nii, et kui ma näen uut raamatut Hendrik Groenilt, siis ma kraban selle kohe lugemiseks! Muidugi seekord ka (aitäh, Eesti Raamat!) ja ega ma ei pea kunagi pettuma. On ju täpselt teada, mida tema raamatutelt oodata – huumorit, elujaatamist, südamlikkust. Natuke ikka õelust ka, aga hea võidab alati kurja!
Raamatutes, mida ma viimasel ajal loen, on tihti sattunud tegevuspaigaks aiandusühistu. Eks need on kortermajades elavate inimeste hulgas populaarsed ka, sest kuskil pead sa ju omama lapikest mulda, mille sisse oma näpud kevadel ja suvel torgata.
Datšade ja pilpakülade periood on meil Eestis küll möödas, aga ehk jõuame varsti ka ajamajakeste aega, nii nagu Skandinaaviamaades kombeks on.
Selles raamatus tegutseb usin Emma, kes peale abikaasa surma saab maalapikese aiandusühistus “Rõõm ja Rahu”. Nimetus on paraku petlik ja nagu tihti juhtub on ülemused oma kohale täiesti sobimatud ja parajalt nõmedad. Õnneks võtavad ühistu liikmed ennast kokku ja astuvad ebaõiglusele vastu.
Selles raamatus ei ole nii palju huumorit kui Groeni esimestes, salapäevikute raamatutes. Ütlen ausalt, et ei saanud alguses kuidagi raamatuga ühele lainele, aga natuke enne keskkohta käis klõps ära ja edasi lendas lugemine juba kiirelt. Tuli ka huumorit, isegi traagikat ja minu õiglustunne (ning mõne tegelase aias kasvav põõsas) sai raputatud.
Kindlasti sobib see raamat ajahoolikutele, kes praegu küüsi närides sooje ilmu ootavad, et lõpuks toast välja mullatöödele saaks. Võtke ja lugege saabuval lumisel nädalal seda raamatut ja ootamise aeg lendab kiiremini.
Vahel ma kirjutan ka... 