John Wyndhan “Kraken ärkab”

Ulmekirjanduse väljakutse, teema 7: “Raamat sarjast Orpheuse raamatukogu”
John Wyndhan “Kraken ärkab” (238lk, Fantaasia)

03.jpgLugu sellest, kuidas Raul Sulbi kirjutatud järelsõna John Wyndhami kirjutatud raamatu päästis.
Kui te loete ulmeraamatut katastroofist, mida te siis ootate? Kui kirjutatakse, kuidas taevast lendavad merre tundmatud roosad kerad, kuidas laevad hakkavad sügavike kohal minutitega põhja minema, kuidas merest ilmuvad meretankid ja külatäied inimesi kaovad?
Mina ootasin sisukirjelduse järgi, et põnevus ja vererõhk tõusevad iga hetkega ja ma unustan hingata ja magama minna jne.
Aga härra Windman kirjutab stiilis:
“Suur reisilaev 700 inimesega pardal läks põhja minutiga. Ilus päev täna. Soovite tassi teed? Ma panen kohe kannu tulele.”
Ühesõnaga toimus selles raamatus palju hulle asju, aga autor kirjeldas kõike nagu hommikust postkasti juures käiku, nii et ma läksin vahepeal täiesti närvi ja siunasin mõttes, et mees – sa hävitad praegu maailma, see ei saa nii aegluubis ja emotsioonideta tegevus olla!
Kaanepildilt on näha, et London upub. Raamatut lugedes tundub, nagu oleks keegi lompi astunud ja soki märjaks teinud. Meenus, kuidas ühe sügistormi ajal näidati AK uudistes klippi Pärnust, reporter seisis pahkluuni vees ja ohkis mikrofoni, kuidas “vesi tõuseb siin põlvini!!!”. Vaat sellist entusiasmi ootaks, kui on tegu suure uputusega.

Ok, ma olen lugenud “Trifiidide päeva” ja teadsin natuke, mida võib oodata. See oli ka üsnagi rahulikult kulgev ulmekas, aga ometi oli Trifiidides palju paeluvat, see oli läbinisti põnev ja kordagi ei tekkinud mõtet, et no lisa nüüd kiirust ja lase mõnel sündmusel ennast ka vapustada! Niisiis polnud ma päris selliseks elamuseks valmis, nagu Kraken pakkus. See oli liig. Nii pagana põnev teema ja ma jäin eile õhtul lugedes lihtsalt tooli tukkuma.
Maailm upub, oh, peaks vist toolist voodisse kolima … Vaatame, mis hommikuks saanud on.
Klaasike sooja piima?

Ja siis jõudsin ma järelsõnani, kus härra Sulbi kirjutab kohe esimeses lauses, miks kogu see lugu niimoodi kirjas oli. Tegu on cozy catastrophe žanriga, mis nagu meile kõigile hästi tuntud cozy crimegi (viimane arenes välja tänu esimesele) tapab küll inimesi ja hukutab maailma, aga teeb seda hellalt, peategelase soengut, lugeja rahu ja vererõhku rikkumata.
Naljakal kombel lõpetab ka Raul Sulbi oma järelsõna lausega “… maailm on üldiselt turvaline ja kindel ja kella viie ajal pakutakse alati teed ja küpsiseid.”

Wyndhamil on veel eesti keeles raamat “Krüüsalised”. Mul on see riiulil ka. Nüüd ei teagi, kas lugeda. Hiljem ilmselt ikka loen.
Kindlasti soovitan seda kirjanikku kõigile, kel on hellad hinged, aga tahaks mõnikord ulmet lugeda. Wyndham on täitsa turvaline, ühtegi vapustust ei tule, halba und ka mitte.
Maailm vajub kenasti külili, aga nad ei sure, nad elavad õnnelikult edasi ja peale langust keerab ju sinusoidi kõver alati ülespoole!

Kraken.png

Advertisements

Vladimir Voinovitš “Moskva 2042”

Teema 26: Venemaa kirjaniku raamat
Vladimir Voinovitš “Moskva 2042” (352lk. Kiil)

Moskva
Ma olen Voinovitši fänn, ei maksa salata (ja pole põhjustki!). Tema Ivan Tsonkini lood olid väga lahe lugemine, samuti “Karvamüts” ja see siin ei jää ka grammikestki alla.
No kujutage ette helges-hullumeelses kommunismis elavat Moskvat (sry, Moskorepi!) aastal 2042!

Aga alustame algusest.
Noor kirjanik, kes on Venemaalt välja saadetud ja elab 1982 aasta Münchenis. Talle heidetakse ette, et tema raamatud on liiga realistlikud ja realism on kirjanduse eilne päev! Kirjutama peab ulmet, see on õige tulevikukirjandus.
Ja nii pakutakse mehele võimalust istuda erilisse lennukisse, mis viib ta 2042 aasta Moskvasse!
Inimesi lennuki pardal on erinevaid ja nad unistasid erinevast Moskvast. Mõni loodab, et tuleviku kommunismi ajal on kõik inimesed ilusad, noored ja terved ning üksteisesse armunud. Et nad jalutavad palmide all ja peavad filosoofilisi vestlusi. Teine loodab, et on taastatud monarhia.
Tegelikkus oli see, et kohalesaabunud kirjanik võetakse vastu austusavalduse saatel, Moskorepi noored laulavad talle ja saabumas on tema saja-aasta juubeli tähistamine. Vana vene keelt nimetatakse eelkeeleks, tervitus kõlab: “Slagen!” ja imestushüüatuseks on “Oh Gena!”. On ilma korra ja klassideta kommunistlik ühiskond, kus valitseb suur Genialissimus ise!

Aga millest mõtleb inimene, kes on saabunud tagasi oma kodumaale 60 aastat peale sealt lahkumist? Põnevusega läheb ta WC-sse ja mõtleb, kas ikka leiab paberihoidjast käristatud ajalehepaberid. Aga ühiskond on arenenud ja uues Moskorepis trükitakse nüüd ajalehed rullikujuliselt! Nii et loed läbi ja riputad kohe käimlasse. Vaatnii.

Kuidas seal uues riigis süüa sai? Aga nimelt tuli igal hommikul oma kabesotist (WC-st) kokkukraamitud teisene produkt loovutada ja selle eest sai söögikupongid. Ehk et teisese produkti äraandmisel said manustada esmast produkti. Esmasel produktil olid aga uhked nimed nagu Vitaminiseeritud taimetoidu-sealiha Progress hapukapsalisandiga või Rammus kapsasupp Lebeduška riisipuljongiga. Kumbki roog polnud muidugi see, mida nad tõotasid olla, nii et vaene kirjanik võitles pidevalt okserefleksiga ja otsis kabesotte, kus seda Progressi ja Lebeduškat väljutada saaks.
Ahjaa – seksi sai teatud majadest teisese produkti loovutamise eest. Ei midagi imelikku!

Kohti üles leida oli üsna keeruline, sest vanad tänavanimed enam ei kehtinud. Kõik oli ümber nimetatud Genialissimuse Kogutud teoste järgi. Näiteks: Kogutud Teoste Esimese Köite prospekt (Gorki tänav) või Kogutud Teoste järelsõna puiestee jne.

Hullumeelsuse kõrval oli raamatus natuke ka vana head nostalgiat ja kunagisi toredaid Venemaa tavasid.
Näiteks üks Venemaa tava, kus enne kodust väljumist istutakse korraks maha ja vaikitakse. Naljakas, aga sellest pidas väga lugu mu ema ristiema, kes 40-ndatel paadiga Rootsi põgenes. Iga kord kui tema juures külas käisime ja lahkumise aeg kätte tuli, istusime maha ja pidasime minuti vaikust. Ju siis oli Eestiski see komme.

Teine tore komme, millest raamatus räägitakse, oli selline, et kui keegi ära sõitis, siis ei pühitud kodus seni põrandat, kui ärasõitnult saabus telegramm, et ta on õnnelikult kohale jõudnud.
Armas, kaspole!

Aga vaene Vitali ei saa uues Moskorepis BEZO seadustega hakkama ja ei taha neile alluda! Nimelt omistatakse talle üks raamat ja nõutakse, et ta sealt ühe inimese välja kirjutaks. Kirjanik keeldub ja sellest tõuseb paksu pahandust. Ei aita enam ka teisese produkti korjamine ja loovutamine.

Väga mõnus ja irooniline lugemine! Arvan, et sobib suurepäraselt nõukaajaga hästi kursis olevatele inimestele, kes tollel ajal täiskasvanud olid ja oskasid ka aja absurdsusi tähele panna. Aga sobis hästi lugemiseks ka mulle, kes ma tol ajal laps olin ja lihtsalt rõõmustasin harvaesinevate uute vildikate või moosipiruka üle.

*Rahvas on rumalam kui üksainus inimene.
Panna ühtainsat inimest innustuma mõnest ajuvabast ideest on palju raskem kui tervet rahvast.
Täitsa õige, eksole.
Meilgi valimised tulemas, tasuks ehk ise mõelda ja mitte “rahva arvamsuega” kaasa lipata.

Simon Clark “Trifiidide öö”

Teema 31: Raamat, mille pealkirjas on sõna “öö”.
Simon Clark “Trifiidide öö” (368lk. Hea Lugu)


Mul on selle raamatuga seoses kahetised tunded. Kui ma võtan seda “Trifiidide päeva” järjena, siis polnud ta esimese osa vääriline. Kui ma võtan teda eraldiseisva raamatuna, siis polnud vist väga vigagi. Igal juhul ei pidanud ma pingutama, et seda lõpuni lugeda, aga mingit ohooo-efekti ka ei tekkinud.
Mõned kohad olid suurepärased – näiteks olin ma ülimalt elevil, kui algas lend kontrollimaks kui paks on pilv, mis varjab päikese. Päikesevalguseta täiesti pime maa, lend läbi pilve, hädamaandumine saarel, mis ei olegi päriselt saar jne.
Aga siis kadus ulme ära ja alles jäi “päästame neitsi kurja kuninga käest” stiilis lugu.
Ok, oli inimkloone ja trifiidid said ka aegajalt oma astlaid võnksutada, aga ikkagi jäi kripeldama, põnevust ei olnud.
Kujutan ette, et see raamat võiks sobida neile, kelle jaoks ulme tundub liiga ulmelisena ja õudus tundub liiga õudsena, et seda lugeda. 😉

Kersti Kivirüüt “Okultismiklubi” 1. ja 2. osa

12 teemakuud: August – raamat ajarännu teemal.
 
Kersti Kivirüüt “Okultismiklubi” 1. ja 2. osa. (167+158lk. Tänapäev)

40078995_2110977575593075_2497306273242939392_o.jpg

 
Minu Kivirüüdimaania järgmised raamatud. 🙂
Mõnusad noortekad! Põnevad, sebimist täis, laheda huumoriga kirjutatud. No tõepoolest – sel kirjanikul on eriti õnnestunud huumorisoon! Mitu korda juhtus, et ma oma mehele lõike ette lugesin, sest kahju oli neid jagamata jätta.
 
Õpetaja Erika ja Vana-Kuuste 8. klassi 6 õpilast loovad ajalooklubi, mis tegelikult (suure saladuskatte all) on okultismiklubi. Nimelt on õpetaja ettevaatamatult kohalikul kalmul iirikeelset laulu ümisedes äratanud ammuse väe ja sündmused hakkavad üksteisele päris kiiresti järgnema ning on kohati ikka päris kõhedad. Lugesin eile äikesetormi ajal ja peab ütlema, et keskkond oli ülimalt sobiv …
Ajaloost ilmuvad kohalik kuningapoeg, Lucifer, rootslaste armee ja igasugu hulle ja veel hullemaid tegelasi. Vana kalmistu, kullast kroon, salajane tunnel koolimaja all.
Lapsed on vägagi tublid, keegi hirmust peast segi ei lähe, aga nutikust jagub neil küllaga. Ilmselt igatseks iga klass endale ka sellist õpetajat kui Erika on!
 
Esimese raamatu alguses on viidatud ka ühele iirikeelsele laulule. Otsisin selle üles ja sain endale ühe lemmikloo juurde. Väga võimas, kuulake!
 
Kui ma oleks Vana-Kuuste koolilaps ja loeksin seda raamatut (võiks olla lausa kohustuslik kirjandus), siis tekiks mul suur ajaloohuvi – kes on minu kodukohas elanud ja millised legendid nendega kaasas käivad? Kes oli August von Sievers, kas tal oli naine Marta, kes oli Ogurtsew jne.
 
Raamatute juurde käib kindlasti bergamotiga Earl Grey tee! 😉

Kersti Kivirüüt “Värav”

Üllatusteema: üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud!
 
Kersti Kivirüüt “Värav” (126lk. Fantaasia)
40138321_2110977662259733_1582354574201585664_o.jpg
 
Eestis on nii palju kirjanikke, et raamatukogus oleks võinud terve virna nende “tundmatute” raamatuid sülle laduda. Aga kuna see raamat oli äsja ilmunud ja ma natuke õudukate lainel olen, siis otsustasin proovida.
Ja see oli nii hea raamat!!!
 
Kersti Kivirüüdil on superhea huumorisoon, nii et kuigi oli tegu õudukaga, sain mitmes kohas mõnuga naerda. No kujutage ette uurijatepaari – piirivalvur Andres (aegajalt oli tema nimeks ka Andrus) ja viinaveaga kohalik külapolitseinik Virve.
Hommik.
Virve mugib külapoest kaasaostetud moosipirukaid (neid rasvapirukaid, mida vanasti saada oli). Andres vaatab teda pikalt ja soovitab, et Virve võiks hoogu pidada, muidu on varsti sajakilone!
Mille peale Virve rõõmustab, et see oleks lahe! Lausa 10 kilo vähem kui praegu!
😀
Aga tegelikult on lugu tõsine.
On Meerapalu küla, kus hämaruse saabudes krigiseb soos värav ja välja ilmuvad zombid. Inimesed peituvad tubadesse, kes välja jääb, viiakse sohu kaasa ja temastki saab zombiarmee liige.
Andres, tema poeg Uku ja Virve hakkavad asja uurima.
Kogu see lugu on tihedalt tegevust täis, põnev, humoorikas, ülimalt mõnusalt kirja pandud! Mul on tihti kodumaiste autorite raamatuid lugedes imelik tunne, nagu oleks lugu vägisi mingisse külasse topitud ja kunstlik dialoog välja punnitatud. Siin sellist tunnet ei tekkinud. Kõik oli paigas!
Ja nüüd ma tahaks tõesti, et sellele raamatule tuleksid järjed ja neist saaks mõnus pikk sari. Mõlemad peategelased on lihtsalt väga kiftid karakterid ja siin oleks küllaga sarjamaterjali!
 
Mul on nii hea meel, et ma Kersti Kivirüüdi avastasin! Nagu näha, läksin ma järgmisel päeval raamatukokku ja tirisin kõik tema siiani ilmunud raamatud koju.
Ja nüüd loen ning naudin ja soovitan soojalt kõigile!

Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” ja Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu”

Teema 27: 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad.

001Nähtamatu.png
Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” (289lk. Varrak)

Maailmade vahel on Nähtamatu Raamatukogu, kus elavad raamatukoguhoidjad ei vanane. Nad liiguvad eri paralleelidesse, et hankida sealt haruldasi trükiseid ja tuua need oma raamatukokku – selleks, et nad säiliks.
Kaks üsnagi sümpaatset tegelast – noor raamatukoguhoidja Irene ja õpipoiss Kai – lähevad ühte paljudest Londonitest hankima Grimmide muinasjuttude käsikirja. Ja selles Londonis on kõike: vampiire, haldjaid, küberjuhitavaid alligaatoreid, libahunte, detektiive, politseinikke, teadlasi, võlukunsti, mürgitatud kübaranõelu, tsepeliine, lohesid, hiiglaslikke metallist tõuke jne. Kõike on nii palju, et silme ees läheb kirjuks ja enam ei saa aru, kes keda ründab. 🙂 Võibolla on kõike seda liigagi palju. Kas ühes raamatus peavad kirjas olema kõik teadaolevad muinasjutu- ja ulmetegelased? Kohati tekkis tunne, et katsuge nüüd palun ühele asjale keskenduda ja sellega kuskile jõuda, aga seda muidugi ei juhtunud 🙂 Saabusid üha uued ja uued vaenlased, võlujõud ja head-halvad tegelased ning minul kui lugejal jäi üle ainult imestada, mismoodi autor ise ja Irene ning Kai neil kõigil vahet tegid ning segi ei ajanud. 😛

Aga! Raamat on põnev. Võtsin ta lennureisile kaasa ja lennufoobikust mina ei saanud arugi, kui me ühel hetkel juba kohale jõudnud olime ja lennukist välja aeti. Oleks võinud pikem lend olla. 😉
See oli nüüd esimene osa Nähtamatu Raamatukogu sarjas. Olemas on ka 2. 3. ning 4. osa ja kirjutamisel 5. osa. Ma väga loodan, et see sari saab lõpuni tõlgitud ja ilmutatud, sest ausalt öeldes on selline temaatika üks raamatusõbra unelma täitumine – kui vaid ette kujutada üht maailmadevahelist raamatukogu, kus on hoiul igasugu põnevat kirjandust! Nii pikki koridore, et ühest otsast teise jõudmiseks kulub 2,5 päeva! Hiiglama vanu raamatukoguhoidjaid, kes kuskil selle hiiglasliku kogu nurkades tolmuseid köiteid uurivad! Oh, nii põnev! Ma loodan, et mõnes osas veedetakse rohkem aega ka Nähtamatus Raamatukogus endas – mõni pätt paralleelmaailmast võiks ju juhuslikult sinna sattuda ja natuke kurja teha. 🙂

Niisiis – põnev lugu, meeldiv süžee, toredad tegelased (eriti lohe Kai). Loodetavasti on järgmistes osades veidi vähem igat sorti kolle ja trolle ja pikemalt ning sügavamalt lahti kirjutatud põnevust ja intriigi.

Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu” (345lk. Tänapäev)

*”Ta andis alla ja hammustas nurga hammastega ära.”
Jutt käib kommipakist.
No millega siis veel hammustatakse??? Ah?
See lause iseloomustab raamatut väga kenasti. Ons see nüüd autori või tõlkija stiil, aga peale “Nähtamatu Raamatukogu” lugemist tundus selle raamatu tekst väga konarlik.

Lugu ise rääkis Gotlandil toimunud mõrvadest. Oli udu, oli pimedat ööd, oli üksildasi maju ja ohvri paanilist põgenemist ning mõrtsuka mõtteid. Samas libiseti neist kurjategija tegevuse kohtadest kuidagi kergelt ja kiirelt üle ning keskenduti hoolega uurijate mõtetele ja neile hetkedele, kus üks tegelastest laob ritta plusse ja miinuseid, kas ta ikka peaks oma meest petma või mitte. Selline mulje jäi, et autori jaoks olid raamatus olevad mõrvad nii ebameeldivad, et ta üritas nendega ruttu ühelepoole saada, et siis suhetejuttudega edasi minna. 🙂
Samas oli ju ikka natuke põnev ka. 🙂 Mõrvalood ongi põnevad.

Kui ma raamatu lõpuni jõudsin, meenus mulle Ruth Ware “Valetamise mäng”. Siin ei olnud tegu valetamisega, aga kõik probleemid, mis raamatus olid, said samuti alguse lapsepõlvest ja kooliajast.

Vaatasin, et Mari Jungstedtilt on ilmunud eesti keeles kokku kolm raamatut, kõik erinevate inimeste tõlgitud. Niisiis peab ka teistega katsetama, kas on erinevust näha või mitte.

 

Kristjan Sander “Õhtu rannal”

Teema 43. Eesti ulmekirjaniku teos.
Kristjan Sander “Õhtu rannal” (163lk. Varrak)
Kirjaniku foto autor: Mari Järve

28336257_1874461882577980_4551894158709391987_o.jpg
Tegemist on kogumikuga, kus sees 7 üsna erinevat juttu.
On kummalisi olendeid, isikute kolmestumist, tühje kummituslinnu, ronge, mis kunagi ei tule, loitsulausumisi ja kummalisi raamatuantikvariaate.
Ja 12 taevas paistvat kuud!
Autor oli minu jaoks täitsa tundmatu, aga tema pikkade kirjeldustega stiil mulle meeldis. Lugesin üht arvustust, kus sooviti, et tühja painajalikku linna oleks võinud kireldada paari lausega. Ei ole nõus! Majade haigutavad aknasilmad, tühjad betoonseinad, mis jalutajast kahelpool kõrgusid, udu, mis aegajalt tontlikku linna varjutas – kõik see tuli pikalt lahti kirjutada, nii et lugejal (minul) tekkis tunne, et ma olengi seal, ihuüksi, ümberringi kõle tühi linn ja harvad inimesed, kelle silmad vahivad tühjusse.
Ilmselt ei sobi see raamat lugejale, kes ootab, et raamatus pidevalt üks tants ja tagaajamine käiks. Siin kaante vahel on kõik vägagi rahulik ja see loob nii kummalise meeleolu. Nagu filmi “Melanhoolia” vaatamisel. Või meie vabariigi juubelipeo kontsertetendust vaadates. Kummaline tunne on sees, väike ja vastik kriipiv ärevus. Samas on nagu hea ka. Aga loetu-nähtu raskus jääb sisse ja närib edasi ka siis, kui asi ise juba läbi sai.
Natuke tuleks vaeva näha lugude lõppudega. Mõni oli nii imelik, et jättis õhku küsimuse – ja mis siis edasi saab?

Hobiulmekirjanik, kirjutati kuskil raamatu autori kohta. Eks kui raamatukirjutamine põhitöö ei ole, siis vist ongi hobikirjanik. Mina olen ka hobilugeja, seega peaksime omavahel hästi klappima. 🙂

*Ilu ei seisne mitte absoluutses täiuses, vaid väikestes veetlevates vigades.

*Üksik raamat on vaid ese. Seda võib hoolikalt uurida, süüvida selle tillukesse ajalukku, otsida eelmiste kasutajate jälgi selle hapraks kulunud lehtedel: allajoonimisi, tindiplekke, nimesid ja aadresse, paberilipakaid ikka veel hoidmas lugejate poolt ammuilma unustatud järgesid, aastakümnete eest krõbisevaks kuivanud puulheti või õiekesi. Aga see on ka kõik.
Raamatud omandavad tõelise mõjuvõimu alles siis, kui neid on palju.

Selle viimase lõigu novell, “Punksi metamorfoos”, oli üks parimaid selles raamatus.