Arkadi ja Boriss Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa”

Teema 23: Raamat, mille tegevus toimub kosmoses.
Arkadi ja Boriss Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa”
(277lk. Eesti Riiklik Kirjastus, tõlkija: R. Toming)

purpurpunaste-pilvede-maa.jpg

 
Sari “Seiklusjutte maalt ja merelt” on täis häid ja veel paremaid raamatuid, mida põhikooli ajal tihti loetud sai. Nii ka seda, kosmosejuttu. Ma ei mäleta enam, millise emotsiooniga ma seda siis lugesin, aga praegu ei jõudnud küll ära oodata, kuna mehed lõpuks raketti lähevad ja seiklus algab! Nad tegid seda leheküljel 100… 😀
Ja siis läks lugu huvitavaks. Rakett lendas muidugi viuhti Veenusele, masinas sees ei olnud kaaluta olekut ega midagi, Veenus oli kuri ja raputas mehi igatpidi, oli edu, oli avastusi ja oli ohvreid. Aga mis mind eriti paelus – kuidas nõukogude planetonaudid omavahel suhtlesid! Tehti nalja, lauldi, innustati üksteist. Tõeline meeste sõprus ja austus üksteise vastu. Ja kui nalja tehti, siis sõbralikult, mitte pahatahtlikult. Natuke kakeldi ka, aga ainult asjapärast.
No nii ilus lugemine oli 🙂
Eelmine lõik ei olnud üldse irooniaga kirjutatud. Oligi ilus lugeda, mismoodi nõukogude inimene seltsimehi austas ja armastas. Huvitaval kombel ei olnud Veenuse või muude planeetide vallutamises ka mingit rivaliteeti. Läheduses tiirles mitmeid laevu ja koostööd tehti brittide ja hiinlastega, aga ühteki sellist lauset polnud, et “krt – nad jõuavad meist ette!” Talvel lugesin palju põhjapooluse ja Arktika teemalisi raamatuid ja seal käis pidev susimine, et kes enne mingi künka avastab.
 
See on vendade Strugatskite esimene täispikk raamat – debüütromaan. Millise suure kirjanduskarjääri algus! Nende raamatuid on eesti keeleski palju välja antud ja kindlasti soovin ma neid veel lugeda. “Hukkunud alpinisti hotell” oli minu jaoks hirmus jauramine (vabandust fännid!), aga see raamat oli mõnus, nii et kohtume edaspidigi.
 
PS: Raamatus kasutatakse sõna “videofon”, mille selgituseks on kirjutatud: telefoni ja televiisori kombinatsioon, mis võimaldab telefonikõne ajal näha seda, kellega kõneldakse.
 
Aasta siis oli 1959.

Kogo Abe “Neljas jääaeg”

Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjaniku teos. Nr.7 Aprill
Kogo Abe “Neljas jääaeg” (175lk. Perioodika, tõlkinud: Agu Sisask)

1_1_7445017
Veel üks raamatutäis Jaapani ulmet.
Teadlased ja ennustusmasin “Moskva-1”. Selle masinaga saab ennustada kõike, alates aktsiahindade kujunemisest kuni üksiku inimese tulevikuni. Aga nagu ikka on igalpool komisjonid, millele tuleb uuringute tõhusust tõestada, peavad ka ennustusmasinaga töötavad teadlased enda tööd kaitsma asuma.
Niisiis hakkavad nad otsima sobivat katseisikut, kelle tulevikku masin ennustada võiks. Otsitakse üht täitsa tavalist meest. Teadlased leiavad mehe, jälitavad teda ja saavad järgmisel päeval teada, et mees on tapetud! Kiiresti tuuakse laip laborisse ja ühendatakse masinaga, ning äkki hakkab laip mehe häälega rääkima, mis temaga tol päeval juhtus ja kuidas ta tapeti. Lisaks ei usu hääl, et ta üldse surnud on ja nõuab enda vabastamist.

Siiamaani käitus raamat kui krimka ja asi läks järjest põnevamaks.
Aga siis hakkas ilmnema ulmelisi fakte – kolmandat nädalat rasedate naiste kõrgelt tasustatud abordid, allveekoerad, allveesead, allveeinimesed! Ja ennustusmasin, mis võtab lõpuks üle Sensei identiteedi.

Kui lugejat kõnnitati läbi allveelabori, ning kirjeldati “kaunilt”, mismoodi allveesiga sünnib, kuidas veri vees hõljub ja ruumi täidab kirbe hais, siis tegin ma toaakent rohkem lahti, sest õhku jäi väheks…

Samas oli allveeinimeste teooriat huvitav lugeda.
Kuna maakera ähvardab oht vee alla jääda, siis on inimkonna säilimise huvides vajalik, et me suudaks vee all hingata. Need vee all elavad inimesed ei räägi, neil ei ole häälepaelu. Oma emotsioonide edastamiseks krigistavad nad hambaid. Neil on kokkupressitud rindkere ning ebaloomulikult suured silmad. Ja nad imestavad kunagise maainimese väheste võimete üle ja naeravad selle üle, et meid siin mõjutas nii tugevalt gravitatsioon.

Ma olen nüüd Kobo Abe kõik eestikeelsed raamatud läbi lugenud ja reastan nad nii: Parim oli “Luitenaine”, sellele järgnevad üsna võrdselt “Neljas jääaeg” ja “Härra S. Karma kuritöö”. Viimased kaks kuuluvad pigem ulmevaldkonda ja jaapani ulme tundub olema üsna vägivaldne ja vasturääkimist välistav. Keegi kuskil otsustab su eest ära, kes sa oled ja kas sa elad või sured ja nii ongi. Lõpuks on inimene isegi sellega täiesti nõus, et nii ongi parem kui ta näiteks ära tapetakse.

Seda raamatut pealkirja järgi guugeldades sattusin ma arvukatele lehekülgedele, kus räägiti Manny, Diego ja Sidi jääajaseiklustest 😛

Tarkuseteri ka:
*Mitmel sambal maailm just püsib, seda ma täpselt ei tea, kolm neist on aga tõenäoliselt küll vaimupimedus, võhiklus ja nürimeelsus. (lk.13)

*Oma ajule vaatamata ei ole inimenegi ilma hariduse ja kogemuseta millekski kõlbulik. Täpselt samuti on masinaga. Kogemus, see ajude toit, on hädatarvilik. (lk.13)

*Kavalaim on see pettur, kes suure vale väikestesse hunnikutesse ära peidab. (lk.75)

Mairi Laurik “Novembriöö kirjad”

Mairi Laurik “Novembriöö kirjad” (237lk. Tänapäev)

novembriöö.jpg

Tamsalu linn on kõrge müüriga piiratud ja seal asub nanotehnoloogiat arendav tehas. Sinna linna viib rong ja seal elavad ning töötavad (stabiilselt) miljon inimest üle maakera. Linna keskpunktiks on raudteejaam ja sealt on linna servani igas suunas täpselt 7 kilomeetrit.
Keire satub sellesse linna peale seda, kui ta ülikoolist välja visatakse. Tal läheb hästi ja ta saab ta tööd Enderi raamatupoes.
Ja see on üks unelmate raamatupood, mida siin raamatus kirjeldatakse! Hiiglama suur, erinevates keeltes raamatud, igal osakonnal oma müüja. Kui raamatuid riiulitel sättima ei pea ja ostjaid ei ole, siis võib müüja istuda kassa kõrval olevas tugitoolis ja lugeda. No kas pole tore? Ma küll töötaks seal 😀

Aga see tuleviku Tamsalu on üks kummaline linn. Inimesed elavad kuunimedega sektorites. Näiteks saad korteri Märtsikuu majja, sellega on otsustatud, et sinu puhkus on märtsis. Sellepärast, et märtsikuus kolib sinu sektorisse Tehas ja siis ei tahaks sa kindlasti kodus olla…
Ma ei taha palju sellest linnast kirjutada, kes loeb, sel peab olema avastamise ja imestamise võimalus.

See raamat on väga armsalt üles ehitatud. Nimelt kirjutab Keire oma mehele igal novembrikuu ööl ühe kirja, kus meenutab oma Tamsalu elu. Igal hommikul mees ärkab ja loeb hommikukohvi kõrvale naise kirja.
Mis paneb mind mõtlema, et kuidas mõnel inimesel küll enne tööleminekut nii palju vaba aega on… Minul on alati jube kiire, et õigeks ajaks bussipeatusse jõuda… Ehk peaks pool tundi varem ärkama? Aga öökulli tüüpi inimesed (st. mina) vahivad õhtuti kaua üleval ja ei suuda hommikuti ärgata.
Raamatulugeja tüüpi inimesel on ka see öösel üleval passimise probleem 😉 Ja kui oled veel öökulli-raamatulugeja tüüp siis 😛

Kohati huvitav, kohati hämmastav, kohati pealiskaudne, kohati armas raamat. Mõjub hästi fantaasialennule.