Kersti Kivirüüt “Okultismiklubi” 1. ja 2. osa

12 teemakuud: August – raamat ajarännu teemal.
 
Kersti Kivirüüt “Okultismiklubi” 1. ja 2. osa. (167+158lk. Tänapäev)

40078995_2110977575593075_2497306273242939392_o.jpg

 
Minu Kivirüüdimaania järgmised raamatud. 🙂
Mõnusad noortekad! Põnevad, sebimist täis, laheda huumoriga kirjutatud. No tõepoolest – sel kirjanikul on eriti õnnestunud huumorisoon! Mitu korda juhtus, et ma oma mehele lõike ette lugesin, sest kahju oli neid jagamata jätta.
 
Õpetaja Erika ja Vana-Kuuste 8. klassi 6 õpilast loovad ajalooklubi, mis tegelikult (suure saladuskatte all) on okultismiklubi. Nimelt on õpetaja ettevaatamatult kohalikul kalmul iirikeelset laulu ümisedes äratanud ammuse väe ja sündmused hakkavad üksteisele päris kiiresti järgnema ning on kohati ikka päris kõhedad. Lugesin eile äikesetormi ajal ja peab ütlema, et keskkond oli ülimalt sobiv …
Ajaloost ilmuvad kohalik kuningapoeg, Lucifer, rootslaste armee ja igasugu hulle ja veel hullemaid tegelasi. Vana kalmistu, kullast kroon, salajane tunnel koolimaja all.
Lapsed on vägagi tublid, keegi hirmust peast segi ei lähe, aga nutikust jagub neil küllaga. Ilmselt igatseks iga klass endale ka sellist õpetajat kui Erika on!
 
Esimese raamatu alguses on viidatud ka ühele iirikeelsele laulule. Otsisin selle üles ja sain endale ühe lemmikloo juurde. Väga võimas, kuulake!
 
Kui ma oleks Vana-Kuuste koolilaps ja loeksin seda raamatut (võiks olla lausa kohustuslik kirjandus), siis tekiks mul suur ajaloohuvi – kes on minu kodukohas elanud ja millised legendid nendega kaasas käivad? Kes oli August von Sievers, kas tal oli naine Marta, kes oli Ogurtsew jne.
 
Raamatute juurde käib kindlasti bergamotiga Earl Grey tee! 😉
Advertisements

Kersti Kivirüüt “Värav”

Üllatusteema: üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud!
 
Kersti Kivirüüt “Värav” (126lk. Fantaasia)
40138321_2110977662259733_1582354574201585664_o.jpg
 
Eestis on nii palju kirjanikke, et raamatukogus oleks võinud terve virna nende “tundmatute” raamatuid sülle laduda. Aga kuna see raamat oli äsja ilmunud ja ma natuke õudukate lainel olen, siis otsustasin proovida.
Ja see oli nii hea raamat!!!
 
Kersti Kivirüüdil on superhea huumorisoon, nii et kuigi oli tegu õudukaga, sain mitmes kohas mõnuga naerda. No kujutage ette uurijatepaari – piirivalvur Andres (aegajalt oli tema nimeks ka Andrus) ja viinaveaga kohalik külapolitseinik Virve.
Hommik.
Virve mugib külapoest kaasaostetud moosipirukaid (neid rasvapirukaid, mida vanasti saada oli). Andres vaatab teda pikalt ja soovitab, et Virve võiks hoogu pidada, muidu on varsti sajakilone!
Mille peale Virve rõõmustab, et see oleks lahe! Lausa 10 kilo vähem kui praegu!
😀
Aga tegelikult on lugu tõsine.
On Meerapalu küla, kus hämaruse saabudes krigiseb soos värav ja välja ilmuvad zombid. Inimesed peituvad tubadesse, kes välja jääb, viiakse sohu kaasa ja temastki saab zombiarmee liige.
Andres, tema poeg Uku ja Virve hakkavad asja uurima.
Kogu see lugu on tihedalt tegevust täis, põnev, humoorikas, ülimalt mõnusalt kirja pandud! Mul on tihti kodumaiste autorite raamatuid lugedes imelik tunne, nagu oleks lugu vägisi mingisse külasse topitud ja kunstlik dialoog välja punnitatud. Siin sellist tunnet ei tekkinud. Kõik oli paigas!
Ja nüüd ma tahaks tõesti, et sellele raamatule tuleksid järjed ja neist saaks mõnus pikk sari. Mõlemad peategelased on lihtsalt väga kiftid karakterid ja siin oleks küllaga sarjamaterjali!
 
Mul on nii hea meel, et ma Kersti Kivirüüdi avastasin! Nagu näha, läksin ma järgmisel päeval raamatukokku ja tirisin kõik tema siiani ilmunud raamatud koju.
Ja nüüd loen ning naudin ja soovitan soojalt kõigile!

Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” ja Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu”

Teema 27: 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad.

001Nähtamatu.png
Genevieve Cogman “Nähtamatu raamatukogu” (289lk. Varrak)

Maailmade vahel on Nähtamatu Raamatukogu, kus elavad raamatukoguhoidjad ei vanane. Nad liiguvad eri paralleelidesse, et hankida sealt haruldasi trükiseid ja tuua need oma raamatukokku – selleks, et nad säiliks.
Kaks üsnagi sümpaatset tegelast – noor raamatukoguhoidja Irene ja õpipoiss Kai – lähevad ühte paljudest Londonitest hankima Grimmide muinasjuttude käsikirja. Ja selles Londonis on kõike: vampiire, haldjaid, küberjuhitavaid alligaatoreid, libahunte, detektiive, politseinikke, teadlasi, võlukunsti, mürgitatud kübaranõelu, tsepeliine, lohesid, hiiglaslikke metallist tõuke jne. Kõike on nii palju, et silme ees läheb kirjuks ja enam ei saa aru, kes keda ründab. 🙂 Võibolla on kõike seda liigagi palju. Kas ühes raamatus peavad kirjas olema kõik teadaolevad muinasjutu- ja ulmetegelased? Kohati tekkis tunne, et katsuge nüüd palun ühele asjale keskenduda ja sellega kuskile jõuda, aga seda muidugi ei juhtunud 🙂 Saabusid üha uued ja uued vaenlased, võlujõud ja head-halvad tegelased ning minul kui lugejal jäi üle ainult imestada, mismoodi autor ise ja Irene ning Kai neil kõigil vahet tegid ning segi ei ajanud. 😛

Aga! Raamat on põnev. Võtsin ta lennureisile kaasa ja lennufoobikust mina ei saanud arugi, kui me ühel hetkel juba kohale jõudnud olime ja lennukist välja aeti. Oleks võinud pikem lend olla. 😉
See oli nüüd esimene osa Nähtamatu Raamatukogu sarjas. Olemas on ka 2. 3. ning 4. osa ja kirjutamisel 5. osa. Ma väga loodan, et see sari saab lõpuni tõlgitud ja ilmutatud, sest ausalt öeldes on selline temaatika üks raamatusõbra unelma täitumine – kui vaid ette kujutada üht maailmadevahelist raamatukogu, kus on hoiul igasugu põnevat kirjandust! Nii pikki koridore, et ühest otsast teise jõudmiseks kulub 2,5 päeva! Hiiglama vanu raamatukoguhoidjaid, kes kuskil selle hiiglasliku kogu nurkades tolmuseid köiteid uurivad! Oh, nii põnev! Ma loodan, et mõnes osas veedetakse rohkem aega ka Nähtamatus Raamatukogus endas – mõni pätt paralleelmaailmast võiks ju juhuslikult sinna sattuda ja natuke kurja teha. 🙂

Niisiis – põnev lugu, meeldiv süžee, toredad tegelased (eriti lohe Kai). Loodetavasti on järgmistes osades veidi vähem igat sorti kolle ja trolle ja pikemalt ning sügavamalt lahti kirjutatud põnevust ja intriigi.

Mari Jungstedt “Silmale nähtamatu” (345lk. Tänapäev)

*”Ta andis alla ja hammustas nurga hammastega ära.”
Jutt käib kommipakist.
No millega siis veel hammustatakse??? Ah?
See lause iseloomustab raamatut väga kenasti. Ons see nüüd autori või tõlkija stiil, aga peale “Nähtamatu Raamatukogu” lugemist tundus selle raamatu tekst väga konarlik.

Lugu ise rääkis Gotlandil toimunud mõrvadest. Oli udu, oli pimedat ööd, oli üksildasi maju ja ohvri paanilist põgenemist ning mõrtsuka mõtteid. Samas libiseti neist kurjategija tegevuse kohtadest kuidagi kergelt ja kiirelt üle ning keskenduti hoolega uurijate mõtetele ja neile hetkedele, kus üks tegelastest laob ritta plusse ja miinuseid, kas ta ikka peaks oma meest petma või mitte. Selline mulje jäi, et autori jaoks olid raamatus olevad mõrvad nii ebameeldivad, et ta üritas nendega ruttu ühelepoole saada, et siis suhetejuttudega edasi minna. 🙂
Samas oli ju ikka natuke põnev ka. 🙂 Mõrvalood ongi põnevad.

Kui ma raamatu lõpuni jõudsin, meenus mulle Ruth Ware “Valetamise mäng”. Siin ei olnud tegu valetamisega, aga kõik probleemid, mis raamatus olid, said samuti alguse lapsepõlvest ja kooliajast.

Vaatasin, et Mari Jungstedtilt on ilmunud eesti keeles kokku kolm raamatut, kõik erinevate inimeste tõlgitud. Niisiis peab ka teistega katsetama, kas on erinevust näha või mitte.

 

Kristjan Sander “Õhtu rannal”

Teema 43. Eesti ulmekirjaniku teos.
Kristjan Sander “Õhtu rannal” (163lk. Varrak)
Kirjaniku foto autor: Mari Järve

28336257_1874461882577980_4551894158709391987_o.jpg
Tegemist on kogumikuga, kus sees 7 üsna erinevat juttu.
On kummalisi olendeid, isikute kolmestumist, tühje kummituslinnu, ronge, mis kunagi ei tule, loitsulausumisi ja kummalisi raamatuantikvariaate.
Ja 12 taevas paistvat kuud!
Autor oli minu jaoks täitsa tundmatu, aga tema pikkade kirjeldustega stiil mulle meeldis. Lugesin üht arvustust, kus sooviti, et tühja painajalikku linna oleks võinud kireldada paari lausega. Ei ole nõus! Majade haigutavad aknasilmad, tühjad betoonseinad, mis jalutajast kahelpool kõrgusid, udu, mis aegajalt tontlikku linna varjutas – kõik see tuli pikalt lahti kirjutada, nii et lugejal (minul) tekkis tunne, et ma olengi seal, ihuüksi, ümberringi kõle tühi linn ja harvad inimesed, kelle silmad vahivad tühjusse.
Ilmselt ei sobi see raamat lugejale, kes ootab, et raamatus pidevalt üks tants ja tagaajamine käiks. Siin kaante vahel on kõik vägagi rahulik ja see loob nii kummalise meeleolu. Nagu filmi “Melanhoolia” vaatamisel. Või meie vabariigi juubelipeo kontsertetendust vaadates. Kummaline tunne on sees, väike ja vastik kriipiv ärevus. Samas on nagu hea ka. Aga loetu-nähtu raskus jääb sisse ja närib edasi ka siis, kui asi ise juba läbi sai.
Natuke tuleks vaeva näha lugude lõppudega. Mõni oli nii imelik, et jättis õhku küsimuse – ja mis siis edasi saab?

Hobiulmekirjanik, kirjutati kuskil raamatu autori kohta. Eks kui raamatukirjutamine põhitöö ei ole, siis vist ongi hobikirjanik. Mina olen ka hobilugeja, seega peaksime omavahel hästi klappima. 🙂

*Ilu ei seisne mitte absoluutses täiuses, vaid väikestes veetlevates vigades.

*Üksik raamat on vaid ese. Seda võib hoolikalt uurida, süüvida selle tillukesse ajalukku, otsida eelmiste kasutajate jälgi selle hapraks kulunud lehtedel: allajoonimisi, tindiplekke, nimesid ja aadresse, paberilipakaid ikka veel hoidmas lugejate poolt ammuilma unustatud järgesid, aastakümnete eest krõbisevaks kuivanud puulheti või õiekesi. Aga see on ka kõik.
Raamatud omandavad tõelise mõjuvõimu alles siis, kui neid on palju.

Selle viimase lõigu novell, “Punksi metamorfoos”, oli üks parimaid selles raamatus.

Mart Sander “Lux gravis”

Teema 30: 33. raamat sinu kodu raamaturiiulis
Mart Sander “Lux gravis” (319lk. Paradiis, tõlkinud: Silver Sära)

lux-gravis-ehk-raske-valgus.jpg

Ma magasin täna öösel 3 tundi… Ma ei suutnud lihtsalt seda raamatut käest ära panna! 😍

Tahtsin sel suvel lugeda Mart Sanderi “Litse”, seega hakkasin lugema just selle riiuli otsast, kus “Litsid” pesitsesid, aga 33. raamat oli hoopis “Lux gravis” 🙂 Tänan igastahes saatusesõrme, sest see raamat oli ülimalt põnev ja haarav ja nõudis lugemisel kogu mu tähelepanu ning kaasamõtlemist.
Ühesõnaga – võrratu raamat!!!
Ma tean ju küll, et Mart Sander on geenius, aga ikka ma üllatun kui jälle midagi tema tehtut kohtan.

Millest üldse sellise raamatu puhul, mis otsast otsani põnevust täis on, alustada?
Sellest kirjust memodehunnikust, mis mul raamatu vahel on?
Sellest, et ma nüüd raamatupoes sellest raamatust mööda jalutades naeratan?
Või hoopis sellisest põnevast infost, et Sander kirjutas raamatu alguses ingliskeelsena. Seda anti välja piiratud koguses ja ühe esimestest eksemplaridest sai Inglismaa kuninganna Elizabeth II kui ta Eestis visiidil käis.
Ingliskeelne väljaanne olevat tõeline deluxe versioon, kus kaaned on uhke pruun nahaimitatsioon, sees on Sanderi enda tehtud puulõiked, peatükkide alguses kalligraafilised suured tähed ja iga peatüki teksti šrift vastab ajastule, millest see pärineb.
Raamatu viimases peatükis segunevad šriftid omavahel, sest seal toimub aegade segunemine. Vaat seda raamatut tahaks kord näha (aga seda pidavat olema vaid 300 eksemplari!).

Aga ka see, eestikeelne väljaanne, on väga kvaliteetne ja ilus! Kõvad kaaned, Mart Sanderi enda maalitud kaanepilt ja raamatu sees on ka tema joonistatud illustratsioonid. Korralikud paksust paberist lehed ja iga peatüki ees ajatelg, kust hea vaadata, millisest perioodist juttu tuleb.

Eestikeelne väljaanne pidavat olema mõeldud andunud ulmefännile, kes tunneb reegleid ja ei põrku tagasi keeruka kontruktsiooniga raamatute ees.
No ma ei ole reegleid tundev ulmefänn, aga palun andke mulle rohkem SELLISEID raamatuid!!! Ma olen lihtsalt suures vaimustuses 😀

Raamatu tegevus toimub paralleelselt aastatel 383, 1037, 1691 ja 2345.
Tegelaste seas on muuhulgas ka Octavianus, Constantinus ning Newton, igaüks omas ajas. Raamatu lõpus on selgitatud ka, mis nende tegevuses oli tõde, mis kirjanduslik fantaasia.
Kogu lugu keerleb aga lux gravise, ehk musta valguse ümber. See valgus kiirgab Kivist ja on nii must, et täiesti kottpimeda ruumi pimedus kahvatub selle pimeduse kõrval.

*Valgus oli nii must, et silmadel hakkas valus; see pimestas ja täitis need kipitavate pisaratega. (lk.48)

Krüptis käivad aga peegeldajad, sõnumitoojad ja vastuvõtjad. Vahetatakse teateid tuleviku ja mineviku vahel. Iga 654 aasta järel lõpeb üks tsükkel ja algab uus. Iga lõpu eel on inimestel hirm, et sellest saabki päris lõpp, Aga tõeline oht ähvardab alles aastal 2345 kui koidab nullpäev, ning selle ärahoidmiseks püüavad tulevikuinimesed muuta ajalugu. Aga asi kisub käest ära. On reetmisi, salajasi toimetajaid, vargaid. On kummaline poisike, kes suudab näha kõiki aegu korraga, kihiti üksteise peal.
Pööraselt põnev ja intensiivne lugemine! 383. aasta metsast 1037. ja 1691. aastate kloostritesse ja sealt juba 2345. aasta laboratooriumitesse. Ja siis algusse tagasi. Mungad, krüptid, vandenõud, ajalugu ja tulevikumuusika, kus inimesed saavad soovi korral kehast kehasse reisida.

Lugege!
Ulmežanri kartjad ei pea seda raamatut kartma, sest selles on väga palju muudki peale ulme. Aga kerge vahepala see ei ole, sest mõte peab kogu aeg tekstiga kaasa töötama.
Suurepärane!

Arkadi ja Boriss Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa”

Teema 23: Raamat, mille tegevus toimub kosmoses.
Arkadi ja Boriss Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa”
(277lk. Eesti Riiklik Kirjastus, tõlkija: R. Toming)

purpurpunaste-pilvede-maa.jpg

 
Sari “Seiklusjutte maalt ja merelt” on täis häid ja veel paremaid raamatuid, mida põhikooli ajal tihti loetud sai. Nii ka seda, kosmosejuttu. Ma ei mäleta enam, millise emotsiooniga ma seda siis lugesin, aga praegu ei jõudnud küll ära oodata, kuna mehed lõpuks raketti lähevad ja seiklus algab! Nad tegid seda leheküljel 100… 😀
Ja siis läks lugu huvitavaks. Rakett lendas muidugi viuhti Veenusele, masinas sees ei olnud kaaluta olekut ega midagi, Veenus oli kuri ja raputas mehi igatpidi, oli edu, oli avastusi ja oli ohvreid. Aga mis mind eriti paelus – kuidas nõukogude planetonaudid omavahel suhtlesid! Tehti nalja, lauldi, innustati üksteist. Tõeline meeste sõprus ja austus üksteise vastu. Ja kui nalja tehti, siis sõbralikult, mitte pahatahtlikult. Natuke kakeldi ka, aga ainult asjapärast.
No nii ilus lugemine oli 🙂
Eelmine lõik ei olnud üldse irooniaga kirjutatud. Oligi ilus lugeda, mismoodi nõukogude inimene seltsimehi austas ja armastas. Huvitaval kombel ei olnud Veenuse või muude planeetide vallutamises ka mingit rivaliteeti. Läheduses tiirles mitmeid laevu ja koostööd tehti brittide ja hiinlastega, aga ühteki sellist lauset polnud, et “krt – nad jõuavad meist ette!” Talvel lugesin palju põhjapooluse ja Arktika teemalisi raamatuid ja seal käis pidev susimine, et kes enne mingi künka avastab.
 
See on vendade Strugatskite esimene täispikk raamat – debüütromaan. Millise suure kirjanduskarjääri algus! Nende raamatuid on eesti keeleski palju välja antud ja kindlasti soovin ma neid veel lugeda. “Hukkunud alpinisti hotell” oli minu jaoks hirmus jauramine (vabandust fännid!), aga see raamat oli mõnus, nii et kohtume edaspidigi.
 
PS: Raamatus kasutatakse sõna “videofon”, mille selgituseks on kirjutatud: telefoni ja televiisori kombinatsioon, mis võimaldab telefonikõne ajal näha seda, kellega kõneldakse.
 
Aasta siis oli 1959.

Kogo Abe “Neljas jääaeg”

Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjaniku teos. Nr.7 Aprill
Kogo Abe “Neljas jääaeg” (175lk. Perioodika, tõlkinud: Agu Sisask)

1_1_7445017
Veel üks raamatutäis Jaapani ulmet.
Teadlased ja ennustusmasin “Moskva-1”. Selle masinaga saab ennustada kõike, alates aktsiahindade kujunemisest kuni üksiku inimese tulevikuni. Aga nagu ikka on igalpool komisjonid, millele tuleb uuringute tõhusust tõestada, peavad ka ennustusmasinaga töötavad teadlased enda tööd kaitsma asuma.
Niisiis hakkavad nad otsima sobivat katseisikut, kelle tulevikku masin ennustada võiks. Otsitakse üht täitsa tavalist meest. Teadlased leiavad mehe, jälitavad teda ja saavad järgmisel päeval teada, et mees on tapetud! Kiiresti tuuakse laip laborisse ja ühendatakse masinaga, ning äkki hakkab laip mehe häälega rääkima, mis temaga tol päeval juhtus ja kuidas ta tapeti. Lisaks ei usu hääl, et ta üldse surnud on ja nõuab enda vabastamist.

Siiamaani käitus raamat kui krimka ja asi läks järjest põnevamaks.
Aga siis hakkas ilmnema ulmelisi fakte – kolmandat nädalat rasedate naiste kõrgelt tasustatud abordid, allveekoerad, allveesead, allveeinimesed! Ja ennustusmasin, mis võtab lõpuks üle Sensei identiteedi.

Kui lugejat kõnnitati läbi allveelabori, ning kirjeldati “kaunilt”, mismoodi allveesiga sünnib, kuidas veri vees hõljub ja ruumi täidab kirbe hais, siis tegin ma toaakent rohkem lahti, sest õhku jäi väheks…

Samas oli allveeinimeste teooriat huvitav lugeda.
Kuna maakera ähvardab oht vee alla jääda, siis on inimkonna säilimise huvides vajalik, et me suudaks vee all hingata. Need vee all elavad inimesed ei räägi, neil ei ole häälepaelu. Oma emotsioonide edastamiseks krigistavad nad hambaid. Neil on kokkupressitud rindkere ning ebaloomulikult suured silmad. Ja nad imestavad kunagise maainimese väheste võimete üle ja naeravad selle üle, et meid siin mõjutas nii tugevalt gravitatsioon.

Ma olen nüüd Kobo Abe kõik eestikeelsed raamatud läbi lugenud ja reastan nad nii: Parim oli “Luitenaine”, sellele järgnevad üsna võrdselt “Neljas jääaeg” ja “Härra S. Karma kuritöö”. Viimased kaks kuuluvad pigem ulmevaldkonda ja jaapani ulme tundub olema üsna vägivaldne ja vasturääkimist välistav. Keegi kuskil otsustab su eest ära, kes sa oled ja kas sa elad või sured ja nii ongi. Lõpuks on inimene isegi sellega täiesti nõus, et nii ongi parem kui ta näiteks ära tapetakse.

Seda raamatut pealkirja järgi guugeldades sattusin ma arvukatele lehekülgedele, kus räägiti Manny, Diego ja Sidi jääajaseiklustest 😛

Tarkuseteri ka:
*Mitmel sambal maailm just püsib, seda ma täpselt ei tea, kolm neist on aga tõenäoliselt küll vaimupimedus, võhiklus ja nürimeelsus. (lk.13)

*Oma ajule vaatamata ei ole inimenegi ilma hariduse ja kogemuseta millekski kõlbulik. Täpselt samuti on masinaga. Kogemus, see ajude toit, on hädatarvilik. (lk.13)

*Kavalaim on see pettur, kes suure vale väikestesse hunnikutesse ära peidab. (lk.75)