Blake Crouch “Geenilõks”

Blake Crouch “Geenilõks” (391lk. Helios)

Üks mu lemmikkirjanikest, Blake Crouch, on uue raamatuga hakkama saanud ja see on ka eesti keelde tõlgitud!

(Tema eelmist raamatut, “Recursion”, eesti keeles (veel) ei ole). Mul on (vist) 9 Crouchi raamatut loetud ja põnev on vaadata, kuidas õudusulme kirjanikust on iga raamatuga üha rohkem saanud teadusulmet kirjutav kirjanik. Elukatest teaduse ja AI poole. “Geenilõksus” tegutseb Logan Ramsay. Tema tööks on ebaseaduslike teaduslaborite avastamine ja hävitamine. Ühel järjekordsel reidil ei jõua ta aga piisavalt kiiresti laborist välja ja peale labori plahvatuse kätte jäämist hakkab temaga toimuma kummalisi muutusi.

Nii nagu me oma tehnoloogiale aegajalt uuendusi teeme, nii on Logan saanud geeniuuenduse. Ja mitte väikse. Ma ei taha sisust pikalt kirjutada, sest see kõik väärib lugedes järkjärgult avastamist. Ütleks lihtsalt, et mõnda muutust sooviks endale ka – no näiteks seda, et kõike, mida kunagi lugenud oled, mäletad sõna-sõnalt ja raamatuid saad neelata mitmeid päevas.

Aga kõik Logani uuendused ei olnud muidugi nii toredad.

Lisaks tekkis raamatus palju küsimusi teemadel, kui palju üks isik võib kogu ülejäänud maailma inimeste üle otsustada ja kes tegelikult teab, mis meile hea on? Huvitav, et raamatul ei olnud ei ees- ega järelsõna. Oleksin hea meelega lugenud, mismoodi Crouch geneetikaalast uurimustööd tegi ja kui palju aega tal selleks kõigeks kulus, et raamatu teaduslik pool kokku panna. Usun, et see oli palju keerulisem, kui heale loojutustajale lugu ise valmis kirjutada.

Õnneks on olemas internet ja internetist leiab huvitavaid intervjuusid. Kohati tundus mulle, nagu loeks hilisemat Dan Browni. Just nende põhjalike uurimustega seoses, kus lugedes saad aru, et siin võttis kirjanik ette enda aastate jooksul kogunenud paberite hunniku, otsis sealt vajalikud kohad ja kirjutas seikluse vahele tarka juttu. Ja see ei ole igav, vaid saabki lugeda ja imestada, kui palju vaeva tuleb näha enne, kui saad ühele heale käsikirjale punkti panna. Ühest küljest ülimalt teaduslik, teiselt poolt armsalt perekeskne. Kõigis Crouchi raamatutes peetakse perekonda väga tähtsaks ja armastatakse lapsi, ükskõik kui hukka läinud need on. 🙂 Oma perekonna kaitsmise nimel teevad peategelased ränki otsuseid. Ehk on see ameerikalik viis panna lugeja peategelasele, kes oma töös on julm ja otsekohene, kaasa tundma, sest “vaata, mis ta oma pere heaks tegi!”.

Aga see ei mõju läilalt ega tüüpilise ameerikaliku õnneliku lõpuna, sest õnnelikke lõppe Crouchi raamatutes eriti ei esinegi. Mis mulle väga meeldis – kui Ukraina sõda oli juba mõnda aega kestnud, siis pöördus Blake Crouch enda fännide poole ja kirjutas, et venelased soovivad sellesama raamatu avaldamise õigusi osta – mida ta peaks tegema? Ja kui fännid mõtte maha laitsid ning ukrainlased talle kirjutasid, mis nende kodumaal toimub, siis otsustas kirjanik, et ei – tema raamat venekeelsena ei ilmu ja Venemaale ei jõua. Kummardus otsusekindluse eest! Sellest raamatust teeb filmi Steven Spielberg.

Seda filmi tahan ma kindlasti näha!

Raamat ise oli Crouchi poolt taas suur hüpe seiklusest teaduse poole, ning suurepärane lugemine. Võibolla ma ei soovitaks seda raamatut neile, kel on kalduvus igasuguseid vandenõuteooriaid uskuda ja ise edasi mõelda, sest nende ööuni saaks peale lugemist veel hullemini rikutud kui enne. Loomulikult ootan ma tema järgmist raamatut. Läheb aastaid, aga küll ta ükskord jälle tuleb!

Seni on mul mõni varasem Crouch veel lugemata.

Karl Ove Knausgård “Koidutäht”

Karl Ove Knausgård “Koidutäht” (632lk. Varrak)

Sulgesin raamatu tagumise kaane eile öösel kella 2 paiku ja mõtlesin, et kui kaua seda teist osa nüüd küll ootama peab!? Kuidas ma seda kõike, mis siin raamatus oli, veel aasta või kaugema aja pärast mäletan…

Praegu tundub, et mäletan küll, sest see oli mu aasta parim lugemine!

9 väga eriilmelist peateglast, kelle kõigiga tuli kaasa veel ports teise ringi tegelasi, kelle kõigiga juhtus … kui mõtlema hakata, siis tavapäraseid asju. Meie kõigiga võib niimoodi juhtuda. Su perekonnas võib olla psühhoosi all kannatav inimene, kinnine ja sissepoole elav laps, endast väga heal arvamusel olev ajakirjanikust mehejurakas, kauges suvilas elav filosoofist isa, tablettide küüsis olev medõde, eluga tsipa rappa läinud kunagine andekas kooliõpilane, pealtnäha ideaalne abielu jne. Kõigi nende inimeste lood olid nii realistlikud ja nii hästi ning elusalt kirja pandud, et 630 lehekülge paremast käest sulasid kiirelt vasakusse kätte ja mida rohkem vasakule raamatu raskus nihkus, seda rahutumaks muutus mõte – see raamat lõpeb VARSTI! Ma saan ennast ilmselt lohutada sellega, et mul on kogu ülejäänud Knausgård veel lugemata, nii et teise osa ootamise ajal on tegemist. Kui raamatu peategelased olid pärit elust enesest, siis ühel päeval taevasse ilmunud helendav Koidutäht seda ei olnud. Nii nagu Murakami istutas oma 1Q84 raamatus taevasse kaks Kuud ja keeras tegelaste eludele sellega jõnksu sisse, nii pani Knausgård taevasse hiigeltähe helendama ja inimesed seda huviga vaatama. Peale õhutemperatuuri, mis raamatus kogu aeg tõuseb, hakkavad ka kõigi elud vähehaaval muutuma.

Suhted pingestuvad, kes haarab tihedamini klaasi järele, kes näeb silmanurgast kummalisi asju, võimenduvad tegelastes juba olemasolevad tunded ja probleemid. Õhus on pidevalt tajutav pinge, mis lugedes süveneb ja mind ei pannudki väga imestama, kui me raamatu lõpuks jõuame välja filosoofilise esseeni. Mis oli muide väga huvitav lugemine!

Essee oli kirja pandud Egili poolt ja tema oli ka minu lemmiktegelane siin raamatus. Tema on see eespool mainitud filosoofist isa, kes elab kaugel suvilas.

Leheküljed 363-430, mu lemmikosa! Sarnase pingega raamat, mida kahjuks eesti keeles ei ole, on Karen Thompson Walkeri “The Age of Miracles”. Siin kulgeb tegelaste elu samamoodi, igapäevaselt, aga maakera pöörlemine aeglustub iga päevaga. Päevad muutuvad pikemaks, ööd muutuvad pikemaks ja see toob kaasa kummalisi sündmusi nii looduses kui tegelaste eludes.

Nii “Koidutähe” kui “The Age of Miracles” raamatus on äratuntav filmi “Melanhoolia” meeleolu. Teate küll seda filmi, kus üks planeet maale lähenema hakkab ja lõpuks kokku põrkab. Lugesin intervjuud Knausgårdiga, kus ta vastab küsimustele raamatu kirjutamise teemadel.

Ta alustas sellega koroonapandeemia algusaegadel. Elas kogu oma 9-liikmelise perega Londonis, istus lockdownis ja kuulis kiirabiautode katkematuid sireene. Ilmselt saame just sellele ajale tänulikud olla, et raamatusse selline pinge ja teadmatus ning kõhedus sisse kirjutatud on. Mitte midagi otsesõnu öeldult, aga iga kord raamatut avades ning lugema hakates tundsin, mismoodi väike ärevus sisse tuli. Ja nüüd on sobiv hetk teha suur-suur aplaus tõlkijale, Sigrid Toomingale!

Väga hästi tõlgitud ja väga huvitavaid murdesõnu ning lausekeerde kasutatud!

Näiteks:

“süda räigelt põmpsumas”.

“sidus vangud kokku”.

“…oli kõige julmemal kombel ära tõurastatud”

“Sümbolitesse tähenduste sadestisena settinud tõdemused…”

“Rupjasin mööda vana vankriteed läbi metsa”

Neid sõnu ning lauseid on veel ja veel ja nad on üks põhjustest, miks see raamat nii eriliselt mõjub.

Aitäh!

Loodan väga, et Sigrid Tooming tõlgib kogu triloogia!

*Aga seda, kes on taputokk, ma hoolimata suurest googeldamisest teada ei saanudki. (Tagaruumist väljus lõnkjas musta kotitava ülikonnaga taputokk).

Intervjuu Knausgårdiga, mida lugesin, oli tehtud aastal 2021 septembris ning seal ütleb ta, et on just lõpetamas raamatu teise osa kirjutamist. Ootan seda tõesti väga.

Senikaua joonistan endale graafiku kõigist tegelastest, et uut osa (loodetavasti sama paksu!) kätte võttes mälu värskendada.

Egili mõtted (lk 383-384):

Voolav laava jahtub ja tardub mägedeks, meri aurustub päikeses ja muutub pilvedeks, alanev rõhk atmosfääris põhjustab tuult, tuul künnab mere mäslema, vesi uuristab mägesid, tuul lennutab liiva. Elektrilaengud sööstavad sähvides viiliti läbi taeva maa poole. Lõõmav Päike, vilkuvad tähed, Kuu, mis tiirleb ümber Maa, mis tiirleb ümber Päikese elliptilisel orbiidil, mis hõljub läbi universumi

Bobbie Peers, William Wentoni raamatud

Bobbie Peers, kirjastus Helios
“Lüriidiumivaras” 208lk.
“Krüptoportaal” 224lk.
“Orbulaatoriagent” 208lk.
“Maailmalõpugeneraator” 192lk.
“Kaoseparalüsaator” 200lk.
“Tsentrifugaalkatastroof” 184lk.

Minu aprill möödus koos 13-aastase koodimurdja William Wentoni ja tema sõpradega. Samal teemal kuue raamatu järjest läbilugemise tulemuseks oli, et küsisin terrassi puhastama asudes abikaasa käest, kuskohas meil see terrassibot asub? Kes on lugenud, teab, mis või kes on botid. 🙂
Terrassibot sai ka pildile.

Tuleb tunnistada, et kogu see sari olid nauditav lugemine!
Mu meelest ei ole raamatutel piire, st. lasteraamatuid võivad vabalt lugeda ka täiskasvanud ja neid samuti nautida kui seltskond, kellele need mõeldud on. Lisame siia selle, et põhitegevus toimus Londonis (kas pole mitte London üks parimatest parim paik maailmas, kuhu oma raamatu tegevus planeerida!?) ja kõigis raamatutes oli ka parasjagu muhedat huumorit.
William on nutikas poiss, aga teda ei ole kirjutatud uljaks imelapseks, st. olenemata oma koodimurdmise oskustest ja suurtest võimetest, on ta lihtsalt üks tore poiss, kes armastab oma vanaisa, ema-isa ja sõpru. Kes aegajalt kahtleb, kas ohverdada tuleks pigem pere ja sõbrad või terve maailm ja kes kardab oma vaenlasi.
Mis natuke häiris oli see, et iga kord, kui Williamiga midagi hirmsat juhtus, läks kõik mustaks, peatükk lõppes ja uues peatükis ärkas ta juba kuskil turvalises paigas. Nii et kui elu kisub jubedaks, suruge silmad kinni ja hommik on õhtust targem!

Mu lemmik oli 4. osa, “Maailmalõpugeneraator”, sest see meenutas mulle Wellsi “Maailmade sõda”. Ja viimases osas, “Tsentrifugaalkatastroofis”, oli tunda Stargate Universe`i Destiny nimeliselt kosmoselaevalt tuttavaid vihjeid. Aga need tekitasid just sellise mõnusa koduse tunde, et “ma tean seda, ma olen seda lugenud/näinud!”.

Ahjaa – viimast osa ei tohi vandenõuteoreetikutele lugeda anda. Jumal teab, millise lambi see neil põlema lööb ja millised uhked uued ideed pähe paneb! 😀
Suurepärane sari!

Johannes Kivipõld “Väike viperus”

Johannes Kivipõld “Väike viperus” (203lk. Eesti Raamat)

Kaks tulnukat, pätt ja mehaanik, varastavad hinnalise Skooni kivi ja põrutavad korravalvurite käest põgenedes otse Maale, suundistutavad endid kahe inimese keredesse ja ei suuda ära imestada, mida meie siin küll teeme ja millest mõtleme.
Esimene, Jarek (flesianlane), satub ühe naise kõhtu, et kohe tüdrukuna sündida ja teisest, nimega Bleak (kreoonlane), saab ilmakuulus megastaar.
Beebi vanemad on igati ökod, liha ei söö, telefone ei kasuta ja elavad skvotitud (õigemini küll naise issi ostetud majas, aga missiis?!) majas. Jarek hakkab varsti peale sündi rääkima ja kasvab vaid kuudega 5-aastase lapse suuruseks.

Bleak keerab aga teleintervjuudega ja autogrammitundidega paraja käki kokku, ning kogeb seente söömisest tekkinud hallukaid.
Täpselt raamatu keskel naersin ma lugedes nii, et õhust tuli puudus ja pisarad voolasid! 😀 Need olid need Bleaki staariks olemise peatükid, mis olid täiesti pööraselt naljakalt kirja pandud!
Tasub kindlasti süveneda uude pophitti leheküljel 103.  Kohe tekib mõnus äratundmine, et midagi sellist oleks justkui kogu aeg edetabelite tipus vilkumas.

*”O-o, o-o, tume toon, tume toon
o-o,-o-o, minu daam, minu daam”

Raamatus on mõeldud ka loomasõprade peale, sest tegutseb kaunis kass nimega Bianca koos oma kambaga. Tänapäeva kassid on küll uhked omapäikõndijad, aga neil pole enam aimugi sellest, et tuhandeid aastaid tagasi olid nad maailma valitsenud, suuri püramiide ehitada lasknud ja inimkonda orjastanud. Sellest kunagisest hiilgusest oli Bianca peas järel vaid portsuke uhkust ja ülbust.

*Kõik asjad on maagilised, enne kui nende toimemehhanism välja selgitatakse. Pärast seda on juba tegu teadusega.

*Musitamine ja suudlemine on ühe flesianlase (Jareki) jaoks väga kummaline. See tähendas seda, et inimolevused ühendasid oma söögitorud otsapidi selliselt, et tekkis üks pikk torujupp, mille kummaski otsas oli fekaalide väljutamise avaus.

Raamatu algus pole väga huvitav ja lõpuspurt on kuidagi tormakas ning segasevõitu, aga kõik saab andeks tänu Bleaki tegudele Tom Zallenderi keres. Terve see raamat oleks võinud samamoodi üle võlli käia ja naerukrampe tekitada!

Samal teemal on ka Eduardo Mendoza väga muhe raamat “Gurbilt teateid ei ole”.

“Ülestõusjad ja kodukäijad”

“Ülestõusjad ja kodukäijad” koostanud Indrek Hargla (297lk. Raudhammas)

Raamat nagu ameerika mäed!
Mõni jutt väga huvitav ja haarav ning teine jutt selline veidi haigutamaajav… Kõik kokku mõnus, kohati muhe ja kohati päris kõhe lugemine, mida võin julgelt soovitada ka neile, keda sõnad “ulme” ning “õudus” jubedat moodi hirmutavad. Siin on ulmet ja õudust, aga unedesse nad ei trügi ja pimedaga julgeb ikka edaspidigi rahulikult õue minna.

Eks ma puudutan edaspidi lugude sisusid ka, nii et edasi lugege omal vastutusel. 🙂

Alustan sellest, et ootasin kõige rohkem (nagu alati) Mart Sanderi kirjutatut. Tema keelelised piruetid võtavad aina uhkemaid ja suuremaid kaari, nii et ootus täiesti õigustas ennast. See, mis jutu lõpus ilmsiks tuli, oli küll selge üsna alguses, aga mulle meeldib jälgida, mismoodi Sanderi fantaasia lendab. Ta justkui maaliks oma lugusid.

Suurteks lemmikuteks said esmalt Indrek Hargla kirjutatud “Toonela tagasitulek”, edasi Kadri Pettai “Taranditagused” ja lõpuks Joel Jansi “Hallvanake ja Ussikuningas”.

Kolm nii erinevat ja ägedat lugu, kus esimeses jauratakse Kuu peal olevas baasis Hangaar 18 maa poole tagasi suunduva eestlaste surnutelaevaga “Toonela”. Asi, mis ei tohtinud kunagi juhtunuda, hakkab juhtuma ja mida sa nüüd teed üle 300 elava surnuga? Erakordselt hea lugemine! Sellest võiks romaanimõõtu raamat olla.

Teises lemmikus, Taranditagustes, elab Ella oma vanaemaga vanas talus ja vanaema annab ühel päeval teada, et nüüd hakkab ta suremiseks valmistuma. Miks? Sest juba sealpoolsuses olevad sugulased on teda ettevalmistama tulnud. Asi läheb imelikuks siis, kui ka Ella neid nägema hakkab ja varsti on terve küla lahkunuid täis. Väga mõnusa huumoriga kirjutatud lugu! Meenutas mulle Kersti Kivirüüti raamatuid ja pani otsima, mida see kirjanik veel kirjutanud on. Ühel päeval lähen raamatukokku ja laenutan ühe kena virna Kadri Pettai loomingut.

Kolmas lemmik, Joel Jansi “Hallvanake ja Ussikuningas” on arvutimängu kinni jäänud tegelastest. St. inimestena sebivad nad ikka maapeal edasi, aga neid on kloonitud ja jäetud kinni Kreutzwaldi mängu, kust nad enam inimestena naasta ei saa. No kust tuleb selline idee, et niisugune lugu kokku kirjutada!? Väga lahe! Ma ei tea mängude maailmast midagi, aga kas poleks äge, kui olekski olemas selline mäng, kus on Ussikuningas ja Hallvanake ja Vanapagan ja kõiksugu muud meie endi Eestimaised muinasjuttude ja müütide kangelased?

Kõik need kolm lugu olid nii põnevad ja hästi kirjutatud, et loeks hea meelega päris pakse raamatuid. Need paarkümmend lehekülge jäid ilmselgelt väheks!

Mõni “meh” moment oli ka. Näiteks ei saanud ma üldse ühele lainele Mart Kivastiku “Tema tädi päranduse” looga. Ausõna – 2x lugesin lõpu üle ja jutu headusele pihta ei saanud. Kui keegi saab, andke teada. Ma loeks ta siis veelkord teise mõttega üle.

Aga kokkuvõttes – väga hea lugemine! Nii erinevad lood, nii erinevad stiilid!
Ja kui tahate mulle raamatu maha müüa, siis las Marge Nelk kujundab kaane. Ma ostaks siis isegi luuleraamatu või poliitiliste analüüside kogumiku ära!

*Meelespead on pildil ikka mõttega, mitte juhuslikult. 😉

Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist”

Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist” (336lk. Varrak)

Gruusia gripp.
Alguses oli haige vaid üks inimene lennukis, siis nakatusid kõik teised, kes olid samas lennukis. Peale maandumist läksid nad ühistransporti, poodi, koju. Levitasid enese teadmata grippi.
Haiglad täitusid algul tundidega, siis minutitega.
Inimesed surid kiiresti.

*Sa peaksid kohe linnast lahkuma. Või kui sa ei saa, siis varu toitu ja püsi kodus. (lk24)

Kuhjas täis ostukärud – veepudelid, WC-paber, konservid, makaronid.
Tuleb tuttav ette?
Täitsa lõpp, aga see polegi ju niisama ulmekas!
Oleks ma seda raamatut märtsis lugenud, oleks õudusunenäod kindlustatud olnud.

*Olid jäänud vaid need kanalid, kus korrati valitsuse erakorralist teadaannet, kasutuid soovitusi siseruumides püsida ja rahvarohketest kohtadest eemale hoida. Päev hiljem lülitas keegi viimaks ka tühjas uudistestuudios kaamera välja või sai see ise otsa. Veel päev hiljem kustus ka internet.  (lk. 181)

Möödus esimene päev, teine päev, neljakümne kaheksas päev, üheksakümnes päev ja igasugune lootus, et normaalsus tuleb tagasi, oli ammu kadunud, seejärel möödusid esimene aasta, teine aasta, kolmas aasta.
Viimane kord, kui ma sõin pargis päikese käes vahvlitopsis jäätist.
Viimane kord, kui nägin sõitvat bussi.
Viimane kord, kui sõin apelsini.  (lk. 235)

Tegelased mõtisklevad tihti oma “enne Gruusia grippi” elu üle.
Kunagi oleks ma seda raamatut lugenud kui lihtsalt ägedat ulmekat, aga nüüd oli palju elulisem ja sai isegi mõeldud, et …
Mõelda vaid, kui see tänahommikune olekski viimane apelsin minu elus! Viimane bussisõit tööle (Ok, viimane bussisõit tööle on mul isegi meeles, sest 1. aprillist mul töökohta enam ei ole). Viimane kord kui ostsin kinopileti (Käisin “Talvet” vaatamas). Viimane kord, kui keerasin lukku oma kodu ukse. Viimane kord, kui nägin elektrivalgust.

Kui kõik need miljonid nutiekraanid oleksid praeguseks tühjad ja mustad ning 10 aasta pärast sündinud lastel oleks raske aru saada, mida tähendas internet, mis olid autod või kuidas suutsid lennukid õhku tõusta?

Mulle meeldisid väga kaks tegevusliini: lugu sellest, kuidas Gruusia gripp maailma vallutas ning kuidas inimesed ellu jäid ja uue maailmaga kohanesid ja lugu 30 aastat hiljem, kui Rändav Sümfoonia mööda USA-d kõndis ja kontserte ning etendusi andis.
Kujutage ette maailma, kus on harvad kehvad külakesed ja kuhu saabub äkki näitetrupp, kus mängitakse pille ja kantakse ette Shakespeare`i näidendeid! Kostüümides! Need stseenid, kus Sümfoonia sügava tähistaeva all Beethovenit mängis, tekitasid külmavärinaid.

Suure näitleja Arthuri ning tema kolme abikaasa lugu ei olnud nii huvitav ja oli pärit justkui mõnest teisest raamatust, aga viis siiski raamatu tegelased kokku ja selgitas palju alguses tekkinud küsimusi.

Me oleme nüüd karantiinis istunud umbes poolteist kuud, aga härra Clarke selles raamatus mõtles ühe väga olulise asja peale:
*Välimuse hooletusse jätmine võib sillutada teed tõsisematele kuritegudele.
Nii et laske oma kodusolemise kaaslasel oma juukseid pügada ja värvige õhtusöögi ajaks nägu pähe! 😉

*************************************************************************************
*See on ainus asi, mis mulle sünnipäevade juures meeldib – nad püsivad ühel kohal. (lk. 115)
*Linna tundmaõppimiseks peab olema puruvaene, sest puruvaesus sunnib inimest igal pool jala käima ja linna näebki kõige paremini jala käies. (lk. 159)

PS: Raamat on saanud Arthur C. Clarke`i auhinna.
Kummalisel kombel on raamatus kahel tähtsal tegelasel nimedeks Arthur ja Clarke.

 

Philip Reeve “Night Flights”

Lugemise väljakutse 2020 (Facebooki Lugemise väljakutse grupp)
12 kuu väljakutse: Igaüks on oma saatuse sepp …
Philip Reeve “Night Flights” 208lk. Scholastic)
Eesti keeles ei ole.

Ilmselt teab enamus Philip Reeve ülimenukat raamatusarja “Surelikud masinad” (kes raamatuid ei tea, küllap teab filmi). Eesti keeles on sarja mitmel korral välja antud (alguses 3, hiljem 4 raamatut), aga nagu ikka populaarsetel raamatusarjadel, on siingi oma nö. satelliitosad.
Neist esimene, numbriga 0,5, on seesama “Night Flights”, milles kirjutatakse Anna Fangi elust.
Surelike masinate neljas raamatus on Anna vägagi tähtis tegelane ja me loeme palju vihjeid tema orjuses möödunud lapsepõlvest. Miks Anna orjusse sattus ja kuidas ta sealt välja rabeles, on kirjas just selles raamatus. Kirjutatakse ka Jenny Haniveri saamisloost. samuti Anna esimesest kohtumisest Stalkeriga ning hilisemast Liikumisvastaste agendiks olemisest.

Kui ma nüüd mõtlen, mis järjekorras tuleks neid raamatuid lugeda, siis kas peaks tõesti alustama selle osaga? Võib nii ja võib naa. Mina lugesin peale sarja ja nii mõnelgi juhul oli ahaa-efekt täitsa olemas. Arusaamine sellest, miks Annast sai võitleja ning Liikumisvastaste juht. Lisaks nauditav Jenny Haniveri pihtapanemise lugu. 🙂

Kui mõnus on jälgida, kuidas kirjanik loob oma maailma, mida ta siis täiendama ja kasvatama hakkab. Kuidas ta põimib tegelaste saatusi ja laseb fantaasial lennata.
Ma jään veel mõneks ajaks nende liikuvate linnade võluvasse ja karmi maailma.

Tuuli Tolmov. “Neetud taevakivi”

Tuuli Tolmov. “Neetud taevakivi” (312lk. Fantaasia 2019)
Ulmekirjanduse väljakutse: Teema 5. Raamat, mille aluseks on mütoloogia.

Lugesin raamatu läbi ja vaatasin siin grupis kommentaare – enamjagu olid kõik kiitvad. Aga minu raamat see ei olnud.
Võimalik, et ma lugesin seda valel ajal – Blake Crouchi “Recursioniga” samal ajal lugedes ei saaks ilmselt ükski teine raamat hakkama.

Mis mulle meeldis – tegelaste nimed!
Murtud Hammas (kes oli mu lemmiktegelane kogu selles loos), Tarn, Aulemb, Säde, Lõõmar jne. Alguses tuli harjuda, aga edasi oli väga lahe lugeda.
Meeldis ka see osa, kus rändav kamp soos ööbis ning soohaldjate hingeudu neid eksitamas käis. See oli tõesti nauditav lugemine.

NB! Nüüd tuleb sisujutt!

Aga kogu lugu ise jäi minu jaoks natuke pinnapealseks. Tegevust oli palju, tegelasi oli kolepalju, aga kõigest libiseti kergelt üle. Ehk sellepärast, et rändajatel oli kiire kivi juurde jõudmisega ja ei olnud aega üheski kohas põhjalikult peatuda. Lõpuks ei saanudki ma aru, miks äkki Sädest sai raamatu suur kangelane, kui ma olin kogu aja Aulembile kaasa elanud ja tema annete avanemist oodanud? Mehed sebisid terve raamatu jooksul ringi, aga siis tuli naine ja tegi asja ära! 😀 Tänapäevalik.

Niisiis – ei olnud halb raamat. Selles oli köitvaid kohti ja häid tegelasi. Aga ilmselt olid mu ootused siinsete kommentaaridega nii üles kruvitud, et ootasin eiteamida. 🙂
(Või on mul imelik maitse, sest kui kõik on vaimustuses apteeker Melchiorist, siis mulle ei tundu tema tegemised kuigi huvitavad).

Blake Crouch “Recursion”

Blake Crouch “Recursion” (330lk. Crown)
Eesti keeles (veel!) ei ole. Küll ta tuleb.

Kui mõne autori peale kindel olla, siis on see Blake Crouch. See on SEE ulme, mida ma loeks hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Hullumeelne, põnev ja paranoiat tekitav. Sest mis siis saab, kui kogu selles loos on terakenegi õigust?
Loed ja usud, et küllap ongi. Ta lihtsalt kirjutab nii, et jääd uskuma.

Oi, kuidas ma tahaks selle raamatu tegevusest kirjutada! Kõigist neist kohtadest, kus ma lugedes mõtlesin, et sa pühade vägi, ei ole võimalik! Aga ma ei saa, sest ma ei taha grammigi rikkuda selle inimese lugemiselamust, kes selle raamatu kätte võtab ja Barry ning Helena maailma sisse astub.
Olge lihtsalt valmis enneolematuks teadusavastuseks, millega inimeste ajud segi paisatakse, tekitades vale mälu sündroomi (kui see raamat eesti keelde ümber pannakse, siis leiab tõlkija sellele tõvele kindlasti hea nime!) ning pannakse kogu maailm ajas edasi-tagasi hüppama.
Miks mitte minna ajas tagasi ja hoida ära katastroof? Miks mitte vana ja väetina naasta oma lapsepõlve ja lipata jälle muretult ringi? Miks mitte hüpata tagasi õhtusse, kui su laps õnnetuses suri ja see ära hoida?
Aga ehk on elus olemiseks vaja mõlemat – nii rõõmu kui valu?

16. aprillil 2019 on raamatus eriline tähendus. Mõtlesin lugedes tihti, kas Crouch valis aja minevikust selle mõttega, et kui kuupäev oleks olnud tulevikus ja raamatu lugejad oleksid selle kuupäeva hommikul ärganud, oleks mõned nõrganärvilisemad rabanduse saanud?

Raamatust peaks valmima film ja seriaal. Vähemalt on Hollywood ja Netflix juba enne raamatu ilmumist õigusi hankinud. Loodan ainult, et nad suudavad sellest raamatust teha parema filmi/sarja, kui tehti Wayward Pinesist. Crouch oli ühes intervjuus üsna murelik, et mismoodi see filmivärk küll välja nägema võiks hakata …

Mis on veel olulisemad, kui meie mälestused? Just need teevad meist inimesed, kes me oleme. Aga kui ühel hetkel on sul kaks erinevat mälestust. Kolm erinevat? Milline elu on olnud õige? Kas sa elad praegu päriselus või on see mõni su vale mälestus?

*Time is an illusion, a construct made out of human memory. There`s no such thing as the past, the present, or the future. It`s all happening now. (lk.97)

Andris Feldmanis “Viimased tuhat aastat”

Andris Feldmanis “Viimased tuhat aastat”
200lk, Varrak

See raamat tekitas üksindustunde. Mitte, et oleks maailma üksi jäänud, vaid sellise, kus teised inimesed liiguvad su ümber, nagu sind ei olekski. Õõnes tunne.
Aga väga hea lugemine!

Inimene tegi masinad, masinad hakkasid aga inimesi kõrvale tõrjuma. Tegid ise nende tööd, hakkasid ise mõtlema ja lõpuks ei jõudnud inimene enam masinale järgi.
*Nii hoolitsesidki masinad inimeste eest, nagu oma vanadekodusse pandud vanemate eest. Nad olid loonud inimesele turvalise ja vaikse koha, ning ootasid nende surma. (lk.31)

Lugesin 2018. aastal Yoko Tawada “The last Children of Tokyo” ja need kaks raamatut moodustasid minu peas justkui kaheosalise sarja. Inimesed, kes üritasid enda elud kuidagi mõttekaks elada. Meeleheitlikult leida midagi, millepärast üleüldse siin ilmas edasi eksisteerida. Aga raamatute lõpus oli ikka selline tunne, et ei olnud ju tegelikult mõtet. Elada lihtsalt elusolemise pärast.
Tulevikumaailm ei tundu olema kuigi tore.

Feldmanise raamatus tõstatati ka selline probleem, et mis saab kahest inimesest, kes teineteise külge kinni on kasvanud. Et ei suudetagi enam eraldi olla. Istud õhtul oma naise/mehega diivanil, vaatad teda ja äkki tabab sind hirm.
*See on hirm, mis tabab ainult kõige õnnelikumaid” (lk.120)
Ja selline hirm ei lähe ära, vaid süveneb. Ja meeleheites püüad teha midagi, mis selle teise inimese su küljest kasvõi hetkeks eemale rebiks. Hirmus üksi jääda teed teisele haiget, et ta eemalduks.
Väga keeruline ja sügav teema.
Seda raamatut lugedes saigi väga palju mõelda. Nii enda kui enda perekonna peale. Asetada ennast neisse olukordadesse.
Väga hea. Väga kurb ja väga filmilik raamat.