Bobbie Peers, William Wentoni raamatud

Bobbie Peers, kirjastus Helios
“Lüriidiumivaras” 208lk.
“Krüptoportaal” 224lk.
“Orbulaatoriagent” 208lk.
“Maailmalõpugeneraator” 192lk.
“Kaoseparalüsaator” 200lk.
“Tsentrifugaalkatastroof” 184lk.

Minu aprill möödus koos 13-aastase koodimurdja William Wentoni ja tema sõpradega. Samal teemal kuue raamatu järjest läbilugemise tulemuseks oli, et küsisin terrassi puhastama asudes abikaasa käest, kuskohas meil see terrassibot asub? Kes on lugenud, teab, mis või kes on botid. 🙂
Terrassibot sai ka pildile.

Tuleb tunnistada, et kogu see sari olid nauditav lugemine!
Mu meelest ei ole raamatutel piire, st. lasteraamatuid võivad vabalt lugeda ka täiskasvanud ja neid samuti nautida kui seltskond, kellele need mõeldud on. Lisame siia selle, et põhitegevus toimus Londonis (kas pole mitte London üks parimatest parim paik maailmas, kuhu oma raamatu tegevus planeerida!?) ja kõigis raamatutes oli ka parasjagu muhedat huumorit.
William on nutikas poiss, aga teda ei ole kirjutatud uljaks imelapseks, st. olenemata oma koodimurdmise oskustest ja suurtest võimetest, on ta lihtsalt üks tore poiss, kes armastab oma vanaisa, ema-isa ja sõpru. Kes aegajalt kahtleb, kas ohverdada tuleks pigem pere ja sõbrad või terve maailm ja kes kardab oma vaenlasi.
Mis natuke häiris oli see, et iga kord, kui Williamiga midagi hirmsat juhtus, läks kõik mustaks, peatükk lõppes ja uues peatükis ärkas ta juba kuskil turvalises paigas. Nii et kui elu kisub jubedaks, suruge silmad kinni ja hommik on õhtust targem!

Mu lemmik oli 4. osa, “Maailmalõpugeneraator”, sest see meenutas mulle Wellsi “Maailmade sõda”. Ja viimases osas, “Tsentrifugaalkatastroofis”, oli tunda Stargate Universe`i Destiny nimeliselt kosmoselaevalt tuttavaid vihjeid. Aga need tekitasid just sellise mõnusa koduse tunde, et “ma tean seda, ma olen seda lugenud/näinud!”.

Ahjaa – viimast osa ei tohi vandenõuteoreetikutele lugeda anda. Jumal teab, millise lambi see neil põlema lööb ja millised uhked uued ideed pähe paneb! 😀
Suurepärane sari!

Johannes Kivipõld “Väike viperus”

Johannes Kivipõld “Väike viperus” (203lk. Eesti Raamat)

107794903_3409890189035134_4884492426917467577_o

Kaks tulnukat, pätt ja mehaanik, varastavad hinnalise Skooni kivi ja põrutavad korravalvurite käest põgenedes otse Maale, suundistutavad endid kahe inimese keredesse ja ei suuda ära imestada, mida meie siin küll teeme ja millest mõtleme.
Esimene, Jarek (flesianlane), satub ühe naise kõhtu, et kohe tüdrukuna sündida ja teisest, nimega Bleak (kreoonlane), saab ilmakuulus megastaar.
Beebi vanemad on igati ökod, liha ei söö, telefone ei kasuta ja elavad skvotitud (õigemini küll naise issi ostetud majas, aga missiis?!) majas. Jarek hakkab varsti peale sündi rääkima ja kasvab vaid kuudega 5-aastase lapse suuruseks.

Bleak keerab aga teleintervjuudega ja autogrammitundidega paraja käki kokku, ning kogeb seente söömisest tekkinud hallukaid.
Täpselt raamatu keskel naersin ma lugedes nii, et õhust tuli puudus ja pisarad voolasid! 😀 Need olid need Bleaki staariks olemise peatükid, mis olid täiesti pööraselt naljakalt kirja pandud!
Tasub kindlasti süveneda uude pophitti leheküljel 103.  Kohe tekib mõnus äratundmine, et midagi sellist oleks justkui kogu aeg edetabelite tipus vilkumas.

*”O-o, o-o, tume toon, tume toon
o-o,-o-o, minu daam, minu daam”

Raamatus on mõeldud ka loomasõprade peale, sest tegutseb kaunis kass nimega Bianca koos oma kambaga. Tänapäeva kassid on küll uhked omapäikõndijad, aga neil pole enam aimugi sellest, et tuhandeid aastaid tagasi olid nad maailma valitsenud, suuri püramiide ehitada lasknud ja inimkonda orjastanud. Sellest kunagisest hiilgusest oli Bianca peas järel vaid portsuke uhkust ja ülbust.

*Kõik asjad on maagilised, enne kui nende toimemehhanism välja selgitatakse. Pärast seda on juba tegu teadusega.

*Musitamine ja suudlemine on ühe flesianlase (Jareki) jaoks väga kummaline. See tähendas seda, et inimolevused ühendasid oma söögitorud otsapidi selliselt, et tekkis üks pikk torujupp, mille kummaski otsas oli fekaalide väljutamise avaus.

Raamatu algus pole väga huvitav ja lõpuspurt on kuidagi tormakas ning segasevõitu, aga kõik saab andeks tänu Bleaki tegudele Tom Zallenderi keres. Terve see raamat oleks võinud samamoodi üle võlli käia ja naerukrampe tekitada!

Samal teemal on ka Eduardo Mendoza väga muhe raamat “Gurbilt teateid ei ole”.

“Ülestõusjad ja kodukäijad”

“Ülestõusjad ja kodukäijad” koostanud Indrek Hargla (297lk. Raudhammas)

99140934_3276192535738234_6822948685232472064_o

Raamat nagu ameerika mäed!
Mõni jutt väga huvitav ja haarav ning teine jutt selline veidi haigutamaajav… Kõik kokku mõnus, kohati muhe ja kohati päris kõhe lugemine, mida võin julgelt soovitada ka neile, keda sõnad “ulme” ning “õudus” jubedat moodi hirmutavad. Siin on ulmet ja õudust, aga unedesse nad ei trügi ja pimedaga julgeb ikka edaspidigi rahulikult õue minna.

Eks ma puudutan edaspidi lugude sisusid ka, nii et edasi lugege omal vastutusel. 🙂

Alustan sellest, et ootasin kõige rohkem (nagu alati) Mart Sanderi kirjutatut. Tema keelelised piruetid võtavad aina uhkemaid ja suuremaid kaari, nii et ootus täiesti õigustas ennast. See, mis jutu lõpus ilmsiks tuli, oli küll selge üsna alguses, aga mulle meeldib jälgida, mismoodi Sanderi fantaasia lendab. Ta justkui maaliks oma lugusid.

Suurteks lemmikuteks said esmalt Indrek Hargla kirjutatud “Toonela tagasitulek”, edasi Kadri Pettai “Taranditagused” ja lõpuks Joel Jansi “Hallvanake ja Ussikuningas”.

Kolm nii erinevat ja ägedat lugu, kus esimeses jauratakse Kuu peal olevas baasis Hangaar 18 maa poole tagasi suunduva eestlaste surnutelaevaga “Toonela”. Asi, mis ei tohtinud kunagi juhtunuda, hakkab juhtuma ja mida sa nüüd teed üle 300 elava surnuga? Erakordselt hea lugemine! Sellest võiks romaanimõõtu raamat olla.

Teises lemmikus, Taranditagustes, elab Ella oma vanaemaga vanas talus ja vanaema annab ühel päeval teada, et nüüd hakkab ta suremiseks valmistuma. Miks? Sest juba sealpoolsuses olevad sugulased on teda ettevalmistama tulnud. Asi läheb imelikuks siis, kui ka Ella neid nägema hakkab ja varsti on terve küla lahkunuid täis. Väga mõnusa huumoriga kirjutatud lugu! Meenutas mulle Kersti Kivirüüti raamatuid ja pani otsima, mida see kirjanik veel kirjutanud on. Ühel päeval lähen raamatukokku ja laenutan ühe kena virna Kadri Pettai loomingut.

Kolmas lemmik, Joel Jansi “Hallvanake ja Ussikuningas” on arvutimängu kinni jäänud tegelastest. St. inimestena sebivad nad ikka maapeal edasi, aga neid on kloonitud ja jäetud kinni Kreutzwaldi mängu, kust nad enam inimestena naasta ei saa. No kust tuleb selline idee, et niisugune lugu kokku kirjutada!? Väga lahe! Ma ei tea mängude maailmast midagi, aga kas poleks äge, kui olekski olemas selline mäng, kus on Ussikuningas ja Hallvanake ja Vanapagan ja kõiksugu muud meie endi Eestimaised muinasjuttude ja müütide kangelased?

Kõik need kolm lugu olid nii põnevad ja hästi kirjutatud, et loeks hea meelega päris pakse raamatuid. Need paarkümmend lehekülge jäid ilmselgelt väheks!

Mõni “meh” moment oli ka. Näiteks ei saanud ma üldse ühele lainele Mart Kivastiku “Tema tädi päranduse” looga. Ausõna – 2x lugesin lõpu üle ja jutu headusele pihta ei saanud. Kui keegi saab, andke teada. Ma loeks ta siis veelkord teise mõttega üle.

Aga kokkuvõttes – väga hea lugemine! Nii erinevad lood, nii erinevad stiilid!
Ja kui tahate mulle raamatu maha müüa, siis las Marge Nelk kujundab kaane. Ma ostaks siis isegi luuleraamatu või poliitiliste analüüside kogumiku ära!

*Meelespead on pildil ikka mõttega, mitte juhuslikult. 😉

Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist”

Emily St. John Mandel “Jaam Üksteist” (336lk. Varrak)

94476870_3209492715741550_5979304477075701760_oGruusia gripp.
Alguses oli haige vaid üks inimene lennukis, siis nakatusid kõik teised, kes olid samas lennukis. Peale maandumist läksid nad ühistransporti, poodi, koju. Levitasid enese teadmata grippi.
Haiglad täitusid algul tundidega, siis minutitega.
Inimesed surid kiiresti.

*Sa peaksid kohe linnast lahkuma. Või kui sa ei saa, siis varu toitu ja püsi kodus. (lk24)

Kuhjas täis ostukärud – veepudelid, WC-paber, konservid, makaronid.
Tuleb tuttav ette?
Täitsa lõpp, aga see polegi ju niisama ulmekas!
Oleks ma seda raamatut märtsis lugenud, oleks õudusunenäod kindlustatud olnud.

*Olid jäänud vaid need kanalid, kus korrati valitsuse erakorralist teadaannet, kasutuid soovitusi siseruumides püsida ja rahvarohketest kohtadest eemale hoida. Päev hiljem lülitas keegi viimaks ka tühjas uudistestuudios kaamera välja või sai see ise otsa. Veel päev hiljem kustus ka internet.  (lk. 181)

Möödus esimene päev, teine päev, neljakümne kaheksas päev, üheksakümnes päev ja igasugune lootus, et normaalsus tuleb tagasi, oli ammu kadunud, seejärel möödusid esimene aasta, teine aasta, kolmas aasta.
Viimane kord, kui ma sõin pargis päikese käes vahvlitopsis jäätist.
Viimane kord, kui nägin sõitvat bussi.
Viimane kord, kui sõin apelsini.  (lk. 235)

Tegelased mõtisklevad tihti oma “enne Gruusia grippi” elu üle.
Kunagi oleks ma seda raamatut lugenud kui lihtsalt ägedat ulmekat, aga nüüd oli palju elulisem ja sai isegi mõeldud, et …
Mõelda vaid, kui see tänahommikune olekski viimane apelsin minu elus! Viimane bussisõit tööle (Ok, viimane bussisõit tööle on mul isegi meeles, sest 1. aprillist mul töökohta enam ei ole). Viimane kord kui ostsin kinopileti (Käisin “Talvet” vaatamas). Viimane kord, kui keerasin lukku oma kodu ukse. Viimane kord, kui nägin elektrivalgust.

Kui kõik need miljonid nutiekraanid oleksid praeguseks tühjad ja mustad ning 10 aasta pärast sündinud lastel oleks raske aru saada, mida tähendas internet, mis olid autod või kuidas suutsid lennukid õhku tõusta?

Mulle meeldisid väga kaks tegevusliini: lugu sellest, kuidas Gruusia gripp maailma vallutas ning kuidas inimesed ellu jäid ja uue maailmaga kohanesid ja lugu 30 aastat hiljem, kui Rändav Sümfoonia mööda USA-d kõndis ja kontserte ning etendusi andis.
Kujutage ette maailma, kus on harvad kehvad külakesed ja kuhu saabub äkki näitetrupp, kus mängitakse pille ja kantakse ette Shakespeare`i näidendeid! Kostüümides! Need stseenid, kus Sümfoonia sügava tähistaeva all Beethovenit mängis, tekitasid külmavärinaid.

Suure näitleja Arthuri ning tema kolme abikaasa lugu ei olnud nii huvitav ja oli pärit justkui mõnest teisest raamatust, aga viis siiski raamatu tegelased kokku ja selgitas palju alguses tekkinud küsimusi.

Me oleme nüüd karantiinis istunud umbes poolteist kuud, aga härra Clarke selles raamatus mõtles ühe väga olulise asja peale:
*Välimuse hooletusse jätmine võib sillutada teed tõsisematele kuritegudele.
Nii et laske oma kodusolemise kaaslasel oma juukseid pügada ja värvige õhtusöögi ajaks nägu pähe! 😉

*************************************************************************************
*See on ainus asi, mis mulle sünnipäevade juures meeldib – nad püsivad ühel kohal. (lk. 115)
*Linna tundmaõppimiseks peab olema puruvaene, sest puruvaesus sunnib inimest igal pool jala käima ja linna näebki kõige paremini jala käies. (lk. 159)

PS: Raamat on saanud Arthur C. Clarke`i auhinna.
Kummalisel kombel on raamatus kahel tähtsal tegelasel nimedeks Arthur ja Clarke.

 

Philip Reeve “Night Flights”

Lugemise väljakutse 2020 (Facebooki Lugemise väljakutse grupp)
12 kuu väljakutse: Igaüks on oma saatuse sepp …
Philip Reeve “Night Flights” 208lk. Scholastic)
Eesti keeles ei ole.

04

Ilmselt teab enamus Philip Reeve ülimenukat raamatusarja “Surelikud masinad” (kes raamatuid ei tea, küllap teab filmi). Eesti keeles on sarja mitmel korral välja antud (alguses 3, hiljem 4 raamatut), aga nagu ikka populaarsetel raamatusarjadel, on siingi oma nö. satelliitosad.
Neist esimene, numbriga 0,5, on seesama “Night Flights”, milles kirjutatakse Anna Fangi elust.
Surelike masinate neljas raamatus on Anna vägagi tähtis tegelane ja me loeme palju vihjeid tema orjuses möödunud lapsepõlvest. Miks Anna orjusse sattus ja kuidas ta sealt välja rabeles, on kirjas just selles raamatus. Kirjutatakse ka Jenny Haniveri saamisloost. samuti Anna esimesest kohtumisest Stalkeriga ning hilisemast Liikumisvastaste agendiks olemisest.

Kui ma nüüd mõtlen, mis järjekorras tuleks neid raamatuid lugeda, siis kas peaks tõesti alustama selle osaga? Võib nii ja võib naa. Mina lugesin peale sarja ja nii mõnelgi juhul oli ahaa-efekt täitsa olemas. Arusaamine sellest, miks Annast sai võitleja ning Liikumisvastaste juht. Lisaks nauditav Jenny Haniveri pihtapanemise lugu. 🙂

Kui mõnus on jälgida, kuidas kirjanik loob oma maailma, mida ta siis täiendama ja kasvatama hakkab. Kuidas ta põimib tegelaste saatusi ja laseb fantaasial lennata.
Ma jään veel mõneks ajaks nende liikuvate linnade võluvasse ja karmi maailma.

04a

Tuuli Tolmov. “Neetud taevakivi”

Tuuli Tolmov. “Neetud taevakivi” (312lk. Fantaasia 2019)
Ulmekirjanduse väljakutse: Teema 5. Raamat, mille aluseks on mütoloogia.

Taevakivi.jpg

Lugesin raamatu läbi ja vaatasin siin grupis kommentaare – enamjagu olid kõik kiitvad. Aga minu raamat see ei olnud.
Võimalik, et ma lugesin seda valel ajal – Blake Crouchi “Recursioniga” samal ajal lugedes ei saaks ilmselt ükski teine raamat hakkama.

Mis mulle meeldis – tegelaste nimed!
Murtud Hammas (kes oli mu lemmiktegelane kogu selles loos), Tarn, Aulemb, Säde, Lõõmar jne. Alguses tuli harjuda, aga edasi oli väga lahe lugeda.
Meeldis ka see osa, kus rändav kamp soos ööbis ning soohaldjate hingeudu neid eksitamas käis. See oli tõesti nauditav lugemine.

NB! Nüüd tuleb sisujutt!

Aga kogu lugu ise jäi minu jaoks natuke pinnapealseks. Tegevust oli palju, tegelasi oli kolepalju, aga kõigest libiseti kergelt üle. Ehk sellepärast, et rändajatel oli kiire kivi juurde jõudmisega ja ei olnud aega üheski kohas põhjalikult peatuda. Lõpuks ei saanudki ma aru, miks äkki Sädest sai raamatu suur kangelane, kui ma olin kogu aja Aulembile kaasa elanud ja tema annete avanemist oodanud? Mehed sebisid terve raamatu jooksul ringi, aga siis tuli naine ja tegi asja ära! Tänapäevalik.

Niisiis – ei olnud halb raamat. Selles oli köitvaid kohti ja häid tegelasi. Aga ilmselt olid mu ootused siinsete kommentaaridega nii üles kruvitud, et ootasin eiteamida.
(Või on mul imelik maitse, sest kui kõik on vaimustuses apteeker Melchiorist, siis mulle ei tundu tema tegemised kuigi huvitavad).

Blake Crouch “Recursion”

Blake Crouch “Recursion” (330lk. Crown)
Eesti keeles (veel!) ei ole. Küll ta tuleb.

Blake1.jpg
Kui mõne autori peale kindel olla, siis on see Blake Crouch. See on SEE ulme, mida ma loeks hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Hullumeelne, põnev ja paranoiat tekitav. Sest mis siis saab, kui kogu selles loos on terakenegi õigust?
Loed ja usud, et küllap ongi. Ta lihtsalt kirjutab nii, et jääd uskuma.

Oi, kuidas ma tahaks selle raamatu tegevusest kirjutada! Kõigist neist kohtadest, kus ma lugedes mõtlesin, et sa pühade vägi, ei ole võimalik! Aga ma ei saa, sest ma ei taha grammigi rikkuda selle inimese lugemiselamust, kes selle raamatu kätte võtab ja Barry ning Helena maailma sisse astub.
Olge lihtsalt valmis enneolematuks teadusavastuseks, millega inimeste ajud segi paisatakse, tekitades vale mälu sündroomi (kui see raamat eesti keelde ümber pannakse, siis leiab tõlkija sellele tõvele kindlasti hea nime!) ning pannakse kogu maailm ajas edasi-tagasi hüppama.
Miks mitte minna ajas tagasi ja hoida ära katastroof? Miks mitte vana ja väetina naasta oma lapsepõlve ja lipata jälle muretult ringi? Miks mitte hüpata tagasi õhtusse, kui su laps õnnetuses suri ja see ära hoida?
Aga ehk on elus olemiseks vaja mõlemat – nii rõõmu kui valu?

16. aprillil 2019 on raamatus eriline tähendus. Mõtlesin lugedes tihti, kas Crouch valis aja minevikust selle mõttega, et kui kuupäev oleks olnud tulevikus ja raamatu lugejad oleksid selle kuupäeva hommikul ärganud, oleks mõned nõrganärvilisemad rabanduse saanud?

Raamatust peaks valmima film ja seriaal. Vähemalt on Hollywood ja Netflix juba enne raamatu ilmumist õigusi hankinud. Loodan ainult, et nad suudavad sellest raamatust teha parema filmi/sarja, kui tehti Wayward Pinesist. Crouch oli ühes intervjuus üsna murelik, et mismoodi see filmivärk küll välja nägema võiks hakata …

Mis on veel olulisemad, kui meie mälestused? Just need teevad meist inimesed, kes me oleme. Aga kui ühel hetkel on sul kaks erinevat mälestust. Kolm erinevat? Milline elu on olnud õige? Kas sa elad praegu päriselus või on see mõni su vale mälestus?

*Time is an illusion, a construct made out of human memory. There`s no such thing as the past, the present, or the future. It`s all happening now. (lk.97)

Andris Feldmanis “Viimased tuhat aastat”

Andris Feldmanis “Viimased tuhat aastat”
200lk, Varrak

65801127_2577267902297371_3884945245200187392_n.jpgSee raamat tekitas üksindustunde. Mitte, et oleks maailma üksi jäänud, vaid sellise, kus teised inimesed liiguvad su ümber, nagu sind ei olekski. Õõnes tunne.
Aga väga hea lugemine!

Inimene tegi masinad, masinad hakkasid aga inimesi kõrvale tõrjuma. Tegid ise nende tööd, hakkasid ise mõtlema ja lõpuks ei jõudnud inimene enam masinale järgi.
*Nii hoolitsesidki masinad inimeste eest, nagu oma vanadekodusse pandud vanemate eest. Nad olid loonud inimesele turvalise ja vaikse koha, ning ootasid nende surma. (lk.31)

Lugesin 2018. aastal Yoko Tawada “The last Children of Tokyo” ja need kaks raamatut moodustasid minu peas justkui kaheosalise sarja. Inimesed, kes üritasid enda elud kuidagi mõttekaks elada. Meeleheitlikult leida midagi, millepärast üleüldse siin ilmas edasi eksisteerida. Aga raamatute lõpus oli ikka selline tunne, et ei olnud ju tegelikult mõtet. Elada lihtsalt elusolemise pärast.
Tulevikumaailm ei tundu olema kuigi tore.

Feldmanise raamatus tõstatati ka selline probleem, et mis saab kahest inimesest, kes teineteise külge kinni on kasvanud. Et ei suudetagi enam eraldi olla. Istud õhtul oma naise/mehega diivanil, vaatad teda ja äkki tabab sind hirm.
*See on hirm, mis tabab ainult kõige õnnelikumaid” (lk.120)
Ja selline hirm ei lähe ära, vaid süveneb. Ja meeleheites püüad teha midagi, mis selle teise inimese su küljest kasvõi hetkeks eemale rebiks. Hirmus üksi jääda teed teisele haiget, et ta eemalduks.
Väga keeruline ja sügav teema.
Seda raamatut lugedes saigi väga palju mõelda. Nii enda kui enda perekonna peale. Asetada ennast neisse olukordadesse.
Väga hea. Väga kurb ja väga filmilik raamat.

Nathan Hystad “The Event”

Ulmekirjanduse vk. 11: Raamat, millest sa soovid, et tehtaks film
Nathan Hystad “The Event” (262lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

01Hystad.jpg

Kujutage ette, et ärkate ühel kaunil hommikul, lükkate kardinad akna eest ja taevas on hiigelsuured hõbedased laevad. Lihtsalt seisavad, ei liigu ega anna mingit elumärki.
Naabrid on õues, vahivad taevasse, valitsus soovitab toas püsida ja rahulikuks jääda.
Sulle meenuvad su aastaid tagasi surnud naise sõnad, kui ta sulle rohelise ripatsiga kaelakee ulatas: kui nad tulevad, pane see kindlasti kaela!!!
Ja siis eralduvad laevadest suured mustad konteinerid ja kõik inimesed tõmmatakse roheliste kiirte abil taevasse, neisse kastidesse.
Sina jääd ja su kaelakee on põrgukuum.
Algab inimkonna päästmise teekond, mille sihtmärk on Machu Picchu, aga kus lõpuks jõutakse kaugesse kosmosesse.

Põnev oli! See on just niisugune ulmekas, mida ma armastan – inimene (mõned üksikud inimesed) üksi tervel maal. Seekord ei olnud nende eesmärk lihtsalt ise ellu jääda, vaid taevas patrullivate laevade eest põgeneda ja lõpuks kogu inimkond maapeale tagasi tuua.
Ja reisiseltskonnas on spanjel! 🙂
Lugu on mitme käänuga ja lõpuks on raske taibata, kes on hea, kes kuri tegelane. Mitte et autor oleks segaduses olnud, vaid nii inimesed kui tulnukad mängisid topeltmänge.

See on mu esimene kord lugeda indieautori raamatut. Tõmbasin ta tasuta Amazonist, üllatusin lugedes ja rõõmustasin, et tegu on lausa 7-osalise Ellujääjate sarjaga!
No eks ma loen nüüd huviga edasi, sest esimene osa lõppes hoiatusega, et asjad pole veel kaugeltki korras.
Filmina oleks see raamat uhke!

Mike Sims “Southern Cross”

Mike Sims “Southern Cross” (274lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole (ja polegi vaja).

01southern.jpgFreeBooksy pakkus seda raamatut ühel päeval tasuta ja sisukokkuvõte tundus huvitav – Mehhiko külake, kus elab poisike, kes on astronoomiahuviline. Igal õhtul, kui pimedaks läheb, veedab ta aega oma lemmikkivil istudes ja taevasse vaadates. Poisi onu elab linnas ja on toonud talle raamatuid, maa- ja tähekaarte ning binokli.
Ühel päeval märkab poiss, et tähed asuvad taevas valesti. Ta uurib kaarte ja avastab, et sel hetkel on tähed niisuguse paigutusega hoopis Austraalias, mitte Mehhikos. Järelikult on kogu nende küla sattunud Austraaliasse.
Tegutsevad hullud teadlased, sõjavägi, ajakirjandus, presidendid.

Ütleme nii, et idee oli põnev ja paljutõotav, aga raamat ise ei olnud huvitav. Kirjastiil logises, kiiresti-kiiresti liiguti ühelt teemalt järgmisele, autor ei süvenenud ei oma teksti ega tegelastesse ning lugedes ei olnud kordagi põnev.
Aga loetud ta sai ja loodetavasti kohtun ka mõne paremini kirjutatud raamatuga, millel on sarnane idee.