Johannes Kivipõld “Väike viperus”

Johannes Kivipõld “Väike viperus” (203lk. Eesti Raamat)

107794903_3409890189035134_4884492426917467577_o

Kaks tulnukat, pätt ja mehaanik, varastavad hinnalise Skooni kivi ja põrutavad korravalvurite käest põgenedes otse Maale, suundistutavad endid kahe inimese keredesse ja ei suuda ära imestada, mida meie siin küll teeme ja millest mõtleme.
Esimene, Jarek (flesianlane), satub ühe naise kõhtu, et kohe tüdrukuna sündida ja teisest, nimega Bleak (kreoonlane), saab ilmakuulus megastaar.
Beebi vanemad on igati ökod, liha ei söö, telefone ei kasuta ja elavad skvotitud (õigemini küll naise issi ostetud majas, aga missiis?!) majas. Jarek hakkab varsti peale sündi rääkima ja kasvab vaid kuudega 5-aastase lapse suuruseks.

Bleak keerab aga teleintervjuudega ja autogrammitundidega paraja käki kokku, ning kogeb seente söömisest tekkinud hallukaid.
Täpselt raamatu keskel naersin ma lugedes nii, et õhust tuli puudus ja pisarad voolasid! 😀 Need olid need Bleaki staariks olemise peatükid, mis olid täiesti pööraselt naljakalt kirja pandud!
Tasub kindlasti süveneda uude pophitti leheküljel 103.  Kohe tekib mõnus äratundmine, et midagi sellist oleks justkui kogu aeg edetabelite tipus vilkumas.

*”O-o, o-o, tume toon, tume toon
o-o,-o-o, minu daam, minu daam”

Raamatus on mõeldud ka loomasõprade peale, sest tegutseb kaunis kass nimega Bianca koos oma kambaga. Tänapäeva kassid on küll uhked omapäikõndijad, aga neil pole enam aimugi sellest, et tuhandeid aastaid tagasi olid nad maailma valitsenud, suuri püramiide ehitada lasknud ja inimkonda orjastanud. Sellest kunagisest hiilgusest oli Bianca peas järel vaid portsuke uhkust ja ülbust.

*Kõik asjad on maagilised, enne kui nende toimemehhanism välja selgitatakse. Pärast seda on juba tegu teadusega.

*Musitamine ja suudlemine on ühe flesianlase (Jareki) jaoks väga kummaline. See tähendas seda, et inimolevused ühendasid oma söögitorud otsapidi selliselt, et tekkis üks pikk torujupp, mille kummaski otsas oli fekaalide väljutamise avaus.

Raamatu algus pole väga huvitav ja lõpuspurt on kuidagi tormakas ning segasevõitu, aga kõik saab andeks tänu Bleaki tegudele Tom Zallenderi keres. Terve see raamat oleks võinud samamoodi üle võlli käia ja naerukrampe tekitada!

Samal teemal on ka Eduardo Mendoza väga muhe raamat “Gurbilt teateid ei ole”.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s