Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö”

Guillaume Musso “Tütarlaps ja öö” (287lk. Varrak)

95183317_3219135498110605_7918361720207179776_o

Kui head ja kui huvitavad on sellised mitmekihilised põnevikud/krimkad, mida lugedes muudkui pudeneb uusi ja aina hullemaid avastusi ja kokkusattumusi.

Raamatus saabub kirjanik Thomas Degalais oma kooli kokkutlekule. Saabub halba aimates ja hingevärinal, sest 25 aastat tagasi panid nad kolmekesi – Thomas, Maxime ja Fanny – toime kuriteo, mis nüüd paljastuda ähvardab. Tookord jäid üleöö kadunuks kaunitarist klassiõde Vinca ning tema filosoofiaõpetaja. Kui palju oli teooriaid ja arvamusi, mis siis juhtus, aga keegi ei tea tõde tänase päevani.

Raamatut lugedes mõtlesin, kui õnnetud võivad tegelikult olla ilusad tüdrukud. Juba mitmes raamat, kus kõiki vapustav kaunis neidis on südames kurb ja murtud. Tema ümber on imetlevad pilgud, hulganisti sõpru ja soosingusse sattuda soovivaid mehi, teiste tüdrukute kadedaid pilke. Ta naerab ja naudib elu, aga kui uks sulgub ja tüdruk tuppa üksi jääb, muutub kõik ja saabub öö. Tütarlaps ja öö.
Mõtlesin ka sellele, kuidas me võime aastaid millegi pärast põdeda ja hirmsaid unenägusid näha, aga siis tuleb äkki lahendus ja ilmneb, et kogu seda põdemist ei oleks üldse vaja olnud!

See oli väga hea raamat. Sisutihe, paljude põnevate pööretega ja üllatava lõpuga, mida ma ei suutnud ära arvata. Mida rohkem lugeda, seda haruldasemaks muutuvad hetked, kus kirjanik suudab raamatu lõpuga üllatada ja siin suudeti. Olen rahul!

Antoine Laurain “Presidendi kaabu”

Antoine Laurain “Presidendi kaabu” (185lk. Eesti Raamat)
Tõlkinud: Sirje Keevallik

109728003_3438187456205407_7398615659790221138_o

Mulle meeldivad Antoine Lauraini raamatud! Meeldis juba tema esimene eestikeelne lugu “Punase märkmikuga naine” ja meeldib ka see kaaburaamat.

Lugu iseenesest lihtne – restoranis õhtust süües satub Danieli kõrvallauda president Francois Mitterrand. Daniel istub kogu söögiaja kui nõeltel ja avastab lahkudes, et president on oma kaabu maha unustanud. Mees vehib selle sisse ja tema elus hakkavad toimuma imelised sündmused – ta julgeb oma ülemusele vastu hakata, teda edutatakse ja elu hakkab ülesjoones kulgema.
Ja siis kaotab ta kaabu ära!
Niimoodi käib presidendi kaabu käest kätte ja muudab temaga kohtuvate inimeste elusid.

Tõepoolest lihtne ja lühike raamat, aga väga mõnusalt kirja pandud – tegelastele kaasa elades ning hea huumoriga. Paistab, et Antoine Laurainist saab kirjanik, kelle raamatud ma riburadapidi kõik läbi loen.

*Meie elu tähtsaimad sündmused on alati tühiste kokkusattumiste jada tulemus.

*Meie elu on kui puu, milles peitub paralleelelude mets, nii et me elame ühekorraga nii praegust elu kui ka mõnda teist. On elusid, kus me pole abiellunud sellesama inimesega, kus me ei ela sellessamas kohas, kus me peame erinevat ametit …

*”Ingli osa” – vanast veini või konjaki täiesti avamata pudelist kadunud sentiliitrid, mis on aurunud läbi korgi, vahel isegi läbi vaha.

Louise Candlish “Need naabrid”

Louise Candlish “Need naabrid” (367lk. Pegasus)
Tõlkinud: Ülla Jürviste

110785742_3438100779547408_3650619381904985691_o

Kellel ei ole olnud naabreid põrgust? Kas päris põrgukatlast või eeskojast, aga me oleme kõik sellistega kokku puutunud.
Elad ja tiksud mõnusalt oma tuttaval tänaval kui äkki jääb üks maja tühjaks ja sinna saabub elama keegi, kes arvab, et kogu tänav peab nüüd nende järgi joonduma hakkama. Keegi, kes istub oma mätta otsas ja ei kavatsegi sealt alla vaadata, et näha – ohhooo – siin elab veel keegi! Siin elati juba enne meie tulekut! Ei või olla…

Selles raamatus saabub rahulikule tänavale paar, kes alustab kohe ja naabritega läbirääkimata remondiga, kuulab ööd ja päevad läbi maksimumvõimsusel metalit, avab autoremondiäri (õigem oleks vist öelda romula) ja ei pea millekski kogukonna kokkulepet, et pühapäeviti tänaval autodega ei sõideta, sest see on aeg, kus lapsed saavad tervel tänaval segamatult mängida.
Alguses püütakse nendega heaga rääkida, hiljem koguneb kogukonna raev ja tekivad rohkem või vähem kriminaalsed plaanid, kuidas hullust naabrist vabaneda.
Kuni keegi saab surma.
Tuleb politseijuurdlus, kus kõik oleks justkui süüdi, aga tegelikku kurjategijat ei suudeta kuidagi avastada.
Lõpeb tänaval mängimise pühapäev, tekivad omavahelised tülid, asutused lähevad pankrotti – kõik selle kurjavaimu uue ja ogara naabri pärast!

Aga nii kummaline, kui see ka ei ole – mul ei tekkinud lugedes mingit sümpaatiat kannatava tänavarahva suhtes! Ilmselt olid nad liiga võimukad, igaüks oli omamoodi enesekeskne ja ülbe, läbirääkimised ei tulnud kõne alla – kõik pidi käima nii, nagu tänava “pealik” arvas.
Ja veel kummalisem – ainus, kellele ma natukenegi kaasa elasin, osutus hiljem raamatu alguse surmas süüdlaseks! Haaa!
Kirjanikul oli omamoodi huvitav moraalitsev stiil – sa ei tohi vihastada ja ei tohi kellegi peale karjuda, sest inimene peab suutma kogu aeg ennast valitseda ja käituma igas olukorras rahulikult ning väärikalt. Uue ja vana naabri vahel toimub sõnasõda ja selle lõppedes jalutab vana naaber oma kodu poole süümepiinades, et ta ei suutnud rahulikuks jääda, ning väärikal kombel suhelda. Tegelikult ka? Kui su lapsele peaaegu  otsa sõidetakse, kas siis juurdled tõesti selle kallal, mismoodi sa ennast ülal pidasid, et esmaklassiline inimene olla?
See suur moraalitsemine hakkas lõpuks närvidele käima.

Ma ei hakanud kogu raamatu jooksul uut naabrit vihkama ega vanadele naabritele kaasa tundma, nii et raamatu lõpp pani mind (häbi-häbi, et ma midagi niisugust tundsin ja ennast talitseda ei suutnud!) laial lõual muigama.
Saatus on ikka õel. Arvad, et enam hullemaks minna ei saa, aga siis tuleb üllatus-üllatus! – saab küll! Palju hullemaks!
Naerata!