Ruth Ware “Üks teise järel”

Ruth Ware “Üks teise järel” (358lk. Helios)

Uus Ruth Ware raamat – jesss!
Lumi, külm, torm, üksildane koht. Inimesele kontrollimatud loodusjõud raamatutes on minu meepotike ja selles loos saabub vägev lumelaviin, mis purustab ja kõik enda alla matab. No mida sa veel ühelt raamatult tahad. 🙂

Lugema hakates imestasin, et venib ja venib, tegelasi muudkui tutvustatakse, kirjutatakse omavahelistest probleemidest ja muusika/nuhkimisidust nimega Snoop, aga no ei hakka põnev.
Mul on 100 lehekülje piir, millest ma edasi ei loe, kui huvitavaks pole läinud. See raamat läks põnevaks leheküljel 85 ja mida edasi, seda rohkem ma unustasin enda ümbrust ning mattusin raamatu sündmustesse. Mõnikord on ikka jõle nõme, et pere tahab õhtusööki jne. 🙄 Ah, teate ju isegi.

Kogu raamat on kirjutatud vaheldumisi kahe osalise pilkude läbi. Mägimajakese töötaja Erin ning Snooper Liz. Kuidas ja mida kumbki neist näeb ja kuuleb, mida mõtleb ja tunneb, milliseid otsuseid ja järeldusi teeb. Võiks arvata, et niimoodi ei anna põnevat lugu kirjutada, aga annab ikka küll.
Lisaks laviinile hakkab juhtuma sama, mis paljudes raamatutes, kus inimesed mingis paigas kinni on, juhtub – üksteise järel hakkab seltskonda vähemaks jääma. Noh, kujutlege ennast oma igapäevaste töökaaslastega kuskile eraldatud majakesse, kust minema minna ei saa ning kust hops ja hops hakatakse ükshaaval kaduma. Istute siis järelejäänutega koos kamina ees ja jõllitate üksteist, et kes on süüdi? Äkki just tema, kes su kõrval vaikselt nuuksub, on eelmisel ööl kellelegi noa ribide vahele susanud… Aga kõik on ilmsüüta nägudega.

See raamat oli puhas nauding viimaste lehekülgedeni välja ja minu Ruth Ware raamatute edetabel läbis nüüd väikese muutuse:
1. Üks teise järel
2. Pimedas, pimedas metsas
3. Proua Westaway surm
4. Luku taga
5. Naine kajutist nr. 10
6. Valetamise mäng

Aitäh, kirjastus Helios!
See oli nii väga minu raamat ja ma alustasin kohe peale viimase punkti lugemist uue Ruth Ware raamatu ootamist!

Pildi tegemisel sai tõsiselt viga üks Andruse kõvaketas ja sai välja otsitud enda parim mäesuusavarustus.

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos “Ära lõigatud”

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos “Ära lõigatud” (351lk. Helios)

See raamat jõudis minuni juba tükk aega tagasi, hakkasin hooga lugema, aga esimene kolmandik raamatust ning sündmused päriselus mõjusid koos nii vapustavalt, et raamat pidi taanduma ja ootama oma aega.
See aeg saabus nüüd ja mulje loetust on ikkagi täiesti vapustav.
Selline jäisel hommikul märja külma kaltsuga valusasti vastu nägu saamise mulje.
Külm, valus.
Väga hea lugemine.
Väga mõtlemapanev lugemine, kui alustad raamatut 3. ja 349. leheküljel olevate tõsielusündmuste lõigukestega ja siis, nende valguses, loed kogu ülejäänud raamatu. Siis ei ole see enam tavaline räige ja verest nõretav krimilugu, mis tõmbaks kaameks ka paksunahalise nordic noiri fänni, siis on see veel räigem ja verest nõretavam lugu, täis valu ja musta masendust ja lootusetust.
Sest sellised asjad juhtuvad päriselt.
Selliste inimeste puhul ütlevad nende naabrid teleuudistes: “Mõelda vaid, ta oli nii vaikne ja tasane mees!”

Väga hea kaanekujundus. Õiges valguses jookseb mööda teie laual lebava raamatu kaant veretilk ja paneb võpatama.

Raamat, mida ma ei saanud lugeda voodis enne magamajäämist, sest kuskilt jookseb piir nende raamatute vahel, mida ma võtan voodisse kaasa ja nende vahel, mida mitte. See raamat on siiani ainus, mis jääb teisele poole seda piiri. Voodiga 2 meetrit vahet.

Aitäh, kirjastus Helios, selle lugemiselamuse eest!
Pildist: kõik jäid terveks, värvi nimi on “Christmas red”.