Pearl S. Buck “East wind, west wind”

Teema 29: Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.
Pearl S. Buck “East wind, west wind” (288lk. Moyer Bell)
Eesti keeles ilmunud Eesti Raamatu sarjas “Nobeli Laureaadid”: “Idatuul, läänetuul. Draakoni seeme”

615VPFDQY4L.jpg

 
Mõtlesin juba ammu, et loen selle teema alla oma esimese Pearl S. Bucki raamatu. Võtsin kätte (selle ingliskeelse), olin juba rohkem kui 3/4 läbi saanud ja uurisin riiuli ees, millised 31. teema eemalduva inimesega raamatud mul olemas on, kui nägin äkki raamatuseljal kirja: Pearl S. Buck “Idatuul, läänetuul” “Draakoni seeme”.
Tuli välja, et mul on olemas ka Nobeli laureaatide sarjas ilmunud eestikeelne teos, mille ma siis võtsin ja algusest peale uuesti läbi lugesin. 🙂
Postitusse läheb ingliskeelse raamatu kaanepilt sellepärast, et seda raamatut hoidsin ma just selle teema jaoks ja… No ta on ka palju hiinalikum 🙂 PS: Mulle tegelikult meeldib Nobeli laureaatide sarja väärikas punakuldne kujundus väga!
 
Aga raamat ise on vana ja uue, ida ja lääne vaikne võitlus. Jutustajaks on noor hiinlanna, keda on lapsest saati õpetatud parimate vanade traditsioonide vaimus, kasvatatud vaikseks ja viisakaks naiseks oma tulevasele ettemääratud mehele.
Aga mees on käinud lääne koolis.
Mees sätib nende kodu vastavalt lääne traditsioonidele, mis vapustavad vaest naist.
Mees hindab läänest tulnud vabadusi ja kannab läänelikke rõivaid.
Noor naine lepib aja jooksul kõigega. Ta laseb isegi oma kinniseotud pisikesed jalad uuesti lahti siduda, sest vastupidiselt kodustele õpetustele ei arva tema mees, et kängitsetud jalad oleksid ilusad.
 
Tõeline katsumus on aga alles ees – naise vend, kes käib Ameerikas koolis, on seal endale naise võtnud! Valgest rassist naise! See on šokk kogu perekonnale, sest traditsioonide kohaselt peab perepoeg abielluma juba varakult ettemääratud hiinlannaga ja see naine peab mehe perele kinkima poja.
Nüüd tuleb aga valge naine, keda poisi ema tunnistada ei suuda ja keda poisi isa mööduvaks mänguasjaks peab.
 
Kogu lugu on kirja pandud kui noore hiinlanna jutustus oma “õele”. Keel on imeilus ja aupaklik ning seda lugedes võib tajuda kogu seda meelehärmi ning segadust, mis selles peres lääne mallide pealetungi ajal valitses.
 
Mul on alati valus lugeda raamatuid, kus uus tuleb nii tugevalt peale, et vana tõrjutakse kiiresti ja täielikult kõrvale. On hirmsaid vanaaegseid kombeid (kasvõi hiinlannade jalgade sidumine), mis peaksid kaduma, sest need ei ole lihtsalt inimlikud. Aga on ka palju sellist vana, mida ei tasuks nurka visata. Kõige lihtsam tänapäevale alla vanduv komme – austada endast vanemaid inimesi!
 
Pearl S. Buck kuulub praegusest hetkest igastahes nende kirjanike hulka, keda ma edaspidigi kindlasti loen!
 
*”Nikerdatud võrede ja läbipaistmatu riisipaberi asemel on akendel suured läbipaistvad klaasid. Ere päikesepaiste välkleb valgetel seintel ja ehmatab üles iga tolmukübeme voodil. Ma pole selle halastamatu valgusega harjunud.
Mu abikaasa ostis valget riiet ja käskis mul teha sellest kardinad, ja ma imestasin, et alguses tehakse seina sisse auk, siis pannakse klaas ja selle klaasi ette riputatakse riie!” (lk.30)
 
*”Siis nägin ma nende (laste) voodeid. Need olid kaetud valge riidega ja mõjusid ülimalt masendavalt. Ma ei suutnud aru saada, miks nad kasutavad nii palju valget. See on ju leina ja surma kurb värv. Laps tuleb riietada ja katta ainult rõõmu värvidega, helepunase ja kollase ja kuningapunasega. Meie riietame oma beebid pealaest jalatallani helepunasesse rõõmust, et nad on meile sündinud. Aga mitte miski nende välismaalaste elus ei ole kooskõlas loodusega.” (lk.60)

Haruki Murakami “Men without women”

Iga kuu üks jaapani kirjaniku teos: Juuni
Haruki Murakami “Men without women” (228lk. Penguin)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

51unHuvBfxL._SX327_BO1,204,203,200_.jpg
7 lühijuttu, neist 6 suurepärased ja 1, mille mõttest ma kohe üldse aru ei saanud 🙂

*”It feels like somehow our hearts have become intertwined. Like when she feels something, my heart moves in tandem. Like we`re two boats tied together with rope. Even if you want to cut the rope, there`s no knife sharp enough to do it.” (lk.113)

Igas loos on naine ja mees või naine ja mitu meest. On koolitüdruku hullumeelset armumist oma klassivenda, on professori surmani viiv armastus oma armukese vastu, mehe armastus oma surnud naise vastu, noore mehe kustuv armastus oma lapsepõlvekallima vastu, mehe armastus oma truudust murdnud abikaasa vastu.
Väga palju armukesi ja abielurikkumist. Omajagu surma.
Palju mõtteid, mida meelde jätta.
Palju, mille üle mõelda.
Kuidas saab mees peale oma naise surma sõbrustada naise armukesega? Aga kelle teisega saaks ta jagada oma tundeid ja mõtteid kui teise mehega, kes armastas tema naist samuti kui tema? Andes sellele mehele kätt mõtleb ta, et see on peopesa, mis silitas minu naise selga.
Kas armastuse nimel tasub surra? Kui armastatuks on naine, kes petab sinuga oma abikaasat ja siis petab sind nii, et igasugune mõte elada kaob.
Kas mehel ilma naiseta on üldse mingi mõte? Kõik ilma oma naiseta mehed on kuidagi naistega seotud: neil kas oli naine, on armuke või on lootust, et tulevikus tekib mõni kindlam naine.

See raamat ei kuulu Murakami uhke fantaasialennuga raamatute hulka nagu olid “1Q84” või “Kafka mererannas”. See on mõtisklus elu, surma, armastuse ja eelkõige mehe ning naise suhete üle ja sobib hästi ühte ritta raamatutega “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”, “Norra mets” ja “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”.
Iga loo lõpus on vaja endalgi paus teha, et mõelda, millest kirjutati. Eelviimase loo “Samsa in love” lõpus tegin pikema pausi ja no ei tulnudki mõtet, mida sellega täpsemalt öelda taheti… Kuidagi väga imelik oli teine!

Ma armastan raamatuid, mis on hästi kirjutatud ja hästi tõlgitud! Selliseid, kus tekst voolab nii, et korrakski ei teki tunnet, et peaks lugedes keelt väänama või lause sellest aru saamiseks üle lugema. Murakami kirjutab nagu sulakulda ja tal on ka väga head tõlkijad!

Mõtteteri oli palju, kirjutan siia mõned neist:
*”The place you return to is always slightly different from the place you left. That`s the rule. It can never be exactly the same.” (lk.25)

*Kohtuvad abikaasa ja naise armuke.
“For some reason, it often rained on the nights they met, and this night was no exception.” (lk.31)

*”The moment he opened his mouth, this overall positive effect collapsed like a sand castle under an exuberant Labrador retriever.” (lk.51)

*”No operation could ever improve woman`s intellectual skills.” (lk.81)

*”A gentleman doesn`t talk much about taxes he paid or the women he sleeps with.” (lk.85)

*”Women are all born with a special, independent organ, that allows them to lie.” (lk.111)
Ükski naine ei kõhkle, kui tal on vaja valetada. Valetatakse nii tühiseid asju kui tähtsaid asju ja kuulaja (mees) ei saa arugi, et just praegu on talle valetatud. See organ ka kaitseb naisi, nii et nad võivad küll valetada, aga nende südametunnistus ei jää piinama ja nad ei kaota sellepärast oma head ööund. 🙂

*”You know what means to be Men Without Women. You are a pastelcolored Persian carpet, and lonelyness is a Bordeaux wine stain that won`t come out. (lk.224)

Selles raamatus oli mainitud ka meest, kes luges vaid kõvade kaantega raamatuid. Kassi, kes avastas ühe väikse nurgataguse baari ja külastas seda iga päev. Ning eesti keelt. 🙂

James A. Moore ja Jeff Strand “The Haunted Forest Tour”

Teema 26: Õudukas
James A. Moore ja Jeff Strand “The Haunted Forest Tour” (270lk. Kindle)

0Haunted.jpg

 
Kui juba teema lubab õudukat lugeda, siis valisin väärilise teose 🙂 Kaanepilt on juba paljulubav, eksole?
 
Juba teine raamat mu loetute hulgas, mis algab sellega, kuidas ühel hetkel hakkavad maaseest välja tormama puud. Nad tulevad igaltpoolt, läbi majade ja teede ja üsna kiirelt on nad segi peksnud terve linna ja tapnud hulga inimesi.
 
Neli aastat on puude sööstust möödunud ja ringikujuliselt kasvavast nõiutud metsast on saanud suur äri ja turismiatraktsioon. Metsa on maha pandud rööpad ja neil sõidab neli ülitugeva konstruktsiooniga trammi. See ei ole nimelt lihtsalt mets, selles metsas elavad monstrumid, hulga jõledaid elukaid, keda inimesed põnevusega vaatama sõidavad.
Saabumas on Halloween ja selleks puhuks on metsa rajatud veelgi sügavamale viiv tee. Inimesed istuvad trammidesse ja sõit algab. Akende taga luuravad koerasuurused nahkhiired, inimesest suuremad ämblikud, kel on jalgade asemel kombitsad, lehmasuurused inimnäoga skorpionid, tüübid, kel on kõhu asemel hiigelsuur suu, rööbastel vedeleb hiiglaslik ilma kehata pea, mis võikalt naerab, mõnel karvasel elukal on suus kaheksa rida labidasuurusi hambaid…
Ja keset kogu seda melu jääb tramm äkki seisma. Ei liigu paigast seni, kuni tuleb teine tramm, mis ei suuda pidurdada ja esimesele otsa sõidab. Kokkupõrge lõhub trammi, elukad tormavad sisse ja kukuvad inimesi õgima.
Aga on ka neid, kes pääsevad ja siit algab nende inimeste õudne teekond leidmaks metsast väljapääsu. See ei lähe kergelt, sest metsas valitsevad müstilised jõud. Sekkuvad hiigellinnud, jäätunud järv, mööda seinu liikuv jõle vaim.
Samal ajal kui inimesed metsast välja püüavad saada, hakkab mets äkki laienema ja ähvardab tungida uutesse linnadesse. Ja elukad pääsevad lahti… Sekkub sõjavägi.
 
Vaat see oli üks pinev lugemine! Kaks õuduskirjanikku on oma jõud ühendanud ja pannud kirja raamatu, kus ei ole mingit hingetõmbepausi. Samas on kogu selle õuduse vahel tore ports huumorit ja häid ütlemisi.
Tihe, pinev, põnev lugemine! Kindlasti mitte neile, kes õuduskirjandust ei talu! Siin on nii palju jubedaid koletisi ja kirjeldusi, mismoodi nad endid inimeste külge kinnitavad ja (ma parem rohkem ei kirjuta…) …
Aga siin on ka palju head ja paar väga sümpaatset peategelast. Soovitan 😉

Ayano Imai “Mr. Brown`s Fantastic Hat”

59.
Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjanduse raamat.
Maikuu: Ayano Imai “Mr. Brown`s Fantastic Hat” (32lk. Kindle)

Ayano Imai.jpg

Tabasin end mõttelt, et ma ei ole lugenud ühtki jaapani lasteraamatut! Ühest küljest oli huvitav vaadata, kas lasteraamatutest jooksevad ka läbi depressiivsed noodid, teisalt on neil väga palju suurepäraseid illustraatoreid, nii et see lugemine pidi tulema omaette nauding.
Seda ta oli!

Googeldades leidsin sellise noore kirjaniku-illustraatori nagu Ayano Imai ja tema armsa raamatu Mister Brownist, kes on üks üksildane ja endassesulgunud karu. Ta ei arva, et selles midagi halba oleks, talle meeldib nii! Aga ühel päeval kui Mr. Brown tukastab, toksib rähn tema kaabu sisse augu ja teeb endale sinna pesa. Mr. Brown on pahane! No see ei kõlba ju kuskile! Järgmistel päevadel läheb asi aina hullemaks – linde tuleb aina juurde ja ennäe imet – Mr. Browni kaabu hakkab kõrgemaks kasvama! Veel suurem ime on see, et lindude sõbralik sädin hakkab karule meeldima ja nii kõnnib ta varsti uhkelt linnapeal ringi, peas linnumajade torn.
Linnarahvas leiab, et see on lahe ja nii lasevad nad endilegi kõrged kaabud teha, aga linnud tulevad elama vaid Mr. Browni juurde.
Ühel hommikul ärgates ei kuule ta aga sädinat ja avastab ehmatusega, et kõik linnud on kadunud! Lennanud lõunamaale. Hirmus on ka see, et karule endale hakkab uni peale tulema…
Möödub pikk talv ja ühel hetkel kuuleb Mr. Brown läbi õhukeseks muutunud une, mismoodi õues kõik linnulaulust rõkkab! Ta läheb õue ja näeb imet – tema kaabust on saanud suur ilus puu, mis on täis linnupesi ja laulvaid linde!

Armas lugu ja millised illustratsioonid!
Ayano Imai on kirjutanud ja joonistanud mitmeid lasteraamatuid ja minu üllatuseks on neist üks ka eesti keeles välja antud: kirjastus Draakon ja Kuu ning raamatuks “Aisopose valmid”.

Mis ma Mr. Browni lugu lugedes aga mõtlesin, et mingil määral on see tõesti püüd jaapani lapsi täiskasvanupõlve üksildase elu eest kaitsta. Püütakse selgitada, et isegi kui sa tunned, et sul on üksi hea olla, on ikkagi palju toredam, kui sind ümbritseb sõprade sigin-sagin ning mida rohkem sõpru tuleb, seda suuremaks muutub su süda ja seda õnnelikum sa oled

Hundertwasser architecture

Teema 21: Kunstiraamat või kunstniku elulugu. Või mõni muu kunstiga tihedalt seotud raamat.
“Hundertwasser architecture” (Tachen 310lk)

Hundertwasser2

“Roheline rohi kasvab kõige kaunimalt punasel mullal. Kui ma 1946. aastal talus töötasin, siis nägin, kui pruun oli muld ja kui roheline rohi ja ma otsustasin hakata kunstnikuks.”
Niimoodi kirjutab enda kohta Friedensreich Regentag Dunkelbunt Hundertwasser.

Minu armastus tema kunsti vastu sai alguse väga juhuslikult. Aastaid tagasi käisime emaga bussireisil Hollandis ja peatusime ühes sõgeda kujundusega bensiinijaamas 🙂 Kõik oli värviline. Sinised sambad, kuldsed kuplid, punased aknaraamid, ei ühtegi sirgjoonelist seina ega tervet seinaplaati. Mosaiik ja värvide pillerkaar.
Uurisin, kes sellega hakkama on saanud ja jätsin nime meelde – Hundertwasser.

2011. aastal läksime Andrusega puhkusele ja esimeseks peatuspaigaks oli Viin. Mul on alati enne reisi korralik kodutöö tehtud, nii seegikord. Käisime läbi kõik Viinis asuvad Hundertwasseri ümberkujundatud majad.
Spittelau elektrijaam
hund1.jpg

Hund4
Hundertwasseri maja
Hund5
Hund6

Hundertwasseri jaoks olid joonlaud ja täisnurk kuritegu. Arhitektid peaksid unustama igasugused sirged jooned ja arhitektuur peaks sulanduma loodusega. Kas metsas või mereääres on mõnd sirgjoont?
“Kui keegi ehitab maja, peab puu maja kõrval olema kõrgem kui maja.”
Joonistada tuleb vaba käega, kasutada tuleb säravaid värve (mitte segatud kommivärve, mida looduses ei leidu).
Hundetrwasser leidis, et igaühel peaks olema “aknaõigus”. St. igal majas elaval inimesel peab olema õigus kujundada enda aknaümbrus oma näo järgi.
“Küünita aknast välja ja niikaugele kui su käsi ulatub, võid sa tõmmata värviringi, teha mosaiiki vms. Sinu kodu peab olema sinu nägu – ka väljastpoolt.”

Kui vaadata Hundertwasseri majade aknaid, siis on näha, millised võiksid meie kortermajad välja näha siis, kui inimesed tohiks enda ruumi ise kujundada. Oleks ju võrratult lõbusam kui praegused joonlaua järgi veetud sajaaknalised kuupmajad.

Hundertwasseri idee on ka nn. “puuüürnikud”. St. et osa kortereid elumajas on eraldatud puudele. Põrandal on muld, majas on katuselt puuüürnike tubadeni ehitatud kastmissüsteemid ja üürnikud ise kasvavad rõõmsalt akendest õue.
Ei ole utoopia, toimib! Mitmetel tema majadel on sellised korterid tõesti olemas.

Hund8.jpg
Raamatus on välja toodud erinevad projektid, kus temal, “arhitektuuri doktoril”, on palutud ilmetutest hoonetest pilgupüüdjad kujundada.
Mõned ehitised, mida tasuks googeldada:
Kuchlbauer Tower
St Barbara Church at Bärnbach
Rogner Bad Blumau
Hundertwasser Museum Abensberg
Hundertwasser House of Magdeburg

Aga loomulikult ei saa Hundertwasseri puhul mööda ka tema maalikunstist.
See on sama värvirõõmus ja loodusega põimuv kui tema “arhitektuuri doktori” tööd.
Üks pilt on eriti lõbus, kus ta on maalinud kõrghoone ja selle tippu ehitaja, kes hoone katuselt alla pissib. Ise kirjutas selle kohta, et ega teisiti polegi ju võimalik! Ei ole ehitajal aega kuskilt kõrgelt maapinnale sõita, et WC-d külastada. Ikka otse, kõrge kaarega  katuselt alla 😀

hund7.jpg
Kel asja Austriasse, Saksamaale või isegi Jaapanisse, siis soovitan mõnd tema maja külastada. Saate toreda elamuse ja näo naerule!
Nimekiri Hundertwasseri majadest asub:
SIIN

Deborah Moggach “Tulip Fever”

Teema 18: Raamat, millest sel aastal film linastub
Deborah Moggach “Tulip Fever” (290lk.)
Eesti keeles: “Tulbipalavik” Eesti Raamat 2002

TulipFever.jpg
Lugesin ingliskeelse läbi ja siis sain teada, et eestikeelne on ka olemas 😀

17. sajandi Holland, noor naine Sophia, kes olude sunnil (ema ja õed on vaja peale isa surma ülal pidada) abiellub vanema mehe Cornelis Sandvoortiga. Mees on lesk, nii tema eelmine naine kui kaks poega on surnud ja nüüd ta lausa jumaldab oma noort kaunist naist. Ta teeb kõik, et naine oleks õnnelik ja iga kord kui ta naist vaatab, on ta süda õnnest lõhkemas. Ainult üks asi, mis mehe südant piinab – kuigi nad on juba kolm aastat abielus olnud, pole naine veel lapseootele jäänud.
Ühel päeval kutsub Cornelis koju kunstniku, Jan van Loosi, et maalida temast ja tema kallist naisest uhke pilt. Läheb aga nii, et kunstnik on noor ja Sophia armub… See tunne tõmbab kaks noort inimest niimoodi endasse, et miski muu enam tähtsust ei omagi.
Majas on teenijanna, umbes Sophia ealine Maria, kel parasjagu käimas armulugu kalakaupmees Williamiga. Kõik läheb hästi, William palub Mariat endale naiseks ja tüdruk on rõõmuga nõus.
Ühel õhtul aga, kui Maria magab, võtab tema perenaine Sophia Maria riided ja hiilib nendes välja oma armukese juurde. William näeb naist majast lahkumast, arvab, et see on Maria, näeb läbi akna, kuidas kohtunud paarike suudleb ja kõik ilus lendab vastu taevast.
William lahkub linnast, Maria peab edasi elama teadmisega, et ootab last. Ja siis sepitsetakse kaval plaan, mis aitab Marial tulevase lapse juurde jääda ja Janil ning Sophial ära põgeneda.
Vana Cornelis ei taipa aga midagi, vaid käib päevast päeva ringi ja jumaldab oma imelist noort abikaasat.

Kirjutada oleks veel palju, sest nüüd alles sündmused algavad, aga parem mitte – kes soovib, see loeb!

Aga mina ei ole tükk aega lugenud raamatut, kus mulle peaosaline üldse ei meeldi! Naine, kes reedab oma isikliku kire nimel kõik, teeb haiget väga paljudele inimestele, punub rahulikult intriige ja on täiesti kindel, et jumal on tema poolel, sest kõik sujub nii suurepäraselt!
Ma ei jõudnud ära oodata, mil Sophia plaan lõpuks nurja läheb ja koost pudeneb…

Kõige ägedam karakter selles loos on aga hull tulbikasvataja Claes van Hooghelande. Tema on Hollandi tulbipalavikust täiesti segi. Kasvatab oma kullakesi maalapil, kuhu on üles pannud uhke turvasüsteemi hulga kellukeste näol ja segab kokku igasugu põnevaid väetisi, et sibulad kasvaks eriti suurteks. Enne tulbikasvatajaks saamist oli ta kena paks mees, nüüd on ta suurest murest oma sibulate pärast lausa kokku kuivanud 🙂
Süüa ei taha, magada aga ei saa – äkki tulevad teod. Või koerad. Või vargad!
Tema imeliste sibulate saladuseks on eriline kompost. Igal sügisel segab ta kokku lehmasõnniku, kanakaka, peene liiva ja luujahu, mis ta kohalikust tapamajast saab. Tal on täpselt välja arvutatud, millistes kogustes ja kuna ta seda segu kasutab. Ja kastab mees neid oma erilise väetisega, mis on segu tuhast ning tema enda uriinist.
Sibulad on vapustavalt suured ja mees on uhke!
Kõige uhkem hetke kõige kallima ja haruldasema tulbi pärast, milleks on valge-punasekirju `Semper Augustus`.

Muidugi otsisin ma Googlest, milline see imelill välja nägi (ja ehk näeb siiani), aga tuli välja, et tol ajal oli see lihtsalt üks viirusesse nakatunud sibul, mis tulbi ühevärvilise õie triibuliseks tegi. Tänu sellele uudisele saabus ka esimene suur tulbiäri krahh…
Tänapäeval on aretatud aga mitmeid punase-valgetriibulisi sorte, nii et igaüks võib endale aeda mõne “Semper Augustuse” soetada.

tulip old.jpg

Meia aia puna-valge sordiks on`Estella Rijnveld`
IMG_9863

Hollandis kestab tulbimaania ju tänapäevalgi. Kevadised aiareisid Keukenhofi vapustavasse lilleaeda, sibullillede paraadid, Amsterdami iga-aastased lillelaadad, mille pilte vaadates mul suu vett täis valgus…
Googeldamiseks sõna: Amsterdam Bloemenmarkt (pilt netist)

a_Bloemenmarkt_2-a.jpg
Raamatus oli tarkuseteri ka:
*Punapäid ei tasu usaldada – nad ei pruugi eriti ausameelsed olla.
*Lollid kasvavad kastmata.

*For a man`s gratest joy and comfort is a happy home, where he can close the door after his day`s labours and find peace and solace beside the fireplace, enjoying the loving attentions of a blessed wife. (Cornelis lk.11)

*I have become an actress in the most dangerous theathre of all – my home (Sophia lk.118)

Filmi treilerit näeb aga siit:

Fredrik Backman “And Every Morning the Way Home Gets Longer and Longer”

Fredrik Backman “And Every Morning the Way Home Gets Longer and Longer”. (97lk.)

17634766_1540415332649305_5210862846497352891_n.jpg
Ma ei pannud tähelegi, kuna “Ove-isal” see jutuke ilmus, aga kui ma ta eile avastasin, lugesin kohe läbi.

Mida öelda!? Mida sa oskad öelda, kui peale lugemist silmad kipitavad, kogu aeg on vaja neelatada, südames on valus aga suu vaikselt naeratab?
Backman lihtsalt oskab väga hästi kirjutada.

Meie hirm vanaduse ees on suurem kui surma ees.

Poiss ja vanaisa istuvad pingil vanaisa peas. Poiss ütleb, et see on ilus koht. Seal on vanaema jõuluaegsed hüatsindid, palju erinevaid teid, inimesi, võtmeid, vajalikke asju nagu väike lohe, mille vanaisa poisile kinkis kui too sündis. Aga teed muutuvad häguseks ja inimesed on kohati läbipaistvad.
Seal on ka natuke liiga märg.
Sellepärast, ütleb vanaisa, et seal sadas palju vihma kui vanaema suri…

Nad meenutavad vanu aegu. Kuidas nad kokku leppisid, et kingivad teineteisele jõuludeks vaid ebavajalikke asju.
Poiss kinkis vanaisale üksiku sandaali ja vanaisa talle plastkoti täis õhku.
Vanaisa lemmikkink oli poisi kingitud šokolaad, mille too juba ära oli söönud.

Vanaisa mälu kaob. Ta räägib poisile mismoodi see juhtub. Alguses on tunne, nagu otsiksid midagi taskust ja ei leia. Midagi pisikest. Hiljem on need, kes kaovad, inimesed.
Vanaisa kardab, et ühel päeval kaob tema peast ka poiss.
Aga poiss lohutab: “Kui sa mu unustad, siis on sul iga päev võimalik mind uuesti tundma õppida. Ja see meeldib sulle, sest ma olen tegelikult päris tore inimene, keda tunda!”

Väga armas lugu vanaisa ja pojapoja vestlusest, vanaisa meenutustest kui ta oli veel noor ja alles vanaemaga kohtamas käis ning poisi ja tema isa juttudest vanaisa kohta.

“Our teacher made us write a story about what we want to be when we’re big,” Noah tells him.
“What did you write?”
“I wrote, that I want to concentrate on being little first.”
“That’s a very good answer.”
“Isn’t it? I would rather be old than a grown-up. All grown-ups are angry, it’s just children and old people who laugh.”
“Did you write that?”
“Yes.”
“What did your teacher say?”
“She said I hadn’t understood the task.”
“And what did you say?”
“I said she hadn’t understood my answer.”
“I love you,” Grandpa manages to say with closed eyes.