Philip Reeve “Night Flights”

Lugemise väljakutse 2020 (Facebooki Lugemise väljakutse grupp)
12 kuu väljakutse: Igaüks on oma saatuse sepp …
Philip Reeve “Night Flights” 208lk. Scholastic)
Eesti keeles ei ole.

04

Ilmselt teab enamus Philip Reeve ülimenukat raamatusarja “Surelikud masinad” (kes raamatuid ei tea, küllap teab filmi). Eesti keeles on sarja mitmel korral välja antud (alguses 3, hiljem 4 raamatut), aga nagu ikka populaarsetel raamatusarjadel, on siingi oma nö. satelliitosad.
Neist esimene, numbriga 0,5, on seesama “Night Flights”, milles kirjutatakse Anna Fangi elust.
Surelike masinate neljas raamatus on Anna vägagi tähtis tegelane ja me loeme palju vihjeid tema orjuses möödunud lapsepõlvest. Miks Anna orjusse sattus ja kuidas ta sealt välja rabeles, on kirjas just selles raamatus. Kirjutatakse ka Jenny Haniveri saamisloost. samuti Anna esimesest kohtumisest Stalkeriga ning hilisemast Liikumisvastaste agendiks olemisest.

Kui ma nüüd mõtlen, mis järjekorras tuleks neid raamatuid lugeda, siis kas peaks tõesti alustama selle osaga? Võib nii ja võib naa. Mina lugesin peale sarja ja nii mõnelgi juhul oli ahaa-efekt täitsa olemas. Arusaamine sellest, miks Annast sai võitleja ning Liikumisvastaste juht. Lisaks nauditav Jenny Haniveri pihtapanemise lugu. 🙂

Kui mõnus on jälgida, kuidas kirjanik loob oma maailma, mida ta siis täiendama ja kasvatama hakkab. Kuidas ta põimib tegelaste saatusi ja laseb fantaasial lennata.
Ma jään veel mõneks ajaks nende liikuvate linnade võluvasse ja karmi maailma.

04a

Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 35: Graafiline romaan
Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples” (88lk. Headline)
Inglise keeles, eesti keeles ei ole välja antud.

03

Millised illustratsioonid! Või pildid või kunst! Ma ei teagi, mismoodi graafilise romaani pilte nimetatakse? Igal juhul on need vaimustavad. Tekst tundus mulle üldse teisejärguline, umbes nagu taustal mängiv raadio, sest kogu mu tähelepanu oli piltidel ja ma “lugesin” seda raamatut pool päeva. Nii palju detaile. Vapustavad mustrid, värvid, tegelaste näoilmed. Ja kui lugu ise lõpeb, siis näitab kunstnik enda visandeid ja kirjutab, mismoodi ta kogu seda tööd tegi.
03a
Lugu ise on Lumivalgukese ümberjutustus kurja kasuema silmade läbi. Asjad on siin aga korralikult nihkes, sest kurjus pesitseb hoopis Lumivalgukeses ja kasuema on hea hing.
Kui imelised illustratsioonid kõrvale jätta, siis on lugu täis kurjust ning päris võigas ja jube. Selline täiskasvanute karm muinasjutt, kus on oma koht ka erootilistel stseenidel.

Ja hoolimata kõigest hirmsast (aga äkki just sellepärast, sest kurjust on kindlasti põnevam joonistada ja piltidelt vaadata, kui headust?) jääb sest raamatust täielik WOW-elamus!

Pilti oli ka lahe teha, sest ma tõin õunad poest juba mitu päeva varem ära ja pidin neid hoolega valvama, et keegi oma hambajälgi sinna sisse ei vajutaks. 😀

“Hark! The Herald Angels Scream”

Erinevad autorid “Hark! The Herald Angels Scream” (370lk. Bloomhouse books)

80775399_2931787600178731_294645871880962048_o.jpgMul on küll 1,5 lugu veel lugemata, aga no sellise kaanepildiga raamatut ei saa ju jõululaupäeval siia üles riputada! 😁

Tegu on jõuluaegsete jubejuttude kogumikuga, kuhu on lugusid kirjutanud näiteks Josh Malerman, Sarah Lotz, Jeff Strand jne.
Väga erinevad lood, mõni päris jube, mõni paras huumor. On tondikaid, müstilisi kadumisi, pimedas linnas võõralt naiselt ostetud elluärganud kingitusi, jubedaid mänguasju.
Kirjutan veidi pikemalt ühest mu lemmikloost, kõige lõbusamast, Sarah Lotzi “Not just for Christmas”, kus kodust väljavisatud pereisa püüab heasse kirja tagasi pääseda, kinkides lastele hetke moeröögatuse, Genpeti. Need on päris lemmikloomad, keda saab juhtuda telefoni tõmmatava äpiga. Nad ei kasva suuremaks, ei tekita kakaprobleeme ja neile saab osta igasuguseid hirmkalleid lisasid. Näiteks ostab see plusspunkte korjav pereisa oma koerale rääkimisvõime. Paraku on nii, et kõiki asju häkitakse, ka Genpetse ja wifis olev koer teatab ühel väga ebasobival hetkel mehele naise ees:
“Jake Tillman, don’t forget to renew your DeviantTeenPorn premium subscription!”
Niisiis jääb ära mehe avasüli koju tagasi lubamine.
Lõpuks on pargid täis häkitud ja ropendavaid Genpete ja loo lõpp on vägagi üllatav.
See oli üks neist lõbusatest lugudest, mis minus väikse kahjurõõmu tekitas …

Aga raamatut soovitan kõigile, kes nunnudest jõuludest veidi väsinud on ja natuke kõhedust ning jubedust vürtsiks vajavad.

Stephen King, Joe Hill “In the Tall Grass”

Teema 21: Üks Stephen Kingi raamat
Stephen King, Joe Hill “In the Tall Grass” (62lk. Kindle)

75349134_2838007969556695_7548516090574274560_o.jpg

Kuna äsja oli isadepäev, siis sobis lugemiseks hästi isa ja poja ühiselt kirjutatud lugu kõrgesse rohtu eksinud inimestest.
Õde ja vend sõidavad autoga maanteel, teevad peatuse ja kuulevad, kuidas teeäärsest kõrgest rohust lapsehääl appi hüüab. Nad hõikavad last ja sukelduvad rohu sisse, et teda leida, aga … raamat on Kingide kirjutatud, nii et rohi on õel ja hakkab inimeste meeltega trikitama. Suunataju kaob, kõrvad kuulevad valesti ja rohus eksleb muuhulgas ka mõrtsukas.
Netflixis peaks selle raamatu põhjal ka film olema ja ma arvan, et see võib päris jube olla.
Raamat ise oli kole lühike, aga teema oli parajalt õudne.

Pam Smy “Thornhill”

Teema 38: Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist.

Pam Smy “Thornhill” (544lk. David Flickling books)

Eesti keeles ei ole. Võiks olla.

75429384_2829113433779482_4935854593557921792_o.jpg

Autor on nii teksti kirjutaja kui illustratsioonide joonistaja.

See oli üks sünge raamat. Must-valged kaaned, musta värvi leheservad, mustvalged illustratsioonid ja peatükkide vahel süsimustad tühjad lehed.

Meeleolu, mis lugedes tekkis, oli sama must.

Nii kurb!

Kaks tüdrukut – Mary, kelle lugu toimub aastal 1982 ja on edasi antud Mary päeviku vormis ning Ella, kelle lugu toimub aastal 1992 ja on edasi antud piltides. Jutu ja piltide peatükid vahelduvad ja saavad raamatu lõpus kokku.

Mary on orb ja elab Thornhilli lastekodus. Tüdrukul on selektiivne mutism (eesti keeles on sel teemal Lille Roometsa raamat “Üks väike valge tuvi”), õpetajad teda ei mõista ja kaaslased kiusavad. Eriti üks, lastekodu iludus, kes on otsustanud Mary elu põrguks teha.

Tüdruk leiab lohutust nukkude voolimises ja tunneb, et raamatu “Salaaed” peategelane Mary oli tema sugulashing.

Thornhilli ümbritseb suur metsik aed, kuhu Mary oma kiusajate eest põgeneb.

Aastaid hiljem elab tühjaksjäänud Thornhilli kõrval Ella, kes kummalisel kombel näeb maja hoovis omavanust tüdrukut ja tondilossi katusekorruse aknas põlevat tuld.

Ella hakkab uurima, mis Thornhillis toimus.

See oli lihtsalt nii kurb raamat, et…

Nähke inimesi enda läheduses! Neid, kes on vaiksed, tagasihoidlikud, ei sulandu gruppi. Nad ei ole mingid friigid. Inimesi on lihtsalt erinevaid ja igaühel on mingi eriline oskus, mida pealiskaudsel vaatamisel ei pruugi tähelegi panna.

Sellised raamatud õpetavad silmi avama ja seltskonnahingede ning kaunitaride taga märkama tasaste sisu ja sügavust.

Peaks olema noortele kohustuslik lugemine, oleks koolides vähem kiusamist ja mõnitamist.

Lugemas nägin seda raamatut üht noormeest Stockholmi sci-fi raamatupoes. Päris mõtliku näoga luges.

Ray Bradbury “The Halloween Tree”

Ray Bradbury “The Halloween Tree” (148lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole. Aga võiks olla!

75220704_2816904758333683_5476698453385936896_o.jpg

See on nüüd niisugune Halloweeni raamat, mida võiksid lugeda ka kõik need, kes ei salli seda “triki ja triititamist” silmaotsaski. Lugu algab küll poistekamba kostüümide ja ukselt-uksele käimisega, aga jõuab välja lausa vaaraode aegsesse ajalukku.
Rääkimata sellest võrratust, imelisest keelest, milles kogu lugu kirja on pandud! Tekst nagu muusika. Iga lause, mis silme eest läbi voolab on lugemisnauding.

Niisiis – Tom Skelton (milline suurepärane nimi Halloweeni ajaks, Skelton = skeleton (luukere)!) ja tema sõbrad satuvad Halloweeni ööl ühe kummalise maja ukse taha. Veider omanik avab ukse ja kommiandmise asemel valib ta hoopis triki ning lööb ukse poiste nina eest kinni. Sellist kohta tuleb lähemalt uurida, ning poisid pudenevadki maja hoovi, kus nende imestuseks ja imetluseks seisab Halloweeni puu! Täis kõrvitsaid, mil igal oma nägu peas ja silmad ning suud hiilgamas. Ja mees, kes neid uksel kommidega ei kostitanud, viib poisid hoopis ajarännule, et tutvustada neile Halloweeni ajalugu.
All Hallows Eve, ehk kõigi pühakute öö. Kuidas inimesed on juba aegade hämarusest suhelnud oma surnutega, tõrjunud kurja ja uskunud jumalaid, kes neid aitavad.
Õue jäeti potte sooja toiduga, et vaimud, kes muidu tuppa siseneksid, jääksid hoopis välja sööma ja lahkuks. Siit on alguse saanud kostüümides ukselt uksele käimine ja pererahva kommijagamine.

Väga-väga huvitav lugemine! Võiks tõesti eesti keeles ka ilmuda, sest kuigi on tegu lasteraamatuga, sain ma neile lugudele internetist lisa otsides oma silmaringi jälle mitme sentimeetri jagu laiemaks käristada.
Näiteks peeti Briti saartel 1. novembrit aasta alguspäevaks. Suvi sai läbi, algasid külmad ja talv, et kevade alguseks jõudu koguda. Mulle päris meeldib see mõte, et uus elu algab vaikuse ja puhkusega, et siis õide puhkeda.
*”World turn! Leaves burn!
Grass die! Trees…fly!”

Selles raamatus on suurepärased illustratsioonid ja ma arvan, et Kindles oli seda tore lugeda küll, aga ma hangin ta endale ka pärisraamatuna.
Nagu keegi Goodreadsis kirjutas – kui igal aastal enne jõule saab loetud Dickensi “Jõululugu”, siis on see raamat nii hea, et igal aastal enne oktoobri saamist novembriks võiks lugeda just “The Halloween Tree” raamatut.

Amy Cross “The Ghosts of Hexley Airport”

Amy Cross “The Ghosts of Hexley Airport” (290lk. Amy Cross)
Eesti keeles ei ole.

75008652_2809806572376835_1654068467776618496_n.jpg

Huxley lennujaama öise turvateenistuse vanem Tom seisab 7. väravas ja vaatab klaasi taga laiuvasse pimedusse.
Tema peegelduse kõrval kumab klaasil veel üks nägu. Ja teine. Ja kolmas. Ainult Tom näeb neid nägusid. Turvakaamera üritab aga lõputult tühjusse teravustada …

Lennuväljad on niigi kõhedad kohad, aga kes soovib sinna juurde lugeda lennukatastroofist, lumetormist, vaimudest ja kättemaksust, sellele sobib see raamat hästi.

Mind võlus raamatu pealkiri, aga lugedes autori kohta, et ta on kirjutanud enam kui 100 õudukat, tekkis mul kahtlus, kas sellest raamatust saab lugemiselamus. Peab ütlema, et tegelasi oli hulgi ja tegevus hüppas ühest paigast teise. Kohati jäi mõne tegelase käitumine ka arusaamatuks.
Aga – kui pidi olema jube, siis oli jube! Tühi öine lennujaam, kus äsja tööle tulnud Casey peab angaarides ja kõmisevates koridorides patrullima. Kummaliselt käituvad turvakaamerad, katkev side, jubedad vaikivad või hullunud kolleegid ja viirastused. No ikka päris hirmsaks läks!
Ja lõpp võttis mitu korda järjest suu ammuli, sest peale kaanel olevas kokkuvõttes lubatud lennukatastroofi planeerimise toimus seal veel midagi, mida eladeski poleks suutnud ette aimata!

Oli hirmus kummituslugu!
Väga mõnusalt kõhe õhkkond.
Ma ikka üldse ei salli lennukiga lendamist! 

Jeff Degordick “The Witch of Halloween House”

Jeff Degordick “The Witch of Halloween House” (258lk. Kindle)
Eesti keeles raamatut ei ole.

74601211_2796773600346799_5865893666601566208_o.jpg

Sel aastal on mul Halloweeniga kuidagi sõbralikumad suhted kui varasemalt. Ilmselt aitas asjale kaasa Stockholmis käimine, kus sõbralikke kõrvitsaid ja nunnusid hiigelämblikke mitmele poole jagus.
Aga kindlasti oli abiks ka lugemine, sest selles raamatus oli kõike, mida juba muinasjuttude east kartma (ja põnevusega lugema) on hakatud.
Poolpõlenud maja metsa sees, võimas nõiamoor katlaga, kus ta oma mürgijooke keedab, nahkhiired, nõiutud täiskasvanud ja usinad lapsed, kes peavad kogu linna päästmise enda kätte võtma.
Ja muidugi terve hulk ellu ärganud kõrvitsamehi, kes Halloweeni ööl inimesi taga ajavad ja ära süüa üritavad.
Lasteraamat küll, aga tihti ongi lasteraamatud palju paremini kirjutatud ja hirm jõuab lugejani ehedamalt. Nii ehedalt, et raamatusse süvenenult pidin rabanduse saama, kui kass ennast äkki vastu mu jalgu nühkima hakkas …

Jonas Karlsson “The Room”

Jonas Karlsson “The Room” (167lk. Hogarth)
Eesti keeles ei ole.
Aga võiks olla!

71940318_2766261520064674_7981929761628749824_n.jpg

Milline suurepärane raamat!
Selles loos on paranoiat ja absurdi ja ambitsioone ja väga palju Monki. Aga Mongi asemel tegutseb Björn, kes on äsja uuele töökohale saabunud ja hakkab kontoriga tutvuma.
Avatud plaan, omamoodi töökaaslased (töödekuhjajast naaber, kogu kontori “ema”, hobusesabaga sahmerdaja, karjäärinäljas ülbik jne.), kergesti erutuv boss. Ja Björn ise, kes saabus sellele tööle eesmärgiga jõuda bossi laua taha. Omamoodi, vaikselt, süsteemselt, intelligentselt.
Kontoris liikudes avastab Björn, et wc-de kõrval on veel üks sildita uks. Ta katsub linki, uks avaneb ja ta ees seisab ideaalses korras puhas ja rahulik tuba. Imelikul kombel ei käi selles toas keegi peale Björni, aga talle mõjub ruum värskendavalt ja lisab enesekindlust.
Sel ajal kui Björn toas on, näevad kontorikaaslased, mismoodi mees seisab liikumatult koridori seina ääres, eemalolev pilk silmis ja ei reageeri kellegi pöördumistele.
Ust tuppa näeb vaid Björn.
Sellest tuleb suuremat sorti probleem.

Otsast lõpuni puhas nauding! Nii hästi ülesehitatud tegelased ja nii kummituslik lugu. Unustasin pidevalt, et loen rootslase kirjutatud raamatut, tundus pigem jaapani kirjaniku teosena.

See on näitleja kirjutatud raamat.
Ilmselt saaks sest hea näidendi.

Austin Grisham “The Wish Doll”

Austin Grisham “The Wish Doll” 1 ja 2 (24+41lk. Kindle)

70438637_2723040634386763_2160214158698610688_o.jpg

Todd tahab saada kirjanikuks. Ta kirjutab ja kirjutab, aga kõik tema jutud lükatakse tagasi. Mis kirjanik sa oled, kui sind mitte keegi ei avalda?!
Ja siis satub ta kätte soovinukk. Kõik, mida Todd nüüd tegema peab, on panna oma soov paberile, pista paber nukule taskusse ning soov täitub.
Täitub tõesti, aga mitte niisama. Nukk soovib ka vastuteenet. Sina täidad tema soovi, tema täidab sinu soovi.

Lühikesed lood, aga panid mõtlema – kui kaugele oleksid valmis minema, et su südamesoov täituks?
Lõhkuma midagi väärtuslikku? Varastama midagi? Tapma kellegi?