R. S. Crow “The Woman in the Window”

R. S. Crow “The Woman in the Window” (272lk. Kindle)

36306947_2013430975347736_8510652515077849088_o.jpg

 
Tuttav pealkiri, eksole – “Naine aknal”. Ainult et see raamat ilmus juba aastal 2016 ja siin tegutseb hoopis teistsugune naine.
Sarah on tüdruk, kes parasjagu keskkooli lõpetamas. Ajad on pingelised – lõpupidu, eksamid, kooride võistlus. Kõik läheb hästi kuni ühel ööl näeb Sarah unes, kuidas tema magamistoa aknast tuleb sisse naine. Pikkade juustega, sünge. Sarah peab seda lihtsalt õudusunenäoks ja püüab unustada, aga järgmisel ööl on naine tagasi. Tema voodi juures. Naine, kes näpib tema juukseid.

121018loreen.jpgNõida oli sellisena kirjeldatud, et mul oli kogu aeg silme ees Rootsi eurolaulik Loreen. Teate ju küll, “Euphoria”!

Päeval, kooriproovis, hakkab Sarah äkki lämbuma. Ta köhib, üritab miskit kurgust välja saada ja kui see õnnestub, lebab maas karvapall …
Naine aknal aga läheneb talle igal ööl üha enam. Sarah põgeneb, läbi tundmatute ruumide, kummaliste metsade, läbi lastekarjade.

Öid ei ole enam. Nende asemel on pikad tunnid täis õudust, et nõid saab ta kätte ja tapab samuti, kui ta on teinud juba paljude lastega.

Ei ole vist vaja lisada, et tegu on tõelise õudukaga. Raamatuga, mis paneb öösiti pärani silmi aknasse vahtima või poeb unenägudesse.
Mulle meeldisid need maailmad, kuhu Sarah põgenedes jõudis. Samuti tema kaks öist kaaslast, Õhupallitüdruk ja Õmmeldud suuga tüdruk. Ja nõid, kes öösel Sarahi püüdmisega hätta jäädes, tuli ka päevadesse.
Noorteõudukas, aga hästi loodud tegelased ja nutikad lahendused.
Ja hirmus ka!

Paistab, et see pealkiri on väga populaarne, sest Goodreadsist otsides tuli sama nimega raamatuid mitmeid. Eks naised armastavad ikka akendel seista ja vaadata-oodata …
Fotod leitud Pinterestist.

Naised.png

Advertisements

Ambrose Ibsen “The seance in apartment 10”

Teema 24: Tondijutt
Ambrose Ibsen “The seance in apartment 10” (186lk. Kindle)

27993065_1867658196591682_4525052037195132690_o.jpg

Sa magad ja näed und. Liigud mööda pimedat koridori, üks korteriuks on lahti. Sellest korterist leiti paar kuud tagasi naine, kes oli end üles poonud.
Maja on tühi.
Sa jõuad ukseni, astud sisse.
Vannitoast paistab valgust.
Sa liigud valguse suunas, varsti näed naist, kes seisab peegli ees ja räägib kellegagi.
Naine kuuleb sind, keerab aeglaselt sinu poole ja silmanurgast sa märkad, et peeglist vaatab su poole hoopis kellegi teise kaame nägu …

Selline tore raamatuke 🙂
Üksik kortermaja, sissekolinud kolledžiõpilane, pidu, Ouija-laud, kurjad-karmid vaimud.

Oli mõnusalt kõhe lugemine. Ei midagi hirmsat, üsna etteaimatav. Mitu korda sai mõeldud, et kas peategelane tahab tõesti surma saada, et selliseid imelikke otsuseid teeb?

Loen veel hr. Ibseni raamatuid, kenasti oskab kõhedust tekitada.

Calia Read „Figure eight“

Teema 2. Raamat, mille pealkirjas on number 8 või 18 (2018 auks)
Calia Read „Figure eight“ (319lk. Kindle)
27913026_1862136447143857_7826270561057353751_o.jpg
 
Mulle meeldivad raamatud, kus on kaks lõppu! Mitte kaks erinevat, vaid raamat lõpeks justkui kaks korda järjest. Siis kui eelviimases peatükis tulevad kõik saladused ilmsiks ja lugeja on saanud mitu korda oh ja ah teha, viimases peatükis justkui maha rahunenud ja siis äkki tuleb viimane lehekülg, viimane lõik ja … Loed selle läbi ja jääd kangestunult lõpupunkti vaatama. Et nii ta siis nüüd lõppeski! Kõik oli justkui lahti seletatud, lõpetatud, elud läksid edasi ja siis, kõige lõpuks … 😲 Kuidas nii? Miks?!
 
Calia Readilt on eesti keeles ilmunud raamat “Haruta mind lahti”. “Figure eight” on aga tema kõige uuem, 2017. aastal ilmunud lugu.
 
Selah, noor ja edukas kooliõpetaja, saab teada, et tema emaga on kehvad lood – ema unustab asju, mälu veab alt. Ta on sattunud mitu korda tänavale hulkuma ja sealt edasi haiglasse.
Selah jätab oma töö ja kolib tagasi koju, et ema eest hoolt kanda. Asi pole aga kuigi lihtne – ta peab väikelinnas uue töö leidma ja samal ajal ema eest hoolitsema. Töid aga pole ja pangaarve jääb aina kõhnemaks.
Samal ajal kohtub Selah internetis kirjanike klubis Jacksoniga. Mees on tore, täpselt selline, nagu ta on igatsenud. Nad peavad pikki e-maili vestlusi, saadavad sõnumeid, räägivad tunde telefonis ja lõpuks kohtuvad. Kõik on suurepärane, samas räägivad KÕIK Selahi lähedased, et ole ettevaatlik, sa ei tea ju, kes Jackson tegelikult on.
 
Siis tuleb selle raamatu parim osa – teine kohting ja see toimub raamatupoes!
 
*”Reading is magic and anyone who tells you differently is either one of two things: insane or illiterate. Everyone has a book meant just for them. Think about it: out there, someone is writing a book just for you.”
 
*”Bookstores are at the top of the list of places that calm me. It doesn`t have to be certain bookstore. I love them all the same. Whenever I step through the front doors, I feel the tension release from my body with every breath I take. My steps become lighter. I can think more clearly. I`m just a happier person all around.”
 
Kõik hakkab justkui tõusvas joones kulgema, aga siis jätab Jackson Selahi kirjadele vastamata. Ei helista. Ei võta toru.
Ja siis, ühel hommikul, kaob Selahi ema.
Ning üle tänava, tühja majja, on kolinud kummaline üksik mees.
 
Kogu aeg jookseb raamatus põhiloo kõrval veel kaks liini. Ühes tehakse telesaadet Selahi tragöödiast, intervjueeritakse talle lähedasi inimesi.
Teises loos räägib Selahi “number eight”, tema igavene kaaslane – kui number kaheksa pikali lükata, saame igaviku märgi – kuidas ta naist jälgib ja talle kingitusi teeb.
Kokkuvõttes üks huvitav lugemine. Aegajalt tundus, et oleks saanud ka lühemalt, aga lõpp kompenseeris ka ajutise venimise.
Mul on hea meel, et ma seda 8-raamatut pikemalt otsisin ja selle leidsin!

Lauren James “The loneliest girl in the universe”

Teema 51: Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib/mida armastad.

Lauren James “The loneliest girl in the universe” (290lk. Walker books)

27798083_1857693450921490_5707100830003551508_o.jpg

Romy on sündinud kosmoselaevas. Aasta on 2067, ta on 16-aastane ja suundumas planeedi Maa 2 poole.
Ta on laeva komandör, ihuüksi, sest kõik teised laevas on surnud.
Kirja jõudmine Maale võtab aega 1,5 aastat.
Ühel päeval saab ta aga sõnumi, et Maalt on välja saadetud veel üks laev. Moodsam, kiirem, komandöriks noormees, varsti laevad kohtuvad.
Kaks noort hakkavad omavahel kirjutama, Romy armub, ja siis läheb äkki kõik valesti.
Mis on tõsi, mis kujutlus, kes valetab?

Raamatu algus oli aeglane ja hoolimata Romy üksildusest päris toredake. Armumine on roosiline, nii et ma korra mõtlesin, et ei või ometi olla, et see lugu ongi lõpuni niisugune roosamanna, et kaks noort kuskil kaugel kosmoses asustavad uue planeedi, saavad karja lapsi ja elavad igavesti õnnelikult.
Ei olnud. Muutus tuli ja kaunis karm. Goodreadsis on kirjutatud, et mida vähem sellest raamatust enne lugemist teada, seda parem. Eks ta nii ongi.

Ma mõtlesin lugedes Romy kirjade peale – tema, kes ta on sündinud kosmoselaevas – ta ei ole kunagi tundnud, kuidas päike tema naha soojaks kütab. Kuidas tuul juustes puhub. Kuidas linnud puudel laulavad. Kuidas õhk on külm ja sajab lund. Mis tunne on hoida süles kassi või silitada koera.
Sellised raamatud tuletavad jälle meelde, kui head on need väiksed igapäevased asjad meie ümber.

Tore noortekas! On armastust, reetmist, võitlust, lootust.
Ja universum on see, mis mulle siin pealkirjas meeldib! Kogu oma saladustega.

Ruth Ware “The lying game”

Teema 12. Raamat, mida lugesid vaid autori pärast, sisututvust lugemata/raamatust mitte midagi teadmata.
Ruth Ware “The lying game” (374lk. Harvill Secker)

27331969_1847129108644591_7004096255900744448_n.jpg
Võtsin selle raamatu esmaspäeval lugemisse, ingliskeelsena, ja avastasin eile, et Helios andis just nüüd ka eestikeelse välja
Igal juhul oli Ruth Ware esimene raamat “Pimedas, pimedas metsas” nii hea, et ma loen läbi kõik, mis ta kirjutab. Seda pole küll kuigi palju – kolm raamatut siiani ja teine, “Naine kajutist nr 10” polnud esimese vääriline. Niisiis haarasin põnevusega kolmanda – ehk on sama hea kui esimene!
Ei olnud sama hea. Üsna ühel pulgal teisega. Aga pakkus siiski huvitavaid hetki.

4 kooliaegset sõbrannat (miks on raamatutes ja filmides alati 4 sõbrannat? Miks mitte 3 või 5?), kooliaegne valetamise mäng ja selle tagajärjed, vana armastus, uued ohud, kadumine, kaldalt leitud kondid, vesi, alkohol, tuli, väikse küla kuulujutud ja avastus, et üks neist on teistele kogu aeg valetanud!

Tihti tekkis küsimus, kas loo jutustaja Kate on natuke kehva taibuga? Keegi ütles midagi, Kate juurdles selle üle umbes kolmandiku leheküljest või teadis vastust niigi, ja küsis siis üle: mida? Peategelased, neli sõbrannat, olid kogu aeg kohkunud, näost valged või hallid ja värisevate kätega. Mitmeid teemasid korrati niimitu korda, et tekkis tunne – kuidas nemad, kes kohal olid, asjast ikka veel aru ei saa? Mina, lugejana, sain juba eelmisel korral.   Siis jõudis kohale, miks korrati – sõbrannasid oli ju 4! See tähendas, et 4x oli vaja sama jutu peale ehmuda ja näost valgeks minna.

Aga üldmulje mulle sobis. Ruth Ware oskab hästi sõnu seada ja näha on, et ta naudib pikkade mõttelõngade kirjapanekuid ja olukordade kirjeldusi. Ei olnud jama naistekas, oli selline aeglaselt keerav ja pingettõstev lugu, mis mitu korda ähvardas, aga lõpuks ikkagi kulminatsioonini jõudis.
No ja raamatu lõpulause!
Lugesin seda mitu-mitu korda üle ja mõtlesin, mida see küll tähendada võis. Siis läksin ja nägin Goodreadsis, et see on lausa omaette arutlusteemaks. Aga mida kirjanik sellega täpselt mõtles, see jääb ilmselt saladuseks.
Soovitan neile, kellele meeldivad aeglasema kulgemisega pisikest närvikõdi pakkuvad põnevikud.

Francesco Marciuliano “Hea elu õppetunnid” ja “I could pee on this”

Väike vahepala 🐈

Francesco Marciuliano
“Hea elu õppetunnid” (112lk, Helios)
“I could pee on this” (112lk, Chonicle books)

26231882_1819668568057312_4107786354633049943_o.jpg
Kaks väikest lõbusat vahepala väljakutse teemade vahele (liiga väiksed raamatukesed, et nende läbilugemist väljakutseks võiks nimetada) – kasside mõtted proosas ja luulevormis. 😺
Esimeses raamatus on palju häid õpetusi, mismoodi oma õukonnale enda soove näidata, mis ajal mängule keskenduda (öösel kella 3 paiku), kuidas süüa saada, mismoodi külalistega käituda jne.
Teises raamatus on kogu inimesele vajalik informatsioon edastatud võrratus värsivormis.

Luuleraamat oli naljakam ja pani mitmel korral turtsatama, rääkimata äratuntavatest kassihetkedest meiegi kodus.
Paistab, et kõigile muudele muredele lisaks peavad meie loomad arvestama veel ka arvutiajastuga, kuhu nende ebatavaline tukastuspoos või valesti kalkuleeritud hüpe kogu ilmarahvale naeruks riputatakse!

That Top Shelf

I think I can jump to that top shelf
I want to jump to that top shelf
I know I can jump to that top shelf
I am jumping to that top shelf
I missed that top shelf by a good six feet
And now everything is on the floor
And I’m left wondering
Why people even bother buying china
If it breaks so easily

Samantha Silva “Mr. Dickens and his carol”

Samantha Silva “Mr. Dickens and his carol” (278lk. Kindle)

26173436_1808811355809700_4023217860872293321_o.jpg
Eelmisel aastal samal ajal lugesin ma esimest korda Dickensi jõululugu, sel aastal siis raamatut sellest, mismoodi Dickens seda kirjutama sattus

Raamatus on segatud päriselu ja kirjaniku fantaasia, nii tunduski, et oleks vaja kogu aeg kontrollida, kas mingi sündmus on päriselt juhtunud või mitte. Paistab, et Dickensi suguvõsa kasutas teda ikka päriselt enda huvides ära, nii et kui ühel mitte kõige paremal aastal juhtus nii, et tema uut raamatut ei saatnud edu, olid Bozil kaelas mitte ainult enda, vaid ka arvukate sugulaste võlad.

Dickensist sai Scrooge, kes karjus kõigi peale ja vihkas saabuvaid jõule, sest kirjastajad käisid peale, et ta peab kirjutama jõuluraamatu. Mees oli nii tige, et tahtis sinna ühe kena mõrva sisse kirjutada

Kogu selle sasipuntra juures on mul kõige raskem mõista tema naist, kes selle asemel, et meest tema probleemides toetada, kukub mossitama kui ei saa värske moodsa värviga seinu, suurt ja uhket jõuluballi ning heategevuste toetusi siia ja sinna. Dickens vihastab, saab ootamatult kokku oma kunagise armastusega, kes ta enda juurde teed jooma kutsub (ehk muukski, aga Dickensil pole soovi) ja koju tagasi saabudes näeb, kuidas tema naine lapsed tõlda pakib ja oma vanemate juurde sõidab. Aga võibolla polnud tol ajal kodustel daamidel kombeks oma mehi hädas toetada. Ehk elatigi õndsas teadmises, et mees teeb tööd ja naine kulutab nii kuis jaksab.

Selles raamatus on meeleheidet ja paksu Londoni udu ja tigedust ning lõpuks armastust ja soojust.
Huvitav lugemine.
Sel teemal pidi ka film tulema.