Alexandro Chen “My (almost) life as a hikikomori. Stories”

Teema 35: Loe üks raamat eelnevate aastate väljakutse teemadest.
Aasta 2017, teema 3: Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.
Alexandro Chen “My (almost) life as a hikikomori. Stories” (164lk. Kindle)

13.jpg

Sõbrapäeval on igati paslik kirjutada just sellest raamatust.
Hikikomori – selliselt nimetatakse 20-ndates aastates jaapani noormehi, kes on otsustanud lõpetada välisilmaga suhtlemise ja jäänud koju, oma tuppa, lugema mangasid, mängima arvutimänge. Toast tullakse hädapärast välja, kui on vaja perekonnaga süüa või üksi elades poest toitu tuua. Probleem pidi olema üha kasvav ja mitte ainult noorte meeste vaid ka noorte naiste seas.
Leidsin selle raamatu, kui otsisin lugemist hikikomori kohta ja kuigi selles novellikogus on antud teemal vaid üks lugu, on terve raamat lugemist väärt. Kõigile, kes armastavad jaapani kirjandust, nende erilist mõttelaadi ja omamoodi käitumist. Üllataval kombel on Goodreadsis raamatul vaid ÜKS hindaja! Enne mind muidugi. 🙂 Nüüd on kaks.

Niisiis lood, kus palju armastust. Jaapani stiilis armastust, mitte läänelikku.
Mehest, kellega juhtus pidevalt õnnetusi, mis jättis teistele mulje, et ta üritab ennast tappa. Aga see ei olnud nii.
Naisest, kes tegi oma mehele imelisi õhtusööke, kuni mees ütles, et naise söögid näitavad talle kui väga naine teda armastab. Edaspidi sai ta hamburgereid ja muud tellitud toitu. Ei, naise armastus ei olnud jahtunud, asi oli hoopis muus!
Kummitavast pesumasinast, millele oleks peaaegu kirvega kallale mindud, enne kui selgus, miks masin ennast öösiti teatud kellaajal sisse lülitab.
Naisest, kes saab teada, et kolme nädala pärast on ta kaotanud kõik oma munarakud. Mida ta teeb?
Naisest, kes sõitis igal nädalal pikka maad rongiga, et süüa ühes sushirestoranis. Ja mitte ainult.

Ja palju teisi kirjatükke, millede lugemist ma tõesti nautisin!
Kirjanik on enda Goodreadsi kontole kirja pannud, et on suur Haruki Murakami austaja ja lugedes oli tunda, et Murakami on tema mõtetesse oma jälje jätnud.
Aegajalt tasub lugeda kirjanikke, kes ei ole üldtuntud. Avastada uut ja huvitavat. Mul on igal juhul väga hea meel, et tema tööd leidsin.

*My heart had become an empty room. No furniture, no people, no dreams.

*”Are you crying?”
“No, I`m sweating through my eyes.”

*Why did happy moments move faster than unhappy ones? Whoever created time got the whole thing switched around.

Advertisements

J. A. White “Nightbooks”

Teema 11: Mine lehele https://www.daysoftheyear.com/, loe raamatut, mis haakub Sinu sünnipäeval olema tähtpäevaga.
1. november – USA kirjaniku päev!

J. A. White “Nightbooks” (295lk. Katherine Tegen Books)
Eesti keeles ilmunud ei ole.

15.jpg

See raamat oli otsast lõpuni põnev, suurepäraselt kirjutatud, ägedalt kujundatud, parajalt hirmus, täis nõidu ja jubedaid lugusid ja raamatuid-raamatuid-raamatuid! Lihtsalt selline lasteraamat, mis võiks olla nii kõigile põnevust otsivatele kui ka endas ebakindlatele lastele kättesaadav. Annab kindlasti palju mõtlemisainet ja kasvatab enesekindlust, et olla teistest erinev ei tähenda veel midagi halba!

Raamatus seikleb üks väike poiss Alex. Ta armastab lugeda ja kirjutada õudusjutte, tema lemmiktegelased on igasugused kollid ja muidu hirmsad elukad. Koolikirjandid on tal alati jubedatest asjadest ja sellepärast teda narritakse ja kiusatakse.
Ühel ööl otsustab Alex oma Ööraamatutest, kuhu ta aastate jooksul õudusjutte kirjutanud on, vabaneda, tahab liftiga keldrisse sõita, et need suures ahjus ära põletada, aga lift jääb neljandale korrusele pidama ja Alex kuuleb, et ühes korteris vaadatakse tema lemmikfilmi “Elavate surnute öö”. Miski tõmbab poissi selle korteri poole ja kui ta on piisavalt lähedal, tunneb ta veel kõrvitsapiruka lõhna! Poiss koputab uksele, see avaneb kohe ja uksel seisab üleni musta riietatud tõmmu noor naine, kes poisi sisse kutsub. Sel hetkel kaob kõik – telekas koos filmiga, kõrvitsapirukas, uks, kust Alex sisse astus.
Ta on lõksus nõid Natacha võlukorteris.
Selles korteris on veel lapsi, suur kass ja hiiglaslik raamatukogu, mis Alexile tõeliselt muljet avaldab. Igal õhtul peab Alex Natachale lugema ühe oma Ööraamatutes olevatest õudusjuttudest, täpselt nagu tuhande ja ühe öö muinasjuttudes.

Ühesõnaga – see raamat on nii huvitav ja hästi kirjutatud, et mina, täiskasvanu, lugesin seda suure õhinaga. Peatükid Alexi tegemistest nõia korteris vahelduvad nende lugudega, mida poiss kirjutab ja nõiale ette loeb. Selliseid õudusjuttude kogusid loeks hea meelega ka ise, polnud sugugi lapsikud, ajasid kenasti judinad peale.
Lisaks muidugi suur-suur raamatukogu, mis on otsast lõpuni õudusjutte täis ja mida lapsed jupphaaval avastavad ja kass, kel on imeline võime nähtamatuks muutuda.

Aga kõige tähtsam, mis seda raamatut lugedes igale lapsele julgust peaks andma on – ära häbene olla see, kes sa oled! Ole teistest erinev! Selles ei ole midagi halba. Ole sina ise. Ole teistmoodi, ole põnev, ole sünge, kirjuta lugusid, mis teistele judinaid peale ajavad, loe õudukaid kui tahad ja vaata hirmsaid filme. See ei tee sinust endast koletist! Me ie pea olema kõik roosad ja rõõsad. 😉
Niisiis – kui täiskasvanule oli see lihtsalt üks ülihea lugemiselamus, siis lapsele, kes ennast teiste hulgas tõrjutuna tunneb, annaks see raamat julgust olla tema ise.

*Alex: “Ehk ei ole vaid mina see, kes on veider. Ehk oleme me kõik omal erilisel moel veidrad?”

*Natacha: “Sa ei ole selline, nagu kõik teised ja sa ei saa sinna midagi parata! Me oleme need, kes me oleme. Ole see, kes sa oled!”

Autori kodulehelt on võimalik lugeda ka peidetud jutukest, mis on ka Alexi kirjutatud, aga jäi raamatust välja, sest on liiga pikk ja hirmus! Early Bus

Kerri Maniscalco “Stalking Jack the Ripper”

Teema 14: Raamat, mille tegevus toimub Inglismaal
Kerri Maniscalco “Stalking Jack the Ripper” (327lk. Jimmy Patterson Books)
Eesti keeles ilmunud ei ole.

10a.jpgAutori foto: Saul Young

Aasta 1888, sügis. Raamat algab kirjeldusega, kuidas kõrgest klassist nooruke Audrey Rose oma teadlasest onu juures lahangut teostab. Kuidas hoitakse skalpelli, raputatakse põrandale saepuru, eemaldatakse organeid ja pannakse need edaspidiseks uurimiseks purkidesse, mida riiulitel on juba sadu.
Peab ütlema, et päris võigas algus oli! Aga tuletades meelde pealkirja – Rappija Jackis ei olnudki midagi meeldivat.
Niisiis teeb Jack oma võikaid veretöid, tapab üksteise järel prostituute, ning Audrey Rose ja Thomas püüavad seda mõistatust lahendada.
Samal ajal annab noore daami Audrei Rose`i tädi endast parimat, et meelitada tüdruk teepidudele, kuulujutte kuulama-jutustama ja taskurättidele lillekesi tikkima. Et panna tüdrukule selga seisusekohased kleidid, õpetada teda silmi ja suud värvima ning viia kohtuma kõrgklassi meestega.
Aga Audrey Rose`i huvitab teadus ja detektiivitöö.
Tüdruku ema on surnud, vend tundub olema äpust üliõpilane ja isa on ema surmast ning laste kasvatamisest peaaegu hulluks läinud ning oopiumisõltuvuses.

Põnev lugemine! Väga ajastutruu ja sünge kõigi oma kostüümide, Londoni udu, tõldade, rämedate prostituutide ja lahkamiskirjeldustega. Seda raamatut ei saa lugeda inimene, kes kardab verd. Sest verd on siin palju. Ja kirjeldusi, mismoodi Jacki noa alt läbi käinud naised välja näevad, on ka omajagu. Lisaks fotod tollest ajastust: paar laipa, kuivanud käsi, Jacki kiri …

Audrey Rose on üks kange tüdruk, kes teab, mida tahab ja on nõus kõigest oma seisusega kaasnevast loobuma, et seda saavutada. Ta astub vastu isa tahtele, hiilib tädi teeõhtutelt udusesse Londonisse Jacki jahtima ja külastab ilma saatjata (oh õudust!) oma kaasüliõpilase Thomase kodu.
Kahtlusaluseid on palju, käiakse ka Londoni vangitornides ja lõpp on pöördega, mida oligi karta (sest ega ükski selline raamat ei saa lõppeda nii, nagu 100 lehekülge enne lõppu kõik veendunud on).
Ja muidugi – kus on noor naine ja noor mees, sealt ei puudu ka särts ja armastus. Thomase tegelaskuju oli lahedalt irooniline ja Audrey Rose parajalt terava ütlemisega, nii et nende suhete arengut on mõnus jälgida.

Raamatu ja autori avastamise eest olen tänulik Instagrammile. Sealt jookseb läbi sadu ilusaid raamatupilte ja sisukirjeldusi, nii leidsin ka mina Kerri Maniscalco ja tema praeguseks juba 3 Audrey Rose`i sarja raamatut. Neljas on kirjutamisel.

Pildiga on aga nii, et ootamatult saabunud vaba päev tekitas mõtte veidi Jacki tegusid 10.jpglavastada. Toiduvärv oli olemas (jõulupunane), noaga olid kehvemad lood – no ei ole koduses sahtlis korralikku suure teraga pussnuga, aga häda ajab härja kaevu ja kööginuga läks loosi. Tagaaed näeb nüüd muidugi võigas välja. Loodan, et lund sajab juurde ja see katab minu “fotostuudio”. Igastahes pean meeles pidama, et perekonda hoiatan, muidu saab mõni rabanduse.
10b.jpg
Kerri Maniscalco tegelaste, Audrey Rose`i ja Thomase kohta, on ilmunud ka erinevaid fännide joonistusi. Üks lahedamaid on mu meelest PhantomRin`i tehtu, mille on raamatu autor oma blogis ka ära maininud. PhantomRin`i koduleht

Tänapäeva noorte Watson ja Holmes? Mõnes mõttes küll, aga antud juhul on partnerid üsna võrdsed. Watson/Wadsforth ei ole algaja kaaslane, kes usinalt Holmesi/Cresswelli tarkusi õpib, vaid täiesti iseseisev ja tark noor naine.

Raamatut on erinevates keeltes välja antud ja isegi pealkirjad erinevad. Minu meelest on originaal parim!
10d.jpg

Nicki Thornton “The last chance hotel”

Teema 49: Raamat, mida sa soovid lugeda peale sisututvustuse lugemist.
Nicki Thornton “The last chance hotel” (261lk. Chicken House)
Eesti keeles ei ole ilmunud.
06asd.jpg

Seth on kokapoiss/koristaja ühes maailma kauges nurgas asuvas vanas hotellis. Seda peavad perekond Bunnid, üsna vastikud tegelased, eriti nende tütar Tiffany, kes Sethi igal moel piinata üritab. Ühel päeval saabub aga hotelli eriskummaline kamp külalisi, nagu selgub võlureid, ja Seth leiab end äkitselt süüdistatuna kõige tähtsama võluri mõrvas.
Ahjaa – Sethil on kass, must turtsakas Nightshade, kes ühel päeval rääkima hakkab ja Sethi nuhkimises ning tõe väljaselgitamises aitab.

Raamatut kirjeldati kui Harry Potteri ja Agatha Christie segu, aga minu meelest ei pea iga võluriraamatut Potteriga võrdlema ja iga müstilist surmajuhtumit Christiega. See raamat seisab täiesti kenasti oma jalgadel ja jutustab põnevat lugu ilma, et vajaks võrdlusi.
Kuigi neid leiab, kui kriitiliselt vaadata. Aga ei pea ju! 🙂41473889.jpg

Kuna on tegu lasteraamatuga, on raamatu font parasjagu suur ja ma mõtlesin tükk aega, mis mind lugedes segab, enne kui fondini jõudsin. Aga see oli siiski pisiasi, millega raamatu edenedes harjusin, sest lugu ise oli põnev, rääkiv kass lisas vürtsi ja ei puudunud ka võluvägi ning koletised.

Üks eriti äge asi oli selles raamatus! Raamatukogukaart, selline pisike, aga kui selle peale vaatad, siis leiad enda eest kõrgete riiulite read, täis kõige põnevamat lugemist, ning näpuga riiulilt raamatut valides ja enda poole tõmmates, potsatabki see sulle sülle. Lahe! 🙂

Raamat võitis UK Chicken House lasteraamatute käsikirjade võistluse ülitihedas konkurentsis esikoha!
PS: see ei ole rahvusvaheline konkurss.

Orlando Weeks “The Gritterman”

Teema 19: Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest
Orlando Weeks “The Gritterman” (73lk. Penguin)

08.jpg

Orlando Weeks oli ansambli The Maccabees solist ja laulukirjutaja. Kui nad laiali läksid, kirjutas Orlando selle raamatu. Mehest, kes suvisel ajal sõitis jäätiseautoga ja talvisel ajal lumesahaga.
Kuni ühel hetkel sai linnavalitsusest kirja, et tema teeneid ei vajata enam. Vanal mehel on seda raske uskuda ja nii ta sätib ennast jälle valmis, sõidab oma autoga teele ja sahkab ning liivatab ning mõtleb oma elust ja naisest, keda ta väga armastas. Kõigist neist majadest, millest ta mööda sõidab ja sellest, mis saab tema autost ja temast siis, kui viimase ringi viimane tee on lahti lükatud.
Kas siis ongi kõik?

Kurb raamat oli. Väga ilusate illustratsioonidega, mille Orlando Weeks ise joonistanud on. Seda raamatut on paaris kohas ka Väikese Printsiga võrreldud. Võibolla tõesti, ma ei ole nii suur asjatundja, aga mõtlik on see lugu tõesti.
Ja lisaks sellele ilmus ka plaat, “The Gritterman”, mille lugusid on võimalik Youtubes ka vaadata-kuulata. Mõnus muusika!
Näiteks When All is Said And Done”
Või teine lugu, kus vana mees meenutab oma naist: Seasonal Hero

As the rest of the world sleeps, the Gritterman goes out to work. Through the wind and the snow. Through the blue-black hours when time slips away, he grits the paths and the pavements and the roads. For him, a life without gritting is no life at all…

Genki Kawamura “If Cats Disappeared from the World”

Teema 4. Raamat, mille lugemissoovituse oled saanud Lugemise väljakutse grupist
Genki Kawamura “If Cats Disappeared from the World” (176lk. Kindle)
Eesti keeles välja antud ei ole.
01.jpg
Diana luges seda raamatut lugemisgrupis eelmisel aastal ja mulle tundus, et see on täpselt see, mida ma tahaks lugeda. Õige tunne oli. Jaapanlase kirjutatud, jaapanipärane raamat. Rahulik, mõtisklev, natuke (päris palju tegelikult) morbiidne.

Võiks arvata, et kui kurat end ühel päeval ilmutab, on ta sarvedega ja hargiga ja näeb jõle välja, aga selles raamatus on ta nimega Aloha, kannab hawaii särki ja omab isegi huumorimeelt. Ja siis on siin raamatus kass Cabbage (Kapsas), kes räägib tänu Alohale aegajalt inimkeeli. Ainus viga (kas on viga?) on aga selles, et Cabbage väljendab ennast kui vanaaegne Inglismaa härrasmees. Miks? Sest ta veetis kassipojana palju aega peategelase ema süles ja ema vaatas brittide seriaale.
Aga lugu ise on tegelikult 30-aastasest noormehest, kes saab ühel päeval teada, et tal on vähk ja ta sureb peagi. Lootusetuse tunne asendub aga peagi segadusega, sest saabub kurat, kes pakub mehele võimalust – ta kaotab iga päev maailmast ühe asja ja iga asja kadumisega saab mees ühe päeva elu juurde.
Tundub lihtne? Ma ka mõtlesin, et on lihtne – kaotaks tolmurullid, haigused, kurjuse, üleliigsed kilod. 😉 Kahjuks läheb aga nii, et kurat, kurivaim, hakkab ise neid asju valima, mis kaduma peavad.
Nii mõnigi asi, mida me peame kohutavalt oluliseks, muutub kadudes täiesti ebaoluliseks. Inimesed on aastatuhandeid teinud endale kõikvõimalikke ebavajalikke asju, nii et tegelikult me ei märkakski kui mõned neist kaovad.

Esimeseks valitud kadujaks on mobiiltelefon.
Ja mis juhtus, kui meil enam mobiili peos ei olnud? Inimesed muutusid rahulikeks. Trammis istujad vaatasid aknast välja, lugesid raamatut, kuulasid muusikat. Keegi ei krabanud taskut, ei hoidnud nina helendaval ekraanil.

Raamatus on lõik:
“Kõik, mida inimesed tegelikult eluks vajavad, on söök, jook ja peavari. Teiste sõnadega on peaaegu kõik siin maailmas, mida inimesed on loonud, üsna ebavajalik. On hea, kui need asjad meie ümber on, aga me saame ka ilma hakkama” (lk85)

Kui jutuks tuleb kellade kaotamine, räägitakse ka ajast ja vabadusest ning sellest, et  vabadusega kaasneb ebakindlus ja ärevus. Niisiis lõid inimesed ammustel aegadel reeglid, mille järgi elada. Nad lõid nädalad ja panid päevadele nimed. Nad nimetasid aastaajad, sättisid paika kellaajad, leppisid kokku, et öösel magatakse ja päeval minnakse kõik koos tööle. Et keset päeva on lõunapaus, kus kõik söövad, õhtul vaatavad uudiseid ja  et on nädalavahetused, mis on vabad ja kus minnakse perega parki.
Inimesed vajavad reegleid, et ei tekiks hirmu homse ees.
Aga kui maailmast need kokkulepitud reeglid kaotada?

Raamatus on (nagu pealkiri ütleb) peatükke, mis pühenduvad rohkem kassidele. Kuidas kassid tunnetavad aega? Peale selle, et nad oskavad inimest oma kõrval täiuslikult ignoreerida, oskavad nad ka õigel ajal õiges kohas olla.
Kas kassid tunnevad üksildust? Ilmselt mitte. See on tõenäoliselt üks neist asjadest, mille inimesed leiutanud on. Kassid on lihtsalt osa aega üksi ja osa aega kellegagi koos. Aga inimene mõtleb üksiolemise juurde kurva loo üksildusest. On seda  vaja?
“Ma ei tea, kas ma olen õnnelik või õnnetu. Aga on üks asi, mida ma kindlalt tean. Ma suudan ise ennast veenda, kas olen õnnelik või õnnetu. See oleneb lihtsalt sellest, mismoodi ma olen otsustanud tunda.” (lk182)

Raamatu lõpus räägitakse palju surmast. Väga jaapanipärane, võiks öelda. Aga need on väga eluterved mõtted.
Kas inimene peab olema õnnelik või õnnetu teadmise üle, et ta sureb? Lõpuks sureme me ju kõik, suremus on maailmas 100%. See, mis tundega me sureme, on meie endi teha ja oleneb sellest, mismoodi me oleme oma elu elanud. Kui see on meid rahuldanud, kui oleme oma eluga kellelegi rõõmu pakkunud ja midagi vajalikku teinud, võime olla rahul ja lahkuda rõõmsalt. Kui oleme surres kurvad, on midagi tegemata jäänud.
“Lihtsalt see, et sa elus oled, ei olegi nii tähtis. Tähtis on see, mismoodi sa elad.” (lk184)

Raamatusõpradele ka midagi. 🙂
Billy Christal ütles filmis “Kui Harry kohtas Sallyt”: Kui ma ostan uue raamatu, loen ma viimase lehekülje esimesena läbi. Sellepärast, et kui ma juhtun enne raamatu lõpetamist surema, tean ma, kuidas see lõppes. (lk94)

“Olgu viimane asi, mis sa elus teed, tehtud kirega! Siis on su elul olnud mõte.”

2016. aastal on raamatust tehtud ka film.
Sekai kara neko ga kietanara
Filmi treiler on youtubes ka üleval. Tundub hea film, tahaks näha!
01a.jpg

Monty Don “Nigel: my family and other dogs”

Teema 41: Raamat, mille peategelane on koer – 2018 on koera-aasta.

Monty Don “Nigel: my family and other dogs” (240lk. Kindle)

46501341_2226592490698249_6125018256274096128_nAiarahvas teab kindlasti, kes on Monty Don. Teistele selgituseks – Monty on aednik, aiakujundaja, aiateemaliste telesaadete juht. Aga ta on ka suur koeraarmastaja ja üks tema koertest on Inglismaal sama suure fännide hulgaga kui ta ise – kuldne retriiver Nigel.

Siin raamatus põimib Monty Don mõnusalt oma maamaja aia kujundamise ja koerte elu selles aias. Millised on nende lemmikteed, lemmik peidukohad, kõige mõnusamad hekiääred, mida mööda palli järele tormata. Kuidas nii mõnigi istutus on koerte saagiks langenud.

Tema koerad hiilgavad ka paraja kavalusega. Nimelt oli ükskord jõulude ajal juhus, kui Monty pere ja vanemad linnast koju tulles avastasid, et uhke, punarindadega kaunistatud jõulukook on kadunud. Alus on seal, kuhu see jäi.
Kaunistuspaelad on alles.
Koerad on illikukude nägudega.
Ühtki koogipuru kuskil pole. Müstika!
Kuni selle hetkeni, mil Nigel õue küsis ja murule uhke hunniku lasi, krooniks kaunis punarind.

Raamatus kirjutatakse ka labradori retriiverite aretamisest ja see oli üks huvitav lugemine. Samuti koerte ajaloost üldse ja nende tähtsusest ühele Inglismaa džentelmenile.

Ja ikka kõige rohkem Nigelist, kes tormab üle Monty hoolega nunnutatud pukspuupallide, astub üles televisioonis ja eelistab oma voodile inimeste voodit.

Üks padi on hea. Kaks patja on veel parem!