Yrsa Sigurdardottir “I Remember You”

Yrsa Sigurdardottir “I Remember You” (391lk. Hodder)
Eesti keeles ei ole.

69939107_2714441405246686_6413631679084101632_o.jpg

Raamat, mida ma ei oleks kunagi kohanud, kui poleks olnud Lugemise väljakutse gruppi! Ja sellest oleks olnud oi, kui kahju, sest peale suurepärase krimkade kirjutamise, on Yrsa Sigurdardottir ka suurepärane õudukate kirjutaja. Aga kas see on tema ainus õudukas? Mina pole rohkem leidnud.

Image3.jpgLugu toimub Islandil, Hesteyril, Flateyril ja Isafjörduril. Esimene neist tundus lugedes olema saar, aga on tegelikult poolsaare moodi saar, kus talvisel ajal kedagi ei ela. Ühel tormisel õhtul saabuvad sinna kolm noort ja väike koer, plaaniga enda äsjasoetatud majas remondiga alustada. Paadimees lubab nädala möödudes tagasi tulla. Mobiililevi ei ole, elektrit ei ole, aga pimedust, tuult, lund ja meremüha jagub hulganisti.

Samal ajal toimuvad teistes eelpool mainitud paikades kummalised lood. Segamini pekstud lasteaed, enesetapp, omavahel seotud inimeste veidrad surmad. Asja uurimisega tegelevad nii politsei kui mõned aastad tagasi poja kaotanud psühhiaater. 

Tasahilju hakkavad neis erinevaid paigus toimuvate sündmuste otsad kokku jooksma ja lõpplahendus on üllatav.

Pean tunnistama, et ootasin Hesteyril toimuvate sündmuste peatükke märksa suurema huviga kui uurimisi linnas. Kummalised kriginad pimedal tormisel saarel asuvas vanas majas, lauale tekkinud teokarbid, märjad  väiksed jalajäljed põrandal, aegajalt vilksatav lapsekuju … Kuidas kõhedat tunnet veelgi tugevdada? Tooge mängu loom.
Kujutage endid istumas pimedas toas, allkorrusel põrandalauad kriiksumas. Mõtteid tuleb pähe erinevaid, aga selle võib tuule ja vana maja kaela ajada. Aga kui teie kõrval on koer, kes väriseb, vingub ja uksest eemale tagurdab, siis on asi hull. (Mul on kass, kes aegajalt harrastab elutoa tugitooli käetoel istuda ja esikusse põrnitseda. No ei ole tore tunne.) Dq1rEyXVsAA1wOd
Sündmused Hesteyril lähevad iga peatükiga aina kõhedamaks ja kuigi juhtub ka täiesti maised asju, on mul hea meel, et raamatu lõpuks igasugusele müstikale kriipsu peale ei tõmmatud, vaid lausa viimaste ridadega jäetakse lugeja jaoks alles paiga “vaim”.

Selle raamatu jooksul sai hulganisti googeldatud, uuritud raamatus mainitud kohti ja leitud, et see kõik ongi täpselt sellisena olemas, kui kirjanik kirja on pannud. Huvitav, kas Islandil korraldatakse Yrsa Sigurdardottiri raamatutele põhinevaid tuure? No nagu Stockholmis on Stig Larssoni tuurid? Ülimalt põnev oleks Hesteyrile sattuda ja seal näiteks ööbida.
Kes krimikirjanduse kõrvale ka kõhekirjandust lugeda tahab, sellele soovitan julgelt just seda raamatut! Yrsa Sigurdardottir kirjutab tõesti väga hästi.

Pildil on paadisild, kust kogu lugu alguse saab. Foto on leitud Tripadvisori lehelt, aga kes selle autor on, seda ei suutnudki tuvastada.
bootssteg-in-hesteyri.jpg

Advertisements

Blake Crouch “Recursion”

Blake Crouch “Recursion” (330lk. Crown)
Eesti keeles (veel!) ei ole. Küll ta tuleb.

Blake1.jpg
Kui mõne autori peale kindel olla, siis on see Blake Crouch. See on SEE ulme, mida ma loeks hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Hullumeelne, põnev ja paranoiat tekitav. Sest mis siis saab, kui kogu selles loos on terakenegi õigust?
Loed ja usud, et küllap ongi. Ta lihtsalt kirjutab nii, et jääd uskuma.

Oi, kuidas ma tahaks selle raamatu tegevusest kirjutada! Kõigist neist kohtadest, kus ma lugedes mõtlesin, et sa pühade vägi, ei ole võimalik! Aga ma ei saa, sest ma ei taha grammigi rikkuda selle inimese lugemiselamust, kes selle raamatu kätte võtab ja Barry ning Helena maailma sisse astub.
Olge lihtsalt valmis enneolematuks teadusavastuseks, millega inimeste ajud segi paisatakse, tekitades vale mälu sündroomi (kui see raamat eesti keelde ümber pannakse, siis leiab tõlkija sellele tõvele kindlasti hea nime!) ning pannakse kogu maailm ajas edasi-tagasi hüppama.
Miks mitte minna ajas tagasi ja hoida ära katastroof? Miks mitte vana ja väetina naasta oma lapsepõlve ja lipata jälle muretult ringi? Miks mitte hüpata tagasi õhtusse, kui su laps õnnetuses suri ja see ära hoida?
Aga ehk on elus olemiseks vaja mõlemat – nii rõõmu kui valu?

16. aprillil 2019 on raamatus eriline tähendus. Mõtlesin lugedes tihti, kas Crouch valis aja minevikust selle mõttega, et kui kuupäev oleks olnud tulevikus ja raamatu lugejad oleksid selle kuupäeva hommikul ärganud, oleks mõned nõrganärvilisemad rabanduse saanud?

Raamatust peaks valmima film ja seriaal. Vähemalt on Hollywood ja Netflix juba enne raamatu ilmumist õigusi hankinud. Loodan ainult, et nad suudavad sellest raamatust teha parema filmi/sarja, kui tehti Wayward Pinesist. Crouch oli ühes intervjuus üsna murelik, et mismoodi see filmivärk küll välja nägema võiks hakata …

Mis on veel olulisemad, kui meie mälestused? Just need teevad meist inimesed, kes me oleme. Aga kui ühel hetkel on sul kaks erinevat mälestust. Kolm erinevat? Milline elu on olnud õige? Kas sa elad praegu päriselus või on see mõni su vale mälestus?

*Time is an illusion, a construct made out of human memory. There`s no such thing as the past, the present, or the future. It`s all happening now. (lk.97)

“Fogbound from 5”

Eri autorid “Fogbound from 5” (138lk. Createspace Independent Publishing Platform)

01fog.jpgKui jaamast lahkub rong …
Rongisõit on romantika! Tegelikult ka – minu jaoks on rongisõit mitte lihtsalt transport ühest kohast teise, vaid eriline sündmus, mida ma alati armastanud olen. Võtad oma kohvri, lähed jaama, rong tuleb huilates, astud sisse, istud ja hakkategi vaikselt loksudes liikuma.
Kuni meil Pärnusse veel rong käis, sõitsin alati Tallinna rongiga – mis sest, et võttis kauem aega kui buss!
Noh, nüüd pole enam rongi ega romantikat …
Nüüd on see raamat ja see, mis siin toimus, polnud kuidagi eriline ega romantiline.
Siin on viis lugu sellest, mis juhtub inimestega, kes sõidavad rongis, mida äkki ümbritseb udu. Viis jubedat lugu.
Astud rongi, istud, vaatad aknast välja – näe! udu tõuseb. Tukastad ja kui ärkad …
Oleks parem olnud mitte ärgata.
Viis väga erinevat lugu. Mõni tekitab hirmuvärinaid, mõni paneb vastikusest nina kirtsutama. Mõni on nii kurb, et hakka või nutma.
Iga lugu puudutab erineval moel. Seega – hästi kokku pandud raamatuke.
Eesti keeles ei ole ja pole hullu, et ei ole – las rongisõit jääb mõnusaks ja romantiliseks ettevõtmiseks!

Hallgrímur Helgason “The hitman’s guide to housecleaning”

Teema 34: Islandi kirjaniku raamat
Hallgrímur Helgason “The hitman’s guide to housecleaning” (257lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

01Island

Ma ei oodanud ühelt islandi kirjanikult sellist raamatut!
Peategelane on Toxic, horvaadi maffia palgamõrtsukas New Yorgist, kes on edukalt maha nottinud juba 66 inimest, aga astub 67. ämbrisse, sest see on politseinik. Toxic peab kaduma. Niisiis põgeneb ta kiirelt lennujaama, et kodumaale tagasi lennata, aga märkab seal tugevdatud politseivalvet. Mida üks mõrtsukas teeb? Tapab lennujaama WC-s pastor Friendly, kes natuke tema moodi välja näeb, ning lendab jumalasulasena Islandile, kus head pastorit juba pikisilmi oodatakse.
Maa, kus ööd on säravad ja tüdrukud on pikad – või oli see vastupidi, Toxicule ei meenu.

Naersin nii mõneski kohas südamest, sest autori huumorisoon on sama vildakas kui minu oma. No näiteks arutleb Toxic Islandi poole lennates kaptenite kokpiti-monoloogide üle reisijatele, et need on kõik mingis tundmatus keeles, “airish” nimetab ta seda, mis tundub talle kui ladinakeelne palve jumalale, et neil lubataks üle isanda muru lennata.
Ja miks karjuvad islandlased lennukis juues “skull”?

Pere, kus teda oodatakse, on kohalike teleevangelistide oma ja Toxic koperdab rõõmsalt islandi nimede otsa, mida tema horvaadi keel hääldada ei suuda. Gudmundur (edaspidi Goodmoondoor) ja Sigridur (edaspidi Sickreader). Ja neil on tütar Gunhildur (edaspidi Gunholder) ning poeg Thordur (edaspidi Torture).

Ütleme nii, et Toxicul pole enda uues nahas just kerge. Tema palgamõrtsuka suhtumine ja keelekasutus trügib alatihti isa Friendly huultele ja tekitab peaaegu paksu pahandust. Peaaegu, sest Toxicul on õnneks kiire reaktsioon, et asju siluda.

Raamatus on mitmel korral juttu ka Eurovisioonist, mida kõik islandlased põnevusega vaatavad – 99% saarerahvast istub sel õhtul telekate ees.
Sel aastal viivad trofee koju “punt kisavaid, Halloweeni kostüümides soomlasi”.

Aga Toxic ei jää igavesti isa Friendlyks. Tapmine tuleb välja ja vaese horvaadi elu läheb kibedaks. Aga mitte vähem naljakaks. 🙂
Nalja ja äparduste kõrval kirjutatakse ka sõjast ja Tomislavi sõdurielust enne seda, kui temast palgamõrvar Toxic sai.

*Ainult siis, kui riigis on olnud üle 50 sõjavaba aasta, hakatakse muretsema millegi sellise üle, nagu õhukvaliteet baarides.

*Islandi suvi on nagu külmkapp, mille uks on kuueks nädalaks lahti jäetud. Valgust on ja jää on ära sulanud, aga tõeliselt soojaks ei lähe kunagi. Külmkapp on ja jääb külmkapiks.

Nathan Hystad “The Event”

Ulmekirjanduse vk. 11: Raamat, millest sa soovid, et tehtaks film
Nathan Hystad “The Event” (262lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

01Hystad.jpg

Kujutage ette, et ärkate ühel kaunil hommikul, lükkate kardinad akna eest ja taevas on hiigelsuured hõbedased laevad. Lihtsalt seisavad, ei liigu ega anna mingit elumärki.
Naabrid on õues, vahivad taevasse, valitsus soovitab toas püsida ja rahulikuks jääda.
Sulle meenuvad su aastaid tagasi surnud naise sõnad, kui ta sulle rohelise ripatsiga kaelakee ulatas: kui nad tulevad, pane see kindlasti kaela!!!
Ja siis eralduvad laevadest suured mustad konteinerid ja kõik inimesed tõmmatakse roheliste kiirte abil taevasse, neisse kastidesse.
Sina jääd ja su kaelakee on põrgukuum.
Algab inimkonna päästmise teekond, mille sihtmärk on Machu Picchu, aga kus lõpuks jõutakse kaugesse kosmosesse.

Põnev oli! See on just niisugune ulmekas, mida ma armastan – inimene (mõned üksikud inimesed) üksi tervel maal. Seekord ei olnud nende eesmärk lihtsalt ise ellu jääda, vaid taevas patrullivate laevade eest põgeneda ja lõpuks kogu inimkond maapeale tagasi tuua.
Ja reisiseltskonnas on spanjel! 🙂
Lugu on mitme käänuga ja lõpuks on raske taibata, kes on hea, kes kuri tegelane. Mitte et autor oleks segaduses olnud, vaid nii inimesed kui tulnukad mängisid topeltmänge.

See on mu esimene kord lugeda indieautori raamatut. Tõmbasin ta tasuta Amazonist, üllatusin lugedes ja rõõmustasin, et tegu on lausa 7-osalise Ellujääjate sarjaga!
No eks ma loen nüüd huviga edasi, sest esimene osa lõppes hoiatusega, et asjad pole veel kaugeltki korras.
Filmina oleks see raamat uhke!

Mike Sims “Southern Cross”

Mike Sims “Southern Cross” (274lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole (ja polegi vaja).

01southern.jpgFreeBooksy pakkus seda raamatut ühel päeval tasuta ja sisukokkuvõte tundus huvitav – Mehhiko külake, kus elab poisike, kes on astronoomiahuviline. Igal õhtul, kui pimedaks läheb, veedab ta aega oma lemmikkivil istudes ja taevasse vaadates. Poisi onu elab linnas ja on toonud talle raamatuid, maa- ja tähekaarte ning binokli.
Ühel päeval märkab poiss, et tähed asuvad taevas valesti. Ta uurib kaarte ja avastab, et sel hetkel on tähed niisuguse paigutusega hoopis Austraalias, mitte Mehhikos. Järelikult on kogu nende küla sattunud Austraaliasse.
Tegutsevad hullud teadlased, sõjavägi, ajakirjandus, presidendid.

Ütleme nii, et idee oli põnev ja paljutõotav, aga raamat ise ei olnud huvitav. Kirjastiil logises, kiiresti-kiiresti liiguti ühelt teemalt järgmisele, autor ei süvenenud ei oma teksti ega tegelastesse ning lugedes ei olnud kordagi põnev.
Aga loetud ta sai ja loodetavasti kohtun ka mõne paremini kirjutatud raamatuga, millel on sarnane idee.

Grant Finnegan “Flight 19”

Teema 3: Raamat, mille pealkirjas on number 9 või 19
Grant Finnegan “Flight 19” (350lk. Kindle)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

01flight.jpg

See on nüüd see raamat, mida ma hakkasin säriseva põnevusega lugema ja mille autor suutis peale esimest veerandit kergelt tuksi keerata (viga oli tegelikult minu teistsuguse süžee ootustes).
Lõpu kruvis muidugi taas jube põnevaks.

Aasta 2019. Täiesti tavapärane 5-tunnine lend USA-sse, rahulik, peagi hakatakse maanduma. Äkki kostab lennujuhtimistornist karm hääl – tundmatu lennuk, identifitseerige ennast! Piloodid on üllatunud, aga loevad oma lennunumbrid ette. Tornis jääb kõik vaikseks ja siis öeldakse: Lend 19 kadus aastal 2019, lennukirususid ei leitud. Praegu on aasta 2024.
5 aastat on vahepeal õhku haihtunud.
Lennuk suunatakse tavaliselt lennujaamalt sõjaväeangaari, reisijaid valmistatakse enne tõe teatamist pikalt ette.
Igaühe elus on 5 aastaga väga palju muutunud ja neile muutustele autor raamatus keskendubki. Minu lootus oli seotud pigem müstilise kadumise uurimisega ja sellest tuleb ka mu kerge pettumusetunne, et raamat polnud päris see, mida mina ootasin.

Küll aga pani see lugu mõtlema, mis juhtuks kui ma ise viieks aastaks kaoks? Ma tahaks ju, et teiste elud edasi läheks, mitte ei jääks kinni kurbusse ja leina. Aga mis siis saaks, kui ma äkki tagasi saabuks ja marsiks oma praeguse pere uude ellu rohmaki sisse?
Üllatus-üllatus, mina olen tagasi!

Raamatus olid abikaasadel uued pered, osa lähedasi oli surnud, firmaomanike ärid olid maha müüdud. Miljonärist kerjuseks, pereemast oma lastele võõraks tädiks jne.
Šokk oli kohutav. Kõigil! Nii lennukis olnutel, kes viie aasta möödumisest midagi ei teadnud, kui lähedastel, kes enda pereliikme äkki tagasi said ja kunagi armastatud ning leinatud inimene äkki üleliigseks osutus.

Peale 2/3 raamatut inimeste šoki jälgimist nihkub lõpp tagasi sinnakanti, kuhu ma lootsin, st. lennuki ja 5 kadunud aasta juurde. Lõpp paneb vägagi ootama raamatu järge, mida praegu alles kirjutatakse.
Sellest saaks hea filmi!