Yoko Tawada “The Last Children of Tokyo”

Yoko Tawada “The Last Children of Tokyo” (138lk. Portobello Books)

40104070_2112587442098755_5719798782070095872_o.jpg

Tuleviku Jaapan, mis on toimunud looduskatastroofi tõttu muust maailmast eraldatud. Midagi ega kedagi ei lubata Jaapanist välja ja midagi ega kedagi ei lubata ka sisse. Tõlkekirjandust ei avaldata, üle 40 sekundi avalikus kohas inglise keeles laulmine on keelatud, kui sa üldse mõne sõna inglise keelt oskad, oled ilmselt vana.

Loomi ei ole. On jäänud vaid koerterendi firmad, kus saad endale näiteks õues jooksmise ajaks koera kaaslaseks võtta.
Aga joosta suudavad veel vaid üle 100-aastased. Need on inimesed, kes suudavad püsima jääda ja ilmselt ei sure iialgi. Noored on liiga nõrgad. Nad suudavad teha vaid lühikest aega lihtsat kontoritööd ja surevad kiirelt. Maailm, mille noored maha jätavad, jääb nende vana-vana-vanavanematele.
Kui kummaline oli lugeda raamatut, kus maailm pärandatakse noortelt vanadele!

Selles tuleviku Jaapanis on palju uusi pühasid. Mitmed uued on ümbernimetatud vanad, näiteks on “Labour Day” saanud endale uue nime: “Being alive is enough day”.
Humoorikas. Kogu see raamat on kirja pandud jaapanlikus rahulikus ja ilma paanikata võtmes koos paraja portsu huumoriga (või irooniaga?). Oleks ju põhjust emotsioonideks ja tegelased võiksid taolises olukorras hulluda, aga kõik kulgeb tasapisi, inimesed lepivad vaikselt olukorraga ja elu läheb edasi.
Sellepärast ma armastan ka jaapani kirjandust, et seda lugedes saab nautida ja lõdvestuda. Ei teki pingelisi hetki, pööraseid situatsioone. Maailm on peapeale keeratud, aga lugemine on täielik zen-kogemus. 🙂
Nagu selleski raamatus – inimene läks lennujaama, et välismaale lennata. See oli inimtühi. Eskalaatorite ees olid ämblikuvõrgud, mille keskel istusid suured ämblikud. Saksamaa lennuki juurde viiva ekslaatori võrgul istuv ämblik oli näiteks musta-punase-kollase triibuline. (Eesti ämblik oleks olnud sini-must-valge).

Üks asi, mida võiks katsetada – kirjutamine nähtamatu tindiga. Tindiks oli sidrunimahl ja kirja sai lugeda nii, et paberit hoiti tulele piisavalt lähedal, et mahlaga kirjutatud tähed kõrbema läheks.

Mõnus, rahulik perekonnalugu läbi mitme põlve. Hull maailm, tasakaalukad inimesed, kosutav raamat.

Advertisements

Annie Robertson “My Mamma Mia Summer”

12 teemakuud: JUULI – loe üks puhkuseteemaline raamat.
Annie Robertson “My Mamma Mia Summer” (311lk. Orion Books)

37838825_2057169027640597_3306311647466881024_n.jpg
Kes armastab filmi “Mamma Mia”?
Kes armastab Abba muusikat, Meryl Streepi, Pierce Brosnani, Colin Firthi, Kreeka saari?
See raamat on meile 😀

Londonis elav Laurel on paar kuud tagasi kaotanud oma ainsa lähedase pereliikme – vanaema Marnie. Neil oli koos ilus elu, täis armastust ja rõõmu ja Abba muusikat. Nüüd on Laurel üksi ja ta teeb otsuse – ta läheb puhkusele Kreekasse, Skopelose saarele, sinna, kus Mamma Mia filmiti!

Armas ja rõõmus raamat, täpselt nagu filmgi! Meryl Streepi pihikpükstel on tähtis roll ja filmi tegelasi mainitakse sageli. Laurelit kujutasin ette samasugusena kui filmi Sophiet ja villa Athena, kus Laurel tegutses, tundus olema täpne koopia Donna ligadi-logadi külalistemajast.
Selliste raamatute puhul on lõpp juba alguses etteaimatav ja saladuste vastused saab ammu enne tegelasi ära arvata. Oli üks episood, mille puhul ma mõtlesin, et kui seda raamatusse sisse ei kirjutatud, siis kirjutan ise oma blogisse lisapeatüki. Aga see hetk saabus siiski enne lõppu (seotud Laureli vanematega).

Ilus, rõõmus, päikseline, armas raamat! Tõeline puhkuselugemine!
Pildi tegin puhkuse ajal Mariefredi rannal raamatut lugedes ja kodus monteerisin sinna Mamma Mia! juurde.

Philip Pullman “Lyra’s Oxford”

Philip Pullman “Lyra’s Oxford”
(72lk. A Yearling Book)

37642115_2052380984786068_7566911469862780928_o.jpg

Nii nagu pealkiri ütleb – raamatus on üks Lyra ja Pani seiklus, mis juhtub siis, kui “Vaigust kiiker” lõpeb ja Lyra Oxfordi õppima läheb.
Lühike lugu, aga kõik on esindatud – nõiad, daemonid, alkeemikud, õppejõud. Lisaks headus ja kurjus.
Raamatuks, mis suurt lugemisemotsiooni oleks tekitanud, on ta siiski liiga lühike ja sai kärmelt otsa. Küll oli aga tore uurida raamatu vahel olnud Oxfordi kaarti.

Sayaka Murata “Convenience store woman”

Teema 30: Mõne eksootilise maa kirjaniku raamat – Jaapan!
Sayaka Murata “Convenience store woman” (176lk. Kindle)

37639483_2052118811478952_8958724364052725760_o.jpg

“Irasshaimasé!!!”
Niimoodi hõikavad sind müüjad, kui astud Jaapanis mõnda lähikauplusse, kodupoodi, esmatarbepoodi (eki.ee soovitab ingliskeelse convenience store tõlgeteks erinevaid vasteid, mulle meeldib tegelikult kodupood kõige rohkem).
Keiko on sellises poes töötanud juba 18 aastat. Siin on tema jaoks kõik selge – paned vormi selga, tegutsed nagu käitumisjuhises ette nähtud – täpsel ajal oled kohal, teed oma töö, lahkud, sööd, magad ja oled hommikul jälle kohal.
Väljaspool poodi on Keiko aga ebanormaalne, kes ei suuda massi sulanduda. Tal ei ole meest (üksik naine!!!), ta ei tee kõrgepalgalist tööd (mis vabandaks üksiolemist), ta on 36 aastat vana, lapse ja pereta poetööline! Kus selle häbi ots õele ja vanematele …

Läheb nii, et Keiko kohtab üht kummalist meesolevust ja otsustab ta perekonna rahustamiseks enda juurde elama võtta. Mees on sõna otseses mõttes jobu. Filosofeerib, väljas ei käi, elab päevasel ajal vannis ja laseb ennast toita. Keiko suhtub temasse nagu koera – toidab ja pakub peavarju.
Aga oh seda imet – õde ja vanemad on rahul! Keiko ei ole enam veider vanatüdruk! Tal on mees, probleemid jne. Varsti vast abiellub, saavad ehk lapsegi. Veel tavalise, normaalse inimese probleeme! Juhuu!

Tuttav on see olukord ju meiegi maal. Jõuad teatud vanusesse, küsitakse, kas sul poissi ka juba on? Edasi kas sa ikka kohtud kellegagi, kuna abiellud, kuna lapse saad, no-noo aeg on juba teist last planeerida. Oh, mis, kolmas juba!? Need on mingid imelikud … 🧐

Raamatus nimetatakse seda kõrvaltvaatajate ja planeerijate kampa “külaks”. Küla nõuab meestelt head tööd ja korralikku palka, et oleks maja ja naine ja lapsed. Küla nõuab naiselt korras kodu, laste sünnitamist ja mehe eest hoolitsemist.
Keiko elu üksiku poemüüjana oli lihtne, rahulik, probleemideta. Aga küla nõudis meest ja on nüüd rahul, sest Keikol on nüüd kodus MEES, mis sest, et jobu ja tavalise naise probleemid.
Küla rõõmustab.

Õnneks leiavad tugevad naised küla haardest väljapääsu ja ei lase ennast alla neelata. 🙂 Igaühel peab olema õigus elada nii, nagu ta ise õigeks peab.

Raamatu lõpus kommenteerivad teised jaapani autorid, et tegu oli lõbusa looga, kus nad said korralikult naerda. Vaat mul oli esimene kord selle maa huumorit lugeda ja mulle tundus see pigem tõsisele probleemile viitav raamat – kuidas “küla” korraldab teiste elu ja igaüks peab standarditele vastama. Sest mismõttesnagu sul pole meest (korralik kõrgepalgaline kontoritöö) ja lapsi (2 tükki, poiss ja tüdruk) ja labradori (või huskyt) ja autot (üks mehel ja teine sul)???
Mingi imelik, tunneme silmaall kaasa ja lõksutame seljataga lõugu!
Selline raamat. 😛

PS: raamatu autor on ise pea samakaua kodupoes töötanud kui Keiko. Eks ta teadis, millest kirjutab!

Philip Pullman “The Firework-Makers Daughter”

Teema 19: Raamat, mille pealkirjas on sõna “tuli” või midagi tulega seotut.

Philip Pullman “The Firework-Makers Daughter” (138lk. Puffin Books)

36675027_2023850600972440_175732637070000128_o.jpg
Üks seiklusrikas lugu ilutulestikumeistri tütrest, kes soovis saada sama vägevaks meistriks, kui ta isa ja võttis sellepärast ette ohtliku retke vulkaani südamesse.
Seikluses löövad kaasa ka vägev kuninglik valge elevant (kes töötab salaja liikuva reklaamitahvlina ja on armunud elevandipreili Frangipani), jões elavad krokodillid (kes näevad kurja vaeva, et täiustada end “jões lebava palgi” kunstis) ja puunugadega äparditest piraadid.

Väga humoorikas ja vahva lugu! Ning lõpus oleva ilutulestikuvõistluse kirjeldused on nii

vinged, et tahaks seda kõike oma silmaga näha.

Philip Pullman “I was a rat”

Philip Pullman “I was a rat” (224lk Puffin books)

36708897_2023586014332232_1339734349846675456_o.jpg
Mõnel kirjanikuga on nii, et kui tema nime näed, siis võtad ja loed. Pullman on üks sellistest lastekirjanikest.
Seekord leidsin lausa neli Puffin booksi raamatut, esimene neist jutustab Rotipoisist, kelle elu rotina muutub äkki eluks poisina.
Kui sa oled oma elu alguses rott, siis on sul kindlasti raske jätkata inimesena, veel vähem mõista, miks inimesed valetavad, varastavad, on tigedad ja kurjad. Rotid nii ei tee.
Aga õnneks leidub ka inimeste maailmas häid hingi, kes su viimasel hetkel kõmuajakirjanduse, teadlaste ja hullunud rahvamassi käest päästavad.
Ja mis oleks üks muinasjutt ilma printside, printsesside ja paleedeta?!

Tarkusetera ka:
Kui sa kõik oma mõtted ja teadmised korralikult ära triigid, kokku voldid ja kenasti kuhjadesse asetad, siis mahub su pähe palju ja ei ole vaja midagi üles kirjutada!

R. S. Crow “The Woman in the Window”

R. S. Crow “The Woman in the Window” (272lk. Kindle)

36306947_2013430975347736_8510652515077849088_o.jpg

 
Tuttav pealkiri, eksole – “Naine aknal”. Ainult et see raamat ilmus juba aastal 2016 ja siin tegutseb hoopis teistsugune naine.
Sarah on tüdruk, kes parasjagu keskkooli lõpetamas. Ajad on pingelised – lõpupidu, eksamid, kooride võistlus. Kõik läheb hästi kuni ühel ööl näeb Sarah unes, kuidas tema magamistoa aknast tuleb sisse naine. Pikkade juustega, sünge. Sarah peab seda lihtsalt õudusunenäoks ja püüab unustada, aga järgmisel ööl on naine tagasi. Tema voodi juures. Naine, kes näpib tema juukseid.

121018loreen.jpgNõida oli sellisena kirjeldatud, et mul oli kogu aeg silme ees Rootsi eurolaulik Loreen. Teate ju küll, “Euphoria”!

Päeval, kooriproovis, hakkab Sarah äkki lämbuma. Ta köhib, üritab miskit kurgust välja saada ja kui see õnnestub, lebab maas karvapall …
Naine aknal aga läheneb talle igal ööl üha enam. Sarah põgeneb, läbi tundmatute ruumide, kummaliste metsade, läbi lastekarjade.

Öid ei ole enam. Nende asemel on pikad tunnid täis õudust, et nõid saab ta kätte ja tapab samuti, kui ta on teinud juba paljude lastega.

Ei ole vist vaja lisada, et tegu on tõelise õudukaga. Raamatuga, mis paneb öösiti pärani silmi aknasse vahtima või poeb unenägudesse.
Mulle meeldisid need maailmad, kuhu Sarah põgenedes jõudis. Samuti tema kaks öist kaaslast, Õhupallitüdruk ja Õmmeldud suuga tüdruk. Ja nõid, kes öösel Sarahi püüdmisega hätta jäädes, tuli ka päevadesse.
Noorteõudukas, aga hästi loodud tegelased ja nutikad lahendused.
Ja hirmus ka!

Paistab, et see pealkiri on väga populaarne, sest Goodreadsist otsides tuli sama nimega raamatuid mitmeid. Eks naised armastavad ikka akendel seista ja vaadata-oodata …
Fotod leitud Pinterestist.

Naised.png