Lugemise väljakutse 2021
Teema 31: Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg
Christiane Ritter “A Woman in the Polar Night” (219lk. Pushkin Press)
Selle raamatu leidmise lugu sai alguse aastaid tagasi, kui mu tädi rääkis vaimustusega raadiokuuldemängust, kus loeti ette ühe polaaraladel talve veetnud naise meenutusi. Otsisin raamatut ja meie mõlema üllatuseks ei olnudki seda eesti keeles välja antud! Ainult lühikokkuvõte järjejutu jaoks. Natuke kummaline, sest kindlasti leidus palju neid inimesi (mu tädiga eesotsas), kes oleks peale järjejutu kuulamist ka raamatut lugenud.
Mõtlesin, et tellin siis ingliskeelse raamatu. Ja siis saabus uus üllatus – ingliskeelseid ei olnud tol hetkel saada! Märkisin siis Bookdepositorys ära, et kui raamat müüki tuleb, saaksin ma selle kohta teavituse ja tükk aega hiljem potsatas mu postkasti teade – teie poolt soovitud raamat on kohal!
Tellisin ära, aga ta jõudis minuni kevadel. See ei olnud õige hetk lugeda lumme uppunud hütist polaaröös!
Niisiis – mõned nädalad tagasi saabus ka meile Pärnusse õige talv ja külm, mina võtsin selle raamatu ja nautisin.
Ma pole kunagi ühe raamatu lugemist piiranud, aga sellega oli kindel diil – 25 lehekülge igal õhtul. Lihtsalt selleks, et jätkuks kauemaks.
Nüüd siis jõuan lõpuks raamatuni. 🙂
Christiane Ritter oli naine, kes aastal 1934 reisis oma kenast turvalisest Austria kodust Põhja Jäämeres asuvatele Teravmägedele, et seal, koos oma kütist abikaasa Hermanniga, terve aasta veeta. Hermann, tark mees, oli lubanud uhket majutust ja mõnusat ajaveetmist ning maalikunstnikust Christiane kujutas ette, mismoodi ta talveöös virmaliste valgel ning sooja ahju ees raamatuid loeb, maalib, sokke koob ja elust mõnu tunneb. 🙂 Kohale jõudes selgus aga, et uhkeks majutuseks on väike hütt ja romantiline talv virmaliste valgel muutus kiirelt lumetormidega võitlemiseks, jäätunud seintega hütis külmetamiseks ning esmapilgul jubeda väljanägemisega hülgeliha ning rasva söömiseks. Kui Christiane oma abikaasalt küsis, kus siis on see imeline elamine, mida talle lubati, vastas mees naeratades, et seda pole veel ehitada jõutud (aga mehed ehitasid talle omaette toakese!). 🙂
Sellel lingil saab vaadata, milline see uhke hütt välja nägi ja ka sisse piiluda (kujutage sinna juurde -40C pakane ja hüti katuseni ulatuv lumi) : Ritteri hütt
See, mismoodi Christiane Ritter oma polaaraastast kirjutab, on tõeline lugemisnauding! Looduskirjeldused on vapustavad, nii et silmad kinni võib kõiki neid hiiglaslikke mägesid ja jääd ja linde ning loomi ette kujutada.
Nad veetsid talve kolmekesi: Christiane, Hermann ja norrakast kütt Karl. Karl oli daami vastu hütis eriti tähelepanelik ja andis kohe alguses kolm tarkusetera, millest Christiane terve aasta jooksul ka kinni pidas.
Polaaröös tuleb sul kindlasti:
1. Käia iga päev, olenemata kui hirmus ilm on, jalutuskäigul! See on sama oluline kui söömine ja joomine.
2. Sul peab alati olema hea tuju!
3. Mitte kunagi ei tohi mitte millegi pärast muretseda.
Siis on sinuga polaaröös kõik hästi.
Ja polaaröö kestab 16. oktoobrist kuni 25. veebruarini.
Esimest korda jääb Cristiane hütti üksi esimese tormi ajal, mis Spitsbergeni saart tabab. Ta võrdleb tormi marutsemist hüti seinte taga rongiga, mis tormab üle lõpmatute rööbaste ning läbi tunnelite ja hommikul tõustes ning hüti ust avades ei näe ta midagi – tuleb päev otsa kaevata, et teha tee hütist välja ning leida lumest toidumoona- ning parafiinikaste.
Raamatus on võrratud kirjeldused pimedast arktikaööst, kui on tõesti nii pime, et ükski linnade valgusreostus seda ei riku. Jutud Arktika valgetest rebastest, kes nende hüti ümbert toitu noolivad, nn. koduhülgest, kes kevadel iga päev neid jääpangalt uurimas käib ja jääootusest – sest kui tuleb jää, tulevad jääkarud ja nad saavad süüa!
Väga muhe oli lugu sokkide kudumisest. Christiane oli unustanud, mismoodi sokikanda kududa. Niisiis asusid mõlemad mehed talle appi. Hermann arvutas ja nuputas ja tegi sokikannast peaaegu teadustööd, samal ajal kui Karl kudus lihtsalt pika toru ja tõmbas varbaotsa kokku. 🙂
Christiane põdes läbi nii Spitsbergeni maania kui kurikuulsa rar-i seisundi, mis seisneb selles, et inimene on jääst ja enda ümbrusest ning polaaröö kummalisest särast nii lummatud, et võib hüpnotiseeritult lihtsalt kaugusse või vette kõndida ning keegi ei leia teda enam iial.
*Sul on potte-panne, mida küürida, aga harja asemel on vaid selle puidust käepide, ning ära kulunud harjaste asemele on üks kütt pistnud kajakasuled, nii, et hari näeb välja pigem kui indiaanlaste ehe, kui tööriist.
*Kelgukoertele ei tohi enne teele asumist süüa anda. Nad muutuvad laisaks, teevad ükshaaval pissipeatusi ja ei viitsi kuulata, kui sa neile “paremale!” või “vasakule!” karjud.
*Isegi jääkaru hüti ees peab oma surmahetke veidi ootama, kui kütil on võimalus rüübata lonks kuuma kohvi!
*Lund ei tohi süüa! See muudab su väsinuks ja veel rohkem januseks.
Ma võiks sellest raamatust ilmselt kirjutama jäädagi, sest see on üks mu parimaid lugemiselamusi üleüldse.
Pilt on pärit raamatust.
Vahel ma kirjutan ka... 