Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples”

Lugemise väljakutse 2020
Teema 35: Graafiline romaan
Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples” (88lk. Headline)
Inglise keeles, eesti keeles ei ole välja antud.

Millised illustratsioonid! Või pildid või kunst! Ma ei teagi, mismoodi graafilise romaani pilte nimetatakse? Igal juhul on need vaimustavad. Tekst tundus mulle üldse teisejärguline, umbes nagu taustal mängiv raadio, sest kogu mu tähelepanu oli piltidel ja ma “lugesin” seda raamatut pool päeva. Nii palju detaile. Vapustavad mustrid, värvid, tegelaste näoilmed. Ja kui lugu ise lõpeb, siis näitab kunstnik enda visandeid ja kirjutab, mismoodi ta kogu seda tööd tegi.

Lugu ise on Lumivalgukese ümberjutustus kurja kasuema silmade läbi. Asjad on siin aga korralikult nihkes, sest kurjus pesitseb hoopis Lumivalgukeses ja kasuema on hea hing.
Kui imelised illustratsioonid kõrvale jätta, siis on lugu täis kurjust ning päris võigas ja jube. Selline täiskasvanute karm muinasjutt, kus on oma koht ka erootilistel stseenidel.

Ja hoolimata kõigest hirmsast (aga äkki just sellepärast, sest kurjust on kindlasti põnevam joonistada ja piltidelt vaadata, kui headust?) jääb sest raamatust täielik WOW-elamus!

Pilti oli ka lahe teha, sest ma tõin õunad poest juba mitu päeva varem ära ja pidin neid hoolega valvama, et keegi oma hambajälgi sinna sisse ei vajutaks. 😀

Igort “Japanese Notebooks”

Igort “Japanese Notebooks” (180lk. Chronicle books)

Igort (Igor Tuveri) on vene juurtega itaalia illustraator, kelle lapsepõlv kulges koos Dostojevski, Tolstoi ja vene muusikaga.
“Japanese Notebooks” on Igorti unistusest elada ja töötada Jaapanis. Mulle, kes ma graafilisi romaane lugesin viimati lapsepõlves, oli see väga kummaline ja eriline lugemine-pildivaatamine.
Raamat algab Igorti saabumisega Jaapanisse, linnakese avastamisega, hiiglasliku mangatööstuse külastamisega. Räägib tema harjumisest imetillukese toaga, hullumeelse töötempo ja jaapanlastek ommetega. Aga näitab ka rahulikke aedu ja munkade elu. Kirjutab veidi sumomaadlejate kultusest.
Eriti huvitav osa oli krüsanteemist – kuidas sellest lillest sai pikaealisuse ja rahu sümbol. Jaapanis on 9. kuu 9. päev Krüsanteemipäev. Need sügisesed lillepidustused aitasid inimestel jagu saada sügise pealesurutud hallusest ja hämarusest.
Sõna googeldamiseks, et näha seda imelist krüsanteemitraditsiooni: Kiku Ningyo

Igort joonistab üles ka Jaapani kuulsa geisha ja prostituudi Sada Abe loo, ning Jaapani esimese pilvelõhkuja Ryounkaku loo.

Igorti kuulsamad mangad peaksid olema Yuri ja Brillo. Eriti Yuri, kellele tekkis lausa omaette fännide ring. Võibolla keegi, kes mangamaailmaga kursis on, teab sellestki midagi 🙂

Oli huvitav ja lugemispiire avardav raamat. Teistmoodi elamus!