Jeff Degordick “The Witch of Halloween House”

Jeff Degordick “The Witch of Halloween House” (258lk. Kindle)
Eesti keeles raamatut ei ole.

74601211_2796773600346799_5865893666601566208_o.jpg

Sel aastal on mul Halloweeniga kuidagi sõbralikumad suhted kui varasemalt. Ilmselt aitas asjale kaasa Stockholmis käimine, kus sõbralikke kõrvitsaid ja nunnusid hiigelämblikke mitmele poole jagus.
Aga kindlasti oli abiks ka lugemine, sest selles raamatus oli kõike, mida juba muinasjuttude east kartma (ja põnevusega lugema) on hakatud.
Poolpõlenud maja metsa sees, võimas nõiamoor katlaga, kus ta oma mürgijooke keedab, nahkhiired, nõiutud täiskasvanud ja usinad lapsed, kes peavad kogu linna päästmise enda kätte võtma.
Ja muidugi terve hulk ellu ärganud kõrvitsamehi, kes Halloweeni ööl inimesi taga ajavad ja ära süüa üritavad.
Lasteraamat küll, aga tihti ongi lasteraamatud palju paremini kirjutatud ja hirm jõuab lugejani ehedamalt. Nii ehedalt, et raamatusse süvenenult pidin rabanduse saama, kui kass ennast äkki vastu mu jalgu nühkima hakkas …

Jonas Karlsson “The Room”

Jonas Karlsson “The Room” (167lk. Hogarth)
Eesti keeles ei ole.
Aga võiks olla!

71940318_2766261520064674_7981929761628749824_n.jpg

Milline suurepärane raamat!
Selles loos on paranoiat ja absurdi ja ambitsioone ja väga palju Monki. Aga Mongi asemel tegutseb Björn, kes on äsja uuele töökohale saabunud ja hakkab kontoriga tutvuma.
Avatud plaan, omamoodi töökaaslased (töödekuhjajast naaber, kogu kontori “ema”, hobusesabaga sahmerdaja, karjäärinäljas ülbik jne.), kergesti erutuv boss. Ja Björn ise, kes saabus sellele tööle eesmärgiga jõuda bossi laua taha. Omamoodi, vaikselt, süsteemselt, intelligentselt.
Kontoris liikudes avastab Björn, et wc-de kõrval on veel üks sildita uks. Ta katsub linki, uks avaneb ja ta ees seisab ideaalses korras puhas ja rahulik tuba. Imelikul kombel ei käi selles toas keegi peale Björni, aga talle mõjub ruum värskendavalt ja lisab enesekindlust.
Sel ajal kui Björn toas on, näevad kontorikaaslased, mismoodi mees seisab liikumatult koridori seina ääres, eemalolev pilk silmis ja ei reageeri kellegi pöördumistele.
Ust tuppa näeb vaid Björn.
Sellest tuleb suuremat sorti probleem.

Otsast lõpuni puhas nauding! Nii hästi ülesehitatud tegelased ja nii kummituslik lugu. Unustasin pidevalt, et loen rootslase kirjutatud raamatut, tundus pigem jaapani kirjaniku teosena.

See on näitleja kirjutatud raamat.
Ilmselt saaks sest hea näidendi.

Austin Grisham “The Wish Doll”

Austin Grisham “The Wish Doll” 1 ja 2 (24+41lk. Kindle)

70438637_2723040634386763_2160214158698610688_o.jpg

Todd tahab saada kirjanikuks. Ta kirjutab ja kirjutab, aga kõik tema jutud lükatakse tagasi. Mis kirjanik sa oled, kui sind mitte keegi ei avalda?!
Ja siis satub ta kätte soovinukk. Kõik, mida Todd nüüd tegema peab, on panna oma soov paberile, pista paber nukule taskusse ning soov täitub.
Täitub tõesti, aga mitte niisama. Nukk soovib ka vastuteenet. Sina täidad tema soovi, tema täidab sinu soovi.

Lühikesed lood, aga panid mõtlema – kui kaugele oleksid valmis minema, et su südamesoov täituks?
Lõhkuma midagi väärtuslikku? Varastama midagi? Tapma kellegi?

Yrsa Sigurdardottir “I Remember You”

Yrsa Sigurdardottir “I Remember You” (391lk. Hodder)
Eesti keeles ei ole.

69939107_2714441405246686_6413631679084101632_o.jpg

Raamat, mida ma ei oleks kunagi kohanud, kui poleks olnud Lugemise väljakutse gruppi! Ja sellest oleks olnud oi, kui kahju, sest peale suurepärase krimkade kirjutamise, on Yrsa Sigurdardottir ka suurepärane õudukate kirjutaja. Aga kas see on tema ainus õudukas? Mina pole rohkem leidnud.

Image3.jpgLugu toimub Islandil, Hesteyril, Flateyril ja Isafjörduril. Esimene neist tundus lugedes olema saar, aga on tegelikult poolsaare moodi saar, kus talvisel ajal kedagi ei ela. Ühel tormisel õhtul saabuvad sinna kolm noort ja väike koer, plaaniga enda äsjasoetatud majas remondiga alustada. Paadimees lubab nädala möödudes tagasi tulla. Mobiililevi ei ole, elektrit ei ole, aga pimedust, tuult, lund ja meremüha jagub hulganisti.

Samal ajal toimuvad teistes eelpool mainitud paikades kummalised lood. Segamini pekstud lasteaed, enesetapp, omavahel seotud inimeste veidrad surmad. Asja uurimisega tegelevad nii politsei kui mõned aastad tagasi poja kaotanud psühhiaater. 

Tasahilju hakkavad neis erinevaid paigus toimuvate sündmuste otsad kokku jooksma ja lõpplahendus on üllatav.

Pean tunnistama, et ootasin Hesteyril toimuvate sündmuste peatükke märksa suurema huviga kui uurimisi linnas. Kummalised kriginad pimedal tormisel saarel asuvas vanas majas, lauale tekkinud teokarbid, märjad  väiksed jalajäljed põrandal, aegajalt vilksatav lapsekuju … Kuidas kõhedat tunnet veelgi tugevdada? Tooge mängu loom.
Kujutage endid istumas pimedas toas, allkorrusel põrandalauad kriiksumas. Mõtteid tuleb pähe erinevaid, aga selle võib tuule ja vana maja kaela ajada. Aga kui teie kõrval on koer, kes väriseb, vingub ja uksest eemale tagurdab, siis on asi hull. (Mul on kass, kes aegajalt harrastab elutoa tugitooli käetoel istuda ja esikusse põrnitseda. No ei ole tore tunne.) Dq1rEyXVsAA1wOd
Sündmused Hesteyril lähevad iga peatükiga aina kõhedamaks ja kuigi juhtub ka täiesti maised asju, on mul hea meel, et raamatu lõpuks igasugusele müstikale kriipsu peale ei tõmmatud, vaid lausa viimaste ridadega jäetakse lugeja jaoks alles paiga “vaim”.

Selle raamatu jooksul sai hulganisti googeldatud, uuritud raamatus mainitud kohti ja leitud, et see kõik ongi täpselt sellisena olemas, kui kirjanik kirja on pannud. Huvitav, kas Islandil korraldatakse Yrsa Sigurdardottiri raamatutele põhinevaid tuure? No nagu Stockholmis on Stig Larssoni tuurid? Ülimalt põnev oleks Hesteyrile sattuda ja seal näiteks ööbida.
Kes krimikirjanduse kõrvale ka kõhekirjandust lugeda tahab, sellele soovitan julgelt just seda raamatut! Yrsa Sigurdardottir kirjutab tõesti väga hästi.

Pildil on paadisild, kust kogu lugu alguse saab. Foto on leitud Tripadvisori lehelt, aga kes selle autor on, seda ei suutnudki tuvastada.
bootssteg-in-hesteyri.jpg

Alan Titchmarsh “The Haunting”

Nutikas raamatukoguhoidja JUULI – see oli ilukirjanduslik raamat, mille autoriks ei olnudki kirjanik! Ta on kuulsaks saanud hoopis teisel alal.

Alan Titchmarsh “The Haunting” (353lk. Kindle)
Eesti keeles Titchmarshi raamatuid ei ole. Kahjuks.

67024943_2629661110391383_3517600132642111488_o.jpg

See oli 2018. aasta sügisel, kui ma peale järjekordse Alan Titchmarshi aiandussaate vaatamist Bookdepositori lahti võtsin ja ta raamatuid uurima hakkasin. Ikka aiateemalisi. Suur oli mu üllatus, kui kõiksugu lillelugude vahelt äkki juturaamat paistis. Ja mitte üks, vaid lausa mitu!
Nüüd, kui olen esimese neist läbi lugenud, tuleb tunnistada, et kui inimene on hea ühel looval alal, siis võib ta julgelt ka teisi katsetada. Alan Titchmarsh on suurepärane jutustaja! Kõik kirjeldused metsast, aedadest, jõeäärest, linnadest – need kõik on väga nauditavad lugeda. Tema raamatutegelastes on samasugust soojust, kui õhkub temast endast aedu kujundades ja taimedest rääkides. Neis on samasugust mõnusat huumorit ja kerget peataolekut, kui Alanis käestläinud hoovides sahmerdades. Lugedes kuuleks justkui autorit ennast raamatut ette lugemas.

Raamatus on vaheldumisi peatükid aastatest 2010 ja 1816. Esimeses tegutseb ajalooõpetaja Harry, kes on äsja lahutatud, oma suguvõsa jälgi ajab ning kaunisse maakohta kodu ostab ja teises nooruke majateenija Anne, kes tööde vaheaegadel mõisa lähedal oleva jõe äärde lippab, seal raamatut loeb ning suurest armastusest unistab. Satub aga hoopis hirmsa õnnetuse keskele ning peab enda elu eest võitlema asuma.
Vahet on küll 200 aastat, aga kerge ei ole ei Annel ega Harryl. Harry ei aima, et majaostuga koos saab ta kingituseks ka Anne ja üllatus on suur, kui nendevaheline seos lõpuks ilmsiks tuleb.

Igal juhul on selles raamatus nii ilusaid maju ja armsaid aedu kui põnevust ja armastust ning sõprust. Isegi kummitus on kohal!
Mulle tõesti meeldis, kuidas üks meesterahvas on sellise “teetassiraamatu” kirja pannud!
Mõnus, mahe ja natuke kriipiv. Üldse mitte läila ega emotsioonidest nõretav, nagu ajaloolisi suhteraamatuid kirjutavatel daamidel tihti juhtub.
Kui kellegagi võrrelda, siis ehk Barbara Erskinega.

*Üks tähelepanek: kui sinu lähedases metsas elavad musträstad, ära iial looda, et suudad kellelegi niisama ligi hiilida. Musträstas saadab sind oma tänitamisega pikalt ja kutsub ka semud appi. 🙂

*Raamatus on mainitud Winchestery piiblit ja Mary Feddeni kunsti. Mõlemat tasub guugeldada ja üle vaadata.

*”Isn’t it wonderful, what God can do in a garden?”
Gardener replied: “Yes, but you should have seen what it was like when he had it to himself!”

Blake Crouch “Recursion”

Blake Crouch “Recursion” (330lk. Crown)
Eesti keeles (veel!) ei ole. Küll ta tuleb.

Blake1.jpg
Kui mõne autori peale kindel olla, siis on see Blake Crouch. See on SEE ulme, mida ma loeks hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Hullumeelne, põnev ja paranoiat tekitav. Sest mis siis saab, kui kogu selles loos on terakenegi õigust?
Loed ja usud, et küllap ongi. Ta lihtsalt kirjutab nii, et jääd uskuma.

Oi, kuidas ma tahaks selle raamatu tegevusest kirjutada! Kõigist neist kohtadest, kus ma lugedes mõtlesin, et sa pühade vägi, ei ole võimalik! Aga ma ei saa, sest ma ei taha grammigi rikkuda selle inimese lugemiselamust, kes selle raamatu kätte võtab ja Barry ning Helena maailma sisse astub.
Olge lihtsalt valmis enneolematuks teadusavastuseks, millega inimeste ajud segi paisatakse, tekitades vale mälu sündroomi (kui see raamat eesti keelde ümber pannakse, siis leiab tõlkija sellele tõvele kindlasti hea nime!) ning pannakse kogu maailm ajas edasi-tagasi hüppama.
Miks mitte minna ajas tagasi ja hoida ära katastroof? Miks mitte vana ja väetina naasta oma lapsepõlve ja lipata jälle muretult ringi? Miks mitte hüpata tagasi õhtusse, kui su laps õnnetuses suri ja see ära hoida?
Aga ehk on elus olemiseks vaja mõlemat – nii rõõmu kui valu?

16. aprillil 2019 on raamatus eriline tähendus. Mõtlesin lugedes tihti, kas Crouch valis aja minevikust selle mõttega, et kui kuupäev oleks olnud tulevikus ja raamatu lugejad oleksid selle kuupäeva hommikul ärganud, oleks mõned nõrganärvilisemad rabanduse saanud?

Raamatust peaks valmima film ja seriaal. Vähemalt on Hollywood ja Netflix juba enne raamatu ilmumist õigusi hankinud. Loodan ainult, et nad suudavad sellest raamatust teha parema filmi/sarja, kui tehti Wayward Pinesist. Crouch oli ühes intervjuus üsna murelik, et mismoodi see filmivärk küll välja nägema võiks hakata …

Mis on veel olulisemad, kui meie mälestused? Just need teevad meist inimesed, kes me oleme. Aga kui ühel hetkel on sul kaks erinevat mälestust. Kolm erinevat? Milline elu on olnud õige? Kas sa elad praegu päriselus või on see mõni su vale mälestus?

*Time is an illusion, a construct made out of human memory. There`s no such thing as the past, the present, or the future. It`s all happening now. (lk.97)

“Fogbound from 5”

Eri autorid “Fogbound from 5” (138lk. Createspace Independent Publishing Platform)

01fog.jpgKui jaamast lahkub rong …
Rongisõit on romantika! Tegelikult ka – minu jaoks on rongisõit mitte lihtsalt transport ühest kohast teise, vaid eriline sündmus, mida ma alati armastanud olen. Võtad oma kohvri, lähed jaama, rong tuleb huilates, astud sisse, istud ja hakkategi vaikselt loksudes liikuma.
Kuni meil Pärnusse veel rong käis, sõitsin alati Tallinna rongiga – mis sest, et võttis kauem aega kui buss!
Noh, nüüd pole enam rongi ega romantikat …
Nüüd on see raamat ja see, mis siin toimus, polnud kuidagi eriline ega romantiline.
Siin on viis lugu sellest, mis juhtub inimestega, kes sõidavad rongis, mida äkki ümbritseb udu. Viis jubedat lugu.
Astud rongi, istud, vaatad aknast välja – näe! udu tõuseb. Tukastad ja kui ärkad …
Oleks parem olnud mitte ärgata.
Viis väga erinevat lugu. Mõni tekitab hirmuvärinaid, mõni paneb vastikusest nina kirtsutama. Mõni on nii kurb, et hakka või nutma.
Iga lugu puudutab erineval moel. Seega – hästi kokku pandud raamatuke.
Eesti keeles ei ole ja pole hullu, et ei ole – las rongisõit jääb mõnusaks ja romantiliseks ettevõtmiseks!