Kirjastus Helios, 60lk. Illustraator Anita Kreituse
LÕPUKS on eesti keeles olemas esimene Lafcadio Hearni raamat!
Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui ma seda nägin ja tormasin kohe Heliose poodi osturetkele. Ja kui pakk saabus, siis vaadake ise, milline see oli! Nagu jõulukingitus oleks saabunud.
Imearmsalt pakitud!
Miks ma nii õnnelik olen, et esimene Lafcadio Hearni raamat eesti keeles olemas on?
Lafcadio Hearn oli 19. sajandi kreeka-iiri päritolu kirjanik, kes ajakirjanikuna Jaapanisse reisides jäigi sinna, hakkas läänemaailmale tutvustama jaapani kirjandust ja kultuuri ning võttis endale jaapani nime – Koizumi Yakumo. Hearn abiellus jaapanlannaga ja neil oli neli last.
Läänemaailm avastas tol ajal Jaapanit ning Lafcadio Hearn, olles ise sealsest kutuurist vaimustuses, tutvustas seda suure innuga. Ilmselt on kõige tuntumad tema raamatud Jaapani legendidest ja muinasjuttudest, aga ära ei saa unustada ka tondilugusid.
Eesti lugejaile on ilmselt tuntum Lian Hearni nimi. Paljud on lugenud tema Otori lugusid. Ometi ei ole siin tegu sugulusega, vaid armudes Jaapanisse ja selle kutuuri, võttis Gillian Rubinstein endale pseudonüümiks Lian (lapsepõlve hüüdnimi) ja Hearn (austusest suure meistri, Lafcadio Hearni vastu).
“Poiss, kes joonistas kasse” ilmus esmakordselt aastal 1897.
Lugu räägib farmerite perekonnast, kus oli palju lapsi. Kõik olid tublid farmitöölised, aga noorim poeg oli selle töö jaoks liiga väike ja habras. Poiss oli väga taibukas, ning armastas kasse joonistada. Perekond otsustas saata poisi templisse, et anda talle haridus – ehk saab poisist munk.
Rohkem ma sellest loost ei kirjuta, aga luban, et raamatus on palju-palju kasse!
Ja nüüd illustratsioonidest.
Need on absoluutselt vaimustavad! Õnneks on neid raamatus ka palju ja nad on suured, nii et kui riiuliruumi on, saab raamatu sinna avatuna jätta ja iga päev on imeline ning müstiline pilt ootamas.
Klõpsake kindlasti sellele lingile, näete kunstnikku ja tema kassimaale: https://art-cats.livejournal.com/1507956.html
Vahel ma kirjutan ka... 