indrek koff “eestluse elujõust”

Teema 7. Raamat, mille pealkiri algab “E” tähega (Eestimaa auks).

indrek koff  “eestluse elujõust” (71lk. Härra Tee & proua Kohvi)

31275736_1936508089706692_7491130039811864303_n.jpg

*kohvi või teed

Eestlaste mõtted ja ütlemised.
Nii, nagu me neid iga päev mõtleme ja ütleme.
Nii tuttavad, et peaaegu iga lausega tuleb meelde mõni inimene või situatsioon.
Eestlane on hädas ilmaga:

*ega õiget talve ju enam ei ole
*aja siin lund nii et nahk märg
*et see kevad ka ei tule
*peaasi et öökülma ei tee
*tasa kuulame ilmateate ära

*teed või kohvi

Eestlane teeb tööd – õige inimene teebki ju kogu aeg tööd! Tööteemadel on palju tarka öelda:

*ma kohe pean saama näpu mulda pista
*ma ei saa ma lähen kartuleid võtma
*siia tuleb kipsplaat
*ma võtsin kaks tükki nii odavalt sai
*oma majas on alati vaja midagi kõpitseda
*ega ilma tööta ei saa mitte midagi

*kohvi või teed

Eestlane puhkab ja pidutseb ja traditsioone naljalt ei murra:

*oi kui neid povidlopirukaid kuskilt veel saaks
*mismoodi see sült sul nii ilus läbipaistev tuleb
*ära söö nii palju seda rasvast kogu aeg
*ilma kartulisalatita pole mingi õige sünnipäev
*rahvariietega muidugi jaa ikka
*kus te jaanipäeval olete
*võrkpall ja köievedu viktoriini ei tule see aasta

*teed või kohvi

Eestlane on EESTLANE! Armastab oma kodu ja ohkab tihti omaette:

*pisar tuli silma kui sinimustvalge tõusis
*üheskoos laulsime ennast vabaks
*eesti keel sai ju itaalia keele järel teise koha
*kunii su külaa veel elaab elaad sinaa kaa

*kohvi või teed

Ja eestlane on pidevalt hädas oma naabritega, kes meie õuepeale kaklema tulevad!
Rääkimata poliitikutest.
Kõik võõras võtab vanduma:

*nigu venelane minema läks nii hakkas üks lääne ees lömitamine pihta
*kahekümne aastaga võiks keele küll ära õppida
*kuradi põdrad ka käivad oma viinakohvritega ringi ja lõugavad siin
*savisaar on siga
*laar lasi eesti põllumajanduse põhja
*issand sa näed ja sa ei mürista

*teed või kohvi

Eestlane ütleb siin raamatus veel palju muudki. On ropu suuga eestlasi ja tibijutuga eestlasi. On purjus jõmme eestlasi ja vaikuse ning metsaeestlasi.
Kõike seda oleme me kuulnud ja sellepärast oligi nii hea lugeda!
Mina nautisin.
Ja muigasin.
Ja noogutasin!

Minumeelest oleks võinud selle raamatu laused Eesti 100 puhul kuskile kirja panna. Suurelt, et rahvas saaks lugeda. Ja koos võimalusega omaltpoolt juurde lisada.
PS: hea kirjanik teeb nalja aga ei mõnita. Heal kirjanikul on hea huumorisoon ja see on hea kirjaniku kirjutatud humoorikas raamat.

*ilma saunata pole kellegi elu

*internett on ikka sees vä

*välja lastakse enne

*kohvi või teed

Indrek Koff “Kirju koer”

48/53 Üllatusteema: Raamat kirjanikupalga saajalt.
Indrek Koff “Kirju koer” (Härra Tee ja Proua Kohvi, 62lk.)
13906589_1278160335541474_686205897575621962_n.jpg
Üllataval kombel oli see ainus Indrek Koffi raamat, mille ma Pärnu keskraamatukogu riiulitelt leidsin. Aga et ma just Koffi raamatut loen, oli mulle selge juba kirjanikupalga saajate väljakuulutamise hetkest – tegemist on minu koolivennaga, minust aasta vanemast klassist. See on justkui lausa kohustuslik, et ma mõnd tema kirjutatud raamatut lugenud oleks.

Selle raamatu lugu on huvitav, sest kõigepealt olid Marion Unduski pildid ja siis kirjutas Indrek Koff nende juurde lood. Sellised omamoodi kiiksuga lood, mis panid mind mõtlema, et kas lapsed neid lugedes tegelikult üldse aru saavad, millest jutt käib. Ilmselt saavad, aga teistmoodi kui täiskasvanud.
Raamatus on 16 lugu ja nii mõnigi tegelane on kurvameelne ja pahur, ebakindel ja turtsakas. Siin leidub kurb rebane, kelle pisarad põletavad muru sisse pruunid ringid, modellist pisike leopard, kes armastab hüpata, staarist kala, kes ei julge näituse avamisele minna, sest näituse nimi on “Kalapäev” jne.
Mulle meeldis kõige rohkem teine lugu, “Seitse lindu”, kus puuoksa peal istuvad seitse lindu äkki lendu tõusid ja taeva all trallitama hakkasid. Ühel hetkel pöördus üks linnukestest – kõige pisem, kes kõrgust kartis – tagasi. Järgmine tagasilendaja oli vasakult poolt kolmas lind, selline tüsedam, kes ei jõudnud enam lennata. Ühel linnul olid aga liiga õhukesed suled seljas ja tal hakkas taevas jahe, nii et ta pidi tagasi pöörduma ja soojemad riided selga panema. Neli taevasse jäänud linnukest olid aga päris pöörased, kuni ühel neist tuli pepust puuks… Nii pikk puuks, et teised purskasid hullumoodi naerma ja oleksid äärepealt taevast alla kukkunud!
😀
Seda lugu lugedes olid mul silme ees selle aasta suured kuldnokaparved. Nemad vallutavad õunapuud, kädistavad nii mis hullu ja tõusevad siis ka äkki lendu, keereldes parves taeva all. Kindlasti on nende hulgaski erinevaid isiksusi 🙂

Marion Unduski pildid kutsusid mind aga värvipliiatseid haarama. Mida ma muidugi ei teinud, sest mul on raamatukogu raamat. Aga pildid on kiftid ja paber on mõnusalt paks, nii et kannataks hästi värvimist.

Koff,Indrek.IMG_2553.JPG