Carin Gerhardsen “The Gingerbread House”

Teema 2: Skandinaavia krimi!
Carin Gerhardsen “The Gingerbread House” (400lk. Kindle)
05.jpg
Üleüldise suure Skandinaavia krimiarmastuse juures ei ole Carin Gerhardseni eesti keelde (veel?) tõlgitud. Tegu on rootsi matemaatikuga, kelle 8-osaline Hammarby lugude sari on Rootsis väga populaarne. Kuna seda on tõlgitud enam kui 25 keelde, siis küllap on ta pop ka mujal maailmas.
Mina leidsin ja lugesin seda raamatut eelkõige sellepärast, et minu ja Andruse suvepuhkuste üks väga tähtis osa on kindlasti Stockholmi linnajagu Hammarby, kus asub raamatu politseijaoskond. Äkki toimub 8 osa peale ka mõni mõrv mulle tuttavas paigas. 🙂
Selline ta on, see Hammarby:
hammarby
Raamat algab peatükiga, kus eelkoolis on tekkinud populaarsed lapsed ja need, keda kiusatakse. Kiusatakse eriti ühte poissi, Thomast ja ühte tüdrukut. Seotakse tänavavalgustusposti külge ja loobitakse kividega, jäetakse sõiduteele kinniseotult lebama jne.
Ja siis on seesama Thomas täiskasvanud mees, 44-aastane, ning kohtab töölt tulles juhuslikult oma vana piinajat.
Thomas on siiamaani nähtamatu inimene. Teda ei kutsuta kuskile, ta ise ei käi kuskil ja tema akende ees pole kardinaid ega põrandal vaipa. Tema aknast paistab tänavale külm valgus. Aga paistab, et ta piinajal läheb hästi! Naine, lapsed, armas kodu. Thomas jälitab sel õhtul meest ja hommikul on see mees surnud.

Peatükid politseitööst ja järgnevatest mõrvadest vahelduvad mõrvari päeviku lehekülgedega. See on omamoodi kummaline krimka, kus lugeja teab kõike – mismoodi kurjategija tegutseb, mida ta mõtleb, mida teeb politsei. Lisaks on mitmeid peatükke politseijaoskonna inimeste eraeludest ja muudest uurimistest – ikkagi 8-osalise sarja esimene raamat, taust tuleb luua!
Ja kuigi kõik on lugeja nina all ja kõigest on võimalik üksikasjadeni lugeda, tabab lugejat lõpus üllatus.
Ma pean tunnistama, et mida rohkem lõpupoole, seda suuremaks paisus küsimus – mis mind siin raamatu lõpus üllatama peaks, kui ma olen kõigest toimuvast 400 lehekülge lugenud? Aga näed leiti üllatus, otsiti üles vanad seosed ja oodatud ohoo-efekt saabus. Õigem on küll öelda, et kõigepealt arvasin ma selle ohoo-efekti ära ja siis see saabuski. 😛

Mis mulle eriti ei istunud – naisterahvas, kes jaoskonnas töötas ja kellest ilmselt järgmises seitsmes osas ka palju lugeda saab. Talle lihtsalt meeldis oma liibanonlasest kolleegiga kõrtsis purjutamas käia ja tänu sellele juhtus ka ühtteist halba (ja ka head).
Politseinikud tundusid kohati väga pikatoimelised. Kui paari nädala jooksul on aset leidnud mitu mõrva, kus tapetud on kõik 44-aastased ja politseil ei teki pikalt mõtet, et siin võib mingi seos olla, siis tundub lugu veidi kummaline. Kuigi need politseinikud olid kõik väga sügavalt pereinimesed ja paistis, et vähemalt pool pead on igaühel lastega hõivatud. 🙂

Miks on raamatu nimi “Piparkoogimaja”? Vaat sellest mina aru ei saanud.

Ma panin sellele raamatule Goodreadsis hindeks 3.
Mõrvad olid korralikule nordic noirile kohaselt räiged, mõrtsuka päevik oli huvitav ja tegelased enamvähem sümpaatsed. Politsei oli veidi liiga perele pühendunud (ega see ju halb ei ole, kui inimene pühendub oma perele, aga kas ma sellest krimkas lugeda tahan?) ja tööasjades pikatoimeline ja kogu loost õhkas rootsilikku poliitkorrektsust, aga see oli esimene raamat sarjas, mille tegevus toimub HAMMARBYS, nii et ma vist katsetan järgmise osaga ka. Alati tuleb anda teine võimalus, eksole.

05a.jpg

Advertisements

Mads Peder Nordbo “Nahata tüdruk”

Teema 50: Raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega kui sinu eesnimi.
Mads Peder Nordbo (Taani kirjanik) “Nahata tüdruk” (303lk. Varrak)

0Nahata.png
Raamat žanrist Arctic Noir! Žanr olevat eelmise aasta Londoni kirjandusmessi uus avastus. Kuna Nordic Noiri on juba nii pikalt olnud, siis on vaja midagi uut, aga mis saaks olla veel süngem ja võõram kui Põhjamaade karm krimi? Nihutame kuriteod veel rohkem põhjapoole, Gröönimaale, kus on lumi ja liustikud, puhuvad rängad tuuled, inimesed on üksildased ja endassetõmbunud. Ja kus jagub jõhkrust ning pimedust nii looduses kui inimeste tegudes.
Võib arvata, et igal maal omad kombed. Et mis on ühel maal aastasadu toimunud, seda ei ole vaja tulijatel välja juurida. Nõus, kui jutt on kultuurist ja keelest, puutumata loodusest. Aga selles raamatus puudutatakse noorte tüdrukute vastast vägivalda.
Korrumpeerunud valitsus, inimkatsed, väljapressimised, vaikimine. Ja kättemaks.
Mis juhtub, kui kaua omas keskkonnas hakkama saanud maale saabuvad uued isandad, kellele tundub äkki, et nad on jõudnud kuskile, kus ei maksa ükski seadus ja kuhu ei ulata mingid reeglid. Maailma äärele, kus võid karistamatult teha, mida vaid soovid!

Me teame, mis juhtub inimestega, kui nad lähevad võõrale maale puhkusele – kõik piirid kaovad. Aga kui kaugele saabumisega kaasneb ka võim selle koha üle, nende inimeste üle, siis saabki juhtuda see, millest Nordbo siin raamatus kirjutab.

Karm ja jube lugu! Võikad kirjeldused nülitud meestest ja piinatud väikestest tüdrukutest. Tegevus toimub vaheldumisi tänapäeval ning 70-ndatel, sest mõrvamustrid siis ja praegu korduvad.
Ja kõige selle õuduse vahele jagatakse katkendeid politseinik Jakobi päevikust, kus ta kirjeldab imelist Nuuki ning Grööni loodust ja tundeid, mis teda valitsevad, kui ta seda ilu näeb.

“Ma lähen mäe tippu, et rahu, õhk ja üksindus mõtteid täidaks. Kuigi võib-olla sisimas on just üksindus ja igatsus need, mille eest ma põgenen. Aga selles peitubki vist mäegede ja mäetippude ilu. Üksildusega üheks saamises. Mul on vana hing. Mägi on selle keha, oja selle veri ja udu selle hingeõhk. Ma tunnen selle hingust. Selle elu. Hinge minu sees. Ja siis taipan ma, et üksindust ei ole olemas. Me kõik elame ühes ja samas maailmas.” (lk. 302.)

Lugesin ühest Taani ajalehe artiklist, et kui Arctic Noir Londoni raamatumessi vallutas, siis müüdi äkitselt Nordbo raamatute avaldamisõigusi 14 riiki. Seitsmekohalise summa eest. Artikkel oli aastast 2017 ja siis oli kirjanikul ilmunud alles esimene Arcticu raamat. Kirjastused ostsid kohe ka teise, veel kirjutamata raamatu avaldamisõigused.
Mõtlesin, et millise pinge võib see kirjanikule peale panna – sulle (kirjastajale) on makstud juba selle eest, mida veel ei ole. Sa pead kirjutama raamatu, mis oleks soovitavalt veelgi tugevam kui eelmine raamat ning mis ei kordaks juba krimimaailmas tuntud võtteid.
Mis oleks ennenägematu Arctic Noir!
Nordbol on see eelis, et ta elab ise Nuukis, Gröönimaal, mitte pole lihtsalt oma raamatute tegevust sinna viinud. Lugesin just Viveca Steni raamatuid sarjast Sandhamni mõrvalood ja temagi istub oma Sandhamni majas, vaatab saare peale ja kirjutab sealsetele inimestele saladused südametesse ning mõrtsukad tegutsema.
Kõige paremad lood sünnivad kohal olles.

“Nahata tüdruku” peatükkide nimed on kirjas ka grööni keeles. Ja me saame teada, kuidas Grööni naised uluga hülgeid nülivad. Ning seda ka, mismoodi paagida merel olles kütitakse. Ja kui raske on seista üksi süsteemi ning võimu vastu, püüda endale kindlaks jääda ja hädasolijaid aidata, mitte kõike kinni mätsida. Ei raha eest ega tapmisähvardusi saades.