Tanizaki Junichiro “Varjude ülistus”

46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes (eesnimi+perekonnanimi) ei ole.
Tanizaki Junichiro “Varjude ülistus” (119lk. Penikoorem)
Tõlkinud: Mall Nukke
Kujundanud: Leonhard Lapin

01. Varjude ülistus

Kui ma vanal aastal tormasin raamatukokku otsima meie väljakutse 1. punkti raamatut (seda, kus oma nimetähe järgi autoreid oli vaja loendada), seisis minu numbri kõrval just see raamat. Jaapani autor! Seega tuli ta minuga koju kaasa.
Minu isiklik väljakutse “Igas kuus üks jaapani kirjaniku raamat” on praeguseks küll lõppenud, aga tundub, et hakkab tekkima traditsioon lugeda aasta esimese raamatuna mõnd jaapanlast.
 
Varjude ülistus!
Varjude, pimeduse ja nendega mängiva õrna valguse armastus. Igatsus selle Jaapani järgi, kus elektripirnid ei hõõgunud, kus seinad ei olnud valgeks võõbatud ja kus osati hinnata hämarat aega.
Algab raamat autori püüdega kujundada tänapäeva maailmas oma maja vanade traditsioonide järgi. Esimene suurem probleem, millega ta kohtub, on käimla kujundus. Tänapäeva kiiskavvalged potid koos metalliläikeliste nuppudega. Kõik on hele, valge, särav, steriilne. Aga vanadel aegadel oli käimla:
*…tehtud nii, et seal vaim puhkab. See on ilmtingimata peahoonest eraldi ja püstitatud taimestiku varju, kuhu kandub roheluse ja sambla lõhna. Sinna minnakse mööda koridori, ning sealses ähmases valguses kummargil olles sa vajud mõtisklustesse, lastes enese peale paista kergelt helendavate lükanduste peegeldusel. (lk. 15)
Autor pühendab käimlale ja seal mõtisklemisele mitmeid lehekülgi ja see tuletas mulle meelde, et lapsepõlves oli maal välikäimlas ka niisama põnev käia – tõmbad ukse kinni ja kuulatad, kuidas keegi mööda jookseb (äkki on koer?), kuidas kellegi lohisevad sammud lähenevad (vanatädi?), kuidas vastu seina sahiseb rohi ja kaugelt kostab loomade hääli.
Selline jaapanipärane mälestus lapsepõlvest 🙂
 
Mida rohkem ma jaapani kirjandust loen, seda enam mulle tundub, et kui sealsed noored võtavad rõõmuga üle lääne kultuuri ja kombeid, siis on vanematel väga raske nende muutustega kohaneda. Ja nii nagu raamatu autoril, on ka minul kahju, et lääs niimoodi idamaade elu mõjutanud on.
Raamatus mõtiskletakse, mis oleks võinud Jaapanist saada, kui ta oleks saanud areneda omasoodu. Milline oleks olnud teadus, millised haiglad ja arstiriistad, millised paberid, sulepead ja kombed.
Räägitakse ka pikalt kohalikest teatritest, mis mulle niiväga huvi ei pakkunud. Küll oli aga põnev lugeda keraamiliste nõude nind lakitud nõude erinevusest, nõude värvide valikust söögi serveerimisel ning seinte ja toa kujunduse tähtsusest seinale maali valikul.
Samuti puudutatakse kulla teemat – kuidas tänapäevases valguses muutuvad kuldsed tikandid ja kullaga kaunistatud esemed ülepakutuiks, aga vanasti, kui armastati pimedust, hämarust, varje, murdusid üksikud valguskiired kuldsetel esemetel hoopis teisiti ning puudutasid vaataja hinge.
 
*Kuld valgustab pikka aega ilma sära kaotamata ruumis valitsevat pimedust. (lk. 59)
 
*Meie, aasialased, oleme need, kes kes äratavad ellu varjud ja loovad ilu seal, kus pole mitte midagi. (lk. 75)
 
Väga hea tõlge Mall Nukkelt (koos väga heade selgitustega, miks mingit sõna või väljendit just sedamoodi tõlgiti) ja suurepärane kujundus Leonhard Lapinilt, kus raamatu vasakpoolne lehekülg on musta värvi ja selle vastas oleval parempoolsel leheküljel on tekst.
Et tekiks varje.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s