Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst”

Teema 8. Häbi tunnistada aga ma pole kunagi lugenud…
Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst” (156lk. Välgi metsad)

Häbi tunnistada tõesti, aga see on minu esimene Valdur Mikita raamat. Ülejäänud Eestimaa tundub kõik vandesetslaslikult noogutavat kui mainida Mikita nime – jajaaa, need lind-lingvistilised metsad! Mina maigutasin siiani suud …
Enese õigustuseks ütlen, et ma olen rohkem mere- kui metsaeestlane. Kas lähme täna metsa või randa? Randa! Muidugi mitte tuhande inimesega koos päikest võtma, vaid sügisel või talvel laineid ja lõputut jääd nautima. Siis, kui järgmine inimene on nii kaugel, et ei saagi aru, on see vares või inimene.
Ma nii tahaks, et mõni mere-eestlane ka selliseid raamatuid kirjutaks, kui Mikita metsast kirjutab!

Muidugi ei tähenda minu merearmastus seda, et ma metsa ei armastaks. Aga mitte kukeseeni – ma olen vist ainus inimene maamunal, kes saab kukeseente söömisest mürgituse … Ma pildistan metsa ja seeni ja marju (marjad söön pärast pildistamist ära) ja muidugi linde ning loomi! Neid viimaseid võib metsas tundide viisi passida. Mõnus!

Ühesõnaga – raamatust ikka ka
Miks ei peaks ühele eestlasele meeldima raamat, kus kirjutatakse kui eriline ta on! Introverdist põhjala šamaan, metsaga kokku kasvanud, loomadega peaaegu et sinapeal, vaatab taevasse ja mõistab, milline ilm tuleb järgmise aasta jaanipäeval. Siis läheb metsast koju, niidab oma Husqvarnaga koduõuel muru madalaks, saadab tare kõrval oleval puulõhkumispakul istudes mõned e-mailid Brüsselisse ja Singapuri, suristab saumikseriga metsast kaasatoodud mustikad ja aialapil kasvava spinati mõnusaks smuutiks ning läheb õhtul suitsusauna.
Metsa-eestlane!

See raamat süvendab nende inimeste igatsust maaelu järgi, kes korterites või linnamajades elavad. Ma elan küll oma aialapiga majas, aga peale lugemist tahaks veel rohkem tallu, kus öösel kõnnivad maja kõrvalt läbi põdrad ja päeval söövad õunapuude all kitsed. Eeldusel, et see maja asub ühe kena lõputu veekogu ääres! Vaatega põhjapoole, sest sealkandis on šamaan-eestlasele öösiti pakutavad virmaliste ülekanded.

Ja veel – JAH, ma tean, misasi on lehmatikk! Aga meie ei tagunud seda kontsaga, vaid kiviga.

***
TERVIS
Ugrilane läheb arsti juurde siis, kui ta hakkab surema. Eurooplane hakkab surema siis, kui ta leiab oma pükstelt puugi. Eurooplase mõtteviis kurnab tohutult meditsiinisüsteemi ja see püsib ainult tänu sellele, et ugrilase peale ei kulu praktiliselt sentigi. Nii nagu lehma ei ole võimalik tuppa sundida, ei lähe ugrilane sisse uksest, kus laua taga istub valges kitlis vaim. Ugrilast kiusavad haigused, mis on põhjustatud keha liigsest koormusest ja pikaajalisest kokkupuutest halbade ilmastikutingimustega, eurooplase tervist hävitab vähene kehaline koormus ja viibimine üleköetud siseruumides. Ugrilase tervist ohustavad sajatused ja kuri silm, eurooplane guugeldab endale internetist hirmsaid haigusi külge.
ÕNN
Euroopa: pärandus, lotovõit, Cambridge’i haridus.
Läänemeresoome: süüa sisse suurtes kogustes muteerunud sireliõisi.
MURE
Vanajumala muretünn läks kogemata ümber Eesti kohal. Kõik, kes püüdsid siia elama asuda, kõngesid varem või hiljem mure kätte. Ainult eestlased pidasid vastu ja jäid, hakkasid muretaignast kakku küpsetama, muretsesid lapsi…