Carlos Ruiz Zafon “Kesköö palee”

Carlos Ruiz Zafon “Kesköö palee” (232 lk. Varrak)

74237642_2796773483680144_5357994993367646208_o.jpg

Alles ma kirjutasin, kuidas ma haaran alati uue Ruth Ware raamatu järgi, nüüd tuleb sama kirjutada – kui ilmub uus Zafon, siis mina kohe kraban. 🙂

Seekordses loos toimub tegevus Indias. Lahutatud kaksikud Ben ja Sheere, kuri võõras, uhke ja müstiline vana maja, mahajäetud hiiglaslik raudteejaam ja suured saladused ning kättemaksuiha.
Mõnusa meeleoluga kirjutatud (nagu Zafon ikka) ja parajalt õudne. Kirjeldused on muljetavaldavad ja tuleleekides kummitusrong näeb kindlasti vapustav välja.

Räägin sisust!
On paar kohta, mis mind mõtlema panid, et kas tegelaste selline käitumine oleks ikka loogiline.
Näiteks saabuvad noored Beni ja Sheere isa majja, kust leiavad rongimaketi. Nagu imeväel ärkab rong ellu, hakkab sõitma ja noored näevad vagunis endi kujukesi. On selge, et kuri on majas ja valvab neid. Mida nad teevad? Leiavad magamistoad ja lähevad igaüks oma tuppa magama.
See (ja mõni asi veel) pani kulmu kergitama ja endalt küsima, et kas ikka päriselt või?

Aga hoolimata sellistest pisikestest küsitavustest on Zafon ikka võrratu meeleolulooja ja jutuvestja!
Ja mainin ära, et raamatul on kõvad kaaned ja erakordselt ilus kaanekujundus! See on juba omaette väärtus. 🙂

Carlos Ruiz Zafon “Tuule Vari”

Raamat, mis paneb sind nutma: Carlos Ruiz Zafon “Tuule Vari” (515lk. Varrak)
tuule-vari.jpg
See on viimane Zafoni triloogiast, mida ma lugesin. Mõni kirjanik oskab tõesti niimoodi kirjutada, et lugeja justkui upub teksti ja ei saa enne rahu, kui lugu läbi saab. Ja kui raamatu kaane kinni paned, siis on kahju, et läbi sai. See lugu liigub väga mitmes liinis, kirjutades lahti paljude elud. Ja need kõik on kurvad lood, täis pisaraid ja lootusi, mis ei taha täide minna. Õnnelikest inimestest ilmselt ei saa sügavaid ja haaravaid romaane kirjutada. Aga traagilistest lugudest võib ka triloogia kirjutada.
Väga mõtlemapanev ja haarav lugu!
Tsitaat: Raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas. Lugemisse paneme me kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks.