Ühe võtme lugu

Enne Jõule kadus meil maja tagavaravõti.
Tavaliselt oli ikka sahtlinurgas, aga nüüd täitsa kadunud! Kõik kotid ja taskud ja voodrivahed said läbi otsitud – ei midagi!
Leppisime olukorraga. Läinud, siis läinud.

Varsti läks see meelest ära. Igaühel oli oma võti olemas ja kui polnud, siis teine laenas.

Ja siis saabusid esimesed sulad, jäätunud lumi teedel muutus kohevaks ja pehmeks. Autod sõitsid rööpad sisse ja rööbaste põhjad hakkasid sulama.

Tulin töölt.
Möödusin aiast, kus kahele koerale ehitati nii kõrge plank ninade ette, et nad ei näe enam üldse välja ja hauguvaid nüüd vaid kuulmise ja lõhna järgi. Jõudsin aiani, kus elavad Viilikas ja Kasukas (ehk katuseviili kujulise kõrvamoega jämedahäälne hundike Reku ja karvapall kass Miku) ja autorööpast vaatab mulle vastu üks võtmepea. Jäin seisma ja mõtlesin. Liigutasin varbaga võtit rööpas – nii sarnane meie omale! Aga täiesti võimatu ju, et nelja-tänavasaki kaugusel meie majast lebab terve talve meie võti!
Võtsin üles ja panin tasku. Mõtlesin, et kui proovides meie ust ei ava, siis viin sinnasamma tagasi, kust leidsin.

Meil on nimelt sellised suuremat sorti võtmed, mite tavalise luku omad. Muidu poleks ju äratundmisrõõmu tekkinud!

Jõudsin koju ja proovisin. Seesam avaneski!
Hämmastav.
Meie võti oli kadunud 4 kuud, lebas meie koduteel autojäljes, jäi lume alla ja kevadise sulaga jõudis koju tagasi.

Imesid juhtub!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s