Fredrik Backman “And Every Morning the Way Home Gets Longer and Longer”

Fredrik Backman “And Every Morning the Way Home Gets Longer and Longer”. (97lk.)

17634766_1540415332649305_5210862846497352891_n.jpg
Ma ei pannud tähelegi, kuna “Ove-isal” see jutuke ilmus, aga kui ma ta eile avastasin, lugesin kohe läbi.

Mida öelda!? Mida sa oskad öelda, kui peale lugemist silmad kipitavad, kogu aeg on vaja neelatada, südames on valus aga suu vaikselt naeratab?
Backman lihtsalt oskab väga hästi kirjutada.

Meie hirm vanaduse ees on suurem kui surma ees.

Poiss ja vanaisa istuvad pingil vanaisa peas. Poiss ütleb, et see on ilus koht. Seal on vanaema jõuluaegsed hüatsindid, palju erinevaid teid, inimesi, võtmeid, vajalikke asju nagu väike lohe, mille vanaisa poisile kinkis kui too sündis. Aga teed muutuvad häguseks ja inimesed on kohati läbipaistvad.
Seal on ka natuke liiga märg.
Sellepärast, ütleb vanaisa, et seal sadas palju vihma kui vanaema suri…

Nad meenutavad vanu aegu. Kuidas nad kokku leppisid, et kingivad teineteisele jõuludeks vaid ebavajalikke asju.
Poiss kinkis vanaisale üksiku sandaali ja vanaisa talle plastkoti täis õhku.
Vanaisa lemmikkink oli poisi kingitud šokolaad, mille too juba ära oli söönud.

Vanaisa mälu kaob. Ta räägib poisile mismoodi see juhtub. Alguses on tunne, nagu otsiksid midagi taskust ja ei leia. Midagi pisikest. Hiljem on need, kes kaovad, inimesed.
Vanaisa kardab, et ühel päeval kaob tema peast ka poiss.
Aga poiss lohutab: “Kui sa mu unustad, siis on sul iga päev võimalik mind uuesti tundma õppida. Ja see meeldib sulle, sest ma olen tegelikult päris tore inimene, keda tunda!”

Väga armas lugu vanaisa ja pojapoja vestlusest, vanaisa meenutustest kui ta oli veel noor ja alles vanaemaga kohtamas käis ning poisi ja tema isa juttudest vanaisa kohta.

“Our teacher made us write a story about what we want to be when we’re big,” Noah tells him.
“What did you write?”
“I wrote, that I want to concentrate on being little first.”
“That’s a very good answer.”
“Isn’t it? I would rather be old than a grown-up. All grown-ups are angry, it’s just children and old people who laugh.”
“Did you write that?”
“Yes.”
“What did your teacher say?”
“She said I hadn’t understood the task.”
“And what did you say?”
“I said she hadn’t understood my answer.”
“I love you,” Grandpa manages to say with closed eyes.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s