Michel Faber “Naha all”

Teema 24: Raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla.
Michel Faber “Naha all” (227lk. Hotger, tõlkija: Märt Milter)

Faber.jpg
Mulle meeldis väga Michel Faberi viimati ilmunud raamat “Imelike uute asjade raamat”, seega tahtsin lugeda ka teisi tema raamatuid (üks on praegu veel pooleli). Esimesena sattus kätte see võika kaanekujundusega eksemplar. Valmistasin ennast ette, et lugemine saab olema ilmselt tõeline verepulm, aga ei midagi väga hullu. Küll aga peaks enne selle raamatu lugemist pikemalt aru pidama kõik laiaõlgsed musklites mehed, sest siin raamatus peeti sellistele jahti.

Ühes Šotimaa farmis on ennast sisse seadnud tulnukad mingilt teiselt planeedilt. Nad nimetavad endid inimesteks ja maaelanikke vodseliteks. Tulnukad liiguvad neljal jalal, omavad vägevat saba ja on üleni karvased. Paarile neist on aga tehtud operatsioon, et nad näeks välja võimalikult inimeste moodi. Üks selline on vodselinaise sarnaseks lõigatud Isserley, kes kannatab pidevalt selgroovalude käes, peab end üle keha raseerima ja vihkab neid kaht õudset lihatükki, mis talle külge istutatud on. Aga vodselimehed lähevad neid nähes arust ära ja see ongi eesmärk.
Isserley tööks on sõita mööda maanteed ja korjata teeäärest peale väga heas füüsilises vormis meessoost hääletajaid. Autos ta uimastab nad ja viib farmi, kus meestelt eemaldatakse keel ning munandid ja peetakse neid kui nuumloomi. Nende lihast saab eriti hõrk maius Isserley koduplaneedi rikastele, kes seda endale lubada võivad.

Jõle ja imelik lugu. Aga ma ei tundnud lugedes kaasa ühelegi uimastatud mehele ega ka sandistatud Isserleyle. Ainus, kes veidi poolehoidu tekitas, oli teiselt planeedilt farmi saabunud bossi poeg Amlis Vess. Ta imetles Maa võrratut sinist taevast, vaatas vaikides suurt vett ja oli vapustatud vihma ilust.

“Taevast kukkus mõni aeg tagasi alla mingit vett. See lihtsalt kukkus taevast alla. Väikeste piiskadena, neid oli tuhandeid üksteisega lähestikku koos. Ma vaatasin üles, et näha, kust nad tulevad. Need näisid tulevat eikusagilt. Ma ei suutnud seda uskuda. Siis ma avasin taevale oma suu. Mõned piisad kukkusid otse suhu. See oli kirjeldamatu tunne. Loodus oleks nagu üritanud mind toita.”

Aga raamatus oli ka mitmeid muigama ajavaid kohti. Kasvõi näiteks ühe kinnipüütud vodseli mõtisklus kui ta oli Isserley hiigelrindu näinud:

“Mis vaevas neil päevil naisi, et nad kõik dekolteega eputasid? Seda nägi pidevalt teleris, neid Londoni rasvaste juustega noori naisi, kes läksid ööklubidesse, kandes väikseid musti särke, mis polnud piisavalt suured isegi selleks, et katta taksikoera. Nad saaksid šoki, kui peaksid looduses ellu jääma. … Mõni ime siis, et armee polnud naissõdurite õle õnnelik! Kas te usaldaks oma elu kellegi kätte, kes läheb lumega välja, aakritäis tissi paistmas?”

Michel Faber “Imelike uute asjade raamat”

108. Michel Faber “Imelike uute asjade raamat” (564lk, Varrak. Tõlkinud Aet Varik)
14915633_1377277365629770_7021024007361506612_n
Pastor Peter Leigh Inglismaalt, 34 aastane. Tulevikupastor, kes lennutatakse kosmosesse, tundmatusse galaktikasse, kus asub planeet nimega Oaas. Ta läheb oaaslastele Jeesust tutvustama.
Peter on õnnelikult läbinud tihedad küsitlused, maganud oma naise Beaga teel lennujaama auto tagaistmel ja jõudnud kuuajase galaktikateläbimise protsessi lõpetuseks õnnelikult uuele planeedile.
See on kummaline planeet, kus vihm ei saja, vaid tantsib taevast alla. Kus tuul laulab, õhk sahiseb, silm ei seleta midagi peale imeliku mulla ja selles kasvavate valgenuti põõsaste. Kusi on oranž ja vesi on roheline ning mesimeloni maitsega.
Niiskus ja kuumus lasevad ringi käia vaid muslimite dišdašas.
Planeediga Maa ja oma naise Beaga saab ta ühendust pidada Kaigu abil. Kirjad liiguvad galaktikate vahel kiiresti.

Peteril läheb kõik hästi, oaaslased on usinad Jeesuse armastajad ja nende külla kerkib ka kirik. Aga uudised Maalt on halvad ja lähevad üha halvemaks. Hiidlained, vulkaanipursked, tulistamised. Bea kirjutab neist kõigist Peterile, aga mees tunneb iga kirjaga üha enam, kuidas ta kodustest muredest kaugeneb. Siiski püüab ta toeks olla. Jumalasõna abil, nii nagu nad on Beaga alati teineteisele toeks olnud.

See raamat pani taaskord mõtlema probleemi üle, mismoodi pered lahku kasvavad. Selleks ei pea olema teisel planeedil, piisab kui üks pool on pikalt teises riigis, teises linnas. Uus ümbrus, teised inimesed, uued mured ja rõõmud. Kõik see, mis tuleb kodust kaugeneb iga päevaga ja lõpuks hakkab halbade uudiste voog närvidele käima. Sest inimesed kirjutavad ikka eelkõige halbadest asjadest. Hea on justkui loomulik ja läheb päevade voolus meist mööda.
Nägin paar nädalat tagasi Anu Välba hommikusaates intervjuud Hannes Võrnoga, kellega juhtus sama asi – missioonil olles olid teised probleemid, tähtis oli lihtsalt ellujäämine. Aga kodust tulid teated katkisest pesumasinast.
Ei suuda üks pool mõista, mismoodi eemalolijale need ometi nii suured mured korda ei lähe ja ei suuda teine pool mõista, kas siis tõesti muud teatada ei ole, kui vaid hädasid.
Meil on kodus kokkulepe – kui keegi on reisil või puhkusel, siis talle kodustest ja tööjuures olevatest jamadest ei räägita. Sellest poleks mingit abi. Rikuks vaid eemalolija tuju.

Oaaslased õpivad usinalt inglise keelt, aga nad ei suuda normaalselt hääldada “s” ja “t” tähti ning tekitavad nende asemel mingeid lurisevaid häälikuid. Need häälikud on raamatus märgitud eriliste tähemärkidega, nii et päris alguses tuli lugemiseks sõnu kokku veerida. Aga varsti harjusin ära 🙂
Raamatu lõpus on oaaslaste keeles ka pikemaid lauseid, mille tähendust võib üksikute meie keeles olevate sõnade järgi vaid oletada.
Väga tore lugemine!

Raamat pani taaskord mõtlema ka selle üle, miks inimesed muutuvad katastroofide ajal julmaks? Miks toimuvad rüüstamised, kaklused, tapmised. Miks me ei võiks hädas üksteisele lihtsalt abiks ja toeks olla?

Raamatu toimetamisest ka. Trükivead kargasid silma! Oli paar kohta, kus neid pidigi palju olema, sest abikaasade vihaga kirjutatud kirjades on ikka rohkelt vigu. Aga oli topelt ja valesid tähti ning mõnes kohas pani ikka kulmu kergitama küll…
Näiteks (jutt on äsja ärganud naisterahvast):
Võib-olla, arvas Peter, oli äratuskell ta sügavast unest üles ehmatanud ja tal oli aega jätkunud vaid selleks, et pihkudega natuke vett näkki visata (lk.164).
Näkki?

Hoiatuseks neile, kes on tõsised usufoobikud – selles raamatus on palju jumalat, piiblit, Jeesust, kirikut. Kõik need 564 lehekülge ongi üles ehitatud inimese usule või selle puudumisele. Kui seda teemat kardate, siis… võtke ja lugege ikka! Sest see on väga hea raamat!

Mina hakkasin mõni nädal tagasi vaatama BBC seriaali Ballykissangel, kus peaosas ka noor pastor Peter, nii et kogu lugemise jooksul oli minu raamatupreester Peter selle Iirimaa külakese pastor Peteri, ehk näitleja Stephen Tompkinsoni näoga 😀

Tarku mõtteid ka:

Meil on tarvis, et mingi osa asju oleks korras, siis suudame toime tulla sellega, et mõni teine asi on korrast ära.

Puhas Piibel – räpane kristlane. Räpane Piibel – puhas kristlane.

image.jpg