Sophie Cleverly “Scarlet and Ivy. The lost twin.” 1. raamat

104. Sophie Cleverly “Scarlet and Ivy. The lost twin.” 1. raamat (312lk)
Eesti keeles ei ole ilmunud.
14907665_1355545931136247_4212830078570149285_n.jpg
Ma leidsin täiesti priima laste põneviku! Alates vanusest 8-9. Aga väga nauditav lugemine ka täiskasvanule

Scarlet ja Ivy on kaksikud. Umbes 12-aastased. Scarlet on elav ja taibukas ja on saanud õppima Rookwoodi internaatkooli ning Ivy elab oma tädi juures.
Juhtub nii, et koolist tuleb Scarleti surmateade. Mingi palavik. Väga kahju, tegime kõik, mis meie võimuses…

Läheb veidi aega ja ühel päeval saab tädi kirja, et Ivy peab kooli tulema. Talle tuleb järgi tige Miss Fox, sõidutab ta kooli ja teatab siis, et tema roll on olla edaspidi Scarlet. Nagu poleks midagi juhtunudki.
Ivyl ei ole vaidlemisvõimalust. Tema isa olevat juba kõigest teadlik ja oma nõusoleku andnud. 7067101.jpg

Ivyle näidatakse tuba kätte ja jäetakse ta sinna üksi. Scarleti vana tuba… Ja Ivy leiab oma õe päeviku kaaned! Lehed on seest rebitud. Kõik, peale paari viimase. Ja seal on kirjas vihje, kust leida järgmisi lehti.
Scarlet teadis, mis temaga juhtub ja et Ivy kutsutakse teda mängima.

Oli põnev ja haarav lugemine! Päevikulehtede otsimine, erinevad õpetajad, öised seiklused, tüdrukute rivaalitsemine ja palju muud.

Tilk tõrva ka – hakkasin mina raamatu teist osa ostma, kindle versiooni, ja avastasin, et Amazon.com seda ei pakugi! Ning teised Amazonid mulle Eestisse ei müü
Rahva Raamatus oli saadaval loomulikult vaid raamatu esimene osa.
Mis seal ikka, tuleb kannatust varuda.

Advertisements

Blake Crouch “Tumeaine”

103. Blake Crouch “Tumeaine” (302lk. Helios)
14732177_1351526558204851_3767839800268474254_n.jpgSellistel raamatutel võiks olla 10 osa, igaüks 1000 lehekülge pikk. Ikka jääks väheks! Nii huvitav, põnev, kohutav ja hirmus oli see lugu.

Jason on tuumafüüsik. Ta elab oma armastatud naise ja pojaga toredat pereelu. Naine on kodune, Jason õpetab ülikoolis füüsikat.
15 aastat tagasi juhtus nii, et Daniela jäi ootamatult rasedaks ja Jason pidi otsustama – kas hiilgav teadlasekarjäär (ta OLI andekas!) või laps ja pere. Mees valis viimase.
On ilus õhtu, pere on kodus, tehakse süüa ja naljatatakse. Jasonil on vaja korraks väljas käia – tema sõber füüsik on saanud suure auhinna ning teda on vaja õnnitleda. Lepitakse kokku, et mees on 45 minuti pärast tagasi.
Jason õnnitleb sõpra ja kiirustab siis koju.
Teepeal tungitakse talle kallale, kästakse autoga linnast välja sõita, pekstakse ja süstitakse midagi, mis tal pildi eest võtab.
Kui mees ärkab, on tema ümber valgetes kitlites inimesed. Nad on hämmeldunud, õnnelikud ja soovivad talle südamest õnne hiilgava avastuse tegemise pärast ning ootavad põnevusega, mida mees SEALPOOL nägi.
Jason ei tunne neist kedagi. Ei tea, kus ta on. Aga kõik tema ümber kummardavad teda ja ülistavad tema tohutut teadusalast saavutust.

Ja rohkem ma ei saa kirjutada (kuigi tahaks!), sest siit läheb lahti lugu, mis tõstis minu kulme aina kõrgemale ja kõrgemale. Aja- ning ümbruse taju kadus nagu nalja ning ei saanud arugi, kui lõpuks raamatu viimast lehte keerasin ja sain sügavalt välja hingata…

“Wayward Pines” oli suurepärane!
“Tumeaine” on täpselt sama suurepärane.
Kõigile, kes armastavad ulmet, põnevust ja õudu.

Ja kui raamat on läbi, siis tekib küsimus – mis siis, kui ongi olemas selline asi, nagu multiversum? Mis siis, kui iga meie otsus loob uue maailma? Paralleelmaailma…

PS: Kas te olete kunagi musti käsi pestes mõelnud, et te määrite vee mustaks? Mitte seda, et pesete käed puhtaks, vaid et te määrite vee mustaks?

Blake-Dark-Matter-Side-by-Side-Crop.jpg

Naomi Novik “Välja juuritud”

102. Naomi Novik “Välja juuritud” (458lk. Tänapäev)
14705616_1350506904973483_1599907657997449608_n.jpg
Kirjutan oma esimese emotsiooni kohe algusse ära: Kasia oskas küpsetada shakotist! See on Poola ja Leedu traditsiooniline okkaline pulmatort (tõlkes puukook või oksakook). Süüakse muidugi ka igasugustel tähtsatel (ja mittetähtsatel) juhtudel. Jube hea on, soovitan proovida!
Kuna siin raamatus oli metsal ja puudel nii oluline roll, siis oli selle koogi küpsetamine justkui raamatusse määratud.images-3.jpg

Alles ma lugesin raamatut metsast ja hulludest puudest (Ali Shaw “The Trees”) ja nüüd siis jälle. Eelmises raamatus olid puulehtedest ja okstest koosnevad metsaelukad, keda hüüti sosistajateks, siin olid samasugused, nimega kõndijad.
Mulle meeldib Naomi Noviku stiil! Mitte kordagi ei hakanud igav, pigem oli vaja pidevalt edasi ja edasi lugeda. Öö saabus, kell ruttas ja mina muudkui lugesin…

Algus oli traditsiooniline – suure võluri majja tuleb tüdruk, kes on alguses üsna suur käpard – süüa teha ei oska, näeb pidevalt räpakas välja, vihastab võlurit. Aga mida edasi, seda taibukama8730ks tüdruk muutub.
Räägitakse, et inimesed peavad leidma selle ala, milleks neil on andeid ja siis neid edasi arendama. Ei saa hea olla igal alal. Samuti ei ole ka Agnieszka suurepärane terves võlukunsti maailmas. Aga ravitsemises ja vanade loitsude ülesäratamises on ta suurepärane.
Raamatus on kurjust ja pettust, headust, sõdu, surma, armastust ja kuhjaga maagiat.
Ja muidugi üsna ebaõnnestunud ja võlukunstivaba kaanepilt…

Põnev, kiire lugemine!

“Käharpäine tüdruk”

101. “Käharpäine tüdruk” (89lk. Jutulind Kirjastus)
14716123_1350476688309838_319896856848931723_n.jpg
Armas muinasjuturaamat. Lood on kirja pannud Jaan Rannap ja väga ilusad pildid on lugude juurde joonistanud Marja-Liisa Plats.
Siin on 33 muinasjuttu igalt poolt ümber maakera, isegi lesgiini ja oiraadi rahvastelt! Aga ka kodule lähemalt, näiteks lätlastelt tore lugu sellest, kuidas Daugava jõgi nii käänuline sai.
Üks vahvamaid muinasjutte oli Aafrika oma krokodillist ja kanast. Nimelt tahtis krokodill kana nahka panna, aga kana pistis kurjustama: “No kuidas sa oma õe küll ära sööd?” Krokodill ehmatas ja laskis kana lahti. Hakkas aga ise mõtlema, et no mis imekombel see kana küll minu sugulane on?
Läks siis krokodill sisaliku juurde ja küsis, kuidas saavad nemad kanaga olla vend ja õde? Sisalik ütles: “Nii kana lapsed kui sinu lapsed sünnivad ju munast! Niisamuti ka minu lapsed. Nii et me oleme kõik omavahel sugulased!”.
Ja sellepärast krokodillid kanu ei söögi.

Üks mõte, mis mul lugedes tekkis: huvitav, kuna tänapäeva maailm hakkab muinasjutte korrektsemaks ümber kirjutama? No ei saa ju olla nii, et kes on väike, on väle ja nutikas. Kes on suur, on loll, aeglane ja lihtsameelne.
Aga mis siis muinasjuttudest alles jääks, kui kõik oleksid ühtemoodi targad ja säravad?

Robert Louis Stevenson “Eesliga Sevennides”

100. Robert Louis Stevenson “Eesliga Sevennides” (Eesti Raamat 176lk.)
14724440_1347262925297881_7226449290362834145_n.jpg
Raamatus “Kõndimise filosoofia” viidatakse mitu korda just sellele raamatule ja tuuakse välja toredaid tsitaate. Seega oli mul vaja ka see läbi lugeda. 🙂

“Eesliga Sevennides” on kõndimise lugu. Stevenson, koos oma iseloomuga emaeesli Modestinega, rändasid 12 päeva Prantsusmaal, Sevennides. Raamatuke on päevik nende sekeldustest, loodusest ja inimestest, keda nad teel kohtavad.
Eeslid, nagu eeslid ikka – kavalad, targad manipulaatorid. No kuidas sa nüpeldad pisikest halli eeslikest, et too vahelduseks ka mõne kiirema sammu teeks? Modestine hiilgas igal juhul kogu raamatu vältel tarkusega ja tundis väga hästi ära, et tema reisikaaslane on algaja eeslijuht. Nii siis juhtuski, et kui Stevensonile öeldi, et mees jõuab ühest külast teise pooleteise tunniga, oli tema ootus, et Modestinega koos sinna nelja tunniga jõutakse, pehmelt öeldes liialdatud…
Seega tuli neil palju kordi tähistaeva all ööbida ja need öised kirjeldused olid jumalikud!

*Katuse all on öö surnud monotoonne ajavahemik, aga väljas tähtede ja kaste ja lõhnade keskel möödus see kergelt ning koos tundide vahetumisega muutub ka looduse pale. See, mis seinte ja kardinate vahele pigistatud inimesele näib ajutise surmana, on väljas magajale üksnes kerge ja elav uinak. Kogu öö võib ta kuulda looduse sügavat vaba hingamist, sest isegi puhates pöörab loodus ennast ja naeratab. Majas viibivatele inimestele on koguni tundmata üks ärev tund, mil ärkvelolek ületab uinuva poolkera piirid ja kogu väline maailm tõuseb jalule. See on tund, mil kukk kireb esimest korda, mitte veel selleks, et koitu kuulutada, vaid otsekui rõõmsameelne vahimees, kes kihutab öö kulgu tagant.

See ilus lõik jätkub peaaegu terve peatüki jooksul.

Armas koht raamatust oli ka see, kus peale üht eriti hea unega ööd viskab rändur põlluserva mõned mündid. Tänuks hea voodi eest.

Frederic Gros “Kõndimise filosoofia”

99. Frederic Gros “Kõndimise filosoofia” (231lk. TLÜ kirjastus)
14724376_1345932535430920_1136569339382801012_n.jpg
Nii hea raamat!!!
Sellisest asjast, nagu kõndimisest on võimalik kirjutada suurepärane raamat! Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole – liigutad oma jalakesi teineteise ette, tõmbad kopsu õhtu täis ja muudkui kulged. Aga see on hoopis peenem kunst.
Raamat tutvustab kuulsaid kirjanikke-filosoofe, kes armastasid kõndida. Näiteks Nietzche, Rousseau, Rimbaud, Kant. Kuidas nad noorena kodust jalga lasid (ikka jalgsi), rändasid linnast linna, sättisid endale kuskile pesa ja tegid siis päevi kestvaid jalutuskäike. Sest ega toas raamatute keskel ja toolile kokkuvolditult ei saa mingit haaravat raamatut kirjutada! Kirjutamiseks on vaja, et su ümber puhuks tuul, sahiseks rohi, laulaks linnud. Et su hing oleks vaba ja mõte saaks lennata. Sest kui lugeja su teose kätte võtab ja see venib ning kuidagi ei edene, on selge, et see on kirjutatud toas, laua taga kükitades. Aga selleks, et lugeja koos raamatu lehtedel oleva tekstiga lendu tõuseks, pead selle kirjutama kesk kõrgmäestike tuult või lõunase sooja briisi ajal. Hing värsket õhku ja joovastust täis.

Kõndimine ise ei ole aga mingi sport. Tokke pole kätte vaja ja tempot pole mõtet arendada. Hea kõndija justkui liugleb edasi. Tema jalad teevad õhus ringe. Kehv kõndija aga kord tõstab tempot, siis aeglustab, tema otsmik on märg ja ta kipub hingeldama.
Kõndimisel loeb vaid taeva intensiivsus ja maastike kirkus. Isegi muusika headusest annab märku see, kes jalad muutuvad seda kuulates rahutuks ja soovivad liikuma hakata.
Frederic-Gros_author_full.jpg
Kõndima peab alati vaikuses. Ei ole vaja karta, et kuidas ma küll lähen üksi jalutama… Inimene ei ole kõndides kunagi üksi, esimeste sammudega hakkavad juba keha ja hing omavahel koostööd tegema. Jalad viivad sind edasi ja hing kiidab jalgu.

Selles raamatus on nii palju nauditavat, et seda peab lugema ja siis veelkord lugema ja jätma ta öökapile, et hommikul ärgates võiks ta kuskilt avada ja teha plaane, kuhu täna kõndida võiks.
Soovitan kindlasti kõigile! Ka neile, kes (veel) kõndida ei armasta.

Naomi Novik “Tema Majesteedi lohe”

98. Naomi Novik “Tema Majesteedi lohe” 352lk. Pegasus
14717227_1342078925816281_3643571092655738489_n
Teismelistele mõeldud raamatuid on ikka nii tore lugeda 😀 Vahvad tegelased, saab nalja, on kurbust, on põnevust. Ja kõik see on esitatud nii toredalt, et ei saa kohe raamatut käest panna 🙂

Ma tahan ka endale lohet 😉 Võib olla ka väike winchester, sest Taevadraakon ei mahuks mulle aeda ära. Aga nii tore oleks oma lohele raamatut lugeda ja tema tiiva varjus tukkuda. Rääkimata lendamisest!
😉
Kujutage ette, kui riigi lennuvägi koosneb lohedest! On suuri, kuni 50 tonniseid ja pisikesi, 9 tonniseid. On neid, kes mürki pritsivad ja neid, kelle karjatuse peale suur hoone kokku võib variseda. Nad on erinevates värvides ja nad armastavad üle kõige juveele 😉 Ühe tusase lohe tuju läheb kohe paremaks, kui sa talle mõne läikiva iluasja tood. Mida kaunim kee, seda õnnelikum lohe (nagu muutliku meelega armukesed, ütles raamatus üks lohekapten).
Selle loo peategelane on Temeraire. Britid võitsid ta sõjasaagina ühelt prantslaste laevalt alles siis, kui lohe oli veel munas. Kiired uuringud näitasid, et lohepoeg tuleb kohe peale sündimist rakmetesse panna, muidu ei suudeta teda enam taltsutada. Laevameeskond tõmbas loosi, kes selle “au” (mees, kellest saab lohekapten, peab unustama kõik mõtted abielust ja perekonnast) endale saab, aga hoolimata loosi tulemustest läks ikkagi nii, et lohe valis enda peremeheks laeva kapteni, Laurence`i.
Neil seisab ees okkaline tee, et ennast tõestada, sest merevägi ja õhuvägi ei saa omavahel just kõige paremini läbi ja see on ennekuulmatu, et üks mereväe kapten saab endale lohe!
8730
Peale absoluutselt armastusväärse lohedekamba, meeldis mulle väga kapten William Laurence. Ta oli küll noor mees, aga väärikas, aus ja õiglane. Ega niisama ei öelda, et meri teeb memmekast mehe 🙂

Jama on nüüd muidugi selles, et Eestis on suudetud välja anda vaid üks selle sarja raamat ja kirjastus teatas, et rohem raamatuid nad välja anda ei kavatse ka. Praeguseks on neid aga juba 9! Egas muud valikut pole, kui jälle vudinal Amazoni ja lohelood Kindlesse!

dragon_size_ref