Naomi Novik “Välja juuritud”

102. Naomi Novik “Välja juuritud” (458lk. Tänapäev)
14705616_1350506904973483_1599907657997449608_n.jpg
Kirjutan oma esimese emotsiooni kohe algusse ära: Kasia oskas küpsetada shakotist! See on Poola ja Leedu traditsiooniline okkaline pulmatort (tõlkes puukook või oksakook). Süüakse muidugi ka igasugustel tähtsatel (ja mittetähtsatel) juhtudel. Jube hea on, soovitan proovida!
Kuna siin raamatus oli metsal ja puudel nii oluline roll, siis oli selle koogi küpsetamine justkui raamatusse määratud.images-3.jpg

Alles ma lugesin raamatut metsast ja hulludest puudest (Ali Shaw “The Trees”) ja nüüd siis jälle. Eelmises raamatus olid puulehtedest ja okstest koosnevad metsaelukad, keda hüüti sosistajateks, siin olid samasugused, nimega kõndijad.
Mulle meeldib Naomi Noviku stiil! Mitte kordagi ei hakanud igav, pigem oli vaja pidevalt edasi ja edasi lugeda. Öö saabus, kell ruttas ja mina muudkui lugesin…

Algus oli traditsiooniline – suure võluri majja tuleb tüdruk, kes on alguses üsna suur käpard – süüa teha ei oska, näeb pidevalt räpakas välja, vihastab võlurit. Aga mida edasi, seda taibukama8730ks tüdruk muutub.
Räägitakse, et inimesed peavad leidma selle ala, milleks neil on andeid ja siis neid edasi arendama. Ei saa hea olla igal alal. Samuti ei ole ka Agnieszka suurepärane terves võlukunsti maailmas. Aga ravitsemises ja vanade loitsude ülesäratamises on ta suurepärane.
Raamatus on kurjust ja pettust, headust, sõdu, surma, armastust ja kuhjaga maagiat.
Ja muidugi üsna ebaõnnestunud ja võlukunstivaba kaanepilt…

Põnev, kiire lugemine!

“Käharpäine tüdruk”

101. “Käharpäine tüdruk” (89lk. Jutulind Kirjastus)
14716123_1350476688309838_319896856848931723_n.jpg
Armas muinasjuturaamat. Lood on kirja pannud Jaan Rannap ja väga ilusad pildid on lugude juurde joonistanud Marja-Liisa Plats.
Siin on 33 muinasjuttu igalt poolt ümber maakera, isegi lesgiini ja oiraadi rahvastelt! Aga ka kodule lähemalt, näiteks lätlastelt tore lugu sellest, kuidas Daugava jõgi nii käänuline sai.
Üks vahvamaid muinasjutte oli Aafrika oma krokodillist ja kanast. Nimelt tahtis krokodill kana nahka panna, aga kana pistis kurjustama: “No kuidas sa oma õe küll ära sööd?” Krokodill ehmatas ja laskis kana lahti. Hakkas aga ise mõtlema, et no mis imekombel see kana küll minu sugulane on?
Läks siis krokodill sisaliku juurde ja küsis, kuidas saavad nemad kanaga olla vend ja õde? Sisalik ütles: “Nii kana lapsed kui sinu lapsed sünnivad ju munast! Niisamuti ka minu lapsed. Nii et me oleme kõik omavahel sugulased!”.
Ja sellepärast krokodillid kanu ei söögi.

Üks mõte, mis mul lugedes tekkis: huvitav, kuna tänapäeva maailm hakkab muinasjutte korrektsemaks ümber kirjutama? No ei saa ju olla nii, et kes on väike, on väle ja nutikas. Kes on suur, on loll, aeglane ja lihtsameelne.
Aga mis siis muinasjuttudest alles jääks, kui kõik oleksid ühtemoodi targad ja säravad?