Traci Chee “The Reader”

90. Traci Chee “The Reader” (442lk.)

Lubage ma kõigepealt kiidan selle raamatu eriliselt kaunist välimust!
Kuldse, sinise ja rohelisega kaas. Imeilus selg. Lehed, mis oleks nagu käsitsi lahti lõigatud! Kergelt narmendavad, ebatasased, nii et iga kord, kui raamatu kätte võtsin, tõmbasin sõmedega üle nende künkliku rivi.
Raamat, kus üht lugu saad lugeda lehtedelt ja teist kirjutad ise, kui korjad kokku kõik leheküljenumbrite kõrvale puistatud sõnad.
Raamat, kus siis, kui peategelane võtab kätte Raamatu, avad ka sina selle ja te loete koos Lugu.
Raamat, kuhu on jäetud näpujäljed, kus tekst ühel hetkel hajub, sest tegelane muutub nähtamatuks…

This Is a Book.
Seda korratakse siin palju.

On üks maa nimega Kelanna. Sellel maal ei ole tähestikku. Sellel maal ei ole raamatuid ja keegi ei oska lugeda. Kõike, mida oli vaja edasi öelda, kanti ette žestide ja juttudega. Kui keegi sündis, siis jutustati lugusid. Kui keegi suri, siis jutustati lugusid. Kui sinust lugusid ei olnud, siis poleks sind justkui olemaski olnud.
Ühes jutus räägiti Raamatust. Selles pidi olema võti suure ime jaoks.

Sefia elas oma ema ja isaga majas mäe otsas. Tema tuba oli sügaval keldrikorrusel ja keegi ei tohtinud teada, et selles majas on ka laps. Tema tuppa sai läbi hoolsalt peidetud salaukse.
Tüdruku vanemad treenisid teda päevast päeva hädaolukorraks. Kui nendega midagi juhtub, tuleb tüdrukul minna läbi kolme salaukse, võtta kaasa Raamat ja kaduda koos oma vana tädiga.
See, mida oodati, see tõesti juhtub ja ühel päeval on Sefia koos oma Raamatuga üksi metsas. Tema vanemad on surnud, tema tädi röövitud ja kurjad jõud ajavad teda taga.
Keegi ei tohi osata lugeda! Ja kellegi ei tohi olla raamatuid.

See on väga huvitav lugu, väga põnevalt kirja pandud! Selline raamat, kuhu on väga lihtne ära kaduda. Algusest peale saab Sefiale ja tema tummale sõbrale Archerile põnevusega kaasa elada.
Ja nüüd tuleb oodata… Sest see on triloogia esimene raamat, ilmus nädal aega tagasi ja jumal teab, kuna teine osa valmis saab!
Väga rakse on oodata…

Yangsze Choo “The Ghost Bride”

89. Yangsze Choo “The Ghost Bride” 368lk.

Kas te olete kunagi kuulnud abieludest surnutega? Hiina iidne komme, kus surnu ja elav inimene abielluvad. Põhjuseid võib olla mitmeid, näiteks ei saa perekonna noorem poeg enne abielluda, kui vanem poeg seda teinud pole. Aga kui vanem poeg on surnud, ei soovita teda noorema venna pulmaga pahandada ja leitaksegi naine, kellega surnu paari panna.

Selles raamatus sureb rikka perekonna ainus poeg, ning ühe vaesunud perekonna tütrele Li Lanile tehakse ettepanek – abiellu Lim Tiang Chingiga ja sa saad kõik, millest üks noor naine unistada võib – uhke kodu, imelised rõivad, teenijad… Kõik!
Aga tüdruku jaoks on see mõte liiga õudne.
Surnud noormehe ema palub Li Lani käest üht paelakest. Süütu palve, tüdruk ei keeldu. Läheb aga nii, et seda paela kasutatakse kurjalt. Surnud mees saab pääsu tüdruku unedesse. Nad kohtuvad, mees näitab oma teispoolsuses asuvat elamist, teenijaid, küllust, mis seal valitseb. Veenab tüdrukut abielluma. Aga mees oli juba eluajal tuntud ülbe ja jõhkrana, samasuguseks on ta jäänud ka surnult. Lisaks näeb tüdruk oma unenägudes, et hoolimata särast ja näilisest küllusest, on kõik mehe häärberis surnud – värvid, inimesed, loomad, toit…
Appi kutsutakse meedium, kes annab tüdrukule pulbrit, mis mehe tema unedest eemal hoiaks, aga Li Lan võtab kogemata üledoosi ja langeb koomasse. Temast saab poolelav-poolsurnu, kes läheb surnute riiki oma endist elu tagasi saama.

Väga huvitav lugemine! Veidi aeglane ja kohati kummaliste käikudega, aga üldises plaanis väga erinev kõigest muust, mida ma lugenud olen!
Ei ole vaid väljamõeldis, vaid tutvustab üsna hästi ka kohalikke kombeid. Näiteks sõltub sellest, kuidas perekond lahkunu ära saadab, tema tulevane positsioon surnute riigis. Joonista paberile teenijad, põleta paber ja surnul on teenijad. Joonista maja, põleta paber ja ta saab maja. Aga kõik see maksab raha ja lisaks on paberist tehtu nõrk. Rikkamad perekonnad või need, kes rohkem armastavad, voolivad asju ja olendeid näiteks puust.

Minu jaoks täiesti uudne lugemine. Vanade traditsioonidega ja ajalooga segatud lugu teispoolsuse jõust ja siinpool elavate jõuetusest.

Kohtumine Ove raamatu autoriga

Lugu sellest, kuidas raamatufännil täna vedas.
Meil oli täna viimane puhkusepäev Stockholmis, õigemini see totakas poolik päev enne tagasisõitu, kus ei oska endaga midagi peale hakata. Andrus läks tehnikat uurima, mina muidugi raamatupoodi.
Stockholmis Mäster Samuelsgatanil on teineteise vastas kaks raamatupoodi. Käisin esimeses ära ja läksin siis teise. Seal oli pikk saba, inimesed ootasid, raamatud käes. Keegi seisis laua ääres ja andis autogramme. Läksin lähemale vaatama, et kes see seal on ja…! Lippasin esimesse poodi tagasi, et tema raamat osta (sain viimase!), sest selles oli pakkuda vaid tema uhiuus rootsikeelne romaan.
Ja siis seisin sabas, umbes 50 minutit, aga sain oma autogrammi kätte ja veidi juttugi puhuda
Mainisin ära ka, et meie raamatugrupis on tema “Mees nimega Ove” raamat päris populaarne ja et me loodame, et eesti keeles ilmub veel tema teoseid.
Fredrik Backman soovib igal juhul kõigile head lugemist!

Kristina Ohlsson “Unwanted”

88. Kristina Ohlsson “Unwanted” 357lk.
Eesti keeles avaldatud ei ole.

Lugesin kaht Kristina Ohlssoni lasteraamatut (“Klaaslapsed” ja “Mysteriet på Hester Hall”). Mulle meeldis tema stiil ja oskus põnevust kruttida, niisiis lugesin läbi ka raamatu täiskasvanutele. See on esimene seni ilmunud viiest osast Fredrika Bergmani ja Alex Rechti krimilugudest. Psühholoogiline põnevik oleks vist õigem öelda.

Lilian on oma emaga rongis, teel Göteborgist Stockholmi. 20 minutit enne päralejõudmist tekib aga tõrge ja rong jääb seisma. Liliani ema Sara läheb perroonile, et helistada. Ta jääb rongist maha ning laps sõidab üksi Stockholmi poole. Teatatakse vagunisaatjale, kes lubab Liliani valvata, aga teismelised teevad vagunis kära, mees peab nendega tegelema ja tüdruk jääb üksi.
Rong jõuab Stockholmi ja äkki on laps kadunud. Maha jäävad vaid kingad. Keegi rongis olijatest ega perroonil liikujatest ei märganud midagi.

Lugu läheb hirmsaks ja põnevaks. Kohati päris võikaks. On mõrvu, ootamatusi, koorub välja hästi maskeeritud saladusi.

Väga köitev raamat! Eriti hea oli seda lugeda hetkel ise Stockholmis olles 🙂

87. Kay Bratt “The Bridge” 65lk.
Eesti keeles ei ole välja antud.

Ühe vanaproua maja seisab vana silla vastas. Silda kutsutakse Hiinas Õnnesillaks, sest juba vanal ajal usuti, et pulmade ajal või uue aasta alguses üle silla jalutamine toob õnne.
Nüüdsel ajal jätavad noored emad sillale oma lapsed, keda nad ise toita ja katta ei jõua. Nad loodavad, et lapsel on õnne ja ta leiab koha pere juures, kes suudab anda talle hariduse, peavarju ja parema elu.
Vanaproua Jing on oma elu jooksul leidnud sillalt palju lapsi. Nagu tema vanaema ja ema, viib ta nad linna lastekodusse, ise hinges neile õnnistust soovides.

Ühel päeval näeb ta sillal viieaastast poissi. Jing loodab südamest, et poiss lihtsalt ootab seal oma vanemaid, aga aeg läheb, õhtu saabub ja kedagi ei tule. Last jälgides saab ta aru, et poiss on pime. Ja ta märkab veel, et eemalt jälgib, pisarad silmis, last üks noor naine.
Jing elab viletsalt. Tema söögiks on enamjaolt vaid riis ja ta korjab vanu kampsuneid, et neid harutada ning lõngast salle kududa. Sallid müüb ta tänaval maha ja raha vajab ta selleks, et kord aastas korraldada oma külla tulevale tütrele uhke uue aasta pidustuste õhtusöök.
Aga nüüd võtab ta oma söögikausi ning veel mitte päris valmis salli, ning läheb poisi juurde sillale…

Lugesin seda raamatut, klomp kurgus ja pisarad silmis. See oli kurb ja ilus, täis soojust ja lootust. Kuidas pimedale poisile räägitakse, milline on tähistaevas, milline punane värv ja mis tunde tekitab sinine.

Väga armas raamatuke. Oleks ta vaid pikem olnud!