87. Kay Bratt “The Bridge” 65lk.
Eesti keeles ei ole välja antud.
14212722_1299327220091452_6939513953499996371_n.jpg
Ühe vanaproua maja seisab vana silla vastas. Silda kutsutakse Hiinas Õnnesillaks, sest juba vanal ajal usuti, et pulmade ajal või uue aasta alguses üle silla jalutamine toob õnne.
Nüüdsel ajal jätavad noored emad sillale oma lapsed, keda nad ise toita ja katta ei jõua. Nad loodavad, et lapsel on õnne ja ta leiab koha pere juures, kes suudab anda talle hariduse, peavarju ja parema elu.
Vanaproua Jing on oma elu jooksul leidnud sillalt palju lapsi. Nagu tema vanaema ja ema, viib ta nad linna lastekodusse, ise hinges neile õnnistust soovides.

Ühel päeval näeb ta sillal viieaastast poissi. Jing loodab südamest, et poiss lihtsalt ootab seal oma vanemaid, aga aeg läheb, õhtu saabub ja kedagi ei tule. Last jälgides saab ta aru, et poiss on pime. Ja ta märkab veel, et eemalt jälgib, pisarad silmis, last üks noor naine.
Jing elab viletsalt. Tema söögiks on enamjaolt vaid riis ja ta korjab vanu kampsuneid, et neid harutada ning lõngast salle kududa. Sallid müüb ta tänaval maha ja raha vajab ta selleks, et kord aastas korraldada oma külla tulevale tütrele uhke uue aasta pidustuste õhtusöök.
Aga nüüd võtab ta oma söögikausi ning veel mitte päris valmis salli, ning läheb poisi juurde sillale…
71ZiaUWXSML._UX250_.jpg
Lugesin seda raamatut, klomp kurgus ja pisarad silmis. See oli kurb ja ilus, täis soojust ja lootust. Kuidas pimedale poisile räägitakse, milline on tähistaevas, milline punane värv ja mis tunde tekitab sinine.

Väga armas raamatuke. Oleks ta vaid pikem olnud!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s