Ernest Hemingway “Vanamees ja meri”

51/53 Teema 5: Raamat, mis on saanud Pulitzeri preemia
Ernest Hemingway “Vanamees ja meri” (Eesti Raamat, 88lk.)
14523034_1324964867527687_8721504732681589371_n.jpg
See raamat sai Pulitzeri kirjanduspreemia aastal 1953.
“Vanamees ja kala” oleks mina pealkirjaks pannud. 🙂 Meres on küll paat ja meri kerib laineid ning meri hoiab kalu, aga Vanamehe sõber ja raamatu teine peategelane on ikkagi Kala.
See oli nii nauditav lugemine!
See, kuidas Vanamees ei murdunud, mismoodi ta ennast käsutas, tagant utsitas, ülesütlevate ihuliikmetega sõitles, neid korrale kutsus. Kuidas Vanamees mõtles, et valu on hea, valu hoiab meele ärksa.
Tema teadmised kalade käitumisest, oskus pilvede kerkimise järgi ilma aimata, tarkus planeerida ja ehitada.
Kõik see oli imetlusväärne!
Kui Kala Vanamehe paadiga sappa võttis, ja ulgumere poole triivis, pidasin ma hinge kinni ja olin üsna kindel, et see raamat, sellele mehele, eluga ei lõpe. Ja ma tegin seda, mida ma mitte kunagi ühegi raamatuga ei tee – ma lugesin lõpu ära. Ja mul on selle üle hea meel, sest teadmine, kuhu asi lõpuks jõuab, andis mulle võimaluse nautida Hemingway suurepäraselt kirja pandud lugu.

Advertisements

Ray Bradbury “Marsi kroonikad”

0/53 Teema 7: Raamat, mille tegevus on kirjutamise ajal toimunud tulevikus, aga nüüdseks on see tulevik juba möödas.
Ray Bradbury “Marsi kroonikad” Eest Raamat 192lk.
14457432_1324461290911378_5701041431021812882_n
Ulmekaid olen ma väga vähe lugenud ja sellepärast oli ka selle raamatu algus minu jaoks väga veider. Aga juba paari peatüki pärast tekkis huvi ja äratundmine, et see, mida ma loen, on hea!
Kuidas Marsil elasid alguses vaid marslased ja Maalt tulijaisse suhtuti nii, nagu meie suhtuks kellegisse, kes väidaks, et ta on Marsilt. Siis tuli aga aina rohkem ja rohkem maalasi, kes surusid marslased oma linnadest mägedesse ja lõpuks polnudki enam ühtki põliselanikku.
Mida peatükk edasi, seda kurvemaks see lugemine muutus. Miks inimene hävitab kõike enda ümber? Mul on ikka meeles Fred Jüssi lause, et inimene on ainus liik maailmas, kes hävitab seda, mida ta ise luua ei suuda.

See oli kurb raamat! Südamesse minev, mõtlemapanev ja kurb.

Lk.65:
Meil, Maa inimestel, on eriline anne purustada suuri, ilusaid asju. Ainus põhjus, miks me ei paigutanud viineriputkasid Karnaki templisse Ülem-Egiptuses, oli see, et tempel asub kõrvalises kohas, ega kõlba kaubanduslikuks otstarbeks. …
Aga siin on kõik iidne ja eripärane ning kusagil me peame kanna kinnitama ja alustama räpastamist.

ray-bradbury-slice.jpg