Lugemise väljakutse 2016 – lõpetatud!

Täna sain oma lugemise väljakutse teemadele joone alla tõmmatud. Oleks kiireminigi saanud, kui nii palju väljakutseväliseid raamatuid vahele poleks trüginud 🙂
Vaatasin seda nimekirja ja mõtlesin paari raamatu juures, et millest see nüüd siis rääkiski… Aga oli ka väga häid raamatuid, mis jäävad kindlasti aastateks meelde ja mida ma uuesti üle lugema hakkan.
Eriliste elamustena toon välja:
Ayn Rand “Allikas”
T. Luca de Tena “Jumala käega kõverdatud read”
Yasunari Kawabata “Tuhat kurge. Vana pealinn”
Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”
Fredrik Backman “Mees nimega Ove”
M.L. Stedman “The Light Between Oceans” (nüüd olemas ka eesti keeles “Valgus ookeanide vahel”.)

koos.jpg
Kuus suurepärast raamatut! Ja palju häid ja väga häid raamatuid. Ja mõned äpardused ka 🙂
Ootan põnevusega järgmise aasta väljakutset!

Advertisements

Aleksander Puškin, luule valikkogu eesti ja vene keeles.

53/53 Teema 38: Taasleitud vana klassika
Aleksander Puškin, luule valikkogu eesti ja vene keeles. (SE&JS 150lk.)

14731227_1335921779765329_7619147588992671593_n.jpg
Mõned riigid ja aastaajad käivad minu jaoks kokku. Sügise riik on Venemaa. Ja Venemaa sügises on vana klassika – Puškini nukker ja ilus luule.
Minu üllatuseks on Eestis välja antud lausa kakskeelne Puškini luulekogu ja raamatusse on väga ilusa eessõna kirjutanud paljude tiitlitega pärjatud Mihhailovskoje direktor Georgy Vasilevich:
Taevas inimkonna kohal on kõikjal sama, me teame seda. Aga vihm ja tuul räägivad rahvastega eri keeles. Sellepärast olemegi erinevad. Erinevalt mühab ka kaldaid uhtuv meri. Kuked Puškinskije Gorõs laulavad koidikul teisiti kui Haapsalus. Keel õpetab meid, erinevaid, üksteist hella armastusega kuulama.

Ma olen Venemaal käinud kolm korda. Alati sügisel, kui pargid on lehti täis ja päike paistab madalalt ja kuldselt. Praegusel ajal on moodne suhtuda Venemaasse kui vaenlasesse ja kõike sealpool idapiiri olevat vihata. Aga mina armastan selle rahva kultuuri, südamlikkust ja kuldseid sügiseid!
Ja seda lapsepõlve multikate pilti, kus paksude viltidega lumehangedes sumbati, sall silmini kaelas.

***
Jah, lund on sadanud. Noh, sadulasse siis!
Veel hommikuselt hall on lagendik ja hiis,
Maas hangel sinetab õrn koidueelne vari.
Peos nahkne ratsapiits ja kannul koerte kari,
Päev läbi tuisates kui tuuled üle maa
kaht jänest kütime, kuid kätte neid ei saa.
Kui lõbus! Õhtu on: tuhm küünlatuli ruskab.
Tuisk ulub. Tumedalt mu süda rinnas tuskab.
Sa maitsed, igavus, kui mõru mürgitilk!
Ma püüan lugeda, kuid ridu riivab pilk
ja vaim käib iseteed… Siis võtan kätte sule,
kuid muusa suigatab ning aitama ei tule.
Just nagu hangunud on elav luulesoon.
Mul täna tooniga ei sula kokku toon,
mu veider teenija, riim, tõrgub kidakeelselt –
värss muutub uduseks ja venib nürimeelselt.

***

Esimest korda peale kooli lugesin ka vene keeles. On meeles küll