Teema 19: Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest
Andrus Kasemaa “Vanapoiss”
2019, LR nr. 17-18, 108lk. Kultuurileht
* Vingumine on suur jõud. Jonn liigutab mägesid. Vingumine muudab maailma.
Mul on vingumürgitus!
See on selline raamat, et kui tuju on niru ja tahaks, et keegi oleks sinuga samal lainel, siis loe.
Eestimaa on kole.
Naised on vastikud.
Tänavaääred on võssa kasvanud.
Heterod on nõmedad.
Geid on nõmedad.
Sõda on halb.
Inimesed on lollid ja haisevad mitmepäevase higi järgi.
Pidupäevad on saast.
Argipäevad on igavad.
Kõikidest asjadest kõige kehvem on sündida oma isamaale.
Aga Norra ja Rootsi on nii ilusad ja vanamutid on head ja raamatuid peab palju olema!
Ja kõige parem on seista oma ukseaugus ning lillepeenrasse kusta. Auk jääb alles. Peenar hakkab haisema.
See on nõme.
Peaks vett peale valama.
Mehed on vastikud, ei taha gei olla.
Vanapoiss on ka halb olla, aga naised on nõmedad, naist ka ei taha.
Ühesõnaga – raamat nagu katkine plaat. Mitu nädalat jaurasin temaga, et loetud saaks. Vahepeal sai 3 teist raamatut läbi!
Raamat nagu Tele2 reklaam: vinguge rohkem!
Kaanevärv on väga hästi valitud, sest lugu seal sees kõlas tõesti, nagu teatud tüüpi tibide vingumine. 🙄
Ma üldse ei imesta, kui ta mõne kirjandusauhinna saab …
Kogu selle hädaldamise ja undamise vahel olid siiski mõned lõigud, mida oli ilus lugeda.
Näiteks see:
* Peale lumekuud on tuulekuud, siis sünnivad huntidel metsades kutsikad ja nad muretsevad nende pärast, veel neile muret ja rõõmu juurde. Kevad algab ja jätkub, ma tean, ise olen sündinud floreaali ja preriaali vahel täpselt enne suurt lõkete tegemise ööd. Aasta kõige lühemal ööl on floreaal. Siis metsades linnud laulavad ja ei jäägi vait. Heinakuu on mu lemmik, sest see on puhas looduse imetlus.
Vahel ma kirjutan ka... 