Scott Kelly “Visa hing. Üks aasta kosmoses”

Nutikas raamatukoguhoidja MAI: Selles raamatus räägiti pidevalt mingitest lendavatest masinatest …
Scott Kelly “Visa hing. Üks aasta kosmoses” (408lk. Ühinenud ajakirjad)
Tõlkinud Tanel Saimre, 2018. aasta.

0001.jpg

Läbi raskuste tähtede poole! Sõna otseses mõttes.
See oli lihtsalt nii hea raamat, et ma lugesin ja nautisin iga sõna, mis seal kirjas oli.
Astronaut Scott Kelly liigub selles raamatus läbi terve kosmoses oldud aasta, aga kirjutab vahepeal ka peatükke, mismoodi ta üldse lendamise ja kosmoseni jõudis.
Mina olen alati ette kujutanud, et kosmonaudid – need on lapsest peale suured oivikud, lähevad cum laude koolist kooli, on alati eeskujulikud jne. Aga vaat ei ole! Selle raamatu autor oli teismelisena paras totu. Õppida ei viitsinud, kukkus koolidest välja, nägi kurja vaeva, et mõni kolledž ta üldse vastu võtaks. Hilinemisega pähe tulnud mõistus ja peale seda äkitselt saabunud tohutu töötahe ja edasitrügimine. Mis läks s******, see tuli kohe uuesti teha.
Ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi! 

Väga lahe oli see, et Scotil on ka kaksikvend. Niisiis kasutati neid tihti ära, et teha ühtemoodi katseid. Ühele maapeal, teisele kosmoses. Vendadel oli omavahel kokkulepe – samal ajal nad taevas ei ole. Üks neist hoolitseb maapeal mõlema perekonna eest.

Mind hämmastas, kuivõrd pisikestest asjadest oleneb kosmosejaamas ellujäämine. Näiteks kraabib kruvi veidi juhet ja tekibki häire. Kui hoolega oli vaja kaaluta olekus absoluutselt kõike kinnitada. Kujutage ette, et avate toas voodil oma kohvri. Midagi ei juhtu. Aga kaaluta olekus lendab avamise hetkel kogu kohvri sisu mööda ruumi laiali. Nüüd kujutage ette, et keegi oksendab kaaluta olekus ilma, et ta oleks jõudnud vastava koti haarata …
Kui palju mõjub kaaluta olek inimese tervisele. Silmanägemine pidi alguses oluliselt kehvemaks muutuma. Meestel kummalisel kombel rohkem kui naistel. Kelly juurdleb, et kas esimene Marsile startiv ekspeditsioon koosnebki vaid naistest, sest nemad peavad kaaluta olekus paremini vastu?

Läbi ja lõhki erakordselt huvitav lugemine, kus räägitakse nii astronautide kui kosmonautide traditsioonidest, kosmosejaama USA ja Venemaa osade erinevustest kui ka sellest, mismoodi kõrgel taevas olles maapeal olevate peredega suheldakse. Mitte üks igav lause kogu raamatu peale!

*Ühel hetkel seisime täiesti liikumatult stardiplatvormil, järgmisel aga kihutasime taeva poole kiiremini kui ma uskusin. Ma olin rihmadega kinnitatud kaubarongi külge, mis oli rööbastelt maha sõitnud, kiirendas end kontrollimatult ja mida raputati jõuliselt igas suunas. Vähem kui minutiga kiirendasime me paigalseisust ülehelikiiruseni.

*Avakosmoses toimub päikesetõus iga 90 minuti tagant. Kui päike paistab, on tohutult palav. Kui päike kolmveerand tundi hiljem kaob, on põhjatult külm. Saja kolmekümnest kuumakraadist saja kolmekümne külmakraadini vaid mõne minutiga. Ja minu kohal pöörleb majesteetlikult maakera.

Üks tähtis asi veel: Koos raamatu ostjatega toetab kirjastus Ühinenud Ajakirjad Eesti kosmoselaeva ESTCube-2 lendu.

Advertisements

Luize Pastore “Jakobi väga hästi õnnestunud plaan”

Luize Pastore “Jakobi väga hästi õnnestunud plaan” (144lk. Helios)
Tõlge: Margus Konnula, 2019

01jakob.jpg

Kui palju te olete lugenud Lätimaa lastekirjandust? Mina vist ei olegi. Nüüd, tänu Heliose 2019. aasta püsilugejaks olemisele, sain esimese raamatupakiga ka selle raamatu.
Raamat on võitnud Läti kirjandusauhindade jagamisel lausa parima lasteraamatu tiitli ja ta on ka seda väärt, sest noore Jakobi tavapärane ja suht igav elu muutub ühtäkki otsatult põnevaks ja ohtlikuks!
Nimelt peab Jakob suveks kolima Riia salapärasesse (lobudike) rajooni Maskackasse ja nagu sellistel puhkudel tihti juhtub – poisist saab kogu elurajooni päästja!
Ma olen suur koertesõber ja Maskackas elutses rääkivate koerte koloonia, maailmas ainulaadne, isepäine ja seda vingem. Väga lahedad koerakarakterid ning paras segapundar, mida paar last pidid lahti harutama hakkama.
Vahva lugemine! Meenutas mu oma lapsepõlve suvesid, kus meil ringirallimisest, fantaasiast ja põnevatest mängudest puudust ei tulnud!

Werner Bergengruen „Poplavkin ja teised jutud“

Werner Bergengruen „Poplavkin ja teised jutud“ (56lk. Kultuurileht)
Tõlge Mati Sirkel, 2019.a.

01b.jpg

Ma pole jupp aega ühtegi LR-i sarjas ilmunud raamatut kätte võtnud ja läbi lugenud, aga see siin pani mõtlema, et võiks ikka tihemini lugeda küll. Sest see raamat on täpselt sellises stiilis, mis mulle nii väga meeldib! Nagu üks 19. sajandi venelane ise kirjutaks – ausalt, julgelt, häbi ja pettumusi rängalt üle elades ja allaneelates.
Raamatukese esimene lugu, Poplavkin, on kindlasti mu lemmik ja jääb veel pikaks ajaks meelde. Sellest oleks saanud kena keskmise pikkusega romaani kirjutada! Kuigi loo algus kulges armsasti, ütles minu liigne fantaasia kuskil keskel, et siit head nahka ei tule ja nii ta ka läks. Täitsa rumal situatsioon, millesse vaene Alaskal elav Poplavkin oma “kirja teel tellitud pruudiga” sattus, oleks saanud väga heaks ja hullupööra naljakaks raamatuks! Kujutasin seda lugu Vladimir Voinovitši sule läbi kirjapanduna ja mugistasin omaette naerda.
Siiralt kahju muidugi asjaosalistest endist. 
Teised lood olid ka toredakesed, eriti tubli oli rikas vanahärra, kes oma rahanäljas sugulased pika ninaga jättis. Aga ilmselt ei jää nad kauaks meelde. Ühe lehekülje pikkused lookesed ei vaja erilist süvenemist, tuhisevad silmadest sisse, ajukäärdude vahelt läbi ja kõrvadest välja, et teha ruumi hoopis pikematele ja paksematele kirjatükkidele.

Weedon Grossmith, George Grossmith “Mõttetu mehe päevaraamat”

Weedon Grossmith, George Grossmith “Mõttetu mehe päevaraamat” (248lk. Rahva Raamat)
Tõlkinud: Bibi Raid, 2019

01gross.jpg

Ma armastan brittide huumorit! Jerome`i “Kolm meest paadis” ja kõik tolle raamatu järjed ja see päevaraamat siin oleks nagu ühest huumorisarjast.
Natuke porisev-torisev härrasmees, kes armastab oma naist, on hädas oma uuendusmeelse pojaga ja katsub hakkama saada oma kahe sõbra ning nende sõprade ja sõprade sõpradega.
Muhe, viisakas mees, kes lubab endale siiski aegajalt rõõmustamist, kui mõnel tuttaval aga ebameeldival tegelasel investeering kehvasti läheb aga on hirmsasti häiritud, kui keegi kahtleb tema pere seisuses ning jätab ajalehes märkimata, et ka teda ja tema prouat on kutsustud tähtsale ballile.
Mõnus lugemine!

John Steinbeck “Hiirtest ja inimestest”

Teema 10: Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi”
John Steinbeck “Hiirtest ja inimestest” (111.lk. Pegasus)

21.jpg

Ma loen väga vähe raamatuid, mille tegevus toimub Ameerikas. Miskipärast just seda raamatut lugedes mõtlesin sellele. Mu tegelased sebivad ikka kas Inglismaal või Jaapanis või Rootsis, aga üliharva USA-s.
Võiks rohkem sinnakanti ka vaadata.

1930-ndate aegne California, kus kaks meest, George ja tema veidi lihtsameelne sõber Lennie, tööd otsides talust tallu rändavad.
Meestel on unistus omaenda talust, kus nad vaikselt tööd teeks ja küülikuid kasvataks. Lennie palub Georgel sellest alatihti jutustada ja teine mees aina räägib ja räägib.
Taludes tööl olemine ei ole aga kerge. Oleks ainult töö, oleks kõik korras, aga meestevahelised suhtud on kehvad. Ilmselt tööliste konkurents, rahahimu. Põlatakse nii vaimust kui füüsiliselt nõrku ja muidugi musti.
Aga kõige suurem tüliallikas on ikka naised ja kõige lollimad otsused tehakse alati siis, kui ei suvatseta teisi ära kuulata.

Raske ja kurb raamat. Enne lugemaasumist ei mäletanud sisust midagi, aga lugedes tuli kõik kildhaaval meelde. Ma ei mäleta, mis ma kooliajal sellest raamatust arvasin, aga loodetavasti on ta endiselt kohustusliku kirjanduse nimekirjas, sest siin on, millele peale lugemist mõelda ja mille üle klassis arutleda.

Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“

Teema 6: 2019. aastal ilmuv debüütteos
Lille Roomets „Üks väike valge tuvi“ (271lk. Tänapäev)

01lille.jpgRaamat, kus mitmel-mitmel korral mainitakse üht mu lemmikfilmi – “Lõputu küünlapäev”! Ma loodan kunagi oma elus ühe kena metsümisejaga kohtuda, tunduvad toredad loomakesed. Natuke kopra moodi. 

Niisiis – peakangelane Kerttily. Hakkaja ja nutikas tüdruk. Võiks öelda päris kartmatu tüdruk, sest keskööl surnuaeda kriminaale jahtima minemine ei ole niisama pargiskäik. Samuti nõuab mu meelest erilist julgust baaris töötamine ja kandikuga purjus ja lolli möla ajavate seltskondade vahel kõndimine. Ometi on Kerttily endaga päris hädas, sest ei suuda rahvarohketes kohtades, eriti koolis, sõnagi suust välja saada. Koolikiusamised (õpetajad, kes on tüdrukule lihtsalt käega löönud!?), kohalik mootorrattakamp, kõikenägev silm Valli, Kerttily äsja surma saanud ema ja eemalehoidev isa …
See on ühe teismelise jaoks tõsiselt ränk koorem, mida kanda!
Aga ma pean ütlema, et nii tarka ja sisemiselt tugevat ning julget tüdrukut on raamatus (ja oleks ka elus!) lausa rõõm kohata. Suurepärane peategelane! Elasin talle huviga kaasa.

Ma pean tunnistama, et mulle meeldivad raamatud, kus pealtnäha halvad tegelased on oma südames tegelikult head ja kui äkki nende abi vaja läheb, siis on nad asja eest väljas. Maailm tundub vist tänu sellele parem koht olema … 

Umbes 100. leheküljel mõtlesin korraks, et huvitav, kuhu see raamat küll tüürib? Väike segadusehetk, mis oli ilmselt tingitud ka sellest, et ma loen väga harva noortekaid.
Aga huvitav oli! Hästi oli kirjutatud (Debüüt! Tegelikult ka või?), tegelastel olid kõigil oma näod ja lugu sai ikka päris põrutava lõpu.
Aitäh, Lille, mõnusa lugemiselamuse, armsa raamatusse kirjutatud pühenduse ja minu teadmistepagasi suurendamise eest – ma tean nüüd, mis on selektiivne mutism.
Edu Sulle järgmiste raamatutega!

Foto on tehtud Vana-Pärnu kalmistul. Valge sulg pildil lendas mulle sel päeval töökoha uksest sisse. Täiesti iseseisvalt.

“Fogbound from 5”

Eri autorid “Fogbound from 5” (138lk. Createspace Independent Publishing Platform)

01fog.jpgKui jaamast lahkub rong …
Rongisõit on romantika! Tegelikult ka – minu jaoks on rongisõit mitte lihtsalt transport ühest kohast teise, vaid eriline sündmus, mida ma alati armastanud olen. Võtad oma kohvri, lähed jaama, rong tuleb huilates, astud sisse, istud ja hakkategi vaikselt loksudes liikuma.
Kuni meil Pärnusse veel rong käis, sõitsin alati Tallinna rongiga – mis sest, et võttis kauem aega kui buss!
Noh, nüüd pole enam rongi ega romantikat …
Nüüd on see raamat ja see, mis siin toimus, polnud kuidagi eriline ega romantiline.
Siin on viis lugu sellest, mis juhtub inimestega, kes sõidavad rongis, mida äkki ümbritseb udu. Viis jubedat lugu.
Astud rongi, istud, vaatad aknast välja – näe! udu tõuseb. Tukastad ja kui ärkad …
Oleks parem olnud mitte ärgata.
Viis väga erinevat lugu. Mõni tekitab hirmuvärinaid, mõni paneb vastikusest nina kirtsutama. Mõni on nii kurb, et hakka või nutma.
Iga lugu puudutab erineval moel. Seega – hästi kokku pandud raamatuke.
Eesti keeles ei ole ja pole hullu, et ei ole – las rongisõit jääb mõnusaks ja romantiliseks ettevõtmiseks!