Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”

Teema 40: Raamat, mille järgi tehtud film linastub aastal 2019.
Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin” (288lk. Varrak)
Tõlkinud Ene Mäe

010101.jpg
Mõne kirjaniku raamatu võtad kätte ja tead, et saad lugedes suurepärase elamuse. Sellise, kus saab nutta ja naerda ja lisaks veel mitu teemat, mille üle järele mõelda.
Näiteks.
Öelge alati lauast tõustes perenaisele aitäh. Ja seda, et toit oli väga hea.
Nähke ka seda, et tuba on korras, aknad on pestud, puhas särk ootab toolil.
Elementaarne? Võibolla et ongi. Võibolla olete nende asjadega nii harjunud, et enne, kui seda kõike enam ei ole, ei märkagi.
Aga siis on hilja ärgata.

Britt-Marie oli vägev naine! Kindel, tugev ja juba lapsepõlvest saati mutta tambitud. Nagu ei oleks tema ise midagi väärt. Nagu võiks ta elada vaid teiste varjus, teiste kaudu. Alguses oma särava õe varjus (kes teda küll väga armastas), hiljem oma meest ümardades. Britt-Marie enda elu tekkis alles siis, kui ta oli 63 aastane. Hilja?
Ei olnud hilja!
(Hilja on siis, kui muld kirstukaanele pudiseb, ütleb üks hea inimene minu elus.)

Ma ei taha raamatu sisust rääkida, seda on vaja igaühel endal lugeda ja nautida. Kõike otsast peale avastada. Aga ma kirjutan ühest mõttest, mis mul lugedes tekkis – miks oli ühe tegelase nimi Fredrik? Mitte just meeldiva tegelase nimi. Selleks, et kirjanikuhärrale endale meeldib ka hoki rohkem kui jalgpall või oli neil muid sarnasusi? Ei ole õnnestunud veel kuskilt intervjuudest välja nuhkida. 🙂

Mis mul veidi kripeldama jäi, oli raamatu lõpp. Natuke kiire ja segane – miks, kuhu, kui kauaks? Üks on kindel – Britt-Marie ärasõit mõjus raudselt hästi roti tervisele (endasuurune Snickers päevas, no kuulge!)! See rott oli tegelikult äge. Eks me vajamegi südamepuistamiseks mõnd looma, kes kuulab ja jutu vahele ei vadista. Kellel on koer, kellel kass, kellel rott. Saab asjad hingelt ära rääkida ja hakkab kergem. Ikkagi teise elusolendiga suheldud!

Ja nüüd suur küsimärk – eestikeelse raamatu kaanepilt! Ilmselt vaatas kaanekujundaja raamatu ainetel vändatud filmi treilerit, sest sellist kostüümi, kui seal kaanel, küll Britt-Marie garderoobis ei leidunud. Aga filmis saab olema. Mulle tundub juba praegu, et ma ei taha seda filmi vaadata, sest filmi Britt-Marie tundub olema hoopis teistsugune, kui mul lugedes silme ette tulnud Britt-Marie.

Väga hea lugemine! Minu kuues Backman (enne on loetud 3 raamatut ja 2 lühijuttu).
Kolm raamatut on veel ootel, Beartowni kaks osa ja äsja rootsi keeles ilmunud “Folk med ångest”.

Advertisements

Blake Crouch “Recursion”

Blake Crouch “Recursion” (330lk. Crown)
Eesti keeles (veel!) ei ole. Küll ta tuleb.

Blake1.jpg
Kui mõne autori peale kindel olla, siis on see Blake Crouch. See on SEE ulme, mida ma loeks hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Hullumeelne, põnev ja paranoiat tekitav. Sest mis siis saab, kui kogu selles loos on terakenegi õigust?
Loed ja usud, et küllap ongi. Ta lihtsalt kirjutab nii, et jääd uskuma.

Oi, kuidas ma tahaks selle raamatu tegevusest kirjutada! Kõigist neist kohtadest, kus ma lugedes mõtlesin, et sa pühade vägi, ei ole võimalik! Aga ma ei saa, sest ma ei taha grammigi rikkuda selle inimese lugemiselamust, kes selle raamatu kätte võtab ja Barry ning Helena maailma sisse astub.
Olge lihtsalt valmis enneolematuks teadusavastuseks, millega inimeste ajud segi paisatakse, tekitades vale mälu sündroomi (kui see raamat eesti keelde ümber pannakse, siis leiab tõlkija sellele tõvele kindlasti hea nime!) ning pannakse kogu maailm ajas edasi-tagasi hüppama.
Miks mitte minna ajas tagasi ja hoida ära katastroof? Miks mitte vana ja väetina naasta oma lapsepõlve ja lipata jälle muretult ringi? Miks mitte hüpata tagasi õhtusse, kui su laps õnnetuses suri ja see ära hoida?
Aga ehk on elus olemiseks vaja mõlemat – nii rõõmu kui valu?

16. aprillil 2019 on raamatus eriline tähendus. Mõtlesin lugedes tihti, kas Crouch valis aja minevikust selle mõttega, et kui kuupäev oleks olnud tulevikus ja raamatu lugejad oleksid selle kuupäeva hommikul ärganud, oleks mõned nõrganärvilisemad rabanduse saanud?

Raamatust peaks valmima film ja seriaal. Vähemalt on Hollywood ja Netflix juba enne raamatu ilmumist õigusi hankinud. Loodan ainult, et nad suudavad sellest raamatust teha parema filmi/sarja, kui tehti Wayward Pinesist. Crouch oli ühes intervjuus üsna murelik, et mismoodi see filmivärk küll välja nägema võiks hakata …

Mis on veel olulisemad, kui meie mälestused? Just need teevad meist inimesed, kes me oleme. Aga kui ühel hetkel on sul kaks erinevat mälestust. Kolm erinevat? Milline elu on olnud õige? Kas sa elad praegu päriselus või on see mõni su vale mälestus?

*Time is an illusion, a construct made out of human memory. There`s no such thing as the past, the present, or the future. It`s all happening now. (lk.97)