Scott Kelly “Visa hing. Üks aasta kosmoses”

Nutikas raamatukoguhoidja MAI: Selles raamatus räägiti pidevalt mingitest lendavatest masinatest …
Scott Kelly “Visa hing. Üks aasta kosmoses” (408lk. Ühinenud ajakirjad)
Tõlkinud Tanel Saimre, 2018. aasta.

0001.jpg

Läbi raskuste tähtede poole! Sõna otseses mõttes.
See oli lihtsalt nii hea raamat, et ma lugesin ja nautisin iga sõna, mis seal kirjas oli.
Astronaut Scott Kelly liigub selles raamatus läbi terve kosmoses oldud aasta, aga kirjutab vahepeal ka peatükke, mismoodi ta üldse lendamise ja kosmoseni jõudis.
Mina olen alati ette kujutanud, et kosmonaudid – need on lapsest peale suured oivikud, lähevad cum laude koolist kooli, on alati eeskujulikud jne. Aga vaat ei ole! Selle raamatu autor oli teismelisena paras totu. Õppida ei viitsinud, kukkus koolidest välja, nägi kurja vaeva, et mõni kolledž ta üldse vastu võtaks. Hilinemisega pähe tulnud mõistus ja peale seda äkitselt saabunud tohutu töötahe ja edasitrügimine. Mis läks s******, see tuli kohe uuesti teha.
Ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi! 

Väga lahe oli see, et Scotil on ka kaksikvend. Niisiis kasutati neid tihti ära, et teha ühtemoodi katseid. Ühele maapeal, teisele kosmoses. Vendadel oli omavahel kokkulepe – samal ajal nad taevas ei ole. Üks neist hoolitseb maapeal mõlema perekonna eest.

Mind hämmastas, kuivõrd pisikestest asjadest oleneb kosmosejaamas ellujäämine. Näiteks kraabib kruvi veidi juhet ja tekibki häire. Kui hoolega oli vaja kaaluta olekus absoluutselt kõike kinnitada. Kujutage ette, et avate toas voodil oma kohvri. Midagi ei juhtu. Aga kaaluta olekus lendab avamise hetkel kogu kohvri sisu mööda ruumi laiali. Nüüd kujutage ette, et keegi oksendab kaaluta olekus ilma, et ta oleks jõudnud vastava koti haarata …
Kui palju mõjub kaaluta olek inimese tervisele. Silmanägemine pidi alguses oluliselt kehvemaks muutuma. Meestel kummalisel kombel rohkem kui naistel. Kelly juurdleb, et kas esimene Marsile startiv ekspeditsioon koosnebki vaid naistest, sest nemad peavad kaaluta olekus paremini vastu?

Läbi ja lõhki erakordselt huvitav lugemine, kus räägitakse nii astronautide kui kosmonautide traditsioonidest, kosmosejaama USA ja Venemaa osade erinevustest kui ka sellest, mismoodi kõrgel taevas olles maapeal olevate peredega suheldakse. Mitte üks igav lause kogu raamatu peale!

*Ühel hetkel seisime täiesti liikumatult stardiplatvormil, järgmisel aga kihutasime taeva poole kiiremini kui ma uskusin. Ma olin rihmadega kinnitatud kaubarongi külge, mis oli rööbastelt maha sõitnud, kiirendas end kontrollimatult ja mida raputati jõuliselt igas suunas. Vähem kui minutiga kiirendasime me paigalseisust ülehelikiiruseni.

*Avakosmoses toimub päikesetõus iga 90 minuti tagant. Kui päike paistab, on tohutult palav. Kui päike kolmveerand tundi hiljem kaob, on põhjatult külm. Saja kolmekümnest kuumakraadist saja kolmekümne külmakraadini vaid mõne minutiga. Ja minu kohal pöörleb majesteetlikult maakera.

Üks tähtis asi veel: Koos raamatu ostjatega toetab kirjastus Ühinenud Ajakirjad Eesti kosmoselaeva ESTCube-2 lendu.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s