Neil Gaiman “Ja tee lõpus on ookean”

Neil Gaiman “Ja tee lõpus on ookean” (203lk. Varrak)
11234815_1121759881181521_3879903381721265293_n.jpg
Neil Gaiman kirjutab lugusid lastest nii, nagu ta elaks mõne seiklusi otsiva lapse peas. Mingis mõttes nagu Astrid Lindgren, aga kui Lindgreni lapsed said hakkama päris elus olevate trikkidega, siis Gaimani lapsed elavad fantaasiamaailmas. Ja see on tihti kurjust täis, hirmutav, müstiline. Ja väga mõnusalt loetav.
Kirjutasin seekord üles mõned mõtteterad:
*Vananedes saavad meist meie vanemad. Ela küllalt kaua ja sa näed, kuidas näod korduma hakkavad (13.lk)
*Merevett ei saa juua. Liiga soolane. Nagu jooks eluverd (13.lk)
*Täiskasvanud järgivad käitumismalle. Lapsed katsetavad. Täiskasvanud lähevad südamerahuga sada või tuhat korda mööda sama rada, võibolla ei tule neile pähegi, et võiks rajalt välja astuda, rododendronite alla ronida ja aialippide vahelt läbipääse otsida (68.lk)
*Tegin akna lahti, panin pea padjale, sulgesin silmad, tundsin tuult oma näol ja kuulasin, kuidas puud kõiguvad ning naksuvad. Kui mul veab, siis langeb mõni piisk ka mu näole ja ma võin kujutleda, kuidas ma istun paadis keset ookeani ja kiigun lainetuse taktis. Ma ei mõelnudki ennast piraadiks ega kujutlenud, et olen kusagile teel. Ma lihtsalt olin paadis… (72.lk)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s