Neil Gaiman “Ja tee lõpus on ookean”

Neil Gaiman “Ja tee lõpus on ookean” (203lk. Varrak)
11234815_1121759881181521_3879903381721265293_n.jpg
Neil Gaiman kirjutab lugusid lastest nii, nagu ta elaks mõne seiklusi otsiva lapse peas. Mingis mõttes nagu Astrid Lindgren, aga kui Lindgreni lapsed said hakkama päris elus olevate trikkidega, siis Gaimani lapsed elavad fantaasiamaailmas. Ja see on tihti kurjust täis, hirmutav, müstiline. Ja väga mõnusalt loetav.
Kirjutasin seekord üles mõned mõtteterad:
*Vananedes saavad meist meie vanemad. Ela küllalt kaua ja sa näed, kuidas näod korduma hakkavad (13.lk)
*Merevett ei saa juua. Liiga soolane. Nagu jooks eluverd (13.lk)
*Täiskasvanud järgivad käitumismalle. Lapsed katsetavad. Täiskasvanud lähevad südamerahuga sada või tuhat korda mööda sama rada, võibolla ei tule neile pähegi, et võiks rajalt välja astuda, rododendronite alla ronida ja aialippide vahelt läbipääse otsida (68.lk)
*Tegin akna lahti, panin pea padjale, sulgesin silmad, tundsin tuult oma näol ja kuulasin, kuidas puud kõiguvad ning naksuvad. Kui mul veab, siis langeb mõni piisk ka mu näole ja ma võin kujutleda, kuidas ma istun paadis keset ookeani ja kiigun lainetuse taktis. Ma ei mõelnudki ennast piraadiks ega kujutlenud, et olen kusagile teel. Ma lihtsalt olin paadis… (72.lk)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s