Marek Sadam “Tulbid ja bonsai”

Isiklik väljakutse!
Lugemise Väljakutse grupi kingitud 12 lugemiskuud – 1. kuu NOVEMBER

46506159_2231802093510622_8083540355615555584_n.jpg

Marek Sadam “Tulbid ja bonsai” (208lk. FD Distribution)

Niisiis – esimene teie kingitud raamat!!! Aitäh!
Mulle meeldivad Sadama laulud ja mõtted ning julgus öelda just seda, mida ta arvab. Tema kontserdilt koju minnes on hing selgem, mitu nädalat elaks justkui teistsugust elu ja hooliks hoopis teistest asjadest kui muidu.
Ma arvan, et ma olen temaga üsna ühel lainel. Ainult see suur kohvikuvärk ja koogisöömine ei ole päris minu teema.

Raamat on mõnus. Juba sellest hetkest kui peale vaatad näed, et see on armastusega ja hoolimisega tehtud. Imeilus köide, kõvad kaaned, tugevad paksud lehed. Ja kui kaaned avad, siis vahelduvad luuletused (ehk laulusõnad) päris pikkade ja mõnusate mõtisklustega. Neid laulude sõnu saab mõttes muidugi hoopis lauldud, mitte niisama loetud.

Kas te teate, et *eestlased istutavad sõstrapõõsad tihedalt teineteise kõrvale sellepärast, et muru veelgi keerulisem piirata oleks. (lk.20)
Või seda, et *riisuda riigi vara võib tunduda igati ihaldusväärne, aga päris rehaga sügisel lehti kuhjates jääb alles plekkideta süda ning õnnetunne mõnusast rammestusest. (lk.20)
Või hoopis seda, et fantaasiat ei tohi igavaks ilupuuks lõigata. Tihti juuritakse fantaasiapõõsas sootuks välja, kuna sile golfiväljak peegeldab paremini meie siledalt igavaid mõtteid. (lk.74)

See viimane mõte kõlas nagu paitus minu kõrvadele, sest minu aed on sõna otseses mõttes fantaasiapõõsaid täis ja siledast golfiväljakust on asi valgusaastate kaugusel. Teisisõnu – ma ei püga eriti aias kasvavaid õunapuid, peenraääri katab sammal (vaata pilti!) ja lilletuustid sirguvad otse keset künklikku muru.

“Siin me oleme”
https://youtu.be/B91uw7mLzog

Siin me siis oleme, elame kuni
Lihtsalt saab otsa, tuleb kord lumi
Unne võiks vajuda, nii nagu karu
Põhjamaa veri kuid talvegi talub

Advertisements

Peeter Oja “Kuidas kirjutada raamatut”

Teema 5: Raamat, mille lugemissoovituse oled sa saanud Lugemise väljakutse grupist.
 
Peeter Oja “Kuidas kirjutada raamatut” (172lk. FD Distribution)

9789949881277_1

Peeter Oja esimene raamat, tema elulugu, oli ju igati huvitav kirjatükk. Mis kõige tähtsam – piisavalt lühike, nii et ka väiksem raamatusõber ei ehmata raamatu proportsioone nähes. Rääkimata sellest, et too raamat oli ka odav ja tekitas raamatupoodides kena ostubuumi (ma seisin ka järjekorras, et seda osta. Vaat nii!).
 
Aga sellest raamatust.
Kõigepealt – kogu lugemise vältel oli mu kõrvus Peeter Oja hääl ja silme ees, mismoodi ta seda ette kannaks, nii et tegelikult nägin ka lugedes monotükki.
 
Kindlasti on paljudel lugejatel lennanud peast läbi mõte – peaks ka raamatu kirjutama! Lugedes teeme me ju ikka märkusi: oleks ta selle või teise asja niimoodi või naamoodi kirjutanud, oleks palju toredam olnud! Niisiis – nüüd on olemas õpik, kus antakse head nõu lausa 7. erinevas žanris raamatu kirjutamiseks: aiaraamat, kriminaalromaan, spordiraamat, elulooraamat, armastusromaan, esoteerikaraamat ja koduraamat.
 
Õpikuga põhjalikult tutvununa ütleksin, et ma tahaks kirjutada kriminaalromaani. See osa oli kõige põhjalikumalt lahatud ja näpunäited kõige asjakohasemad.
 
*Kui sa autorina heldid kohe peale esimest mõrva, siis heida parem heaga sulepea nurka.
Üks mõrv on anekdoot, mitu mõrva on kriminaalromaan! (lk.37)
 
Samas on jama, kui igal lehel on mõni tapetu. See võib ka kirjaniku enda jaoks probleemi kaasa tuua – laibad hakkavad sassi minema!
Raamat sisaldab õpetust, mida teha, et laibad sassi ei läheks.
 
*Detektiiv on võrreldes taptetutega korduvkasutatav. Nagu poekott. (lk.52)
 
Väga head on ka näidisintervjuud. Näiteks spordikirjaniku intervjuu sportlasega. Ei ole vahet, kas sportlane on juba intervjuus ära rääkinud, mida ta tunneb ja milline oli vastane jne. Kui sinul, spordikirjanikul, on küsimused ette valmistatud, siis sina küsid oma küsimused ära!
 
Raamat sisaldab ka palju diagramme, pildimaterjali ning üht korraliku peedisalati retsepti.
 
Kas raamat oli naljakas?
Ei olnud.
Aga miks peaks õpik naljakas olema? Ah?
PS: Autori foto autorit ei suutnud tuvastada.