Antonio Manzini “Must rada”

Antonio Manzini “Must rada” (284lk. Toledo, tõlkija: Cathy Laanela)

Tuli tahtmine lugeda krimkat. Mitte põhjamaist, vaid midagi kergemat, st lõunamaist. Uus Itaalia krimi tundus huvitav, niisiis läks loosi.
Kogu lugu toimib suusakuurordis, kus õhtusel radadelihvimisel sõidab üks masin üle rajal lume all lebanud meesterahva keha.
Külakesse on segastel asjaoludel otse Roomast saabunud uus asešerif Rocco Schiavone. Mees ei salli lund ja sahistab ringi oma clarksi kingades. Ühel hetkel saab siiski aru, et pole mõtet kalleid kingi hukka saata ja ostab korralikud jalanõud (see oli väga tähtis!).

Raamat meenutas mulle Donna Leoni lugusid, kus ärevaid olukordi ei teki ja lugeja saab lihtsalt rahulikult loo kulgu jälgida. Paistab et itaallased ja prantslased on nii päikselised inimesed, et isegi nende mõrvalood pole sünged. Sellepärast jäi kogu lugu minu jaoks natuke lahjaks aga sobib kindlasti kenasti mugava krimikirjanduse austajatele.

Küll aga ei sobi see raamat tulihingelistele feministidele, sest nii mõnegi naisterahva kohta öeldakse seal üsna pahasti 😛
Küll aga leidub raamatus mahlakaid ja muigamapanevaid dialooge.

“See mõrv on kümnenda astme jama kuubis!”
“Mida see tähendab?”
“Et see on kogu maailma jamade ema!”

“Kas te teate kuidas kohtuekspertiisi mehi ära tunda? Kõnnakust. See on selline, nagu kardaks nad iga hetk sita sisse astuda. Professionaalne hälve.”

Väga tore tegelane on Rocco naine, keda raamatus vaid minevikust meenutatakse. Nimelt oli naisel komme lugeda sõnaraamatut ja iga päev mõni uus sõna ära õppida. Õhtul kui mees töölt tuli, tutvustas naine talle oma uut leidu.
Aga miks naisest vaid minevikus räägitakse, selgub ilmselt Rocco Schiavone järgmistes lugudes.