Michel Faber “Naha all”

Teema 24: Raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla.
Michel Faber “Naha all” (227lk. Hotger, tõlkija: Märt Milter)

Faber.jpg
Mulle meeldis väga Michel Faberi viimati ilmunud raamat “Imelike uute asjade raamat”, seega tahtsin lugeda ka teisi tema raamatuid (üks on praegu veel pooleli). Esimesena sattus kätte see võika kaanekujundusega eksemplar. Valmistasin ennast ette, et lugemine saab olema ilmselt tõeline verepulm, aga ei midagi väga hullu. Küll aga peaks enne selle raamatu lugemist pikemalt aru pidama kõik laiaõlgsed musklites mehed, sest siin raamatus peeti sellistele jahti.

Ühes Šotimaa farmis on ennast sisse seadnud tulnukad mingilt teiselt planeedilt. Nad nimetavad endid inimesteks ja maaelanikke vodseliteks. Tulnukad liiguvad neljal jalal, omavad vägevat saba ja on üleni karvased. Paarile neist on aga tehtud operatsioon, et nad näeks välja võimalikult inimeste moodi. Üks selline on vodselinaise sarnaseks lõigatud Isserley, kes kannatab pidevalt selgroovalude käes, peab end üle keha raseerima ja vihkab neid kaht õudset lihatükki, mis talle külge istutatud on. Aga vodselimehed lähevad neid nähes arust ära ja see ongi eesmärk.
Isserley tööks on sõita mööda maanteed ja korjata teeäärest peale väga heas füüsilises vormis meessoost hääletajaid. Autos ta uimastab nad ja viib farmi, kus meestelt eemaldatakse keel ning munandid ja peetakse neid kui nuumloomi. Nende lihast saab eriti hõrk maius Isserley koduplaneedi rikastele, kes seda endale lubada võivad.

Jõle ja imelik lugu. Aga ma ei tundnud lugedes kaasa ühelegi uimastatud mehele ega ka sandistatud Isserleyle. Ainus, kes veidi poolehoidu tekitas, oli teiselt planeedilt farmi saabunud bossi poeg Amlis Vess. Ta imetles Maa võrratut sinist taevast, vaatas vaikides suurt vett ja oli vapustatud vihma ilust.

“Taevast kukkus mõni aeg tagasi alla mingit vett. See lihtsalt kukkus taevast alla. Väikeste piiskadena, neid oli tuhandeid üksteisega lähestikku koos. Ma vaatasin üles, et näha, kust nad tulevad. Need näisid tulevat eikusagilt. Ma ei suutnud seda uskuda. Siis ma avasin taevale oma suu. Mõned piisad kukkusid otse suhu. See oli kirjeldamatu tunne. Loodus oleks nagu üritanud mind toita.”

Aga raamatus oli ka mitmeid muigama ajavaid kohti. Kasvõi näiteks ühe kinnipüütud vodseli mõtisklus kui ta oli Isserley hiigelrindu näinud:

“Mis vaevas neil päevil naisi, et nad kõik dekolteega eputasid? Seda nägi pidevalt teleris, neid Londoni rasvaste juustega noori naisi, kes läksid ööklubidesse, kandes väikseid musti särke, mis polnud piisavalt suured isegi selleks, et katta taksikoera. Nad saaksid šoki, kui peaksid looduses ellu jääma. … Mõni ime siis, et armee polnud naissõdurite õle õnnelik! Kas te usaldaks oma elu kellegi kätte, kes läheb lumega välja, aakritäis tissi paistmas?”