Karl Ristikivi “Semud” “Sellid”

Teema 22: Sinu lapsepõlve lemmikraamat
Karl Ristikivi “Semud” “Sellid” (96lk. Eesti Raamat, illustratsioonid: Helmut Valtman)

Tegelikult hakkasin ma selle punkti alla Pipit lugema. Lugesin ja lugesin ja tundsin äkki, et ma ei haaku enam selle raamatuga. Vähemalt mitte hetkel.
Lõpetasin kiirelt lugemise, et mitte vana armsat mälestust rikkuda.

See Karl Ristikivi raamat kuulub aga minu lapsepõlve kullafondi!
Semud on neli vahvat koerajussi ja sellid on kolm kena kassipoega. Ristikivi kirjutab nii mõnusalt nende seiklustest ja raamat on täis toredaid illustratsioone. Naljakas, mismoodi lehti keerates ja neid pilte üle pika aja uuesti nähes tuli meelde, milline oli mu emotsioon kui seda raamatut lapsena mitmeid kordi lugesin ja lugesin ja lugesin. Tema seisukord on praegu ikka üsna hull. Sõna otseses mõttes ära loetud raamat

Lõiguke sellide tegemistest siis, kui nende ema on keldris hiiri püüdmas ja pererahvas on majast välja läinud:

“Paremat kätt on toidukamber ja köök,” ütles Miisu, “ja seal on söök. Seal on juustu ja võid ja liha. Pealegi teeb mulle mõte viha, et kui ei lähe meie, lähevad rotid ja teevad tühjaks kõik kausid ja potid.”
“Vasakut kätt elab preili,” sõnas Lillendiin. “Ma nägin läbi ukseprao eile, et seal on palju ilu ja uhkust. Sellepärast kasutame puhkust ja vaatame ligemalt, kui pole preilit ennast vahtimas nii tigedalt.”

Ema Tuti unelaul päevastest seiklustest väsinud semudele:

“Päike on veerenud ju,
kirsipuu otsas on kuu,
öö tuleb tasa kui hääletu lind,
jälgedest lõhnab maa hääletu pind.
Tasa siis magama jää,
jälgedest unes veel näe!

Pea alla pisike käpp,
suu juurest eemale näpp!
Praegu veel uninuda õdus ja hea,
et tuleb sügis, sa seda ei tea,
juba on õitsenud toom.
Uinu, mu pisike loom!

Uinu, mu väikene poeg,
kiirelt kui udu kaob aeg!
Varsti on mängude asemel tööd,
talvised tuisud ja valvatud ööd.
Vaikselt nüüd magama jää,
noorusest unes veel näe!”

Valisin selle laulukese siia üleskirjutamiseks sellepärast, et mäletan kuidas mu vanaema selle raamatu laule mulle ette laulis. Viisid olid kõik tema enda omad.

Antonio Manzini “Must rada”

Antonio Manzini “Must rada” (284lk. Toledo, tõlkija: Cathy Laanela)

Tuli tahtmine lugeda krimkat. Mitte põhjamaist, vaid midagi kergemat, st lõunamaist. Uus Itaalia krimi tundus huvitav, niisiis läks loosi.
Kogu lugu toimib suusakuurordis, kus õhtusel radadelihvimisel sõidab üks masin üle rajal lume all lebanud meesterahva keha.
Külakesse on segastel asjaoludel otse Roomast saabunud uus asešerif Rocco Schiavone. Mees ei salli lund ja sahistab ringi oma clarksi kingades. Ühel hetkel saab siiski aru, et pole mõtet kalleid kingi hukka saata ja ostab korralikud jalanõud (see oli väga tähtis!).

Raamat meenutas mulle Donna Leoni lugusid, kus ärevaid olukordi ei teki ja lugeja saab lihtsalt rahulikult loo kulgu jälgida. Paistab et itaallased ja prantslased on nii päikselised inimesed, et isegi nende mõrvalood pole sünged. Sellepärast jäi kogu lugu minu jaoks natuke lahjaks aga sobib kindlasti kenasti mugava krimikirjanduse austajatele.

Küll aga ei sobi see raamat tulihingelistele feministidele, sest nii mõnegi naisterahva kohta öeldakse seal üsna pahasti 😛
Küll aga leidub raamatus mahlakaid ja muigamapanevaid dialooge.

“See mõrv on kümnenda astme jama kuubis!”
“Mida see tähendab?”
“Et see on kogu maailma jamade ema!”

“Kas te teate kuidas kohtuekspertiisi mehi ära tunda? Kõnnakust. See on selline, nagu kardaks nad iga hetk sita sisse astuda. Professionaalne hälve.”

Väga tore tegelane on Rocco naine, keda raamatus vaid minevikust meenutatakse. Nimelt oli naisel komme lugeda sõnaraamatut ja iga päev mõni uus sõna ära õppida. Õhtul kui mees töölt tuli, tutvustas naine talle oma uut leidu.
Aga miks naisest vaid minevikus räägitakse, selgub ilmselt Rocco Schiavone järgmistes lugudes.