Åsa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson PAX 7 “Katkuhaldjas”

Åsa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson PAX 7 “Katkuhaldjas” (208lk. Varrak, tõlkinud: Kadri Papp)

katkuhaldjas-pax-7-raamat.jpg

Kuu lõpuks väike mõnulemise raamat ka 🙂
Ma ikka tõsiselt naudin neid Mariefredi lugusid. Viimasel ajal seal linnakeses käies on kogu aeg tunne, et kuskilt nurgatagant astuvad välja Alrik ja Viggo või keegi teine raamatutegelane. Loodetavasti mitte paharett 😛
Kujutan ette, mis on Mariefredi linna laste lemmikmäng!

Selles osas jäävad paljud Mariefredi elanikud kummalisse haigusse ja Irist hakatakse kahtlustama, et tema on oma eksootilise loomaga selle tõve just enne jõule linnakesse toonud. Linnaelanikud peavad inimjahti, poisid ja Iris otsivad aga musta nõida.

Selle raamatu eripäraks on, et siin jäetakse lugeja veel eriti põneval kohal uut osa ootama. Kujutan ette, et kui kõik need 10 osa lõpuks ka eesti keeles ilmunud on, siis oleks tore nad ühe jutiga läbi lugeda. Praegu on aga Rootsiski ilmunud alles esimesed 8 osa.
Ootame!

Argo Kasela “Taevakirju”

Argo Kasela “Taevakirju” (192lk. Petrone Print)

Taevakirju_web.jpg

 
See raamat oleks pidanud olemas olema eelmisel aastal, kui meil oli väljakutses teema raamatust, mis on tõeliselt naljakas 🙂 See on lihtsalt väga muhedalt ja hea huumoriga kirjutatud lugu, nii et ma sain ikka mitmeid kordi kõva häälega naerda.
Naersin ära (tööl kui kliente polnud) ja vaatasin siis ringi, ega keegi samal ajal uksest sisse pole tulnud 🙂
 
Argo Kasela kirjutab enda kogemustest ja tähelepanekutest stjuuardina. Lugedes saab väga hästi selgeks, et lennukipersonal pole lihtsalt “saiajagajad”, vaid nende töö algab juba tükk aega enne lennuki õhkutõusmist. Tänapäeval lendavad kõik, see ei ole enam rikaste privileeg, niisiis jagub lendajate hulka ka igasugu inimesi. Normaalseid ja palju vähem normaalseid 🙂
Kirjeldatakse näiteks oot-oot-oot inimesi, noorte paarikeste püüdlusi “mile-high” klubisse pääsemiseks, salaja oma pudelikesega lennukisse tulijaid ja veel palju värvikaid karaktereid.
 
Ma arvan, et seda raamatut võiks lugeda kõik, kes lennukiga reisivad. Viisakad oleme ju niigi ja suhtume teenidavasse personali austusega, aga “Taevakirjad” avas palju selliseidki detaile lennukimeeskonna elust ja tööst, mida tavareisija ei oska ettegi kujutada.
Aga tõsise töö kõrval saab ka palju nalja 🙂
 
*”Tavaliselt alsutatakse WC otsimist riidekappidest. Ka nendest, mille luugid avanevad alt üles või ülalt alla. Statistiliselt järgmine on mõni kitsama uksega kapp. Mida kõrgemal kapiuks asub, seda tõenäolisemalt sealt kergendusmaja otsitakse. Lennukitüübis, kus kõige rohkem töötasin, paiknes väisukse ja esimese rea vahel umbes 30 cm laiune kapp varustuse hoidmiseks. Ja just sealt otsiti WC-d kõige rohkem. Igapäevane küsimus, mida kolleegidega arutasime, oli see, et millise loogika alusel inimesed mõtlevad? Kui kapi laius on simaga nähes 30 cm, siis kuidas saab seal paikneda tualettruum?”

Üks huvitav video ka, kus teiste reisikorraldajate hulgas räägib ka Argo Kasela oma reisidest ja jagab nõuandeid: Kuidas targalt lennata

Mart Sander “Lux gravis”

Teema 30: 33. raamat sinu kodu raamaturiiulis
Mart Sander “Lux gravis” (319lk. Paradiis, tõlkinud: Silver Sära)

lux-gravis-ehk-raske-valgus.jpg

Ma magasin täna öösel 3 tundi… Ma ei suutnud lihtsalt seda raamatut käest ära panna! 😍

Tahtsin sel suvel lugeda Mart Sanderi “Litse”, seega hakkasin lugema just selle riiuli otsast, kus “Litsid” pesitsesid, aga 33. raamat oli hoopis “Lux gravis” 🙂 Tänan igastahes saatusesõrme, sest see raamat oli ülimalt põnev ja haarav ja nõudis lugemisel kogu mu tähelepanu ning kaasamõtlemist.
Ühesõnaga – võrratu raamat!!!
Ma tean ju küll, et Mart Sander on geenius, aga ikka ma üllatun kui jälle midagi tema tehtut kohtan.

Millest üldse sellise raamatu puhul, mis otsast otsani põnevust täis on, alustada?
Sellest kirjust memodehunnikust, mis mul raamatu vahel on?
Sellest, et ma nüüd raamatupoes sellest raamatust mööda jalutades naeratan?
Või hoopis sellisest põnevast infost, et Sander kirjutas raamatu alguses ingliskeelsena. Seda anti välja piiratud koguses ja ühe esimestest eksemplaridest sai Inglismaa kuninganna Elizabeth II kui ta Eestis visiidil käis.
Ingliskeelne väljaanne olevat tõeline deluxe versioon, kus kaaned on uhke pruun nahaimitatsioon, sees on Sanderi enda tehtud puulõiked, peatükkide alguses kalligraafilised suured tähed ja iga peatüki teksti šrift vastab ajastule, millest see pärineb.
Raamatu viimases peatükis segunevad šriftid omavahel, sest seal toimub aegade segunemine. Vaat seda raamatut tahaks kord näha (aga seda pidavat olema vaid 300 eksemplari!).

Aga ka see, eestikeelne väljaanne, on väga kvaliteetne ja ilus! Kõvad kaaned, Mart Sanderi enda maalitud kaanepilt ja raamatu sees on ka tema joonistatud illustratsioonid. Korralikud paksust paberist lehed ja iga peatüki ees ajatelg, kust hea vaadata, millisest perioodist juttu tuleb.

Eestikeelne väljaanne pidavat olema mõeldud andunud ulmefännile, kes tunneb reegleid ja ei põrku tagasi keeruka kontruktsiooniga raamatute ees.
No ma ei ole reegleid tundev ulmefänn, aga palun andke mulle rohkem SELLISEID raamatuid!!! Ma olen lihtsalt suures vaimustuses 😀

Raamatu tegevus toimub paralleelselt aastatel 383, 1037, 1691 ja 2345.
Tegelaste seas on muuhulgas ka Octavianus, Constantinus ning Newton, igaüks omas ajas. Raamatu lõpus on selgitatud ka, mis nende tegevuses oli tõde, mis kirjanduslik fantaasia.
Kogu lugu keerleb aga lux gravise, ehk musta valguse ümber. See valgus kiirgab Kivist ja on nii must, et täiesti kottpimeda ruumi pimedus kahvatub selle pimeduse kõrval.

*Valgus oli nii must, et silmadel hakkas valus; see pimestas ja täitis need kipitavate pisaratega. (lk.48)

Krüptis käivad aga peegeldajad, sõnumitoojad ja vastuvõtjad. Vahetatakse teateid tuleviku ja mineviku vahel. Iga 654 aasta järel lõpeb üks tsükkel ja algab uus. Iga lõpu eel on inimestel hirm, et sellest saabki päris lõpp, Aga tõeline oht ähvardab alles aastal 2345 kui koidab nullpäev, ning selle ärahoidmiseks püüavad tulevikuinimesed muuta ajalugu. Aga asi kisub käest ära. On reetmisi, salajasi toimetajaid, vargaid. On kummaline poisike, kes suudab näha kõiki aegu korraga, kihiti üksteise peal.
Pööraselt põnev ja intensiivne lugemine! 383. aasta metsast 1037. ja 1691. aastate kloostritesse ja sealt juba 2345. aasta laboratooriumitesse. Ja siis algusse tagasi. Mungad, krüptid, vandenõud, ajalugu ja tulevikumuusika, kus inimesed saavad soovi korral kehast kehasse reisida.

Lugege!
Ulmežanri kartjad ei pea seda raamatut kartma, sest selles on väga palju muudki peale ulme. Aga kerge vahepala see ei ole, sest mõte peab kogu aeg tekstiga kaasa töötama.
Suurepärane!

Pearl S. Buck “East wind, west wind”

Teema 29: Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.
Pearl S. Buck “East wind, west wind” (288lk. Moyer Bell)
Eesti keeles ilmunud Eesti Raamatu sarjas “Nobeli Laureaadid”: “Idatuul, läänetuul. Draakoni seeme”

615VPFDQY4L.jpg

 
Mõtlesin juba ammu, et loen selle teema alla oma esimese Pearl S. Bucki raamatu. Võtsin kätte (selle ingliskeelse), olin juba rohkem kui 3/4 läbi saanud ja uurisin riiuli ees, millised 31. teema eemalduva inimesega raamatud mul olemas on, kui nägin äkki raamatuseljal kirja: Pearl S. Buck “Idatuul, läänetuul” “Draakoni seeme”.
Tuli välja, et mul on olemas ka Nobeli laureaatide sarjas ilmunud eestikeelne teos, mille ma siis võtsin ja algusest peale uuesti läbi lugesin. 🙂
Postitusse läheb ingliskeelse raamatu kaanepilt sellepärast, et seda raamatut hoidsin ma just selle teema jaoks ja… No ta on ka palju hiinalikum 🙂 PS: Mulle tegelikult meeldib Nobeli laureaatide sarja väärikas punakuldne kujundus väga!
 
Aga raamat ise on vana ja uue, ida ja lääne vaikne võitlus. Jutustajaks on noor hiinlanna, keda on lapsest saati õpetatud parimate vanade traditsioonide vaimus, kasvatatud vaikseks ja viisakaks naiseks oma tulevasele ettemääratud mehele.
Aga mees on käinud lääne koolis.
Mees sätib nende kodu vastavalt lääne traditsioonidele, mis vapustavad vaest naist.
Mees hindab läänest tulnud vabadusi ja kannab läänelikke rõivaid.
Noor naine lepib aja jooksul kõigega. Ta laseb isegi oma kinniseotud pisikesed jalad uuesti lahti siduda, sest vastupidiselt kodustele õpetustele ei arva tema mees, et kängitsetud jalad oleksid ilusad.
 
Tõeline katsumus on aga alles ees – naise vend, kes käib Ameerikas koolis, on seal endale naise võtnud! Valgest rassist naise! See on šokk kogu perekonnale, sest traditsioonide kohaselt peab perepoeg abielluma juba varakult ettemääratud hiinlannaga ja see naine peab mehe perele kinkima poja.
Nüüd tuleb aga valge naine, keda poisi ema tunnistada ei suuda ja keda poisi isa mööduvaks mänguasjaks peab.
 
Kogu lugu on kirja pandud kui noore hiinlanna jutustus oma “õele”. Keel on imeilus ja aupaklik ning seda lugedes võib tajuda kogu seda meelehärmi ning segadust, mis selles peres lääne mallide pealetungi ajal valitses.
 
Mul on alati valus lugeda raamatuid, kus uus tuleb nii tugevalt peale, et vana tõrjutakse kiiresti ja täielikult kõrvale. On hirmsaid vanaaegseid kombeid (kasvõi hiinlannade jalgade sidumine), mis peaksid kaduma, sest need ei ole lihtsalt inimlikud. Aga on ka palju sellist vana, mida ei tasuks nurka visata. Kõige lihtsam tänapäevale alla vanduv komme – austada endast vanemaid inimesi!
 
Pearl S. Buck kuulub praegusest hetkest igastahes nende kirjanike hulka, keda ma edaspidigi kindlasti loen!
 
*”Nikerdatud võrede ja läbipaistmatu riisipaberi asemel on akendel suured läbipaistvad klaasid. Ere päikesepaiste välkleb valgetel seintel ja ehmatab üles iga tolmukübeme voodil. Ma pole selle halastamatu valgusega harjunud.
Mu abikaasa ostis valget riiet ja käskis mul teha sellest kardinad, ja ma imestasin, et alguses tehakse seina sisse auk, siis pannakse klaas ja selle klaasi ette riputatakse riie!” (lk.30)
 
*”Siis nägin ma nende (laste) voodeid. Need olid kaetud valge riidega ja mõjusid ülimalt masendavalt. Ma ei suutnud aru saada, miks nad kasutavad nii palju valget. See on ju leina ja surma kurb värv. Laps tuleb riietada ja katta ainult rõõmu värvidega, helepunase ja kollase ja kuningapunasega. Meie riietame oma beebid pealaest jalatallani helepunasesse rõõmust, et nad on meile sündinud. Aga mitte miski nende välismaalaste elus ei ole kooskõlas loodusega.” (lk.60)

Roy Jacobsen “Valge laam”

Teema 28: Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast “Põhjamaade romaan”
Roy Jacobsen “Valge laam” (190lk. Eesti Raamat, tõlkinud: Riina Hanso)

9789949567423.jpg

 
Väga hästi kirjutatud raamat, lummav põhjamaine lugu. Talv, sõda, üksindus, looduse ja inimese jõud – siin on kõik olemas. Loed ja satud ise sellesse raamatusse.
Aga ma lugesin seda nii valel ajal! Jaanipäeva aegu pole ikka mõtet üht külma talve raamatut lugeda! Olgu ta nii hästi kirjutatud kui tahes, aga väga raske on ennast õigele joonele häälestada.
Mis teha, et mu väljakutse punktide järjest läbilugemine jõudis just praegu, keset juunit, “Põhjamaade romaanini” ja et mulle imponeeris just selle raamatu tutvustus.
 
Ma nautisin kõige enam looduse kirjeldusi. Milline oli saare õhk, milline vihm, kuidas tuul ja lained paati ründasid ja kuidas vargsi kevad hiilima hakkas.
 
*”Märts on see kuu aastast, millest on kõige vähem kasu. inimesed näevad, et päike tõuseb, ja lasevad end petta valgusest, mis teeb vaid talve nähtavamaks. Ja aprill on niisama salakaval ja veelgi petlikum. Aga merisk tuleb igal juhul, teeb oma kometit, taevas ja skäärid saavad hääli täis, ühe kihi pearätte ja sokke võib ära võtta, hiidlammas õõtsub pruunides aedades ringi ja napsab vanu kõrsi, ning just siis, kui lootus ähvardab inimmeelest välja meelitada mõne naeratuse, viskab taevast alla veel rohkem lund; inimesed vannuvad ja ka külmetavad rohkem kui jaanuaris, aga võtavad siiski veel ühe rätiku peast, manavad kevade välja.” (lk.135)
 
Sel raamatul on tegelikult olemas ka esimene osa, aga kirjutatud on ta nii, et võib lugeda ka iseseisva teosena. Ma arvan, et kui saabub november ja algab pime ning külm aeg, siis võtan taas kätte mõne selle sarja raamatu ja loen suure mõnuga!

Haruki Murakami “Men without women”

Iga kuu üks jaapani kirjaniku teos: Juuni
Haruki Murakami “Men without women” (228lk. Penguin)
Eesti keeles ei ole ilmunud.

51unHuvBfxL._SX327_BO1,204,203,200_.jpg
7 lühijuttu, neist 6 suurepärased ja 1, mille mõttest ma kohe üldse aru ei saanud 🙂

*”It feels like somehow our hearts have become intertwined. Like when she feels something, my heart moves in tandem. Like we`re two boats tied together with rope. Even if you want to cut the rope, there`s no knife sharp enough to do it.” (lk.113)

Igas loos on naine ja mees või naine ja mitu meest. On koolitüdruku hullumeelset armumist oma klassivenda, on professori surmani viiv armastus oma armukese vastu, mehe armastus oma surnud naise vastu, noore mehe kustuv armastus oma lapsepõlvekallima vastu, mehe armastus oma truudust murdnud abikaasa vastu.
Väga palju armukesi ja abielurikkumist. Omajagu surma.
Palju mõtteid, mida meelde jätta.
Palju, mille üle mõelda.
Kuidas saab mees peale oma naise surma sõbrustada naise armukesega? Aga kelle teisega saaks ta jagada oma tundeid ja mõtteid kui teise mehega, kes armastas tema naist samuti kui tema? Andes sellele mehele kätt mõtleb ta, et see on peopesa, mis silitas minu naise selga.
Kas armastuse nimel tasub surra? Kui armastatuks on naine, kes petab sinuga oma abikaasat ja siis petab sind nii, et igasugune mõte elada kaob.
Kas mehel ilma naiseta on üldse mingi mõte? Kõik ilma oma naiseta mehed on kuidagi naistega seotud: neil kas oli naine, on armuke või on lootust, et tulevikus tekib mõni kindlam naine.

See raamat ei kuulu Murakami uhke fantaasialennuga raamatute hulka nagu olid “1Q84” või “Kafka mererannas”. See on mõtisklus elu, surma, armastuse ja eelkõige mehe ning naise suhete üle ja sobib hästi ühte ritta raamatutega “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”, “Norra mets” ja “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”.
Iga loo lõpus on vaja endalgi paus teha, et mõelda, millest kirjutati. Eelviimase loo “Samsa in love” lõpus tegin pikema pausi ja no ei tulnudki mõtet, mida sellega täpsemalt öelda taheti… Kuidagi väga imelik oli teine!

Ma armastan raamatuid, mis on hästi kirjutatud ja hästi tõlgitud! Selliseid, kus tekst voolab nii, et korrakski ei teki tunnet, et peaks lugedes keelt väänama või lause sellest aru saamiseks üle lugema. Murakami kirjutab nagu sulakulda ja tal on ka väga head tõlkijad!

Mõtteteri oli palju, kirjutan siia mõned neist:
*”The place you return to is always slightly different from the place you left. That`s the rule. It can never be exactly the same.” (lk.25)

*Kohtuvad abikaasa ja naise armuke.
“For some reason, it often rained on the nights they met, and this night was no exception.” (lk.31)

*”The moment he opened his mouth, this overall positive effect collapsed like a sand castle under an exuberant Labrador retriever.” (lk.51)

*”No operation could ever improve woman`s intellectual skills.” (lk.81)

*”A gentleman doesn`t talk much about taxes he paid or the women he sleeps with.” (lk.85)

*”Women are all born with a special, independent organ, that allows them to lie.” (lk.111)
Ükski naine ei kõhkle, kui tal on vaja valetada. Valetatakse nii tühiseid asju kui tähtsaid asju ja kuulaja (mees) ei saa arugi, et just praegu on talle valetatud. See organ ka kaitseb naisi, nii et nad võivad küll valetada, aga nende südametunnistus ei jää piinama ja nad ei kaota sellepärast oma head ööund. 🙂

*”You know what means to be Men Without Women. You are a pastelcolored Persian carpet, and lonelyness is a Bordeaux wine stain that won`t come out. (lk.224)

Selles raamatus oli mainitud ka meest, kes luges vaid kõvade kaantega raamatuid. Kassi, kes avastas ühe väikse nurgataguse baari ja külastas seda iga päev. Ning eesti keelt. 🙂

Tony Parsons “Mu kalleim kaasa”

Teema 27: Raamat kirjastuse Varrak sarjast “Varraku ajaviiteromaan”:
Tony Parsons “Mu kalleim kaasa” (320lk, Varrak. Tõlkinud: Tiina Viil)

mu-kalleim-kaasa.jpg

Potased! Selles raamatus toodetakse potaseid, ostetakse potaseid ja lapsed kannavad potasid. Oehhh… Alguses arvasin, et minu keeleteadmised on jälle kuskile vanadesse reeglitesse kinni jäänud, aga peale kontrollimist selgus siiski, et kotad, mis meile jalga käivad, on endiselt botased 😉

Ma valisin selle raamatu idamaise kaanepildi tõttu. Siis lugesin kokkuvõtet ja tundus, et võiks olla huvitav. Oli kurb ja mõtlemapanev ja imestamapanev. Huvitav oli lugeda meeskirjaniku selgitust petmisele, sellele, miks mees ei suuda armastada vaid ühte naist. Raamatus olev Bill armastas oma naist ja Hiinas kohatud kaunist JinJini. Armastas just seda, kellega ta hetkel koos oli. Pea voolas tühjaks, nii suured armastused olid.

Bill elab oma naise Becca ja 4-aastase astmahaige tütre Hollyga Londonis, kui naine kuuleb, kui hästi on tasustatud juristitöö Hiinas. Ta veenab meest, et just seda olekski neile vaja – kolida Hiina, kus mees võiks varsti tavatöölisest firma parteriks saada.
Nad jõuavad Shanghaisse. Kõik on uus, huvitav. Mehel läheb tööl hästi, aga tema päevad venivad aina pikemaks ja pikemaks. Päevatöö, õhtuti kohustuslikult klientidega sööma, siis baari, siis tüdrukuid jahtima. Sest Aasias on ju palju ennast pakkuvaid tüdrukuid, st. hoorasid ja kliendid tahavad lõbutseda.
Becca lepib olukorraga, kuni Holly saab astmaataki ja naine ei suuda Billi kuidagi kätte saada. Õnneks jõuab laps õigel ajal haiglasse ja kõik läheb hästi.
Aga juhtub midagi veel hullemat – Becca leiab nende maja alt prügikastist sinna visatud vastsündinud tüdruku. See lööb naise täiesti rööpast välja. Kauem Hiinas elanud aga kinnitavad, et paraku pole selles juhtumis midagi imelikku. Ilmselt mõni vaene pere, kelle pettumuseks sündis tüdruk…
Becca võtab Holly ja lendab tagasi koju, Londonisse. Ta isa on haige ja nii on tal justkui parem põhjus, miks see sõit ette võtta.
Aga Bill jääb üksi Shanghaisse ja siis see juhtub – armastus JinJini vastu, petmised, südametunnistuse piinad ja uued petmised.

Mitmed asjad siin raamatus panid mind imestama. Näiteks satub Bill Hiina vaeste linnaossa ja ta on täiesti šokeeritud sellest, et inimesed võivad elada nii vaeselt! Haritud mees ja mitte enam poisike, kuidas ta sellist asja ei teadnud?

Raamatus arutelti palju Hiina tööjõuprobleemide üle. Kuidas minnakse väga noorelt tööle vabrikutesse, kus on kohutavad tingimused. Ei mingit tööohutust, ei mingit võimalust saada õigust, kui oled end tööl olles vigastanud. Praegu on läänes (ja ka Eestis) moes sel teemal sõna võtta ja kõva häälega kuulutada, mismoodi me ei tohiks osta Hiina kaupa, sest me toetame sellega ebainimlikku tööstust.
Aga… Televisiooni uudistest näeme, mismoodi postkontorid on ummistatud AliExpressist jms. kohtadest tellitud kaubast, Facebooki gruppides käib usin Hiina hilbutellimine, rääkimata kõigest muust, mida lääne inimene sealtkandist endale soetab.
Põhiline, et oleks odav!
Aga kaht asja korraga ei saa – hirmodavaid botaseid ja vabrikuid, kus töölisi koheldakse kui inimesi. Seda ütleb Billile tema sõber Shane.

Ja siis lähevad rikkad valged mehed Aasiasse, leiavad endale armukesed, peavad neid mingi aeg üleval, kasutavad natuke ja vahetavad siis välja. Uuema ja noorema mudeli vastu. Billi leitud JinJin elab ka ühes sellises majas, kuhu lääne bossid on oma “teised naised” majutanud.
Bill on mõnes mõttes sinisilm, arvab, et suudab isiklikult midagi muuta. Hoida ära selle, et Aasia baarides töötavatesse tüdrukutesse suhtutakse kui hooradesse, et lääne arendajate häärberite eest taanduma pidavate külade elanikud saaks õiglast kompensatsiooni, et vabrikus käe kaotanud noor mees saaks kohtus õiguse.
Aga ta on kui sipelgas planeedil. Hüüdja hääl kõrbes.
Aasia tüdrukud on praktilised. Mitte hoorad. Seda üritab Bill kõigile selgeks teha.

*”Ida on praktiline. Idamaalased ei saa endale armastust lubada. Lääs on romantiline. Sest läänlased said endale armastust lubada. (lk.307)

Aga toredatest asjadest ka 🙂

Raamatus räägitakse, mismoodi Guilini kalamehed käivad kala püüdmas. Neil on selleks abilised – kormoranid. Mees ja lind teevad koostööd. Kuus kala mehele, iga seitsmes kormoranile. Mõlemad on rahul! (Pilt Pintrestist):

kormoran.jpg

Raamatus käiakse mitmeid kordi Yu Gardensi nimelises teemajas. Maja asub keset järve ja selleni viib üheksa kurvi sild. Pahad vaimud ei võta kurve välja ja nii saab rahus teed juua.
Ilus koht! Uurisin kohe pilte ja see sild on tõesti kõige siksakilisem sild, mida ma eales näinud olen. 🙂 Pilt on Harbin Ice kodulehelt, autorit polnud juurde märgitud.

yuyuan.jpg

Hiinas on aastas korra ploomivihmade aeg. Maa idaosas on selleks viljade küpsemise aeg, st. kuud maist juulini. Hiina keeles meiyu [may yoo]. Siis on soe ja sajab lõpmata palju. Vihmad alustavad lõunast aprillis ja lõpevad põhjas juuliga.

Üks vahva sõna meelde jätmiseks, kui keegi mõne lollusega hakkama saab: tolavasikas 😀

“Salapäevik, Hendrik Groen, 83 1/4 aastat vana”

“Salapäevik, Hendrik Groen, 83 1/4 aastat vana” (303lk. Eesti Raamat)

Image1.jpg

 
Oh, kulla papi – Sa oled nii äge! 😀
Minu lemmik David Suchet on selle raamatu kohta kirjutanud: “Seda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel.”
Täpselt niimoodi see lugemine läkski.
Positiivsus, elujõud, huumor, tudisev küll, aga siiski edasitrügimine. Ei ole palju neid vanu inimesi, kes suudavad enda ja teiste hädadele vaadata läbi huumoriprisma. Hendrik aga ei sallinud vingatseid. Tema ja ta sõbrad lõid klubi, võtsid ette retki ja tegid üritusi. Tekitasid selle kõigega muidugi pahameelt nii kaaskondsetes kui vanadekodu personalis, aga tulid asjast ikka pea püsti välja.
 
*Kui sul võetakse maha jalg, siis on sellest kõige parem üle saada kui oma kunstjalga puhketoas küpsisekausi kõrval presenteerida.
*Kuidas vältida talvist libisemist? Tõmmake enne väljaminekut sokid kingade peale!
 
Elu veeretab meie teele ka mitmeid ebasümpaatseid inimesi. Raamatus oli neid ka nii mõnigi ja Hendrikule käisid nad hirmsasti närvidele.
 
“Ebasümpaatne härra Pot räägib esimese poole nädalast neist, kes külas käisid ja teise poole nendest, kes külla tulevad. Tal on üksteist last. Pot on seda tüüpi mees, kes ootab ülekäiguraja juures, kuni mõni auto tuleb, ja hakkab siis üle tee minema.”
 
Hea on elada nii, et kogu aeg oleks midagi oodata. Ma olen ka märganud, et elu läheb hoopis lõbusamat, kui kogu aeg on midagi ees ootamas. No kasvõi suvepuhkus – saad lugeda mitu kuud ja päeva veel selleni on. 🙂
 
“Nüüd tuleb ära oodata esimesed maasikad, seejärel Tour de France, värske heeringasaak, esimene lumi, aastavaehtus ja järgmine kevad. Endale tuleb selged sihid seada.”
 
Üks hea mõte ka vanade inimestega suhtlemisest: kuula teda isegi siis, kui ta räägib sulle juba kolmandat korda sama juttu. Mälu jääb meil kõigil ajaga kehvemaks. Aga las ta räägib, see ei tee noorele inimsele midagi, kui end kokku võtta ja lihtsalt ema või isa juttudele kaasa elada. Ühel päeval jorutad ise samamoodi ühel teemal kümme korda.
 
“Lohutage end sellega, et on alati rohkem hädasid, mida teil pole, kui neid, mis on.”
Hea lohutus, kas pole 🙂
 
Ühesõnaga – mul on raamat kleepsudest kirju ja süda rahul, et selle mõnusa raamatu lõpuks lugemiseks võtsin! Nii palju positiivsust ja selget mõtlemist.
Ja veel midagi – pere võib olla, aga nemad ei pruugi sinu üle rõõmustada, kui vanaks saad. Sinust saab tüütu kohustus.
Sõbrad on need, kellele võid loota surmatunnini!
 
“Elu on 5000 tükiga pusle, aga näidispilti polegi!”
 
PS: Raamatul on olemas ka järg, kus Hendrik on juba 85-aastane. Nii et paluks tõlget, Eesti Raamat!

Tuomas Kyrö “Kõike head, toriseja!”

Tuomas Kyrö “Kõike head, toriseja!”
(221lk. Varrak, tõlkinud: Kadri Jaanits)

9789985340622


Ma alustan sellest, et raamatu keel oli suurepärane! Lugesin ja mõtlesin, kui hea peab olema tõlkija soome keele oskus, et selliseid ühetähelisi möödakirjutamisi ära tabada!? Pisikesed detailid Toriseja kõnes olid üles leitud ja suurepäraselt ära tõlgitud, nii et minu kummardus,
Kadri, selle suure töö eest, mida Sa selle raamatuga teinud oled!

 
Lõpetasin päeval lugemise. Raamat on värvilisi kleepse täis, sest sel armsal vanal Torisejal oli nii palju tarka ja meeldejätmist nõudvat öelda! Ja hoolimata sellest, et ma turtsusin lugedes mitmeid kordi naerda ja imestasin, mida ühe mehe mõtetes kõike juhtus, oli see minu jaoks kurb raamat.
Mõtlen loetu üle ja nukker tunne tuleb peale. Ehk sellepärast, et ma olen päriselus ka kokku puutunud selliste tublide ja kunagi väga töökate vanade inimestega, kes ennast praeguses maailmas enam kodus olevatena ei tunne. Maailm kappab mööda, iga aastaga üha kiiremini. Paljudest asjadest ei saa enam aru. Mitte sellepärast, et oleksid loll, vaid sellepärast, et vanasti olid asjad teistmoodi. Veel 10 aastat tagasi olid asjad teisiti! Aga nüüd tuleb iga päevaga uut, nagu Torisejagi ütles – isegi oma lapsest ei saa enam aru (ja tema sinust). Väärtused muutuvad, inimesed koos nendega.
Ja minul oli kurb seda lugeda, sest ma pole küll veel nii vana kui see tubli vanamees, aga ma tunnen ka, kuidas maailm ühele poole kreeni kaldub.
 
Nagu ma enne kirjutasin – selles raamatus on tohutult palju toredid ütlemisi ja erilisi mõtisklusi. 🙂
 
*Ikka peab sõnadega lihtsa asja keeruliseks ajama. Kui kord on välja mõeldud hea ja selge sõna nagu koristaja, siis muudame selle puhastusteenindajaks. Õige pea ei ole inimene enam inimene, vaid muutuvate oskuste ja soovidega kommunikatsioonivõimeline organism, mille eeliseks on sõrmedele vastanduv pöial. (lk.21)
 
Mina torisen: Nädalake tagasi lugesin töökuulutust, kus sooviti töötajat, kes oleks tööaegade suhtes fleksibiilne. Miks kasutada mõttetut laenu kui meil on eesti keeles sõna “paindlik”?
 
*Enam ei piisa sellest, kui oled rõõmus või kurb, vaid pead täpselt teadma, miks sa oled rõõmus või kurb. Tavaliste inimeste muresid arutatakse kõige ilma ees, kuigi on niigi selge, mida rõõmsa sündmuse puhul teha – juua koorega kohvi. (lk.45)
*Panin tookord imeks ja panen praegugi, et mis sunnib inimesi inetutest asjadest lugema. Kas meil on vaja kõike teada? … Kas Aafrikas on päriselt ka ainult viletsus, näljahäda, viirused ja hullumeelsed hirmuvalitsejad? Kas seal ei juhtu siis kunagi midagi head? Kas Venemaa tänavatel on igavesti ainult porisegune lumi ja nutvad memmekesed, nagu uudistes nähtu järgi võiks arvata?
Kirjutama peaks tavalistest asjadest. (lk.132)
 
Mina torisen: Seltskonnaajakirjad, tõsielusarjad, intriigipunumissaated… Õhtused uudised on täis päeva jooksul maailmast kokkukogutud halba. Televisioon ja ajakirjandus on muutunud mustade uudiste mealetoojaks ja klatšinurgakeseks. Igav on!
Vähemalt näidatakse veel “Kuldvillakut” 😉
 
*Iroonia tähendab seda, et oma sõnade eest ei vastutata, vaid öeldakse ühte ja mõeldakse teist. Kui mina olin noor, polnud irooniat veel välja mõeldud. Öeldi, mida mõeldi, muidu hoiti suu kinni. (lk.55)
 
Ei torise, aga mainin, et nii tore on suhelda inimestega, kes ütlevad, mida mõtlevad. Värskendav. Ilmselt jääb seda iga aastaga vähemaks, sest lumehelbekeste generatsioon ei kannata tõe kuulmist, vaid sulab selle peale kohe ära 🙂
 
Selles raamatus on nii palju sarnasust Ovega!
Üks mees ülistas Saabi, teine mees Vord Eskorti. Ühel mehel oli võõramaalasest naisega lontkõrvast naaber ja teisel mehel on ka naabrimees, kel tubli võõramaalasest naine (mees ise polnud just parim). Üks mees üritas ennast igal võimalusel ära tappa, teine mees ehitas endale kirstu, voolis hauakivi ja kirjutas testamenti.
Tublid mehed mõlemad!
 
*Tänapäeval on maailm kõigile tuttav, aga kodumaa võõras. (lk.170)
 
Peaks koduümbruses paar tiiru tegema!

 

James A. Moore ja Jeff Strand “The Haunted Forest Tour”

Teema 26: Õudukas
James A. Moore ja Jeff Strand “The Haunted Forest Tour” (270lk. Kindle)

0Haunted.jpg

 
Kui juba teema lubab õudukat lugeda, siis valisin väärilise teose 🙂 Kaanepilt on juba paljulubav, eksole?
 
Juba teine raamat mu loetute hulgas, mis algab sellega, kuidas ühel hetkel hakkavad maaseest välja tormama puud. Nad tulevad igaltpoolt, läbi majade ja teede ja üsna kiirelt on nad segi peksnud terve linna ja tapnud hulga inimesi.
 
Neli aastat on puude sööstust möödunud ja ringikujuliselt kasvavast nõiutud metsast on saanud suur äri ja turismiatraktsioon. Metsa on maha pandud rööpad ja neil sõidab neli ülitugeva konstruktsiooniga trammi. See ei ole nimelt lihtsalt mets, selles metsas elavad monstrumid, hulga jõledaid elukaid, keda inimesed põnevusega vaatama sõidavad.
Saabumas on Halloween ja selleks puhuks on metsa rajatud veelgi sügavamale viiv tee. Inimesed istuvad trammidesse ja sõit algab. Akende taga luuravad koerasuurused nahkhiired, inimesest suuremad ämblikud, kel on jalgade asemel kombitsad, lehmasuurused inimnäoga skorpionid, tüübid, kel on kõhu asemel hiigelsuur suu, rööbastel vedeleb hiiglaslik ilma kehata pea, mis võikalt naerab, mõnel karvasel elukal on suus kaheksa rida labidasuurusi hambaid…
Ja keset kogu seda melu jääb tramm äkki seisma. Ei liigu paigast seni, kuni tuleb teine tramm, mis ei suuda pidurdada ja esimesele otsa sõidab. Kokkupõrge lõhub trammi, elukad tormavad sisse ja kukuvad inimesi õgima.
Aga on ka neid, kes pääsevad ja siit algab nende inimeste õudne teekond leidmaks metsast väljapääsu. See ei lähe kergelt, sest metsas valitsevad müstilised jõud. Sekkuvad hiigellinnud, jäätunud järv, mööda seinu liikuv jõle vaim.
Samal ajal kui inimesed metsast välja püüavad saada, hakkab mets äkki laienema ja ähvardab tungida uutesse linnadesse. Ja elukad pääsevad lahti… Sekkub sõjavägi.
 
Vaat see oli üks pinev lugemine! Kaks õuduskirjanikku on oma jõud ühendanud ja pannud kirja raamatu, kus ei ole mingit hingetõmbepausi. Samas on kogu selle õuduse vahel tore ports huumorit ja häid ütlemisi.
Tihe, pinev, põnev lugemine! Kindlasti mitte neile, kes õuduskirjandust ei talu! Siin on nii palju jubedaid koletisi ja kirjeldusi, mismoodi nad endid inimeste külge kinnitavad ja (ma parem rohkem ei kirjuta…) …
Aga siin on ka palju head ja paar väga sümpaatset peategelast. Soovitan 😉