Kakuzo Okakura “Teeraamat”

Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjanduse raamat.
Juuli: Kakuzo Okakura “Teeraamat” (96lk. Penikoorem, tõlkinud: Maret Nukke)

teeraamat.JPG

See raamat tegi mu hinge haigeks 😦 Mitte tee pärast! Ja mitte teemajade ega aedade pärast, vaid kõige selle pärast, millest Kakuzo Okakura selles raamatus kirjutab.
Siin on suur hulk kahetsust ja kibedust lääne kultuuri pealetungi vastu Jaapanis ja mujal idamaades. Põrkuvad arusaamad, kultuur ja kombed. Ühelt poolt vaimsus ja tavad, teisalt äri ja varandus. Kirjanik suri aastal 1913. On hea, et ta ei ela tänapäeval, kus (mu loetud jaapaniteemaliste raamatute järgi) lääne tavad veel enam idamaadesse sissemurdnud on. Ja mitte ainult lääne inimese süü läbi, vaid idamaa inimene tundub üha enam meie siinsest elust ja vabadustest vaimustuma ja seda üle võtma.
Aga kõik ei ole ju nii mustvalge.
On ka läänes neid, kes ei säti kujukesi pikkuse järjekorras kaminasimsile. On neid, kes ei murra tuhandeid lilli selleks, et kaunistada nendega saali ühe banketi jaoks. Ja on ka neid, kes suudavad kuulata sügiseste langevate lehtede häält.
Mulle tundub, et see, millega kirjanik siin raamatus nii valusalt läänt puudutab, levib tänapäeval üha kiiremini ka idamaadesse. Loodus kaugeneb inimesest ja ehk toimubki kõik nii, nagu raamatus kirjas: ehk hoiavad metsalilled ise meist seni eemale, kuni inimene taas inimlikumaks muutub.
Küllap võtsin ma selle raamatu kätte täpselt õigel hetkel – praeguse aja mesilaste mürgitamiste, põldude tallamiste ja igasuguste loodusvaenulike teede/ehitiste rajamiste ajal tabas loetu eriti valusalt.

Niisiis – see ei ole raamat lihtsalt teelehtedest ja keevast veest.
Aga õnneks puudutatakse siin ikka ka selle hää joogi valmistamise ja nautimise hetki.

Paar nädalat tagasi vaatasin saadet “80 maailma kauneimat aeda”, kus kuulus brittide aednik Monty Don käib läbi 80 aeda üle terve maa. Need ei ole kõik küünekääridega pügatud muru ning joonlauaga sirgeks aetud hekkidega aiad. On ka lihtsat paatmajade potipõllumajandust ja avaraid metsaparke, kus jalutavad hirved.
Üks aedadest, kus Monty käis, oli ka Jaapani Urasenke teemaja aed. Lihtne, roheline ja puhas. Selleks, et teejoomiseni jõuda, peab inimene astuma eemale tänava virrvarrist ja saavutama meelerahu. Aiad teemajade ümber on selles abiks. Siin ei ole kiiskavaid värvilisi õisi ega erksavärvilisi ehitisi. Rahulikult roheline, looklevad kiviteed ja sammal puude all. Tuules õõtsuvad ja sahisevad kõrrelised ning rehitsetud liiv.
Raamatus on lugu pojast, kelle isa saatis teemaja aeda korrastama. Poiss pühkis hoolikalt sambla ja pesi teekivid, aga isa saatis ta ikka tagasi, sest tulemus ei olnud täiuslik. Lõpuks andis poeg alla. Isa tõusis, astus ühe puu juurde, liigutas selle oksa ning teele langesid mõned kollased sügislehed.
Nüüd oli aed täiuslik.
kivi
Väga armas väike detail teemajade aedadest, millele Monty Don oma saates viitas, oli teekividel asetsev köiega kinniseotud kivike. Jaapani keeles tome ishi või sekimori ishi.
Sellisest kivist ei astuta üle. See tähistab teed, mida mööda ei käida, teed, mille kulgu ainult eemalt vaadatakse. Neid kinniseotud kive võib olla ka restorani ukse ees või lihtsalt mõne majani viiva tee ees. Siis tähendab see seda, et restoran on kinni, või majja ei oodata kutsumata külalisi. Kui oled kutsusud, pead aga leidma ukseni teise tee.

Raamatus kirjutatakse, et “inimkond on siiamaani kokku saanud teetassis”. Lääs on omaks võtnud aisna Aasia tseremoonia ja selleks on teejoomine.
Esimest korda jõudis tee Euroopasse 1610. aastal. Selleks kohaks oli Holland ja sealt edasi, aastakümme aastakümnelt, liikus see jook mööda maid edasi. Alguses kõrgseltskonna kuningliku ajaviite osana.
Käisin kord Stockholmi kuningalossis ja seal oli kõrgete servadega antiikne teelaud. Selgitav tahvel oli juures, et tee oli nii kallis kraam, et kui mõni tass ümber läks, ei voolanud jook üle kõrgete servade maha, vaid oli võimalus see uuesti tassi püüda, et mitte raisku lasta.

Raamatus on tee kohta kenasti öeldud:
Sellel puudub veini ülbus, kohvi iseteadlikkus ja kakao tehtud süütus.

Vee keemine raudkastrulis:
“Kastrul laseb kenasti laulu, sest selle põhjas olevad rauatükid on sinna setatud nii, et kuuldavale tuua erilist meloodiat, milles võib kuulda pilvede poolt summutatud kose kaja, vastu kaljusid pekslevat kauget merd, läbi bambusemetsa sööstvat vihmatormi või mõnel kaugel künkal ohkavaid mände.”

Advertisements

Rick Mofina “Cold Fear”

Teema 31: Raamat, mille kaanel on üks eemalduv inimene.
Rick Mofina “Cold Fear” (448lk. Kindle)

Mofina.jpg

Ma ei ole Rick Mofinat enne lugenud (ma polnud temast kuulnudki…), aga ühel hetkel pakkus Amazon tasuta raamatut ja kaanepilt sobis siia teemasse. Ja nüüd, kui ma selle raamatu lõppu jõudsin (täna öösel kell 3:36), loen ma kindlasti veel Mofina raamatuid.
See oli lihtsalt väga põnev lugu!

Bakerite perekond läheb Montana Glacieri Rahvusparki matkale. Naine on valinud selle koha, kuna 22 aastat tagasi suri siin tema väike õde. Mees, kes Emily süüdistuse alusel vangi pandi, on teel hukkamisele ja naine soovib sellele peatükile oma elus joone alla tõmmata. Abikaasa Doug on aga väga ärritunud kuuldes, et Emily on tema eest selliseid saladusi varjanud. Niisiis juhtub, et vihane mees lööb puid lõhkudes oma käe katki ja karjub oma 10-aastase tütre Paige peale. Paige võtab koera Kobee ja jookseb metsa. Ning eksib.

Algab suurejooneline otsimisoperatsioon. Kutsutakse kohale pargivahid, FBI, parimad uurijad. Ajakirjandus nuhib elueest. Kõik vanemate kunagi tehtud patud korjatakse üles ja nende vastu saadakse kokku korralik süüdistus.
Kas nad tapsid oma tütre?
Miks tegelikult Dougi käsi verine on? Kus on kirves, millega Doug väidetavalt lõkkepuid tegi? Kus oli sel ajal Emily? Kuidas Emily õde 22 aastat tagasi tegelikult suri? Miks ei ole väidetavalt metsa jooksnud lapsest seal ainsatki jälge?

Alguses tekkis mul lugedes paras segadus, sest uusi tegelasi muudkui tuli ja tuli ja järg hakkas käest kaduma – kes on kes? Aga siis keskendusin sisule ja see oli põnev! Hoopis teistsugune krimilugu, kui ma siiani lugenud olen. Kohutav hulk kahtlustusi, uurijaid, ajalehenuhkijaid ja kuritegu, mida tegelikult ei olegi toime pandud. Sest kogu selle uurimise ja süütõendite kuhjumise vahel on raamatus peatükid Paigest ja koer Kobeest, kes püüavad metsas ellu jääda, trotsides grislisid, külma, vihma ja nälga ning lootes, et keegi nad ometi päästab.
Ja siis see Emily õe mõrtsukas, kes ootab vanglas oma 24 tunni pärast elluviidavat surmanuhtlust.
Ja raamatu lõpp, kus saab tõesti karta, et kas nüüd olengi siis jõudnud USA kirjaniku raamatuni, mis ei lõpe hästi?! Brrrrr, sel raamatul oli judinaid tekitav lõpp.

Minu üllatuseks on kirjastus Ersen andnud eesti keeles välja kaks Rick Mofina raamatut. “Põletavalt lähedal” ja “Nad kadusid”. Paistab, et saab oma lugemisnimekirja taaskord pikendada 🙂

Jun’ichirō Tanizaki “Terror”

Jun’ichirō Tanizaki “Terror” (11lk. Kindle)

32187064._UY630_SR1200,630_.jpg

See 11-leheküljeline raamatuke (pigem küll novell) räägib loo noormehest, kes kartis paaniliselt ronge ja rongisõitu. Kergemal kujul tundis ta hirmu igasuguste liiklusvahenditega liikumise ees, aga rongi astudes oli tal tunne, et ta sureb!
Mees vaatas teisi reisijaid – mõni luges lehte, mõni rääkis sõbraga, mõni vaatas isegi aknast välja! Aga nii kui rong liikuma jõnksatas, valdas teda ennast kabuhirm. Veidi aega suutis mees oma pingil istuda, siis tormas WC-sse, uhas näole külma vett ja tagus vastu seina. Tunne oli selline, et tõmbaks pidurit või hüppaks lihtsalt liikuvast rongist välja!
Ta püüab oma hirmust võitu saada juues ennast purju, aga pole sellestki abi.

Iseenesest ei vii see lugu kuskile. On mees, kes kardab rongisõitu ja on tema hirmu kirjeldus. Aga see hirm on nii tugev ja hästi kirja pandud, et need 11 lehekülge olid täitsa nauditav lugemine.

Siderodromofoobia ehk hirm rongisõidu ees.
Küllap on meiegi hulgas neid, kellel on halvav hirm millegi ees. Isegi väikest hirmu on tegelikult ju raske alla suruda ja vaprat nägu teha, et kõik on hästi – samas endal hambad plagisevad.

Igort “Japanese Notebooks”

Igort “Japanese Notebooks” (180lk. Chronicle books)

51YhlYLTWfL._SX367_BO1,204,203,200_.jpg
Igort (Igor Tuveri) on vene juurtega itaalia illustraator, kelle lapsepõlv kulges koos Dostojevski, Tolstoi ja vene muusikaga.
“Japanese Notebooks” on Igorti unistusest elada ja töötada Jaapanis. Mulle, kes ma graafilisi romaane lugesin viimati lapsepõlves, oli see väga kummaline ja eriline lugemine-pildivaatamine.
Raamat algab Igorti saabumisega Jaapanisse, linnakese avastamisega, hiiglasliku mangatööstuse külastamisega. Räägib tema harjumisest imetillukese toaga, hullumeelse töötempo ja jaapanlastek ommetega. Aga näitab ka rahulikke aedu ja munkade elu. Kirjutab veidi sumomaadlejate kultusest.
Eriti huvitav osa oli krüsanteemist – kuidas sellest lillest sai pikaealisuse ja rahu sümbol. Jaapanis on 9. kuu 9. päev Krüsanteemipäev. Need sügisesed lillepidustused aitasid inimestel jagu saada sügise pealesurutud hallusest ja hämarusest. yuri_02.gif
Sõna googeldamiseks, et näha seda imelist krüsanteemitraditsiooni: Kiku Ningyo

Igort joonistab üles ka Jaapani kuulsa geisha ja prostituudi Sada Abe loo, ning Jaapani esimese pilvelõhkuja Ryounkaku loo.

Igorti kuulsamad mangad peaksid olema Yuri ja Brillo. Eriti Yuri, kellele tekkis lausa omaette fännide ring. Võibolla keegi, kes mangamaailmaga kursis on, teab sellestki midagi 🙂

Oli huvitav ja lugemispiire avardav raamat. Teistmoodi elamus!