Tuomas Kyrö “Kõike head, toriseja!”

Tuomas Kyrö “Kõike head, toriseja!”
(221lk. Varrak, tõlkinud: Kadri Jaanits)

9789985340622


Ma alustan sellest, et raamatu keel oli suurepärane! Lugesin ja mõtlesin, kui hea peab olema tõlkija soome keele oskus, et selliseid ühetähelisi möödakirjutamisi ära tabada!? Pisikesed detailid Toriseja kõnes olid üles leitud ja suurepäraselt ära tõlgitud, nii et minu kummardus,
Kadri, selle suure töö eest, mida Sa selle raamatuga teinud oled!

 
Lõpetasin päeval lugemise. Raamat on värvilisi kleepse täis, sest sel armsal vanal Torisejal oli nii palju tarka ja meeldejätmist nõudvat öelda! Ja hoolimata sellest, et ma turtsusin lugedes mitmeid kordi naerda ja imestasin, mida ühe mehe mõtetes kõike juhtus, oli see minu jaoks kurb raamat.
Mõtlen loetu üle ja nukker tunne tuleb peale. Ehk sellepärast, et ma olen päriselus ka kokku puutunud selliste tublide ja kunagi väga töökate vanade inimestega, kes ennast praeguses maailmas enam kodus olevatena ei tunne. Maailm kappab mööda, iga aastaga üha kiiremini. Paljudest asjadest ei saa enam aru. Mitte sellepärast, et oleksid loll, vaid sellepärast, et vanasti olid asjad teistmoodi. Veel 10 aastat tagasi olid asjad teisiti! Aga nüüd tuleb iga päevaga uut, nagu Torisejagi ütles – isegi oma lapsest ei saa enam aru (ja tema sinust). Väärtused muutuvad, inimesed koos nendega.
Ja minul oli kurb seda lugeda, sest ma pole küll veel nii vana kui see tubli vanamees, aga ma tunnen ka, kuidas maailm ühele poole kreeni kaldub.
 
Nagu ma enne kirjutasin – selles raamatus on tohutult palju toredid ütlemisi ja erilisi mõtisklusi. 🙂
 
*Ikka peab sõnadega lihtsa asja keeruliseks ajama. Kui kord on välja mõeldud hea ja selge sõna nagu koristaja, siis muudame selle puhastusteenindajaks. Õige pea ei ole inimene enam inimene, vaid muutuvate oskuste ja soovidega kommunikatsioonivõimeline organism, mille eeliseks on sõrmedele vastanduv pöial. (lk.21)
 
Mina torisen: Nädalake tagasi lugesin töökuulutust, kus sooviti töötajat, kes oleks tööaegade suhtes fleksibiilne. Miks kasutada mõttetut laenu kui meil on eesti keeles sõna “paindlik”?
 
*Enam ei piisa sellest, kui oled rõõmus või kurb, vaid pead täpselt teadma, miks sa oled rõõmus või kurb. Tavaliste inimeste muresid arutatakse kõige ilma ees, kuigi on niigi selge, mida rõõmsa sündmuse puhul teha – juua koorega kohvi. (lk.45)
*Panin tookord imeks ja panen praegugi, et mis sunnib inimesi inetutest asjadest lugema. Kas meil on vaja kõike teada? … Kas Aafrikas on päriselt ka ainult viletsus, näljahäda, viirused ja hullumeelsed hirmuvalitsejad? Kas seal ei juhtu siis kunagi midagi head? Kas Venemaa tänavatel on igavesti ainult porisegune lumi ja nutvad memmekesed, nagu uudistes nähtu järgi võiks arvata?
Kirjutama peaks tavalistest asjadest. (lk.132)
 
Mina torisen: Seltskonnaajakirjad, tõsielusarjad, intriigipunumissaated… Õhtused uudised on täis päeva jooksul maailmast kokkukogutud halba. Televisioon ja ajakirjandus on muutunud mustade uudiste mealetoojaks ja klatšinurgakeseks. Igav on!
Vähemalt näidatakse veel “Kuldvillakut” 😉
 
*Iroonia tähendab seda, et oma sõnade eest ei vastutata, vaid öeldakse ühte ja mõeldakse teist. Kui mina olin noor, polnud irooniat veel välja mõeldud. Öeldi, mida mõeldi, muidu hoiti suu kinni. (lk.55)
 
Ei torise, aga mainin, et nii tore on suhelda inimestega, kes ütlevad, mida mõtlevad. Värskendav. Ilmselt jääb seda iga aastaga vähemaks, sest lumehelbekeste generatsioon ei kannata tõe kuulmist, vaid sulab selle peale kohe ära 🙂
 
Selles raamatus on nii palju sarnasust Ovega!
Üks mees ülistas Saabi, teine mees Vord Eskorti. Ühel mehel oli võõramaalasest naisega lontkõrvast naaber ja teisel mehel on ka naabrimees, kel tubli võõramaalasest naine (mees ise polnud just parim). Üks mees üritas ennast igal võimalusel ära tappa, teine mees ehitas endale kirstu, voolis hauakivi ja kirjutas testamenti.
Tublid mehed mõlemad!
 
*Tänapäeval on maailm kõigile tuttav, aga kodumaa võõras. (lk.170)
 
Peaks koduümbruses paar tiiru tegema!

 

Advertisements