Ayano Imai “Mr. Brown`s Fantastic Hat”

59.
Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjanduse raamat.
Maikuu: Ayano Imai “Mr. Brown`s Fantastic Hat” (32lk. Kindle)

Ayano Imai.jpg

Tabasin end mõttelt, et ma ei ole lugenud ühtki jaapani lasteraamatut! Ühest küljest oli huvitav vaadata, kas lasteraamatutest jooksevad ka läbi depressiivsed noodid, teisalt on neil väga palju suurepäraseid illustraatoreid, nii et see lugemine pidi tulema omaette nauding.
Seda ta oli!

Googeldades leidsin sellise noore kirjaniku-illustraatori nagu Ayano Imai ja tema armsa raamatu Mister Brownist, kes on üks üksildane ja endassesulgunud karu. Ta ei arva, et selles midagi halba oleks, talle meeldib nii! Aga ühel päeval kui Mr. Brown tukastab, toksib rähn tema kaabu sisse augu ja teeb endale sinna pesa. Mr. Brown on pahane! No see ei kõlba ju kuskile! Järgmistel päevadel läheb asi aina hullemaks – linde tuleb aina juurde ja ennäe imet – Mr. Browni kaabu hakkab kõrgemaks kasvama! Veel suurem ime on see, et lindude sõbralik sädin hakkab karule meeldima ja nii kõnnib ta varsti uhkelt linnapeal ringi, peas linnumajade torn.
Linnarahvas leiab, et see on lahe ja nii lasevad nad endilegi kõrged kaabud teha, aga linnud tulevad elama vaid Mr. Browni juurde.
Ühel hommikul ärgates ei kuule ta aga sädinat ja avastab ehmatusega, et kõik linnud on kadunud! Lennanud lõunamaale. Hirmus on ka see, et karule endale hakkab uni peale tulema…
Möödub pikk talv ja ühel hetkel kuuleb Mr. Brown läbi õhukeseks muutunud une, mismoodi õues kõik linnulaulust rõkkab! Ta läheb õue ja näeb imet – tema kaabust on saanud suur ilus puu, mis on täis linnupesi ja laulvaid linde!

Armas lugu ja millised illustratsioonid!
Ayano Imai on kirjutanud ja joonistanud mitmeid lasteraamatuid ja minu üllatuseks on neist üks ka eesti keeles välja antud: kirjastus Draakon ja Kuu ning raamatuks “Aisopose valmid”.

Mis ma Mr. Browni lugu lugedes aga mõtlesin, et mingil määral on see tõesti püüd jaapani lapsi täiskasvanupõlve üksildase elu eest kaitsta. Püütakse selgitada, et isegi kui sa tunned, et sul on üksi hea olla, on ikkagi palju toredam, kui sind ümbritseb sõprade sigin-sagin ning mida rohkem sõpru tuleb, seda suuremaks muutub su süda ja seda õnnelikum sa oled

Advertisements

Ruth Ware “Naine kajutist nr 10”

Ruth Ware “Naine kajutist nr 10” (316lk. Helios, tõlkinud: Pilleke Laarmann)

18765712_1593145700709601_8512210350459129328_n.jpg
Laevad ja meri on minu suur armastus ja Ruth Ware esimene raamat “Pimedas, pimedas metsas” oli ka huvitav, nii et kui seda raamatut nägin, tahtsin kindlasti lugeda! Ja siis saabus ta lausa eestikeelsena

Ma pean ütlema, et alguses oli mul tunne, et tüdruk rongist on nüüd laeva kolinud – peategelasel Laural (ehk Lol) tundus ka alkoholiprobleem olema.
Raamat algab sellega, et ta on öösel vindisena koju saabunud ja paari tunni magamise järel leiab ta oma köögist murdvarga. Edasi kulutab ta alkoholi oma närvide rahustuseks ja lõpuks laeval reisiajakirjaniku tööd tehes, leiab ta ka kõik täidetud klaasid kergelt üles. Nii et ma tõesti mõtlesin lugedes, kuiväga tahaks, et mõni tark, stabiilne ja kaine naine mõnes raamatus kummalistele sündmustele satuks ja tegutsema asuks.
Lol on veel mõni probleem – aastaid võetud antidepressandid on teinud temast tabletisõltlase ja lobapidamatus on tal ka hirmus

Aga keskkond – miljardäri värskelt valminud lukslaevuke – on võluv! Samuti on raamatus nii mõnigi värvikas kaasreisija ja naise kadumist kajutist nr. 10 on huvitavalt kirjeldatud. Ruth Ware on minu jaoks nüüdsest kindel valik – kui ma tahan lugeda kerget ja põnevat raamatut, siis võin rahumeeles mõne tema teose kätte võtta (kahjuks on tal praeguseks küll vaid 2 raamatut ja need mõlemad on mul loetud… Aga küll neid tuleb juurde!).

Ma arvan, et see raamat on väga hea suvine meelelahutus! Täpselt selline kerge ja põnev ja hoolikat süvenemist mittenõudev lugu. Lisaks saab pidevalt mõttes Lole soovitada, et palun ära räägi seda ja ära tee toda
No küllap on kõigile krimisõpradele selge, et kui planeerid politseisse kaebama minna, ära seda päev enne kuulutama hakka! Aga raamatut saab tänu sellistele rumalatele tegudele palju huvitavamaks ajada ja erinevaid süžeepöördeid tekitada.

Lugedes tekkis mul mõte, et huvitav kas merehaiguse all kannatajatel võiks tormisel merel loksuva laeva kohta lugedes ka süda pahaks minna? Nimelt on kogu raamatu ajal merel kõrge laine ja laeva õõtsel peatutakse tihti ja mõnuga
Nii et merehaiguse pill sisse ja lugema!

PS: äge kaas, Helios! Raamatut valguse käes liigutades on tunne, et kaantmööda nirisevadki veetilgad. Mul oli raamat kodus lauapeal ja mees ütles, et vaata – kaas on vett saanud!

PPS: Nüüd tuleb sügist ootama hakata, siis ilmub Ruth Ware kolmas raamat, mis pidi veel kõige parem olema! 😀

Juhani Püttsepp “Sammud omas Eestis”

Teema 25: Sinu lemmikkirjaniku raamat, mida sa veel lugenud ei ole.
Juhani Püttsepp “Sammud omas Eestis” (95lk. MTÜ Loodusajakiri. Fotod (ka foto kirjanikust): Ingmar Muusikus)

18664218_1589382061085965_7151920839252935025_n.jpg
Selline väike ja tore raamat, mida lugedes silm puhkab ja hing lööb nurru.
Raamatus on looduslood, mis ilmunud ajakirjas “Loodusesõber” aastatel 2005-2009. Rännakud suundusid Eestimaa mandriosa kõige põhjapoolsemast punktist kõige lõunapoolsemasse ja kõige kagupoolsemast kõige loodepoolsemasse. Kokku käidi üle miljoni sammu, kirjutati hulga jutte ja tehti palju pilte.
Pildid on kindlasti üks osa sellest raamatust, mida nautida. Ei ole siin klantsivaid loodusfotosid, on hoopis pildikesed elust enesest – kuidas lehm matkakotist leiba varastab, kuidas kassid põlluserva mööda tulevad, sabad püsti. Kuidas aknad ootavad oma peremehi ning tuisk viib teelise peast kübara.
Imeilus!
 
*Tuisus võib proovida isegi lendutõusist. Selleks tuleb pärituult joosta, käed tiibadena laiali.
 
Selle raamatu keel, Juhani Püttsepa keel, on tõeline nauding! Lugege või seda lõiku:
 
*Nirk, kes ilmus meie nina ees välja Põltsamaa äärsest tuisumöllust, lasi end silitada korraks särama löönud päikesel ja kadus siis kui valge sulg valge padja sisse.
 
Või seda:
 
*Hämaruses kõndides muutub hingamine rahulikumaks. Hämaruses rahuned. Õhtu toob tagasi kõik, ütleb Jaan Kaplinski. Õhtu on kui sõber ja pimedus hoiab meid.
Meie, teekäijad, oleme talle tänulikud, kui ta ulatab meile käe, talvel varem, suvel hiljem. Valges näed, pimeduses tunnetad. Pimedus pole iial elutu ega ükskõikne.
Üks, kes nagu kass pimeduse turjal käib, on Kuu. Noorkuu nagu kahvatu marmelaadiveerandik, ümara põsega paremalt poolt.
 
Väga vahva jutt on hernehirmutistest. Rändaja näeb neid ju põlluveertel tänapäevalgi ja iga selline kohtumine tekitab küsimusi:
 
*Mitu kapsast peab põllul kasvama, et tasuks hernehirmutis tööle panna?
Kas hirmutise riietuse järgi võib hinnata talude jõukust?
Kui hernehirmutis kannab seelikut ja pearätikut, kas tähendab siis see, et jäme ots majapidamises on naisterahva käes?
Ja veel palju toredaid mõtteid.
 
Väga muhedalt on kirjutatud sõnavahetustest külakoertega, kes ikka ränduritega asja teevad, sellest, mis elu elavad tänapäeva postkastid, keda kutsutakse isehakanud maastikuarhitektiks ja miks hunt on ka inimene.
Lugege, nautige!

Bobbie Peers “Lüriidiumivaras”

Bobbie Peers “Lüriidiumivaras” (208lk. Helios, tõlkinud: Annika Kupits)

18700021_1589138054443699_6431021317079514550_n.jpg
Norra lapsed valisid selle raamatu oma 2016. aasta lemmikraamatuks ja ma saan väga hästi aru, miks!
Siin on nii palju hoogu ja seiklust ja põnevaid tegemisi, et ei olegi hingetõmbeaega – raamat tuleb korraga alla neelata ja siis kannatamatult uut osa ootama jääda (see peaks eestikeelsena sügisel ilmuma).
Lisaks on kogu lugu üsna humoorikas – sellised toredad tunnetega robotid nagu toidubott, prügibott, tülibott ja istmebott ning salakaval muru, mis liigub su jalge all liikumisele vastupidises suunas ning ähvardab enda peal koperdaja nahka panna

Ma ei ole eriline robotite fänn, aga selles raamatus olid nad nii sümpaatsed, et ninakirtsutamishetke ei tekkinudki

William on 11-aastane ja elab oma vanematega Norras. Nad on sinna põgenenud ja isegi nime vahetanud, aga William pole kindel, miks. Ta teab vaid seda, et ühel päeval kadus tema vanaisa ja et tal on eriline anne murda ka kõige raskemaid koode (vaat see koodimurdmise teema oli väga põnev!). Nii juhtubki, et kui Williami klass läheb ekskursioonile muuseumisse, kus näidatakse võimatut koodi, mida keegi murda ei suuda, saab poisist see, kes mõistatuse lahendab. Ja sealt algab seiklus, sest nüüd teatakse, kus ta on ja kes ta on.
Keda usaldada, keda mitte? Kes ta ise on? Kus on ta kaudnud vanaisa?
Lisaks salajased aiad, imelised orbid, “tarka last ei salli keegi” situatsioonid, nähtamatu arhiiv, maa-alused tunnelid jne.

Väga toredasti kirja pandud raamat! Hea lugemine nii poistele kui tüdrukutele kui ka täiskasvanutele!

Michel Faber “Naha all”

Teema 24: Raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla.
Michel Faber “Naha all” (227lk. Hotger, tõlkija: Märt Milter)

Faber.jpg
Mulle meeldis väga Michel Faberi viimati ilmunud raamat “Imelike uute asjade raamat”, seega tahtsin lugeda ka teisi tema raamatuid (üks on praegu veel pooleli). Esimesena sattus kätte see võika kaanekujundusega eksemplar. Valmistasin ennast ette, et lugemine saab olema ilmselt tõeline verepulm, aga ei midagi väga hullu. Küll aga peaks enne selle raamatu lugemist pikemalt aru pidama kõik laiaõlgsed musklites mehed, sest siin raamatus peeti sellistele jahti.

Ühes Šotimaa farmis on ennast sisse seadnud tulnukad mingilt teiselt planeedilt. Nad nimetavad endid inimesteks ja maaelanikke vodseliteks. Tulnukad liiguvad neljal jalal, omavad vägevat saba ja on üleni karvased. Paarile neist on aga tehtud operatsioon, et nad näeks välja võimalikult inimeste moodi. Üks selline on vodselinaise sarnaseks lõigatud Isserley, kes kannatab pidevalt selgroovalude käes, peab end üle keha raseerima ja vihkab neid kaht õudset lihatükki, mis talle külge istutatud on. Aga vodselimehed lähevad neid nähes arust ära ja see ongi eesmärk.
Isserley tööks on sõita mööda maanteed ja korjata teeäärest peale väga heas füüsilises vormis meessoost hääletajaid. Autos ta uimastab nad ja viib farmi, kus meestelt eemaldatakse keel ning munandid ja peetakse neid kui nuumloomi. Nende lihast saab eriti hõrk maius Isserley koduplaneedi rikastele, kes seda endale lubada võivad.

Jõle ja imelik lugu. Aga ma ei tundnud lugedes kaasa ühelegi uimastatud mehele ega ka sandistatud Isserleyle. Ainus, kes veidi poolehoidu tekitas, oli teiselt planeedilt farmi saabunud bossi poeg Amlis Vess. Ta imetles Maa võrratut sinist taevast, vaatas vaikides suurt vett ja oli vapustatud vihma ilust.

“Taevast kukkus mõni aeg tagasi alla mingit vett. See lihtsalt kukkus taevast alla. Väikeste piiskadena, neid oli tuhandeid üksteisega lähestikku koos. Ma vaatasin üles, et näha, kust nad tulevad. Need näisid tulevat eikusagilt. Ma ei suutnud seda uskuda. Siis ma avasin taevale oma suu. Mõned piisad kukkusid otse suhu. See oli kirjeldamatu tunne. Loodus oleks nagu üritanud mind toita.”

Aga raamatus oli ka mitmeid muigama ajavaid kohti. Kasvõi näiteks ühe kinnipüütud vodseli mõtisklus kui ta oli Isserley hiigelrindu näinud:

“Mis vaevas neil päevil naisi, et nad kõik dekolteega eputasid? Seda nägi pidevalt teleris, neid Londoni rasvaste juustega noori naisi, kes läksid ööklubidesse, kandes väikseid musti särke, mis polnud piisavalt suured isegi selleks, et katta taksikoera. Nad saaksid šoki, kui peaksid looduses ellu jääma. … Mõni ime siis, et armee polnud naissõdurite õle õnnelik! Kas te usaldaks oma elu kellegi kätte, kes läheb lumega välja, aakritäis tissi paistmas?”

Juhani Püttsepp “Mustad linnud”

Juhani Püttsepp “Mustad linnud” (47lk. Autorite endi välja antud raamat)
Fotod Ingmar Muusikus, pildid Kadri Ilves. Ka raamatu autori foto on Ingmar Muusikuselt.

Mustad linnud2.jpg
Raamatu pealkiri ei kutsu ehk paljusid kohe vaatama ja ostma, aga lugu ise on väga armas!
Rongad, künnivaresed, hallvaresed, hakid ja musträstad – nemad on siin peategelased. Meie mustad linnud, keda tihti ei sallita, aga keda peale raamatu lugemist kindlasti teise pilguga vaatama hakatakse.

Minu jaoks oli Juhani Püttsepp avastus. Häbi tunnistada, et ma tema raamatuid enne lugenud ei olnud ja et ma tegelikult temast midagi ei teadnudki… Aga suur rõõm, et mul on nüüd taaskord üks kirjanik, kelle raamatuid hea meelega lugeda

“Kronk-kronk-kronk.” Hääl nagu roostes naelal. Ise must kui ahjuroop, va söesilm.
Pole küll mustemat lindude seas, isegi silmatera on rongal must. (lk.7)

Aga rongal olevat üks valge sulg mustade sulgede all peidus!

Raamatus on tutvustused iga linnu väljanägemise ja kommete kohta ja sellele järgneb tore väike jutt, kus peategelaseks just see linnuke.
Lood sellest, kuidas hallvaresed koeraga läbi said, kuidas ronk koos vanamehega kalal käis, kuidas künnivaresed punaseid autosid vihkama hakkasid, kuidas hakid ärimeeste üle võidu saavutasid ja lõpetuseks tore lugu musträstast ja mustsõstardest.
Lood panevad naeratama ja järgmisel korral mõnega neist lindudest kohtudes ei vaata sa neid enam altkulmu, vaid mõtled sooja südamega raamatust loetud lugudele ja soovid linnule head päeva!

Mina ostsin selle raamatu just pealkirja ja kaanepildi pärast. Mulle on eluaeg need mustad linnud meeldinud

Mul on olnud õnn näha, mismoodi vareseema kodujuustu purki avab, et oma täiskasvanud poegadele süüa pakkuda ja ma olen saanud aiandis töötades aednikest varestega maid jagada. Eelmisel kevadel sain pildile hetke kui ronk muna varastas ja sel kevadel kuulsin, mismoodi hallvares aias klähvivale koerale puu otsast vastu haukus
Umbes 30 künnivarese pesad on meie majast 100 meetri kaugusel. Küllap varsti algavad noorte lennutunnid.
Umbes kuu aega tagasi kella viie paiku öösel võpatasin unest üles, sest meie akna taga lõõritas musträstas. Andis teada, et on kohal. Nad tulevad igal aastal

Arkadi ja Boriss Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa”

Teema 23: Raamat, mille tegevus toimub kosmoses.
Arkadi ja Boriss Strugatski “Purpurpunaste pilvede maa”
(277lk. Eesti Riiklik Kirjastus, tõlkija: R. Toming)

purpurpunaste-pilvede-maa.jpg

 
Sari “Seiklusjutte maalt ja merelt” on täis häid ja veel paremaid raamatuid, mida põhikooli ajal tihti loetud sai. Nii ka seda, kosmosejuttu. Ma ei mäleta enam, millise emotsiooniga ma seda siis lugesin, aga praegu ei jõudnud küll ära oodata, kuna mehed lõpuks raketti lähevad ja seiklus algab! Nad tegid seda leheküljel 100… 😀
Ja siis läks lugu huvitavaks. Rakett lendas muidugi viuhti Veenusele, masinas sees ei olnud kaaluta olekut ega midagi, Veenus oli kuri ja raputas mehi igatpidi, oli edu, oli avastusi ja oli ohvreid. Aga mis mind eriti paelus – kuidas nõukogude planetonaudid omavahel suhtlesid! Tehti nalja, lauldi, innustati üksteist. Tõeline meeste sõprus ja austus üksteise vastu. Ja kui nalja tehti, siis sõbralikult, mitte pahatahtlikult. Natuke kakeldi ka, aga ainult asjapärast.
No nii ilus lugemine oli 🙂
Eelmine lõik ei olnud üldse irooniaga kirjutatud. Oligi ilus lugeda, mismoodi nõukogude inimene seltsimehi austas ja armastas. Huvitaval kombel ei olnud Veenuse või muude planeetide vallutamises ka mingit rivaliteeti. Läheduses tiirles mitmeid laevu ja koostööd tehti brittide ja hiinlastega, aga ühteki sellist lauset polnud, et “krt – nad jõuavad meist ette!” Talvel lugesin palju põhjapooluse ja Arktika teemalisi raamatuid ja seal käis pidev susimine, et kes enne mingi künka avastab.
 
See on vendade Strugatskite esimene täispikk raamat – debüütromaan. Millise suure kirjanduskarjääri algus! Nende raamatuid on eesti keeleski palju välja antud ja kindlasti soovin ma neid veel lugeda. “Hukkunud alpinisti hotell” oli minu jaoks hirmus jauramine (vabandust fännid!), aga see raamat oli mõnus, nii et kohtume edaspidigi.
 
PS: Raamatus kasutatakse sõna “videofon”, mille selgituseks on kirjutatud: telefoni ja televiisori kombinatsioon, mis võimaldab telefonikõne ajal näha seda, kellega kõneldakse.
 
Aasta siis oli 1959.