Tess Gerritsen “Tulega mängides”

Tess Gerritsen “Tulega mängides” (272lk. Ersen, tõlkinud: Marge Paal)

TessGerritsen.jpg

Kas te olete hakanud kunagi lugema mõnd raamatut teadmisega, et võtate vahelduseks midagi kerget ja põnevat, veidi suhteprobleeme, veidi pereprobleeme, selline lihtsalt läbitav kirjatükk, mille lugemise ajal on mõttel tore puhata?
Mina lugesin selle raamatu sisututvustust ja mõtlesin – tore! Teeme ära 🙂 Kuu lõpuks veidi lõbu kah.
Ja nüüd ma istun siin ja püüan õigeid sõnu ritta panna. Sest see raamat oli kõike muud kui kaanel lubatud “viiuldaja leiab ühest Rooma antiigipoest maailmale tundmatu valsi noodid, mängib seda kodus ja tema 3-aastane tütar muutub sellepeale vägivaldseks”.
See raamat on holokaustist.
Sellest, mismoodi 1943. aasta detsembri alguses korjati Veneetsiast kokku 250 juuti ja veeti nad rongiga Poola “töölaagritesse”.
Sellest, kuidas noormees nimega Lorenzo Todesco korjati sellelt rongilt maha, sest tal oli käes viiulikast ja ta oskas pilli mängida.
Sellest, mismoodi Lorenzo ja teised noored juutidest mehed sunniti mängima muusikat sel ajal, kui SS-lased nende rahvuskaaslasi põletusahjudesse ajasid.
Valss nimega “Incendio” on kogu loo telg.
Alguses arvatakse, et selles on kuri võim inimeste üle, kes pala kuulevad. Väidetavalt muutub pala noodi leidnud viiuldaja 3-aastane tütar metsikuks kui ema seda lugu mängib. Asja uurivad psühhiaatrid ja naine satub peaaegu vaimuhaiglasse.
Samal ajal räägitakse ka teist lugu. Juudipoisi Lorenzo lugu, kes elab 1940. aastal Veneetsias ja on suurepärane viiuldaja. Tasapisi tuuakse sisse teemad, mismoodi juute tõrjuma hakati, võeti vastu seadusi, mis ei lubanud neil enam tähtsatel kohtadel (õppejõud, äride juhatajad, poliitikud) töötada. Räägitakse Lorenzo ja ilusa Itaalia tüdruku Laura armastusest.
Ja lõpuks rongist ja põletusahjudest.
Eelmise aasta lõpus tabas mind valusalt teadasaamine, mis on tegelikult ühe mu lemmiklaulu, Leonard Coheni “Dance Me to the End of Love” taga. Et see on kirjutatud mõeldes neile muusikutele, kes juutide põletusahjude kõrval mängima pidid.

Dance me to your beauty with a burning violin…

Leonard Cohen – Dance Me to the End of Love

Ja nüüd ma lugesin seda õudust raamatuna. Tõsi, ilukirjandusliku raamatuna, kus ajalooliste faktide kõrval on palju väljamõeldut, aga see mõjus mulle hullemini kui lihtsalt ajaloolisi fakte ja numbreid esitava raamatu lugemine. See oli isiklik. Ja ilukirjanduse taga oli tõde.
Minu jaoks oli üllatus, et raamatu autor, Tess Gerritsen, on ka väga hea viiuldaja ja pianist. Veel suurem üllatus oli, et ta on ise kirjutanud valmis selle valsi, mille saamisloost see raamat räägib.
Youtubes on video, kus Tess selle loo ette kannab. Ilus, aga värskelt peale raamatu lõpetamist seda kuulata, silme ees suitsevate korstnatega põletusahjud ja muusikud, kes pidid üle karjete mängima…

See oli liig.

Siin on see video: Tess Gerritsen “Incendio”

*Ära palu kunagi vabandust sellepärast, et õigesti käitud (lk.90)

*Asjad saavad tõeks alles pärast seda, kui oleme neid ette kujutanud. (lk.144)

*Kui sa ei näe, kuhu lähed, kui sa ei tea oma lõppsihtpunkti, on iga tund omaette igavik. (lk.205)

*Noormees pani pliiatsi käest.
“Lorenzo,” küsis Carlo, “mida sa kirjutad? Kas muusikat?”
Lorenzo tõstis pea ja nägi, et teised muusikud vahivad teda ainitisel pilgul. “See on valss,” lausus ta. “Surijatele.”

Kogo Abe “Neljas jääaeg”

Isiklik väljakutse: Iga kuu üks jaapani kirjaniku teos. Nr.7 Aprill
Kogo Abe “Neljas jääaeg” (175lk. Perioodika, tõlkinud: Agu Sisask)

1_1_7445017
Veel üks raamatutäis Jaapani ulmet.
Teadlased ja ennustusmasin “Moskva-1”. Selle masinaga saab ennustada kõike, alates aktsiahindade kujunemisest kuni üksiku inimese tulevikuni. Aga nagu ikka on igalpool komisjonid, millele tuleb uuringute tõhusust tõestada, peavad ka ennustusmasinaga töötavad teadlased enda tööd kaitsma asuma.
Niisiis hakkavad nad otsima sobivat katseisikut, kelle tulevikku masin ennustada võiks. Otsitakse üht täitsa tavalist meest. Teadlased leiavad mehe, jälitavad teda ja saavad järgmisel päeval teada, et mees on tapetud! Kiiresti tuuakse laip laborisse ja ühendatakse masinaga, ning äkki hakkab laip mehe häälega rääkima, mis temaga tol päeval juhtus ja kuidas ta tapeti. Lisaks ei usu hääl, et ta üldse surnud on ja nõuab enda vabastamist.

Siiamaani käitus raamat kui krimka ja asi läks järjest põnevamaks.
Aga siis hakkas ilmnema ulmelisi fakte – kolmandat nädalat rasedate naiste kõrgelt tasustatud abordid, allveekoerad, allveesead, allveeinimesed! Ja ennustusmasin, mis võtab lõpuks üle Sensei identiteedi.

Kui lugejat kõnnitati läbi allveelabori, ning kirjeldati “kaunilt”, mismoodi allveesiga sünnib, kuidas veri vees hõljub ja ruumi täidab kirbe hais, siis tegin ma toaakent rohkem lahti, sest õhku jäi väheks…

Samas oli allveeinimeste teooriat huvitav lugeda.
Kuna maakera ähvardab oht vee alla jääda, siis on inimkonna säilimise huvides vajalik, et me suudaks vee all hingata. Need vee all elavad inimesed ei räägi, neil ei ole häälepaelu. Oma emotsioonide edastamiseks krigistavad nad hambaid. Neil on kokkupressitud rindkere ning ebaloomulikult suured silmad. Ja nad imestavad kunagise maainimese väheste võimete üle ja naeravad selle üle, et meid siin mõjutas nii tugevalt gravitatsioon.

Ma olen nüüd Kobo Abe kõik eestikeelsed raamatud läbi lugenud ja reastan nad nii: Parim oli “Luitenaine”, sellele järgnevad üsna võrdselt “Neljas jääaeg” ja “Härra S. Karma kuritöö”. Viimased kaks kuuluvad pigem ulmevaldkonda ja jaapani ulme tundub olema üsna vägivaldne ja vasturääkimist välistav. Keegi kuskil otsustab su eest ära, kes sa oled ja kas sa elad või sured ja nii ongi. Lõpuks on inimene isegi sellega täiesti nõus, et nii ongi parem kui ta näiteks ära tapetakse.

Seda raamatut pealkirja järgi guugeldades sattusin ma arvukatele lehekülgedele, kus räägiti Manny, Diego ja Sidi jääajaseiklustest 😛

Tarkuseteri ka:
*Mitmel sambal maailm just püsib, seda ma täpselt ei tea, kolm neist on aga tõenäoliselt küll vaimupimedus, võhiklus ja nürimeelsus. (lk.13)

*Oma ajule vaatamata ei ole inimenegi ilma hariduse ja kogemuseta millekski kõlbulik. Täpselt samuti on masinaga. Kogemus, see ajude toit, on hädatarvilik. (lk.13)

*Kavalaim on see pettur, kes suure vale väikestesse hunnikutesse ära peidab. (lk.75)

Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain” “Anna Dorothea”

Teema 20: Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik.
Elisabeth Aspe “Ennosaare Ain” “Anna Dorothea” (118lk. Eesti Raamat)

Aspe.jpg

Lugu “Ennosaare Ain” on esimest korda välja antud aastal 1888. “Anna Dorothea” aastal 1891.
Elisabeth Aspe on minu küla kirjanik 🙂 Elas Vana-Pärnus, minu majast linnulennul u. 200m kaugusel. Ilmselt on minu praegune elamine nende kunagise talu maadel. Lapsena piilusime tihti läbi aia ühe suure veski kivivaremeid. Nüüd olen lugenud, et Vana-Pärnu kalmistu vastas asus Aspede suur veski, nii et ma arvan, et see on ehk seesama. Kuigi asi vajab veel täpsustamist.
Käisin täna töölt tulles väikesel ekskursioonil ka, Elisabeth Aspele 2015. aasta detsembris püstitatud pingi juures, tema haual Vana-Pärnu kalmistul ja kõndisin ka vanadest veskivaremetest mööda. Tore on vähehaaval oma kodukoha lugu paremini tundma õppida.

18033447_1552394024784769_5297271079277703317_n17992009_1552393544784817_289193225336494734_n18033044_1552393511451487_5317176315548814728_n

Elisabeth Aspe raamatuid oli aga huvitav lugeda.
Esiteks see mõnus vanaaegne eesti keel! Näiteks selline lõik, kuidas inimesed Riiast tuleva laeva vastu tulevad:
“Linn ei ole nüüd ega olnud sel ajal peale Riia linna millegi muuga korralises ühenduses; ja et pärnulased tänulise loomuga, siis tulevad nad, kui iial võimalik, ikka laeva vastu võtma, mis ainuüksi paar korda nädalas neile uudist toob.” (lk.6)

Raamat ise räägib aga loo poisist, kes sündis Sauga vallas Ennosaare talus. Tema ema oli peremehe teine naine (esimene oli noorelt surnud ja uue noorperenaise elu talus tigeda vanaema tõttu kibe). Juhtus nii, et Aini ja vanema poja Peedi isa suri ning noorperenaine võttis poisi kaasa ning pages talust mõisa. Ain nuttis ja igatses hirmsasti oma venda ja talu, aga ema ei olnud nõus sinna enam tagasi minema.
Mõisaproua täheteadlasest vend Adalbert võttis Aini oma hoolealla. Andis talle õpetust ja poiss, kes armastas raamatutes tuhnida ning oli päris lahtise peaga, sai iga aastaga aina targemaks ja kahjuks ka saksikumaks. Varsti hakkas ta oma talumehest venda vältima ja kogu talurahvast häbenema. Armus ära mõisahärra ilusasse aga upsakasse tütresse ja valas kibedaid pisaraid kui preili lubadusest teda armastada kinni ei pidanud ja hoopis rikkaid noorhärrasid noolis.
Elu viis siis juba uhkema nimega noormehe, Antoni, Moskvasse, kus ta elas lausa 30 aastat. Õppis, oli tunnustatud teadlane. Ja unustas pikaks ajaks kodu ning kodumaa.

Kõike ei taha ära kirjutada, aga mainiks, et see Ennosaare vanaema oli ikka üks paras nõid 🙂 Ja härraseks muutunud Ain ajas mind pidevalt vihale – nii julm oli ta ennast ümbritsevate tordate inimeste vastu.
Raamatus on väga toredad kirjeldused mardipäevast ja pulmakommetest ning kiigepidudest.
Tolle aja vanusearvestus oli ka muidugi omamoodi. Raamatu lõpupoole on üks naine, kellest muudkui räägitakse kui vanast neitsist ja kortsulise näoga vanast naisest ja siis, ühel hetkel, kirjutatakse, et tegu on 46-aastase naisega.
Eks inimesed vananesid ka neil aegadel teistmoodi kui praegu.

“Anna Dorothea” on aga tõsielust võetud lugu, mis ilukirjanduslikult vürtsitatud.
Rikka raehärra juures kasvavad üles kolm kasulast, kaks tüdrukut ja poiss. Üks tüdrukutest, Anna, on imeilus, naeruhimuline neiuke, kes kõigi päid segi ajab ja mitte karvavõrdki tööd teha ei raatsi. Teine tüdruk, Elsabe, on maja hing. Tema korraldab kõike, teeb kõik tööd ja on arukas ning aus tüdruk. Poiss Prits on aga Riias kaupmeheametit õppimas olnud ja saabub nüüd koju. Anna keerutab ka teda ümber oma sõrme ja arvab, et võib poisilt kõike nõuda ning teiste meeste arvelt nalja saada, aga minu rõõmuks keerutab hoopis iseenda koledal kombel ummikusse ja saab kurja palga 🙂
Omamoodi Tuhkatriinulugu.

Väga tore lugemine oli! Vana Pärnu ning Vana-Pärnu kirjeldused, Vallikäärus jalutamised, sadamasse laevade ootamised – oma kodukoha kirjaniku teoseid on nii soe lugeda.

Sarah Winman “Imeliste sündmuste aasta”

Sarah Winman “Imeliste sündmuste aasta”
(319lk. Varrak, tõlge: Kristina Uluots, kujundus: Britt Urbla Keller)

18033045_1548642145159957_2343494986328574746_n.jpg

Ingliskeelse raamatu pealkiri teeb peategelase nimega kauni sõnademängu: “The Year of Marvellous Ways”.

Musikaalne ja igatsev raamat. Imeilus! Jätab südamesse sellise tunde, nagu on soojal päikselisel sügispäeval, kus härmatis ja värvidemäng panevad hinge helisema, aga äralendav kureparv jätab kurku kraapiva tunde ja paneb silmanurka pühkima.
See tuleb liiga teravast ja madalast päikesest, saab teistele öelda…

Marvellous on 89-aastane, pikkade hallide juustega väike habras naine. Ta elab mustlasvankris Cornwalli lahesopis, tunneb kõiki puid ja meritähti, teeb laukaploomidžinni, usub merd ja hingi. Lapsena jäi ta orvuks ja vana teadmanaine õpetas teda maad ja taimi tundma ning sünde vastu võtma.

Francis Drake on 27 aastat vana, on sõjas käinud ja peale seda Prantsusmaal elanud. Nüüd tuleb ta tagasi kodumaale, sest lubas surevale sõdurile, et viib tolle isale kirja.
Kuigi sõda on läbi ja aasta on juba 1947, on saatus talle veel kurbust varunud, nii et kui Marvellous meelemärkuseta mehe metsast leiab ja lõpuks enda paadikuuri tassib, tuleb teda veel pikalt põetada.

Aga vana naine on tark ja noor mees paraneb. Naine räägib talle lugusid ja Drake tunneb lõpuks, et on koju jõudnud.

*Sellest on juba palju aega möödas, kui Marvellous viimati nuttis, kuid ta teadis, et pisaraid pole enam vaja tagasi hoida, sest sel pole ju mingit mõtet, kui pisarad silmadest kauem elavad.

*Drake, merel ei ole ateiste. Mäekõrgusi laineid nähes laskub ka uskmatu põlvili.

*Nad kõik mõtlesid oma voodites lamades armastusest, nii kaotatud armust, kui sellest, mis tulekul. Vana naine jäi esimesena magama. Ta uinus huulil kuu kuma ja hiina tee magus lõhn, ning astelherneõis sosistas talle lugusid noorusajast. Noor, leiva järele lõhnav naine mõtles, et armastus on nagu pärm, mis vajab kerkimiseks aega. Sellega oli keeruline. Ta mõtles, et võiks endale hoopis koera võtta.
Rannikuhütis nimega Ammuläinu mõtles noor kaluripoiss ainult sellest naisest. Tema meelest oli armastus nagu meri, ilus ja ohtlik küll, kuid ta ihkas seda tundma õppida.

… Tuulevaiksel ööl
tean, mismoodi lööb
udukell su laevaninas.
Paigal püsib aeg…

Lummav lugu!
Imeilus kaanekujundus ja mõnusalt soojad kollakad lehed.
Väga hea tõlge, viib lugeja kohe algusest raamatusse sisse ja lugemist lõpetades oleks justkui transis.
Tahaks ka mere äärde meritähti täis rannaribale elama, nii et elu keeraks hoopis teise põse.

Aitäh kirjastusele Varrak raamatu eest!

Erinevate maade kaaned ka
(Eesti oma on ikka kõige ilusam! Seda võibki imetlema jääda)
Raamat.jpg

Eugen Ovidiu Chirovici “Peeglite Raamat”

Teema 19: Raamat sellise maa kirjanikult, mille kirjandust sa varem lugenud ei ole.
Eugen Ovidiu Chirovici, „Peeglite raamat“ (252lk. Tänapäev, tõlge: Maria Lepik)

Peeglite raamat.jpg
Tegu on Rumeeniast pärit kirjanikuga ja see oli minu esimene kohtumine selle maa kirjandusega. Kuigi – raamatu kirjutas Chirovici alles siis, kui oli kolinud Inglismaale ja tegi seda inglise keeles (laiem publik, rohkem sissetulekut).
 
Oma järelsõnas kirjutab Chirovici: “Olen alati arvanud, et kolmesaja lehekülje järel peaks lugejal olema midagi enamat kui lihtsalt teadmine, kes tappis Tomi, Dicki või Harry, hoolimata sellest, kui peened ja üllatavad võivad olla loo keerdkäigud.”
Ütleme nii, et mul oli loo lõppedes tõesti midagi enamat kui teadmine, kes mõrvas professori – mul oli hea meel, et see veidi kuiv lugu läbi sai 😉

Sel raamatu on kolm osa.
Esimeses saab kirjastaja Richard Flynnilt osalise käsikirja ja kogu lugu ongi Richardi käsikirja lugemine. See on raamatu parim osa, puudutab inimese mälu ja seda, mida me tegelikult oma peades kokku vaaritada suudame. Tõesõna – viimasel ajal olen ma ühte ja teistpidi aju ja mälu teemadega kokku puutunud ja natuke nagu kõhe on… Kas minu mälestused on neist asjadest, mis on tegelikult juhtunud, või olen ma osa neist kuuldu põhjal ise loonud?
Niisiis – ajakirjanik loeb käsikirja, kus üliõpilane Richard on armunud oma korterikaaslasse Laurasse ja käib aegajalt professor Wiederi juures tema raamatukogu kataloogimas. Laural on probleemid teda ahistava eksiga ja Richard kahtlustab, et professoril ja Laural on sügavam suhe kui üliõpilase-õppejõu oma.
Käsikiri (ja esimene osa raamatust) lõpevad ööl enne seda, kui professor tapetakse.

Teises osas hakkab ajakirjanik John Keller aastaid hiljem Richardi käsikirja ülejäänud osa otsima. Richard ise on surnud, Laurast on saanud kuiv ja ebameeldiv, tähtsust täis teadlane, ajakirjaniku nuhkimine ei vii eriti kuskile – käsikirja ta leida ei suuda ja kui tema tüdruk ta maha jätab, lööb mees kogu kupatusele käega.

Kolmandas osas tegutseb ekspolitseinik Roy Freeman, kes võtab asja käsile kuna saab arstilt Alzheimeri diagnoosi. Vaja on aju turgutada, niisiis jätkab ta oma 20-aasta tagust mõrvauurimist. Lahendab loo, lahendus ei ole üllatav, aga näitab, et kui järjekindlalt süüdistusi salgad ja enda versioonide juurde jääd, siis võid kaugele sõuda. Aga kui valvsuse kaotad ja arvad, et suhtled lihtsalt ühe kahjutu vanainimesega, kellele võib kõigest rääkida, jäädki rumalat moodi vahele.

Raamat pidavat sel aastal ilmuma lausa neljakümnes keeles!
Kui kirjanik oleks jätkanud kogu raamatut esimese osa vaimus, oleks kirjutanud rohkem inimese aju vägitegudest ja salajastest katsetest, mida professor tegi (ja millest lõpuks muffigi ei räägitud!), oleks see kindlasti olnud tunduvalt huvitavam lugu. Tõsi – aegajalt tundus ka keset teist ja kolmandat osa, et no nüüd hakkab jälle minema ja põnevus tõuseb, aga siis tõmmati see elevus kohe maha.
Igastahes – olen lugenud Rumeenia kirjaniku teost ja nii mõnigi tore tsitaat jäi ka silma 🙂

 
“Kas sa teadsid, et meie aju ei suuda enamiku ajast eristada väljamõeldist reaalsusest? Sellepärast me suudamegi mõne filmi ajal nutta ja mõne ajal naerda, kuigi me teame, et loo mõtles välja selle autor.” Lk.26

“Elavad teevad pidevalt vigu, aga surnud kaetakse mahajääjate poolt kiiresti eksimatuse looriga.” Lk.28

“Mõnikord on meil lihtsalt vaja uskuda, et torukübarast saab välja tõmmata ka elevandi.” Lk.50

“Fuugaseisund – sel ajal kaob inimesel eneseteadvus, mälestused ja identiteeditunne. äärmuslikel juhtudel võivad niisugused inimesed kodunt kaduda ning nad leitakse aastaid hiljem teisest linnast või riigist, kus nad elavad täiesti uue identiteediga, mäletamata midagi oma endisest elust.” Lk.57

“Mälestus kaotatud ajast ei ole tingimata mälestus ajast sellisena, nagu see oli.” Lk.247

Deborah Moggach “Tulip Fever”

Teema 18: Raamat, millest sel aastal film linastub
Deborah Moggach “Tulip Fever” (290lk.)
Eesti keeles: “Tulbipalavik” Eesti Raamat 2002

TulipFever.jpg
Lugesin ingliskeelse läbi ja siis sain teada, et eestikeelne on ka olemas 😀

17. sajandi Holland, noor naine Sophia, kes olude sunnil (ema ja õed on vaja peale isa surma ülal pidada) abiellub vanema mehe Cornelis Sandvoortiga. Mees on lesk, nii tema eelmine naine kui kaks poega on surnud ja nüüd ta lausa jumaldab oma noort kaunist naist. Ta teeb kõik, et naine oleks õnnelik ja iga kord kui ta naist vaatab, on ta süda õnnest lõhkemas. Ainult üks asi, mis mehe südant piinab – kuigi nad on juba kolm aastat abielus olnud, pole naine veel lapseootele jäänud.
Ühel päeval kutsub Cornelis koju kunstniku, Jan van Loosi, et maalida temast ja tema kallist naisest uhke pilt. Läheb aga nii, et kunstnik on noor ja Sophia armub… See tunne tõmbab kaks noort inimest niimoodi endasse, et miski muu enam tähtsust ei omagi.
Majas on teenijanna, umbes Sophia ealine Maria, kel parasjagu käimas armulugu kalakaupmees Williamiga. Kõik läheb hästi, William palub Mariat endale naiseks ja tüdruk on rõõmuga nõus.
Ühel õhtul aga, kui Maria magab, võtab tema perenaine Sophia Maria riided ja hiilib nendes välja oma armukese juurde. William näeb naist majast lahkumast, arvab, et see on Maria, näeb läbi akna, kuidas kohtunud paarike suudleb ja kõik ilus lendab vastu taevast.
William lahkub linnast, Maria peab edasi elama teadmisega, et ootab last. Ja siis sepitsetakse kaval plaan, mis aitab Marial tulevase lapse juurde jääda ja Janil ning Sophial ära põgeneda.
Vana Cornelis ei taipa aga midagi, vaid käib päevast päeva ringi ja jumaldab oma imelist noort abikaasat.

Kirjutada oleks veel palju, sest nüüd alles sündmused algavad, aga parem mitte – kes soovib, see loeb!

Aga mina ei ole tükk aega lugenud raamatut, kus mulle peaosaline üldse ei meeldi! Naine, kes reedab oma isikliku kire nimel kõik, teeb haiget väga paljudele inimestele, punub rahulikult intriige ja on täiesti kindel, et jumal on tema poolel, sest kõik sujub nii suurepäraselt!
Ma ei jõudnud ära oodata, mil Sophia plaan lõpuks nurja läheb ja koost pudeneb…

Kõige ägedam karakter selles loos on aga hull tulbikasvataja Claes van Hooghelande. Tema on Hollandi tulbipalavikust täiesti segi. Kasvatab oma kullakesi maalapil, kuhu on üles pannud uhke turvasüsteemi hulga kellukeste näol ja segab kokku igasugu põnevaid väetisi, et sibulad kasvaks eriti suurteks. Enne tulbikasvatajaks saamist oli ta kena paks mees, nüüd on ta suurest murest oma sibulate pärast lausa kokku kuivanud 🙂
Süüa ei taha, magada aga ei saa – äkki tulevad teod. Või koerad. Või vargad!
Tema imeliste sibulate saladuseks on eriline kompost. Igal sügisel segab ta kokku lehmasõnniku, kanakaka, peene liiva ja luujahu, mis ta kohalikust tapamajast saab. Tal on täpselt välja arvutatud, millistes kogustes ja kuna ta seda segu kasutab. Ja kastab mees neid oma erilise väetisega, mis on segu tuhast ning tema enda uriinist.
Sibulad on vapustavalt suured ja mees on uhke!
Kõige uhkem hetke kõige kallima ja haruldasema tulbi pärast, milleks on valge-punasekirju `Semper Augustus`.

Muidugi otsisin ma Googlest, milline see imelill välja nägi (ja ehk näeb siiani), aga tuli välja, et tol ajal oli see lihtsalt üks viirusesse nakatunud sibul, mis tulbi ühevärvilise õie triibuliseks tegi. Tänu sellele uudisele saabus ka esimene suur tulbiäri krahh…
Tänapäeval on aretatud aga mitmeid punase-valgetriibulisi sorte, nii et igaüks võib endale aeda mõne “Semper Augustuse” soetada.

tulip old.jpg

Meia aia puna-valge sordiks on`Estella Rijnveld`
IMG_9863

Hollandis kestab tulbimaania ju tänapäevalgi. Kevadised aiareisid Keukenhofi vapustavasse lilleaeda, sibullillede paraadid, Amsterdami iga-aastased lillelaadad, mille pilte vaadates mul suu vett täis valgus…
Googeldamiseks sõna: Amsterdam Bloemenmarkt (pilt netist)

a_Bloemenmarkt_2-a.jpg
Raamatus oli tarkuseteri ka:
*Punapäid ei tasu usaldada – nad ei pruugi eriti ausameelsed olla.
*Lollid kasvavad kastmata.

*For a man`s gratest joy and comfort is a happy home, where he can close the door after his day`s labours and find peace and solace beside the fireplace, enjoying the loving attentions of a blessed wife. (Cornelis lk.11)

*I have become an actress in the most dangerous theathre of all – my home (Sophia lk.118)

Filmi treilerit näeb aga siit:

Fredrik Backman “And Every Morning the Way Home Gets Longer and Longer”

Fredrik Backman “And Every Morning the Way Home Gets Longer and Longer”. (97lk.)

17634766_1540415332649305_5210862846497352891_n.jpg
Ma ei pannud tähelegi, kuna “Ove-isal” see jutuke ilmus, aga kui ma ta eile avastasin, lugesin kohe läbi.

Mida öelda!? Mida sa oskad öelda, kui peale lugemist silmad kipitavad, kogu aeg on vaja neelatada, südames on valus aga suu vaikselt naeratab?
Backman lihtsalt oskab väga hästi kirjutada.

Meie hirm vanaduse ees on suurem kui surma ees.

Poiss ja vanaisa istuvad pingil vanaisa peas. Poiss ütleb, et see on ilus koht. Seal on vanaema jõuluaegsed hüatsindid, palju erinevaid teid, inimesi, võtmeid, vajalikke asju nagu väike lohe, mille vanaisa poisile kinkis kui too sündis. Aga teed muutuvad häguseks ja inimesed on kohati läbipaistvad.
Seal on ka natuke liiga märg.
Sellepärast, ütleb vanaisa, et seal sadas palju vihma kui vanaema suri…

Nad meenutavad vanu aegu. Kuidas nad kokku leppisid, et kingivad teineteisele jõuludeks vaid ebavajalikke asju.
Poiss kinkis vanaisale üksiku sandaali ja vanaisa talle plastkoti täis õhku.
Vanaisa lemmikkink oli poisi kingitud šokolaad, mille too juba ära oli söönud.

Vanaisa mälu kaob. Ta räägib poisile mismoodi see juhtub. Alguses on tunne, nagu otsiksid midagi taskust ja ei leia. Midagi pisikest. Hiljem on need, kes kaovad, inimesed.
Vanaisa kardab, et ühel päeval kaob tema peast ka poiss.
Aga poiss lohutab: “Kui sa mu unustad, siis on sul iga päev võimalik mind uuesti tundma õppida. Ja see meeldib sulle, sest ma olen tegelikult päris tore inimene, keda tunda!”

Väga armas lugu vanaisa ja pojapoja vestlusest, vanaisa meenutustest kui ta oli veel noor ja alles vanaemaga kohtamas käis ning poisi ja tema isa juttudest vanaisa kohta.

“Our teacher made us write a story about what we want to be when we’re big,” Noah tells him.
“What did you write?”
“I wrote, that I want to concentrate on being little first.”
“That’s a very good answer.”
“Isn’t it? I would rather be old than a grown-up. All grown-ups are angry, it’s just children and old people who laugh.”
“Did you write that?”
“Yes.”
“What did your teacher say?”
“She said I hadn’t understood the task.”
“And what did you say?”
“I said she hadn’t understood my answer.”
“I love you,” Grandpa manages to say with closed eyes.

Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus”

Teema 17: Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna
Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus” (287lk. Varrak)

Hargla.jpg

Mina olen see, kes polnud siiani lugenud mitte ühtegi Indrek Hargla raamatut! Aga oi kui palju olen ma kuulnud ja lugenud ülistusi kõigile ta teostele, eelkõige Melchiorile! Niisiis võtsin ma selle raamatu kätte suure elevuse ja ärevusega ja veel suurema ootusega.
Asusin lugema ja ühel hetkel taipasin, et mu mõtted jooksevad hoopis mujal. Ma küll keeran lehti ja loen, aga ei tea sellest, mida ma loen midagi.
Alustasin siis uuesti. Keskendusin, süvenesin. Siis tekkis janu. Siis tiirutasid väljas künnivaresed (mu lemmikud!) ja siis olin ma jälle jupi lugenud nii, et ei mäletanud muffigi.
Tegin pausi ja alustasin õhtul, kui tuba oli pime ja linnud vakka jäänud, uuesti. Ja nii ma murdsin ennast sellest raamatust läbi. Kuskil sajanda lehekülje juures läks huvitavamaks. Mõnda aega ma täitsa nautisin ja mul oli hea meel! Selline tunne oli, et mul on siiski natukenegi head maitset ja lootust 😉
 
Mulle meeldis õhustik ja keelepruuk ja Melchiori ning tema naise omavahelised suhted. Samuti see, mismoodi apteekrihärra tol ajal tähtis mees oli ja kuidas kõik heal meelel talle lugusid vestsid. Huvitav oli lugeda, mismoodi õige asja pärast võis inimese maha lüüa ja keegi ei pannud seda pahaks.
Ma olen kindel, et kannatan nüüd veidi ja annan siis Melchiorile uue võimaluse – ilmselt võtsin ma selle raamatu lihtsalt valel ajal kätte ja järgmisi naudin ma juba samamoodi kui kogu Eesti rahvas. 🙂
 
Aga nii mõnegi toreda tähelepanku märkisin ma raamatusse värvilise kleepsuga ära!
 
*Aastatel 1400+ sai inimesi ära osta ja rääkima panna apteekrilt saadud magusa kommiga. Nii armas 🙂
*Pealtkuulamine ja klatš olid elu edasiviivaks jõuks! Kui kuskile läksid, siis parem, kui sul oli põnevaid uudiseid!
*Naised saunas räägivad rohkem jumalavallatuid ja ropuvõitu asju kui mehed isekeskis.
*Värskelt tapetud mehe suguliikme seemnest sai omal ajal kallihinnalist jõujooki.
*Selle taha pole ükski kuulujutt jäänud, et sündmusel pealtnägijaid ei olnud!
*Inimene peab magama, sest magamise ajal tekib üdi juurde. Aga kui inimene korralikult ei maga, siis üdi juurde ei tule ja tema ihu ei puhka ennast välja!
 
Kõik väga asjalikud tähelepanekud ja mitmedki kehtivad küllap tänapäevalgi 🙂 Eriti see, mis puudutab kuulujuttu ja “naised saunas rääkisid” teemat. 😀

Koidu V. G. Ferreira “Domineeriv värv. Tumepunane”

Koidu V. G. Ferreira “Domineeriv värv. Tumepunane” (463lk. Varrak)

Domineeriv värv.jpg
Täna öösel lugesin ma kella neljani.
Ootamas oli vaba päev, raamatut oli võimatu käest panna ja nii ma seda endale lubasin, üle pika-pika aja 😀
 
Noorteraamat, ulmekas, fantaasiaromaan, armastuslugu, muinasjutt. Igasugused žanrid saavad kaetud.
Algab kõik aastal 5013, kui maakerast on alles vaid tuhk ja päevane päikesesoojus tõuseb 120 kraadini. Inimesed elavad maaalustes baasides, kirjutada ei oska, lugeda ka eriti mitte, vastassugupooled üksteist puudutada ei tohi, lapsed eostatakse katseklaasides, toiduks on kummalised kotipudrud ning riietuseks sinise sooja aluspesu sarnased kostüümid.
Peategelane Cordevia läheb oma õe ja sõbrannaga baasist välja, et otsida oma aasta tagasi kadunud venna Aleci jälgi. Teel kohtavad nad midagi tuhamaailmas ennekuulmatut – värvilist liblikat. Cordevia saab hammustada ja hakkab ajapikku tundma, kuidas mürk mööda ta keha laiali valgub. Tagasiteel kohtavad nad noormeest, kes oleks kui teiselt planeedilt – silmad kuldsete täppidega, silme all kuldsed soomused. Ilus, tugev ja astub puudutamise keelust üle, sest imeb Cordevia kehal olevast hammustushaavast mürgi välja. Sellest hetkest armub tüdruk ülepea (ainuke asi, mis mind selle raamatu puhul häiris, oli Cordevia hullumeelne iha Clay järele. Poiss oleks pidanud kogu aeg käte ja huultega ta küljes kinni olema, siis oleks tüdruk rahule jäänud 😛 ).
 
Ma ei taha palju sisust rääkida, sest seda peab ise lugema – nii põnevalt on kirja pandud Clay maailm, kuhu nad ühel hetkel satuvad. Kirjutan vaid, et see oli pealtpoolt kui lõhnav ja lopsakas oaas, kus kõik õitses, liblikad lendasid ja liikusid kõige imelisemad loomad. Kui aga maailmaga tutvuda, oli see täis ohte ja kurjust ning pidi omama väga häid sõpru, et inimesena seal ellu jääda.
Naljakas oli see, et üleminek tuhamaailmast “paradiisi” tekitas endas ka sellise tunde, nagu oleks värviteraapia mustvalge lehe pliiatsitega värviliseks võlunud.
 
Üks uus sõna esines ka. “Suma”. Lause: … lakkas ruumis kaikunud suma korrapealt. Otsisin küll, aga ei tuvastanud eesti keeles sellist sõna, küllap on ta siis kasutusel aastal 5000+ 😉
 
Ühel hetkel oli mul tunne, et loen Deborah Harknessi “Nõidade avastuse” noorteversiooni – nipsakas naistegelane, ülihoolitsev ja kaitsev, saladuslik meestegelane ja palju kurjust ümberringi, mille eest pidevalt varjuda tuli. Ja sellest ei olnud midagi, sest mõlemad raamatud on väga köitvad ja põnevad!
 
Minu lemmiktegelaseks oli imeline kõikesööv ja taguotsa kaudu suurepärast magustoitu väljutav loom apanusa, eriti üks isend nimega Luna 🙂
 
Kirjutada ja muljetada oleks nii palju, aga ei saa, siis pole teil enam huvitav lugeda!
Suur tänu Varrakule raamatu eest! Nüüd tuleb järgmist kolme osa ootama jääda.

Jennifer Niven “Ada Blackjack”

Teema 16: Raamat ühe ajaloolise isiku elust
Jennifer Niven “Ada Blackjack” (392lk. Tammerraamat, tõlge: Raili Puskar)

02Ada.jpg
Linnutee on taevalaotuses kõndivate vanade naiste rivi – eskimote uskumus.

1921. aastal liikus põhjapoole, Wrangeli saarele neljast mehest koosnev ekspeditsioon, kuhu palgati ka eskimonaine Ada Blackjack. Adal ei olnud tegelikult mingit tahtmist minna, eriti kui ta sai teada, et ükski teine eskimo nendega ei liitu, aga tal oli väike haige poeg, kelle eest hoolitsemiseks vajas Ada raha. Ja selle reisi eest lubati palju raha!
Noorte meeste tiimi oli kokku pannud Vilhjalmur Steffansson, kel oli kinnisidee “sõbralikust Arktikast”, kus elamiseks pole rohkem muresid kui “meil või teil siin, kodus”. Süüa pidi olema piisavalt, niisiis suhtus ta kogu korraldusse kergekäeliselt, lasi meestel endil oma varud kokku pakkida ja süüa võeti kaasa vähem, kui oleks tarvis olnud.

Ma vihastasin selle raamatu jooksul kordi ja kordi selle Steffanssoni ja tema kamba peale! Alguses suhtuti kogu ettevõtmisse kui randa piknikule minemisse, hiljem kui tragöödia oli toimunud, noored mehed kõik surnud, ainult Ada elus, veeretas ta süü meeste peale, kes “oma kogenematuse pärast ise endile häda kaela tõid”.

Niisiis läksid Ada, Lorne Knight, Milton Galle, Allan Crawford, Fred Maurer ja hallitriibuline kass Victoria Wrangeli saarele.
Nende segane pealik Steffansson oli käskinud saarele jõudes heisata seal Inglismaa lipp, nii et sellega tekkis veel ka poliitiline probleem – Venemaa pidas nimelt saart enda omaks ja nüüd vehiti seal võõra lipuga! Nii Inglismaa, USA kui Kanada pesid oma käed sellest ettevõtmisest puhtaks.

Aga mehed ning Ada elasid Wranglil. Vaene Ada nakatus kohe alguses Arktilisse hüsteeriasse, mis avaldus tema puhul tööst keeldumises, ulgumises ja kinnisidees saada ühe meeskonnaliikme abikaasaks. Ta valis mehe välja ja andis endast kõik, et sellele meelejärele olla. Küll üritati teda eemal hoida, koliti mees kaugemalasuvasse laagrisse (Ada läks talle sinna järgi ja toodi kelgule kinniseolult tagasi) ja tehti veel mitmeid trikke, lõpuks ähvardati Adat, et kui too tööle ei hakka (õmblema, süüa tegema), siis saadetakse ta õue magama.
Ada mõtles kaua ja hakkas siis sõna lausumata tööle. Ainult aegajalt ohkas ta sügavalt kui noormees temast möödus.

Niisiis Ada õmbles riideid ja mehed küttisid (kõigepealt õppisid küttima, sest alguses ei suvatsenud merihobud ennast jääpangal isegi mitte liigutada kui kütihakatised neist mööda paugutasid) ning tegid teadust, katsetasid fotograafiaga. Õhtuti istuti kõik koos majas tule ümber ja jutustati lugusid.

Ekspeditsioon pidi jääma Wranglile aastaks ja suvel, kui jääolud paremad, pidi laev neile järgi tulema ja nad välja vahetama. Aga sel aastal olid erakordselt rasked jääolud, vaba vett ei tekkinud, lund sadas juurde. Ja laev ei tulnud… Lõpuks sai selgeks, et nad peavad veetma saarel veel ühe talve. Toidumoona oli aga kaasa pakitud vaid üheks aastaks.
Niisiis jagati kõik portsjoniteks ja hakati jagama jaokaupa.

Mis on põhjas tõeline maiustus? Kommid hülgerasvaga 😉 Nomm-nommm…

Järgmise aasta jaanuariks oli selge, et toiduga nad välja ei vea ja kõik karud, hülged, rebased olid ka kuskile kadunud. Lisaks oli üks meestest haigestunud skorbuuti.
Niisiis pakiti kelk ja kolm tervet meest alustasid teekonda Nome`i, et sealt abi tuua. Teekonna pikkuseks oli kuni 300km.
Ada jäi haige mehega üksi saarele. Ta õppis püüniseid panema. Õppis püssist laskma. Ehitas nahkpaadi, et hülgeid küttida. Ta tegi kõik, et endal ja sureval mehel hing sees hoida. Aga see ei õnnestunud.
Lorne Knight suri kevadel.
Ada jäi üksi kass Viciga, jätkas Knighti päeviku kirjutamist ja küttimist ja tänas iga päev Jumalat, et ta veel elus on.

Lõpuks saabus päästelaev, Ada ja Vic viidi koju, Adast sai kangelane. Ajakirjandus piiras teda igal pool, Ada päästnud laeva kaptenil oli Steffanssoniga kana kitkuda, niisiis valetas see Adast kokku lugusid, et naine oli prostituut ja lasi meelega Knightil surra.
1/3 raamatust oli täiesti kohutav, sest kirjeldati kõiki neid intriige, mis Ada “turvalises kodus” üle pidi elama. Inimeste alatus ja omakasu ihalus on piiritu!
Aegajalt igatses Ada tagasi Wrangli rahu ja vaikuse kätte.

Raamat oli väga hea, kahjuks ilma piltideta, aga internetist otsides leiab palju erinevaid ekspeditsiooni pilte. Autor on teinud korraliku uurimustöö, kasutatud kirjandus võtab enda alla 6 viimast lehekülge. Lisaks kohtumised ekspeditsioonil osalenute sugulaste ja sõpradega.
Lugesin täna ka seda, et raamatust tehakse film!

Nende ainus grupipilt tehti 28. augustil 1922.
Ada istus lähemale oma armastusele ja ka kass Vic võttis koha sisse.

tumblr_omgefeY8oo1r55hqao1_1280.jpg
Youtubes on ka ühe keskkooliõpilase tehtud dokumentaalijupike, kus ekspeditsioonis kenasti kokku võetud ja palju pildimaterjali kokku otsitud.

Ada Blackjacki film

Kogu ekspeditsiooni organiseerija Steffansson andis sellest välja ka raamatu, lisaks ilmus raamat ka Lorne Knighti päevikute põhjal. Ada Blackjacki Arktikavõitlusest on kirjutanud veel teisedki.

Raamatud.jpg

Jennifer Nivenilt on eesti keeles ilmunud kaks raamatut:
“Ada Blackjack” aastal 2012
“Elu helged paigad” aastal 2015