Eduardo Mendoza “Gurbilt teateid ei ole” (159lk. Toledo, tõlkis: Maarja Paesalu)
Nüüd sattusin küll piruka otsa 😀 Ulmekomöödia on selle raamatu žanri kohta kirjutatud ja seda ta tõesti on.
Tulnukad ise on ju juba parajalt jabur teema, aga siin raamatus juhtub nendega veel hulga apsakaid ka. Kasvõi kõige alguses, kui kaks tegelast alles saabuvad ja peavad erilist tähelepanu tõmbamata rahva sekka sulanduma. Kuidas seda kõige parem teha on? Võtta endale kohaliku popidiiva kuju muidugi!
Gurb on see õnnelik, kellest suur täht saab ja ta sukeldub kohe kohaliku elumere lainetesse. Kogu raamat koosneb aga tema kaaslase tegevuslogist, kui ta üritab Gurbi üles leida ja selle tegevuse käigus inimolenditega lähemalt kokku puutub.
Hakkasin raamatut lugema ja jõudsin varsti äratundmisele, et kõige targem on lugedes mõte välja lülitada ja lihtsalt vooluga kaasa minna. Tulnukas, kes võtab üksteise järel erinevaid kujusid (Rooma paavst ja mustanahaline Luciano Pavarotti nende hulgas), imestab pidevalt kohaliku rahva kummalise tegutsemise ja väljanägemise üle.
Näiteks on ta väga üllatunud, et inimeste pikkus ei muutu, kui nad pikali heidavad!
Ta paneb tähele, et üks jalgadest või mõni muu väline kehaosa (näiteks tagumik), peab inimesel kogu aeg maapinnaga kontaktis olema. Hõljuda ei tohi kui tähelepanu äratada ei soovi.
Tulnukas märkab, et inimesed kasutavad liikumiseks mitut liiki ühistransporti, mis võistlevad omavahel aegluses, ebamugavuses ja halvas lõhnas. On ka õhus lendavad teatud tüüpi bussid, mida kutsutakse lennukiteks ja mis püsivad õhus tänu teatud tüüpi pühakutele, kelle nimed on lennukikerele kirjutatud. Lennukis veedetakse aega niimoodi, et näidatakse üksteisele oma sokke 🙂
Tulnuka lemmikroaks saavad churrod (guugeldamsie tulemus andis mõista, et need võivad tõesti head olla) ja ta armub oma naabrinaisesse. Natuke inimesi uurinult saab ta aru, et naistele meeldivad lilled ja loomad, nii et ehk oleks hea mõte saata naabrinaisele üks roos ja kaks tosinat dobermanni?
Ühesõnaga – see on naljakas ja ajuvaba lugemine, mis paneb nii mõnegi asja üle mõtlema. Kas me inimestena ikka saame kogu aeg aru, mida me teeme või käitume lihtsalt mingite kummaliste mallide järgi?
PS: mulle meeldis, et tõlkija on tuntud hispaanlasi joonealuses selgituses eestindanud. Näiteks on raamatus koht, kus tulnukas ja tema sõber on võtnud endale don Jose Ortega y Gasseti ja don Miguel de Unamuno kuju. Joone all on selgitus, et mehed näevad nüüd välja nagu meie Tammsaare ja Vilde.
Asi kohe selge, eksole! 🙂
Vahel ma kirjutan ka... 