Heli Künnapas “Mälestusteta suvi” (336lk. Heli kirjastus)
Mulle meeldis! Tõepoolest, mulle meeldis. 🙂
See on nats haruldane kohalike noorte naiskirjanike raamatute puhul, et mulle nende noortekad meeldivad, aga see raamat oli tõesti hea lugemine.
Siin tegutsesid pärisinimesed, ei olnud üle võlli tegelasi, kelle pärast häbene lugedes silmad peast.
Peategelasest tüdruk Brenda oli normaalne, tavaline Eestimaa noor inimene, kes teoorias veits tugevam kui praktikas (lahe väljend cappuccino-rohelised). Armastas ja kaitses puid ja põõsaid ja loomi, aga päriselt metsa sattudes pani jalga viiesentimeetriste kontstega kingad ja kartis, et järves elavad jubedad kollid ning põõsastes luuravad hirmsad loomad. 🙂
Teine peategelane Richard oli katkise lapsepõlve ja psüühikaga noormees, kes terve küla mammidel abis käis ning terve küla plikasid põõsasse tõmbas – ühesõnaga asendamatu igas vanuses naise hulgas. Aga – ta oli asjalik ja tark poiss ning temas ei olnud taas midagi eemaletõukavat, nii et ei olnud vaja lugedes ohkida, mismoodi nii küll saab!?
Pärisinimesed, päris maatööd, mida linnatüdruk tasapisi õppis, pärisprobleemid, päriskaabakad.
Väga mõnusalt kirjutatud ja toredasti väljamõeldud #-de kasutamine. Kuidas päriselu virtuaalelu tasapisi tahaplaanile lükkab ja pealkiri raamatu lõpus lahti mõtestatakse. Lugesin ja mõtlesin ise ka, et täpselt nii ta ju oligi! Mälestusteta mälestusi täis suvi.
Ootan huviga teist osa, sest otsad jäid lahti ja tahaks ikka teada, kuidas Brenda ja Richardi lugu edasi läheb.
80-ndate lapsed/noored saavad muiata ka õe-venna nimede üle: Brenda ja Brandon. 😉
*Huvitav, kas mu põskedel kuivavad pisarad saavad aru, millised on nutetud Richardi pärast ja millised Richardi tõttu?
*Kui ringiga samasse kohta tagasi jõuad, siis kas see on sama või ringi võrra parem koht?
Vahel ma kirjutan ka... 