Eelmise nädala teisipäeval jõudsime puhkuselt koju (joodikutevabalt puhkuselt) ja nüüd ei ole möödunud ühtegi päeva, ilma et ma mõnd punti kuskil kakerdamas poleks näinud! Täitsa õudne..
Eelmisel nädalal nägin ma neid hommikuti bussipeatuse pingil lärmamas, poe juures, tööjuures (trügisid mõned sisse), bussis, tänaval tuiamas.
Mõtlesin esmaspäeva hommikul, et no nüüd alustame uue nädalaga ja ehk ei näe enam ühtegi! Ei jõudnud me Lynxiga veel bussipeatussegi kui meie ees peatus auto ja autost väljus mees pealkirjaga “suur maailm ringi veel käib…” Paar sarnast eksisid päeval ka poeuksega – minu oma kõrval on viinapood 😛
Ja nii iga jumala päev! Igal pool on joodikuid. Tundub, et kogu Eestimaa pudelikummardajad on Pärnusse kogunenud. Ehk on siin mingi festival või värk, millest mina, kui mitte asjasse pühendatu, ei tea? Võimalik, et suvisel ajal soojaga hakkab igasugune värk rohkem pähe?
Täna hommikul tööle sõites laulis bussis mu taga istuv mees omaette:
“kivil istus väike konn, mõtles, et ta üksi on…
kivil istus väike konn, mõtles, et ta üksi on…
kivil istus väike konn, mõtles, et ta üksi on…”
Ta ei teadnud rohkem ridasid… Ja mina istun nüüd tööl (rahvas on kuskile kadunud) ja peas ketrab:
kivil istus väike konn, mõtles, et ta üksi on…
Meil Vana-Pärnus on lastele tehtud mõnus park. Käivad seal nii meie oma lapsed kui ka linnalapsed ja vahel on mõni auto Lätistki. Seal on ronimispuud ja kiigud ja vedruhobused. Pingid ka ja pinkidele armastavad koguneda jotad. See pole ainult meie lastepargi probleem, vaid mujalgi Pärnus on lastele mõeldud parkide pingid pruuninäolisi elunautijaid täis. Hädakisa on alati suur. Lõpp ebameeldiv ju oma poega õlide keskel mängitada!
Siis ma mõtlesingi, et võiks ju teha joodikutele oma pargikarbid… Istutada sinna põõsaid, et oleks, mille vilus magada. Panna palju pinke, et ilmaasju arutada. Pinkidel peaksid olema erineva suurusega pudelite ja purkide hoidjad ( õlu, lauaviin, odekolonn). Aed ümber ja aianurka liivakast, et see, mis sisse läks, ka kuskile välja lasta. Liiva peaks siis aegajalt vahetamas käima…
See oleks idee mõnele maasikuarhitektile omanäolise kursusetöö jaoks 🙂 Oleks mul omal ajal selline mõte tulnud, oleks täitsa põnev olnud. Aga sel ajal ei olnud mul veel julgust asju omamoodi ajada. Ikka ette tallutud rada pidi, vastvalt juhendile.
Nädalavahetusel käisid kaks vaevu püsti seisvat tegelast ujumispükse tahtmas. Ütlesin, et mul ei ole. Ega pükste puudumine ei takista neid vette minemast, aga vähemalt ma tean, et mina pole nende vette jäämisega seotud..
Pean ütlema selle ebapopulaarse lause – ma ootan sügist! Ootan, et Pärnu saaks jälle vaikseks mõnusaks linnakeseks, et kõik jotad kaoks Eestimaa eri nurkadesse tagasi, et rannas oleks kajakad ja lained ja tuul ja vaid mõni üksik hingeline!
Pilt on meie põhjapoolse naaberriigi joodikute viinakihist. Kohalikke pole ma jäädvustanud..
Vahel ma kirjutan ka... 
Ei ole kõik Pärnus 🙂
Luunja kohalikud on ilusti paigal, samuti Tartu bussijaama “laululinnud”. Sel aastal on neid tegelasi eriti ohtrasti.
Jube häirivad on nad tõesti. Kuidagi eriti hakkas vastu, kui meie renoveeritud rannaparki vaatamas käisime ja juba oli ühes nurgas sisse võtnud kamp sedakorda küll noori mehi aga keset lauda seisid pudelid rivis ja kindlasti ei olnud tegemist mingi erilise pidustusega. Ikka tavapärane ajaviitmise viis. Ja ei ole jah kõik Pärnus, päris suur osa on ka Pärnumaal. Kohe sel määral, et ei taha lõuna ajal poodigi minna.
See probleem on vist igal pool suur. Kellele meeldiks pidevalt jagada maid inimestega, kes vägijoogist kuraasikad ja enda arvates vaimukad. No tegelikult, meie väikelinna oma “raudvara” ongi nagu elukutselised jotad. Ja ei ole neil puhkepäevi sellel raskel elukutsel, pikemast puhkusest ja pensionist rääkimata, sest seda “tööd” tehakse surmani. Aga meie vallavalitsus tegi paar aastat tagasi nende arust väga kavala nükke – Parki, kus meie linna “elu õied” omi päevi raske joomistööga sisustasid, rajati lastepark. Aga ega jotal sest midagi – pingid alles, liiva toodi ka. Vahel olen seal mõnda väsinud meest magamas näinud. Mina oma lapsega seal käia ei taha.
Meil saare peal jätkub neid ka! Ootan ka sügist ja üks põhjus on just seesama, mis Sinul:)